Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!
Tekstide loata kopeerimine, muutmine, kasutamine keelatud (sh meediaväljaannetes)! Tekstide kasutamiseks pöörduda blogi autori poole (autori e-mail: hundikoer@gmail.com) või tutvuge hinnakirjaga lehel "Autoritasude leping".
Oi, teate ju mind küll. Ma olen mitmeid kordi öelnud, et ma ei tea, kes või mis on ilus. Noh, nüüd sain ise sellele tõestuse ka veel juurde. Enne ma hakkasin natuke isegi arvama, et äkki ma teen vahet ilul, aga kus sa sellega.
Kaks lolli mõtet, mis mulle kuuluvad juba väga noorest east: "mehed on ilusad, naised on sellised tavalised. Mehekeha on nii erinev, seda saab muuta, see on ilus. Naine on lihtsalt mittemidagiütleva kehaga."
"kõik loomad on ilusad, aga inimesed enamasti on kõik koledad."
Koolis aines inimese seksuaalkäitumine ütles õppejõud, et ilus nägu on see, mis on sümmeetriline. Siis ma mõtlesin ka, et no mida... Nii lihtne või.
Ja näo kohta ka nii palju, et ma ei oska kuidagi arvata, milline nägu on ilus. Kuni ükskord ma nägin postitust 9gagis, et on arvutatud välja perfektne nägu, mis toetub matemaatiliselt arvule, mis tuleb kui üks osa teisega jagada (golden ratio). Noh, väga huvitav, lugesin edasi ja mida???!? Kõige ilusam kuulsus on selge järgi Amber Heard?!?! Ja järgmisel kohal on Kate Moss. Kate Moss?!?!?? Ma olin täiega, et omg mida hekki just seepärast, et Kate Mossi olin ma pidanud just suht koledaks modelliks, kellel on lihtsalt anoreksiku keha ja nägu nagu ümmargune sõõrik, kus üks silm on ühel pool pead ja teine teisel pool ja mõlemad vaatavad veel erinevasse suunda... Lisaks näeb ta välja nagu Sid jääajast.
On ju üks silm ühes otsas ja teine teises. Ma üldse ei saa aru, kuidas ta ilus on, aga no ju siis on...
Amber Heardi kohta lisaks sellise kommentaari, et tema kohta ma arvasin, et ta on lihtsalt täiesti tavaline. Koledaks ma teda ei pidanud, aga mitte mingiks maailmaklassiks ka.
Keda-mida ma õel kritiseerija siis ilusaks pean? Ma pidasin ilusaks pigem siis kontrasti näos. Tumedad kulmud ja pikad tumedad ripsmed versus hele nägu. Nagu näete, siis selles golden ratio kalkulatsioonis ei arvestata selliseid asju. Lisaks kui ma näokujust räägiks, siis pean ilusaks suuremapoolseid silmi ja väikest nina. Naisel siis.
Noh ja nagu näha, ei suuda ma ikka aru saada, milline naine on ilus. Ja siis eeldab kogu maailm veel minult, et mina peaksin aru saama, et mina olen ilus/kole? Kuidas ma seda enda kohta veel teadma peaks?
Olen küsinud mõnelt inimeselt, et kuidas ta mõistab et ta on ilus. Siis ta on öelnud, et vaatab peeglisse ja sealt vaatab vastu ilus inimene. Eeee... Kui ma vaatan peeglisse, siis mulle enamasti ei meeldi mu vähekontrastne meigita nägu, nii et nüüd peaksingi siis end koledaks pidama? Kusjuures see on ka põhjus, miks ma väga harva peeglisse vaatan. Mulle lihtsalt ei meeldi avanev vaatepilt.
Aga neile kalkulatsioonidele toetudes, siis need arvestavad ju ainult näokuju, mitte meiki, naha tekstuuri, tervisest pakatavat ilmet jne. Nii et järelikult ei ole ainult nii, et Amber Heard ja Kate Moss on kõige ilusamad.
Kuidas mul küll puudub see võime aru saada, milline naine on ilus?! Kas kellelgi on veel nii? Või siis kõige lihtsam enda lohutuseks on öelda, et ilu on vaataja silmades. Tegelikult mõnda naist ma pean ilusaks küll, aga mõni teine jälle ei pea sama inimest ilusaks, võta nüüd kinni, on ta siis ilus või ei. Lihtsam on mul siis arvestada, et ju on kõik naised ilusad, kui ma ise mõtlen, et nad on "tavalised".
Meeste ilust rääkides nii palju, et see on mul ka enda jaoks arusaamatu. Inimene, kelle kohta ma arvasin, et ta on kole, ma armusin ja siis arvasin, et ta on megailus. No meeste ilu on mul õnneks lihtsam hinnata ja üheks etaloniks enda jaoks toon Dave Franco.
Noh ja mis ma nüüd endast arvama pean? Kuidas ma peaksin käituma, ilusa või koledana? Arvestades, et mulle endale ei meeldi mu paksu ninaga lõualotiga moll, siis olen ma ju kole. Jap, pm nii olen ma alati endast arvanud. Lisaks on mu kulmud ka silmadele nii lähedal, et nägu tundub mul kuri ka veel pealekauba. Noh ja nüüd peaksin olema neid fakte arvesse võttes siis heal arvamusel endast? Lubage naerda.
