Kas karvade ajamine on enda eest hoolitsemine?

Lihtne lühike vastus: ei.

Sellest tuleb kindlasti nüüd väga palju erinevaid emotsioone ja hinnanguid tekitav postitus, aga las olla. Mul on lihtsalt mõnda aega olnud mõttes taoline filosoofiline mõte, et miks üldse peavad naised teatud kohtadest karvu eemaldama? Isegi niimoodi küsides tundub see naljakas. Et nad peavad... see on lamp põhjus ju.

Mul on tunne, et paljud inimesed isegi ei tea, millised võivad naised välja näha, kui nad ei aja karvu. Tahate ma ütlen? See pole mitte midagi nii hullu, nagu arvatakse! Naisel ei kasva selliseid karvu kui meestel. Mõnel vb kasvab (lõunamaapoolsetel naistel vist), aga enamasti ikkagi vähem kui meestel. Kui googlest seda otsida, tulevad ette igasugu pildid, aga ma arvan, et internetti lisataksegi neid hullemaid ja ekstreemseid variante. Tegelikkus pole täitsa selline.

Mäletan, kui ma väike või noor olin, ma ei teadnudki, et mingeid jalakarvu peab ajama. Siis, kui ma midagi teada sain selle kohta teismelisena, arvasin, et ainult sääre eestpoolt tuleb karvad ära ajada. No, siis ajasin sealt ja sõbranna küsis, et miks ma ainult sealt ajasin. Sain teada, et tuleb hoopis ära ajada sellised karvad: sääred, kintsud, jalgevahe, kaenlaalused. Selline nimekiri siis, et mida teha tuleb. Muidugi oli veider, et miks ei peaks siis käekarvu ära ajama, sest need on ju rohkem näha ja jalakarvad näevad samasugused välja, aga soovist hulka sobituda tegin ma nii nagu kirjutamata reeglid nõudsid.

Ma arvasin siis teismelisena, et meestele meeldivadki ainult naised, kellel karvu polegi. No neid karvu ju ei ole mitte kuskile peita peale selle žiletiga mässamise. Enda jaoks oli see mul päris raske, kuna mul olid jalad kondised ja iga kord lõikasin ma mingi osa oma nahast maha karvu ajades. Lisaks veel avastus, et jalgevahelt karvu ajades tekitab see sinna lööbe ja iga karva asemele suure punni. Muidugi ma ei loobunud teistele meeldimast, oo ei! Ma käisin aastaid brasiilia depilatsioonis (siin mainin ära, et iga günekoloog õiendas minuga, et miks ma sealt karvad ära ajan). Mul on üsna õrnake see nahk ja ka see depilatsioon tekitab mul löövet ja sissekasvanud karvu, aga õnneks hulga vähem kui ohtliku terariistaga oma privaataaladel hõõrumine.

Nagu ma mainisin, mul on hell nahk ja see karvade lõikamine tekitas mulle ka valu ja ebamugavust. Tüükad olid ju mu enda keha küljes ja see oli palju ebamugavam, kui mõni üksik karv. Muidugi põhjustab karvade žileteerimine nahale ka kahjustusi ning siis nahk kuivab ja peab kreemitama jne.

Kuna see žilett oli nõme, ostsin ma endale depilatsioonimasina ja pisarsilmi ajasin koguaeg säärtelt, kintsudelt ja kaenla alt karvu maha. Avastasin fakti: mida tumedam karv, seda valutum on seda välja tõmmata. Kuna mu sääre- ja kintsukarvad on kõik heledad, siis oli nende väljatõmbamine meeletult valus. Kaenlaalused olid suht valutud õnneks.

Mäletan, et nägin kunagi ühte tüdrukut, kellel olid megasiledad jalad, aga kintsu peale oli jäänud paar heledat üksikut karvakest. Ja selle peale ütles üks poiss, et rõve tüdruk karvaste jalgadega. Ma olin omg... ükski karv ei tohi olemas olla!

Nagu ikka teen ma enesearenguid, siis üks hetk ma mõtlesin, et oota, mida. Miks ma pean ajama ära oma heledad kintsukarvad? Need olid nii väikesed, nähtamatud ja erilist vahet pole märgata, kas need on aetud või ei, aga mina ikkagi piinan ennast ja raiskan aega. Ja isegi kui äärmiselt kriitiline mees tuleb midagi ütlema, siis minu jaoks on tähtsam ikkagi minu keha mugavus. Nii lõpetasin ma kintsukarvade kakkumise ära. Mitte keegi pole siiamaani tähele pannud ega kommenteerinud neid. Ei tea, kas polegi erinevust märgata või viisakusest inimesed midagi ei ütle?!

Muidugi nõuab ülisuurt eneseületust ja julgust jätta näiteks kaenlakarvad ja säärekarvad ka ajamata. Alustasin ükskord lihtsamast eksperimendist ja ei ajanud säärekarvu. Meelega suvel ja tahtsin näha, kas inimesed panevad tähele. Ise ma täiega häbenesin siis oma jalgu. Aga püüdsin vaadata inimeste näost, kas nad midagi märkavad ka. Kui nende nägu midagi ei reetnud, siis kindel olles, et nad midagi ikkagi märganud olin, hakkasin vabandama oma jalgade pärast. Vastuseks tuli meestelt: "ma ei pannud tähelegi, misasja." Aga ma arvan, et naised panid seda rohkem tähele, sest ükskord jõusaalis küll keegi vaatas mu sääri pikalt.

Kartsin, et kui mõni mees juhuslikult katsub mu jalgu, jääb edasine suhtlus ära. Imekombel ei muutunud siis midagi (kuigi nii kaugele jõudiski vaid üks).