Nii, et see meigita ümmargune imelike näojoontega moll on ilus?
No see on pilt minust, mida ma pean päris kenaks. Ilusad suured silmad, pikad ripsmed, tumedad kulmud, kaunid huuled. Aga olen hästi aru saanud, et selliseid pilte minust inimesed ei pea ilusaks. Öelge miks?
Ja ilusaks pean ma ennast ainult siis, kui olen end ära meikinud ja teen endast hea nurga alt uhke pildi (see hall pilt). Vot ja vabal ajal ja suvalisel pildil olen ma tõesti inetu tüdruk vähemalt enda arvates. Aga siin tekib jälle situatsioon, et ma pole vist eriti fotogeeniline, sest kui ma endast videot vaatan, kus ma meigita pole, tundun ma enda jaoks tavaline ja nagu ma enne järeldasin, peaksin ma "tavalisi" naisi ilusaks pidama. Ja minu jaoks on ka Amber Heard, maailma ilusaim kuulsus, tavaline. Jestas, on alles probleemid :/ MILLINE ma olen ja kas on üldse välimus nii oluline?
Ma arvan, et ilu määramise osas on oluline ka võrdlusmoment ja kogemused.
Ja lõpetuseks, kuidas te olete aru saanud, kas teie siia maailma antud nägu on ilus või inetu?
Märkasin, et Mallukas kirjutas ühes postituses oma kiiksudest (siin). Tore oli lugeda, aga siis mõtlesin, et tegelikult praegu oleks õige aeg ka iseenda kiikse mainida ja lisaks räägin ka niisama enda omadustest.
Aga, et põnevam oleks, siis üritan siin tuvastada ka selliste käitumismustrite algpõhjust! Miks ma nii teen nagu ma teen - uurime.
Noh, alustan vähem karmimatest siis ehk. :D
Kui ma näiteks blogis postitan, võin ma pärast neid läbi lugeda küll, aga kui ma vigu märkan, ma ei paranda neid ära. Nii ongi mul postitustes vead näiteks, mis kumavad kaugele, aga ma ei viitsi mitte midagi ette võtta. Kui tol hetkel tegin, siis tegin, las ta seal olla. Parandan postitust enamasti siis, kui mul on veel "vaim peal faas". See võib olla mõned päevad. Miks ma nii teen, ongi sellest, et tahan jätta postitusse tolle emotsiooni, mis mul kirjutades peal oli. Lisaks ajab mind naerma, kui on selline "easter egg" kuskil sees.
Iga asi peab mul olema oma koha peal. Isegi kui mu töölaud näeb välja segi, on seal igal asjal oma koht. Mul on tavaliselt väga hea mälu, kuhu ma oma asjad toppinud olen. Tavaline jah, aga see põhjustab seda, kui ma nt külas olen, ei julge ma teiste asju üldse puutuda ja panen nad täpselt samamoodi tagasi, nagu nad olid, kui pihta läksin asjadele vms. Mind ajab närvi ka, kui keegi mu asju laenab. Ma ei tea, miks see mul on. Vist lapsepõlvest, et kui midagi head ära kadus, olin kurb.
Kui ma hakkan kraanist vett jooma ja võtan tassi, lasen ma enne tassi kiiresti vett täis ja kallan välja paar korda. See on mul arvatavasti seetõttu, et ootan kuni kraanivesi jääkülmaks läheb.
Mulle täiega meeldivad veenid. Nii paljud vihkavad veene, kuigi minu meelest moodustavad need väga ilusaid mustreid. Mu nõme kiiks on see, et vahel kui on soe ilm ja veenid on suuremad, siis ma imetlen neid enda omi ja mängin nendega (lükkan vere ära veenist ja tagasi), vaatan kuhu nad suubuvad jne. Minu meelest on see nii põnev. Ja meeste kätel veenid ka täiega meeldivad! Mõnna! Kuna ma oskan ka verd võtta, siis vahel on nii mõnus vaadata mõne inimesi suuri veene ja tahaks nendesse nõela torgata. Ilmselgelt ma seda ei tee, aga siiski unistan sellest. :D No ega siin pole põhjust raske leida, mind nagunii huvitabki inimkeha arstiteaduste alusel.
Mul on kange vajadus alati peale õuest tulemist kohe käsi pesta. Ma ei saa aru, kuidas inimesed saavad nii teha, et nad ei pese käsi, kuigi on õues käinud. See pesuvesi on ju alati selline näha kohe, et must. Vb ma siis ise käpin räpaseid asju, et mul nii on.
Kardan, kui mu naba katsutakse. See on nii rõve tunne ja ma ise ei katsu enda oma mitte kunagi. Ma ei tea, kuidas mõni suudab endale näpu nappa panna? How? Ja ma ei tea, miks ma seda ei salli.
Kui ma satun kuskile peole või sõprade seltsi, kus muusikat lastakse, siis ma PEAN hakkama DJ-ks kui võimalik. Mul on nii raske uut muusikat kuulata või jumal hoidku! - äkki tuleb mingi laul, mida ma vihkan.
Kõik armastavad päikest, aga minu meelest võiks see päike rohkem nagu pilve taga olla. See ju kõrvetab ja mul on suht halb tunne mõnikord nahal, kui see peale paistab, eriti kui pikemalt olen saanud päikest. Täpselt selline tunne nagu seisaks suurele lõkkele lähedal.
Noorena ei suutnud ma üldse küüsi viilida. See ajas alati külmavärinad ihule. Hakkasin ennast meeletult sellega harjutama, sest mu küüned olid lõikamiseks ka liiga paksud ja kuidagi oli vaja servad sirgeks saada saada ju, kui nt olid murdunud. Nüüd enam ei põegi, aga kui viil läheb valesti viltu vms, on kohe ebameeldiv. Ma selle põhjust ka ei tea.
Vähe rõvedamad juba:
Ma oskan väga kõvasti krooksuda, ma olen selles proff. Aga no kahjuks on mul vaja seda teha, vastasel juhul tekivad mul kõrvetised, kui ma nt vaikselt krooksun, pole sellest mingit kasu. Aga eks ongi see sellest, et leevendada kõrvetisi, teiseks on see lõbus ka ju, haha.
Ma aevastan nagu koer ja mingi 7 korda järjest alati. Ma ükskord noorena proovisin nii ja väga hea oli, siis hakkasingi nii aevastama.
Mulle meeldib nuusutada kõike. Enne kui söön midagi, nuusutan. Inimesi nuusutan, nende kodusid nuusutan jne. Minu meelest lõhnameelt täiega alahinnatakse ja see on äärmiselt oluline ju! Ma ei suuda olla mehega koos, kui mulle ei meeldi ta lõhn. Ja no kui ma kallistan mingit endale meeldivat meest, ma nuusutan ka teda nagu koer. Ma vist teen seetõttu nii, et saada lisainformatsiooni. Lõhna järgi saab ju kohe aru, kas toit kõlbab veel süüa ja kui on mingi delikatess, annab see kohe elamust juurde ka. Inimesi nuusutan, sest ma olen lihtsalt veider ja ei taha aktsepteerida tänapäeva ühiskonnas lõhnameele allasurumist. Vahel on tekkinud niimoodi naljakad olukorrad, kus nt keegi pakub mulle kahvli pealt toitu, mida ma saaks maitsta ja enne panen ma nina selle juurde ja nuusin ja siis alles kahvli suhu :D
Mulle meeldivad meeste kaenlaalused karvad ja mulle meeldib nende vastas olla (see siiski oma mehel, mitte võõral). Ma vihkan, kui mehed on end raseerinud, see näeb totakas välja ja ma ei tahaks nende karvatüügaste vastu minna. Eks see ole lõhnameelega seoses.
Mul on avalikus vetsus käies täiega suva, kes seal enne istunud on. Ma lihtsalt istun poti peale nagu normaalne inimene, mitte ei kükita selle kohal nagu hüppevalmis konn. Kui see ka must oli, siis kunagi pesen end ma nagunii, pealegi poti pealt ei saa mingeid haigusi nagunii ja pealegi on keegi teine enne mind nagunii seda potiäärt paberitega nühkinud. No muidugi kui mingeid tilkasid see prilllaud täis on, siis istun tilkadest mööda. Kuigi ma täiega kardan käia külas olles vetsus, see on väga hirmus, sest kardan, et keegi mõtleb, mida ma seal nii kaua teen ja mis ma üldse teen. Avalikus kohas on mul vetsus rohkem suva käia. Bulgaarias näiteks on kombeks, et vetsuuksed ei käigi lukku ja seal oli mul eriti ükskõik, kuigi suht iga kord astus keegi sisse, kui seal istusin. Nii et mida avalikum, seda rohkem ükskõik mul on ja seda mugavamalt ma end tunnen. See on sellest, et kui ma olin väike, oli mul mingi kollide hirm, et see vets sõidab nagu lift minema kui uks kinni on ja siis ma olen üksinda kuskil võõras kohas, kui ukse avan. :S scary
Noh ja paneks minust endast ka midagi veel, mis mind iseloomustab.
Mul on meeletult palju huvisid. Mind huvitab inimkeha, geenid, arvutid, autod, ralli, loodus, loomad, tantsimine, joonistamine, esoteerika, maalimine, raamatute kirjutamine, luuletamine jnejnejne. Sellise huvide pagasiga oli mul meeletult raske kunagi valik teha, mida üldse edasi õppima minna. Aeg-ajalt olen ma ikkagi kahetsenud umbes et, "krt ma ei läinud hoopis sõiduautotehnikuks õppima, oleks kindel oskus" või "miks ma ei läinud IT-d õppima, kõik töökohad on väga tasuvad" või "miks ma ikkagi ei läinud loomaarstiks, mul ju hobune" jne. See on nii-nii-nii nõme ja mulle on üks minu lähedane perekonnast (mitte õde ega ema) ka väga halvasti öelnud selle kohta, et ma olevat lollakas (tglt ma ei mäleta, mis sõna ta täpselt kasutas), kuna ei oska valikuid teha. Et siis see on ka haiget teinud, eriti et valiku olin ma hoopis juba ära langetanud, aga lihtsalt siiralt seletasin talle, mis huvid mul on veel ja kuidas ma valiku tegin. Vähemalt plusspool on see, et ma oskan välistada, mis mulle kohe kindlasti ei meeldi: poliitika, ajakirjandus (siin oleneb, artikleid võiksin vabalt teha, aga mingi kiirustav kollane ajakirjanik ei suudaks ma olla), pidev reisimine välisriikidesse, müügitöö (lihtsalt kohutav asi!), äri (kui ma hakkan rahadele/aktsiatele/investeerimisele mõtlema, lülitab mu aju ennast välja, mul lihtsalt isegi ei jõua midagi kohale ja mul ei ole kahju ka). Nii et jah, need asjad oskan ma vähemalt välistada, sest need ajavad mind masendusse. Nüüd olen teinud huvidest vähemalt enda jaoks kõige parema valiku, aga siiski vahel kripeldab.