No aga praktiseerides nüüd nii üht koma teist, siis ongi mul tõsine küsimus, et miks naised peavad need kohad karvutuks ajama? Katsun sellel teemal arutleda.

Esiteks, kõige tõenäolisem põhjus on massipsühhoos või ma ei teagi, mis sõna oleks parem selle kohta. Aga igatahes žileti-, depilaatorite-, vahadefirmadel on palju kasulikum, kui inimesed elavad tõrjutuse hirmus, mida põhjustab karvasus. Teiseks on see harjumus, mille üle tihti ei juureldagi. Arvatakse, et nii on alati olnud ja nii peab ka edaspidi olema. Kolmandaks ongi seesama tõrjutus. Hirm, mida küll teised mõtlevad ja arvavad, kui enda eest EI HOOLITSE. Neljandaks, kui inimene ei teagi, milline ta võib loomulikuna välja näha, siis äkki mõni on nii loll ja arvab, et ta kasvab näiteks sama karvaseks kui kass? Haha, kas mõni tõesti arvab nii?

Nii ja nüüd tahaks sellest hoolitsuseteemast rääkida. Karvade äraajamine ei ole mitte mingisugusel viisil enda eest hoolitsemine, pigem ikkagi enda naha vigastamine (isegi kui otseselt sisse ei lõika). Žilett juba esiteks - see koorib iga kord nahka, tekitades minihaavu, kust pääsevad bakterid paremini nahka pesitsema. Loomulikku naha tasakaalu ja mida iganes ka see lõhub, no seda on ju ilmselgelt näha, et nahk muutub kuivaks ja krobeliseks. Karvatüükadki ju hakkavad vastu nahka hõõruma kaenla all. See tekitab ju jällegi mikrohaavu, kust lähevad siis igasugu bakterid, seened, mustus jne sisse. Minu meelest tundub see ju rõve. Miks peaks meelega keegi nii tegema endale ja veel meelega? Kui keegi tahab enda eest hoolitseda, siis selleks on muidki võimalusi. Vb on tunne, et mida rohkem aega on kulutatud enda kehaga mässamisele, seda suurem on hoolitsus. No minu meelest on hoolitsus ka üks mõnus trenn, päev spaas või küünte lakkimine või korralik keha koorimine/pesemine või mida iganes. Sinna ei pea kuuluma naha vigastamine žiletiga või nahka aukude tekitamine epileerimisel.

Räägin siis ehk sellest, mida teised inimesed arvavad. Muidugi võib rõvedalt kõlada, kui näiteks naine ei ole jalgu raseerinud, aga tegelikkuses ei ole seal erilist erinevust. Meeldib ju ikka naine kui inimene. Vähemalt minu meelest või siis vähemalt mul. Või kui ka on see nii oluline, siis on suuremaidki probleeme, kui see, et keha peal kasvavad karvad. Ma täiesti mõistan ka neid inimesi, kes peavad karvu eemaldama näiteks töö tõttu. Tänapäeva fetišitele tugineb mitmeid pornofilme ja töötades pornonäitlejana või isegi teatud teenuse pakkujana on tõepoolest oluline olla karvutu nagu lapsuke, kui ülemus nii käsib. Nii et, ei ühtki halba sõna selle kohta, see ju on töö nimel.

No aga see värk, et jalgevahelt ei luba arstid karvu ära ajada (kuigi ma seda nõuannet kuulda ei võtnud ikkagi tol hetkel). No tegelikult kõlab see isegi loogiliselt, sest mingi kaitsebarjäär on ju olemas ikkagi karvade näol kasvõi bakterite vastu. Kuigi arvestades, mis selles osas võib teistele meeldida, siis mulle ei meeldi raseeritud karvadega mees. Lihtsalt ei meeldi. Nii et äkki peaks vastu sama pakkuma?

Kaenla alt mulle ei meeldi üldse, kui mees on karvu ajanud. Ma ei tea miks. Või nüüd ma jäin mõtlema... et äkki on see seetõttu, et karvad iseloomustavad täiskasvanud inimest?! Sest laps on ju karvutu, aga suur inimene on juba karvaste kaenlaaukudega. Pedofiilidele järelikult meeldib sile. Jaa, siin ma isegi mäletan, kui mul kaenla alla teismelisena karvad kasvasid, olin ma nii uhke, et ma olen juba suur naine, mitte enam titt. Tegelikult kui selle üle arutleda, siis teada on, et kui inimest võrrelda loomaga, siis mehele meeldib noor naine. Võib-olla siis see, et karvad pole veel kasvama hakanud, näitab noorust? Või äkki on salaja mõned mehed pedofiilid?

Mida ma siin postituses rõhutada tahtsin, oli see, et ma ei näe mõtet see tegevus megasuureks puhuda, sest see pole elu ja surma küsimus. Arvan, et võiks olla nii, et iga inimene teeb, nagu ta ise tahab, mitte selle järgi, mida tema meelest keegi teine tahab või hirmust olla tagaräägitud. Miks ei võiks maailmas olla pigem nii, et hindame pigem head, mida me kehale teeme? Mis ajaga ja miks on muutunud karvutusefetiš nii suureks?

Ja minu meelest osade karvade puhul on lihtsam neid trimmida. Lihtsalt lühemaks teha ja kõik. Mind ikka osad mu karvad häirivad, kui riided on peal (ma ei ütle millised) :D Noh, nii et asja mõte ongi enda elu mugavaks teha ja enda kehas end hästi tunda ilma et miskit kuskil torgiks või segaks ainult selle tõttu, et loota mahtuda kuskile imelikesse kriteeriumitesse (kuigi erinevust ei pruugi märgatagi olla).

Sellest oli nii õudne kirjutada, jälle eneseületus!