Ma olen mingi nõme ülemõtleja. Vahel mul käivad peas mingid igasugused stsenaariumid, mida võiks elus veel teha. Õnneks olen neid väga palju suutnud vähendada ja nüüd mõtlen ma küll palju vähem üle.
Niisama mõelda mulle meeldib endaette. Näiteks, kui ma satun kohtamisele varem, siis ei hakka mul igav, kuna ma mõtlen, et mul on alati minu aju ja sellega pole igav. Näiteks väga mõnus on vahel lihtsalt istuda ja mõelda. Enda seltskond on minu jaoks äärmiselt põnev.
Kui on mingi üritus, kuhu ma minna tahan ja mitte keegi minuga ei tule kaasa, pole mul probleemi üksi minna sinna. Olen üksi käinud mitmeid kordi klubis (kui oli Termikas ükskord ja tahtsin väga seda näha), baaris õlut joomas ja kinos.
Millegipärast ajab mind ühistranspordiga sõitmine närvi, kui on vaja mul jõuda kindlasse kohta. Ma ei salli, kui on palju inimesi ühes kohas tolknemas ja siis nad hõõruvad ennast minu vastu ja mind ajab närvi, kui mind kadeda või vihase pilguga vaadatakse! Ma seetõttu täiega väldin ühistransportiga liiklemist. Aga ma võin sõita ühistranspordiga, kui ma rahulikult pean kuskile minema ja niisama aega veedan. Aga et kuskile kindlaks kellaajaks jõuda ühistranspordiga... not my thing. Üldse ma ei salli kohti, kus on palju inimesi korraga. Võin seal käia küll, aga pigem eelistan olla rahulikult kuskil, kus on vähem võõraid korraga.
Nii, nüüd said lugejad küll mu kohta väga palju uut huvitavat informatsiooni. Ja mõttelõngu mõtlemaks enda kiiksudele. :)
Otsustasin jätkata oma elulisi pööraseid seiklusi ning... tähelepanu nüüd, noormehed :)
Seal saaksid olla sina
Osalen ühes meeletult ägedas projektis, kus on loodetavasti palju põnevust ning elamusi. Kuna minu ellu pole veel saabunud seda ühte ja õiget noorhärrat, siis ma annan sellisel huvitaval viisil võimaluse kenadele Eesti noormeestele, kes tunnevad, loodavad või tahavad olla mulle see üks ja ainus, mulle kirjutada ning proovida tutvuda lähemalt!
Miks on järsku noormeestel selline võimalus?
Kindlasti on siin lugejaid, kes mind tunnevad, võib-olla juba aastaid, kuid elu pole andnud võimalust minuga lähemalt tuttavaks saada. Tunnistan, et süü lasub mingil määral minul, ma isegi olen olnud inimestega tutvudes vahel üsnagi skeptiline ning pole andnud piisavalt võimalusi toredatele kuttidele end tõestamaks. Võib-olla seadsin ma sel hetkel lati liiga kõrgele, võib-olla ei olnud mul aega, võib-olla oli nii ja naa jne... Mõnikord olen liiga kiiresti korvi andnud või üldse oodanud midagi muud ning minema jalutanud. Seekord on kaardid pöördunud. Enam pole võimalust mul "põgeneda".
Muidugi on siin mängus ka minu mingil määral pöörane, kuid ka mingil määral tagasihoidlik iseloom. Minusugusele INTJ-le on tutvumine mõnikord protsess, mida lihtsalt ei viitsi teha ja ei mõtlegi sellele. Raamatukokku õppima minnes või loengus istudes ei ole ma suurt tähelepanu pööranud seal viibivatele inimestele. Äkki keegi minusugune inimene on mind märganud, kuid pole julgenud tutvuma tulla? Nii on ehk läinud liigagi palju võimalusi käest uute suhete arendamiseks. Mine tea... Nii et tõesti, arvan, et minu eluteel on olnud lihtsalt vähe võimalusi ristumaks selle õigega.
Miks ma pole kaaslast leidnud seni siis ikkagi? Kardan, et siin tuleb jällegi mängu minu "tibilik" välimus, kuid iseloom, mis ei peaks määrama sellist välimust. Inimesed minuga tutvudes on arvanud minust üht koma teist, kuid kahjuks purunevad nii lootused ja suhted, kui selgub, et tegemist polegi pediküürijast beibega, kes kardab loomi, ämblikke, madusid, garaaže ja ei oska masinaid käsitleda. Ehk siis jah, mulle meeldivad kõik loomad. Ja näiteks veel meeldib autoga sõita ja mootorrattaga sõita (tahaks teha A-kat lube) ja uusi teadmisi hankida ja raamatuid lugeda. Tuum on siin selles, et pole olnud klappi siis inimestega, kes soovivad tibist kaaslast.
Aga millist meest ma otsin? Või kui sa kõhkled, kas sa oled minu jaoks see õige? Tean, et elus on öeldud mulle: "ma ei arvanudki, et sinusugune armas tüdruk võiks üldse minusugust meest vaadata". Siinkohal tahan ma öelda, et ei tasu karta, sest ma ei oska isegi oma maitset kirjeldada nii täpselt. Mulle võib ükskõik kes meeldima hakata. Eks mingisugused eelistused ole mul ikka. Muidugi näiteks see, et miks ma ei ole läinud armastust otsima kuskile välismaale ega kavatsegi seda teha, on see, et armastan oma rahvust! Eesti mehed on ikkagi maailma parimad (kes on eesti mees siis - kui oled siin sündinud, siis oledki, ükskõik mis keeles räägid)!
Noorukist saati olen ma unistanud, et leian endale kaaslase, kellega koos läheme piltlikult öeldes maailma lõppu. Või õigemini otsin ma endale kedagi, kellega koos individuaalselt täiustuda ning me toetame üksteist igati. Püüdlen unistuste suhte poole, kus elatakse harmoonias. Kuigi minu meelest on isegi tülitsemine harmoonia, kui seda juhtub oma teise poolega. Armastan tunnet, et mul on kaaslane, keda austada, kelle soove austada, keda tundma õppida, keda toetada ning ootan vastu sama.
Armastus tekib pikema perioodi jooksul, kuid kasvab välja kirest, austusest, armumisest. Tihtipeale võib selle õige inimese tunda ära talle otsa vaadates. Mind on näinud palju rohkemad inimesed võrreldes sellega paljusid mina olen näinud (läbi meedia, piltide, reklaamide, blogi). Seega ongi hea anda võimalus meestele, kes on tundnud sisimas miskit tunnet mind nähes.
Milline meeste välimus on minu jaoks oluline? Kui mõelda, milline maitse mul meeste osas on, siis kõige lihtsam on ehk kirjeldada seda nii, et mul on sõbrannadest erinev maitse. Mingil määral introvertsus või hoopis ekstravertsus, avastamishimu ning teadmishimu on kõik positiivsed omadused, mis on olulisemad välimusest, sest põhiline on omavaheline klapp. Aeg-ajalt on mulle meeldinud kui meestel on pikad juuksed, sest see on midagi loomuomast ja omapärast ning näitab julgust (julgus kasvatada juukseid). Kui rääkida täpsemalt välimuse kriteeriumitest, siis eelistan saledaid mehi. Ükskõik kas lihasmägi on või ei ole, kuid saledus on minu jaoks meeldiv. Mis on sale? See, kui pole ülekaalus rasvumise tõttu.
Lisaks hea huumor... kui saab teha selliseid veidraid nalju, nagu mul siin blogis, on see igati vahva.
Muidugi üks asi, mis mind häirib meeste puhul, on loomulikult kirjaoskamatus ja liigne harimatus. Ülikooliharidus ei ole tõepoolest nii oluline, kuid oluline on soov arendada enda silmaringi ja ennast.
Minuga saab lähemalt tutvuda minu blogi sirvides, pikemat videot näeb minust: tv3play.ee (link allpool) ja pikemat kirjeldust tv3.ee.
Ja julged, arukad, toredad noormehed! Kirjutage mulle helen@tv3.ee. See on meiliaadress, mille kaudu me tutvuda saame! Kui pelgad kirjutada, ära muretse, kardame koos edasi :)
Soovid minu kohta veel teada saada enne kirjutamist?
Instagram: heltzz
+ blogis on lühidalt mõnes kohas minust. Parimad postitused selle tarbeks: naljakad asjad, mida on öeldud minu kohta (poolnaljaga jutuke), miks ma pole õnnemaale jõudnud omadega (räägib ära minu suhete ajaloo!), meestele mõeldud seekord (et vaadata, kas ulatud üle nö lati), ekstravertne introvert (väheke siis mu iseloomust).
Kui postitustes on veidi liiga otsekohene toon, ei maksa ära ehmatada, mulle lihtsalt meeldib selline kirjutamisviis. :)
Edu!
PS! Facebooki pole mõtet kirjutada, sealt ka suunan teid: helen@tv3.ee.
Ma olen mõnede asjade suhtes ilgelt selline perfektsionist. Vahel olen küll ebakindel, aga vahel on olnud asjad, mis mulle meeldivad ja ma maksku mis maksan, näen selline välja, nagu mulle meeldib. Ehk siis on olemas asju, mida mina täheldasin ja soovisin juba ammu, aga nüüd moodi läinud on. No see tookord ammu ma siis muidugi ei eputanud ka suurt nendega. Segane tekst sai, ma nüüd kirjutan parem mõistlikult.
Hajutatud kulmud. Olin teismelisena sõbranna juures peegli ees. Meikisime end ilusaks, nagu ikka noored tüdrukud tavaliselt ja vahin enda kulme. Ja ütlen sõbrannale: "ma ei saa aru, kust mu kulmud algavad, need on nii ebamäärase algusega." Mu sõbranna vastu, et jah, on küll, sellised, ei tea kust tulevad. Siis ma ilgelt häbenesin seda. Et noh lollid kulmud, mingi veidi hõredamad nina poolt. Kuju küll ilus, mulle meeldis, aga mingid üksikud karvad alguses. Siis oli moes ilge kulmude kitkumine ka, eks paljud mäletavad seda aega, kulmud pidi kriipsuks kakkuma. Kes igapäevaselt kulme kitkus, oli lahe. Kitkusin ise ka, aga mitte igapäevaselt ja üks hetk jõudsin järeldusele ja julgesin ka tunnistada, et mul on nii ilus kuju, et pole kitkuda vaja. Siiski need üksikud karvad ninajuurelt tõmbasin ma kõik ära ja ainult seepärast, et poleks ebamäärast algust, mida ma ikkagi täiega häbenesin. Eks mu näokuju oli siis teine ka tegelikult.
No ma mingi hetk ehk siis nüüd on moes sellised kulmud, kus rõhutatakse ebamäärast algust! Õnneks on moes ka põõsas kulmud või ükskõik millised. Väga hea! Ja üldse ma avastasin, et mulle meeldib endale see ebamäärane algus, nii et tore.
Kes mäletab, siis igasugu kulme oli vahepeal moes, näiteks tätoveeritud kulmud. Kuid need olid ikkagi kitsad ja määratud algusega. Nii et nüüd on tõepoolest kõige lahedam, et faded eyebrows, mis mulle on loomulik, on moes.
Jälgige kulme
Ogad. Alati on mulle meeldinud igast siuksed ehted, mis on massiivsed, erilised ja silmatorkavad. Ma nagu see linnuke, harakas või kes see neid läikivaid asju kuuldavasti armastabki. Siis üks aasta olid poes hunnikutes ogadega asju täis. Ahh... kus ma olin siis paradiisis.
Ogad kõik igal pool! See seal mu lemmiksõrmus!
Lillad juukseotsad ja imelikud juuksevärvid. Mingi hetk oli nii, kes värvis ebaloomulikku värvi juuksed, see oli vist naljanumber teiste jaoks. Nüüd julgevad kõik eksponeerida oma lemmikvärve kiharates, mis on väga äge.
Tavaline
Otsast teravad küüned. Mäletate aega, kui megapopp oli prantsuse maniküür? Äkki mäletate, et peale seda tuli ka aeg, kui popiks läksid need ilgelt pikad geelküüned, mis on otsast ahenevad. Enne kui üldse need geelküüned moes olid, viilisin ma mõned oma pikad küüned nalja pärast otsast selliseks teravaks. Kuigi see siin listis pole asi, mida ma igapäevaselt teeks, aga lihtsalt, ükskord julgesin küüned otsast teravaks viilida enne kui see moodi läks.
Pole küll otsast teravad, sest ma praegu ei leidnud ühtki sellist pilti, aga roller ja küünevärv on juhuslikult samad!
Ogad, küüned ja kuldsed, läikivad asjad. Ahjaa, maokujulised ja maoehted on mulle ka alati meeldinud
Musta värvi või tumedad huuled. See gootivärgindus meeldis mulle noorena täiega, aga ma ei tahtnud olla ikkagi see, või vist ei julgenud noh. Jaa, mäletan, ma oleks hea meelega kandnud musta värvi huuli, hunnikut kette ja ogasid ja musta värvi riideid ja tanksaapaid. Tuleb meelde jah, et ma seda seetõttu ei teinud, et sõbranna ütles ja teised ütlesid, et see kole. Nüüd õnneks võib niisamagi huuli igat värvi värvida.
Siin demonstreeritud nii tumedad huuled, ebaloomulikku värvi juuksed, ehted, kui ka tänapäevased kulmud
Üle põlve saapad, tanksaapad. Nagu juba räägitud ka, siis ka igast tanksaapad jne, mis mulle meeldivad, on moes rohkem olnud. Mida rohkem kette ja ogasid, seda parem. Üle põlve saabaste kohta niipalju, et varem pidid põlved külmetama, aga nüüd õnneks ei pea.
Mulle nii need saapad meeldisid. Kõlisesid kõndides hästi
Dubstep või elektrooniline muusika. Seda ma olen alati laavinud. Või noh, enne kui oli elektrooniline muusika hoopis ainult träna ja selline, siis ma suurt seda ei kuulanud. Ma ei teadnudki tollal, mis mu lemmikstiil oleks (kuigi rock oli lemmik vist jah). Kui dubstep ilmus, siis hakkasin seda fännama. Mõni aasta hiljem sai see dubstepi biiditükk nii menukaks, et igasse laulu pidi seda moe pärast lisama. Õnneks on nüüd stabiliseerunud nii, et ei panda hingetut dubstepi sisse. Asi selles, et laulul peab hing olema lihtsalt. Eestis tehakse hingetuid laule nii mõttetult palju, ainult moe järgi. Aga parimad dubstepi artistid: Koven, Zeds Dead.... no neid on veel palju. Tänapäeval on trap-muusika ka moes (thank god!), isegi raadiost tuleb vahel.
Armin vist, pole just dubstep, aga kena pilt
Kuldne värv. See on alati mu suur love olnud ka. Ma alati püüdsin leida poest kõiki kuldseid asju. Hakkasid need siis järjest kogunema. Nüüd mul on kuldsed ratsapüksid, kuldne käekott, kuldseid jalanõusid on mitu paari, kuldne jakk ja ee.... loodan, et on ikka veel kuldseid asju.
See kott läigib väga hästi!
Orjajalanõud. Need gladiaatorisandaalid on mulle alati meeldinud. Või vist alates hetkest, kui mingil mehel olid need jalas ja teine mees ütles, haha, mis kuradi orjajalanõud sul on. Siis hakkasin neid ise orjajalanõudeks nimetama. Noh, Vana-Kreeka või mis iganes orjadel ja üldse kõigil olid need. Mulle meeldib, et need toetavad jalga väga mitmest küljest.
Pöörake tähelepanu mu orjajalanõudele, mille ma Hiinast tellisin
Mis veel võiks tulla moodi:
(Sest muidu ei ole neid kuskilt hankida) Õlgadest kaetud pluus. Nagu, mina olen valge inimene ja ma kõrben koguaeg ära. Aga leia sa poest mõni pluus, mis on õlgadest rohkem kaetud. Kõik on ainult mingid rindadest algavad ja heal juhul on õlgade peal paar nöörijuppi. Ma ei oska pilte otsida, sest tean riietest nii vähe. Õmbleks ise, kui mul õmblusmasin oleks.
Kuldsed huuled. Teismelisena käisin mööda poode ringi ja küsisin kuldset huulepulka, aga mind saadeti kuradile. No aga oleks juba aeg huuled täiesti kuldseks värvida, eksju.
Eesti keel on mu lemmikkeel, seda ma olen juba miljon korda pajatanud, nii et iga minuga seltskonnas viibinud inimene on pidanud kannatama minu eesti keele kiitlemist. Kuigi, jah, teen ise ka vb trükkides vigu või kõiki reegleid ei mäleta, aga see ei tähenda, et mulle ei meeldiks mu kaunist emakeelt uurida.
Lapsena mõtlesin, et eesti keel on kõige lihtsam keel maailmas. Kuidas küll keegi sellest aru ei peaks saama. Kirjutad nii nigu räägid ja kõik ja elu on hää. Äkki see on põhjus, miks ma sellest huvitatud olen.
Ma ise olen muidugi veidi Suure-Jaani päritolu, aga kogu meie pere rääkis täielikku eesti kirjakeelt, seda põhjaeesti murret. Ja elasin ka Tallinnas edasi, nii et ise olen omandanud täieliku Tallinna aktsendi ja murde, kui keegi siis mu kõnelemist jälgib. Minu meelest minu jaoks oli ka loogiline just seda murret kasutada, sest seda ju õpetatakse koolis.
Ütlesin, et uurin keelt, no ega ma mingi filoloog pole, aga näiteks olen avastanud mitmeid murdeid ja aktsente eesti keeles. Murrete osa oli koolis mu lemmik ka. Esimene huvitav sõna, mis mind intrigeeris oli "kuna". Mitte "kuna" nagu "sest" vaid kuna nagu "millal". Millal? Kuna? Ma ei ütle ju "sest sa sinna lähed?", seepärast kõlas esimest korda minu jaoks "kuna sa sinna lähed?" samamoodi nagu see algaks sõnaga sest. Ma ei saanud aru, miks on vaja kindla kirjakeelse küsisõna asemel kasutada sõna, millel on ka teistsugune tähendus. Aga selles osas on sõna "kuna" täiesti loogiline, et sõna "kunagi" on sellest tulnud naq mul tundub.
No koos kunaga avastasin ka sõna "koitsa". Koju tähendab see siis, aga see vist on släng?! Point on siin see, et avastasin, et kõik ei räägi nagu mina seal kuskil Tallinnas tallinlastega.
Varem olin ma koolis ainult õppinud, et on olemas ka sõnad "too" ja "naa" jne. Nii huvitav oli neid päriselus kuulda. Kui mina neid Tallinnas meelega kasutasin, et oma kõnekeelt rikastada, siis kas ei pannud neid keegi suurt tähele või naerdi, et "hahahah too, mis sõna! Mingi vanainimene oled vä.".
No ja siis läksin ma Tartule ligemale kunagi ja omg, mida kõike ma olen avastanud. Maainimesed räägivad nii huvitava aktsendiga! Nad nagu venitaks tervet lauset. Ma hiljuti jälle kuulsin: "tulime Põllllllllllllllllvast" (ilma palatalisatsioonita muidugi). Kuigi kõike nad nagu ei venita, sest ükskord ütles üks tollest kohast pärit inimene, "lähme sööma" teises vältes. Ma ütlen sõna "sööma" ikkagi nagu "söööma". Ma ei tea, kuidas see olema peaks? Minu meelest ikkagi kolmas välde, nii et kas see on siis ka aktsent? Siis täiega topivad maakad (ma ei mõtle midagi halba!!!!!!) igast neid "too" ja "tänna" sõnu asesõnadena. Tartus on neil "too" rohkem teemaks ja nende täielik lemmik "kuna". Ma meelega ütlen alati MILLAL mingite kunade asemel. Mäletan, kui ükskord rääkis mu Tartu sõber telefoniga ja ma ütlesin talle: "Küsi, millal nad tulevad." Inimene kuulas mind, noogutas ja siis ütles telefoni: "KUNA te tulete?". Wow olin ma selle peale. Et järelikult aju registreerib ära sõna tähenduse, aga unustab täpselt öeldu ja seda ühe sekundiga. Kuna ja millal kasutamine on esimene asi, mille alusel ma päritolu kohta saan järelduse teha.
Lisaks sõnakasutusele on aktsent järgmine põnev asi. Mul on kaks sõbrannat, kes on pärit Saaremaalt ja nad ei tee vahet neil kahel ö-l ja õ-l, Lihtsalt ütlevad neid kuidas jumal juhatab ja pigem ikka ö. See ka nii äge. Muidugi mind noorena narriti, kuna kasutasin õ asemel ö, nii et veab neil, kui neid nende aktsendi pärast ei kiusata.
Ja kui ma nüüd nii vaatan, siis on jällegi nii huvitav, kuidas samast Eestikesest on ühes otsas inimesed, kes üldse ei kasuta õ-tähte ja teises otsas need, kellel ongi kõik õ (kõnõlõma).
Okei, mainin ära, et ma siin ei ürita olla parem või lahedam või ägedam. Et see, et ma räägin kirjakeelt või olen Tallinnast, see pole midagi spetsiaalselt ägedat. Ega ma ei arvanudki, et keegi end solvatuna võib tunda, aga igaks juhuks mainin ära.
Nii, kuna ma võisin teha siin ka keelevigu või terminoloogiavigu või ükskõik mida valesti panna, siis võite mind parandada ning ka kaasa rääkida, milliseid huvitavaid aktsente ja sõnu te olete kuulnud ja millised kogemused veel on seoses eesti keele ja murretega. Ja kui on mingi huvitav netileht või raamat, mis räägib emakeelest ja murretest, võite ka soovitada.
Mult on palutud varemgi meigiteemalisi postitusi teha. Ma soovisin neid videona teha, aga kahjuks mu enda telefon läheb enda meelest põlema ja nii ma eriti üle viie minuti filmida saa. Seega tegin piltidega.
Lõpptulemus
See meik meeldib mulle endale, sest on piisavalt tagasihoidlik ja samas kena. Toob esile kulmud ja silmad ning sobib üsna igasugu soenguga. Lisaks kasutatakse siin erksaid värve, mitte pruune ja tavalisi.
Algus
Alguses olen ma meigita, noh tavaline selline. Juuksed panin ma eest ära, õhukeste juuste probleem on see, et nad kukuvad igale poole, sest nende vahel on vähem hõõrdejõudu, mis neid ühes kohas kõiki hoiaks.
Põhjaks lisan ma Manhattani BB-kreemi. Ega vahet suurt pole, mida panna. Lisaks võib alla panna oma muid asju, õlisid ja kreeme vms, mis hoiavad näonahka pikema aja jooksul rasuvabana. Silmakoobastesse võib soovi korral puuderkreemi panna, aga seekord pole see nii oluline.
Kõigepealt alustan ma silmadest. Mul on Bys lauvärvikomplekt, sädelevate värvidega ning kuna tegemist on lihtsa meigiga, panengi ma laule vaid lillat sealt. Aga no ma võiks ka muu erksa värvi valida, lilla seekord siis, et sobib juustega.
Mul on üks hea nipp, mida mulle meeldib kasutada, kuna mu alumised ripsmed on kasvupeetusega. Ma terve alumise lau ripsmete kasvukohast teen pisikesi täpikesi täis. Need täpid muudavad visuaalselt ripsmed pikemaks ja paksemaks.
Ripsmed tuleb koolutada! Mul on tavaline manuaalne suht hea koolutaja. Enne koolutan, siis panen valget möksi (Eveline SOS Lash Booster), mis pidavat ripsmekasvu soodustama. Teen seda seetõttu, et mitu kihti värvi teeb ripsmed paksemaks ja pikemaks, mida selle meigi puhul vaja on. Kui üle pingutada, tulevad ämblikujalad, aga need on ka päris kenad. Kui veel rohkem üle pingutada, võivad ripsmed kokku kleepuda, seepärast tuleb vaadata, et ka ripsmetippe värvitaks, mitte ainult juureosa!
Siis lisan oma lemmikut ripsmedušši Borjois Volume 1 seconde. Tegelt mu lemmik on ka Maybelline Cateyes, aga see polnud poes soodukaga. Dušš peab olema selline, mis piisavalt värvi ka välja annab. Mõnega määri miljon korda ja karv ainult natuke tumeneb. Siin on mõte ikka selles, et karvad paksuks läheks. Ripsmete värvimisel on mul mitu head nippi, mida ma ilma videota näidata ei saa. Aga põhimõtteliselt on see nii, et mitu kihti ja ripsmedušiharjaga ülespoole liikudes tuleb vibreerida (käega). Alumisi ripsmeid on meeletult raske värvida, kui neid suurt ei ole, seepärast ma olengi ripsmeduši valikutes üsna kriitiline ja Maybelline cateyes mascara tegi selle töö kõige paremini ära.
Pildil siis on näha need täpikesed, mille ma alla tegin. Ning näha ka, et dušikiht on piisavalt paks.
Edasi võtan ma kulmud ette. Mul on selleks Artdeco Eye brow color pen 6. See nagu mingi lainer. Ma teengi joone kulmu ülemisse otsa, ehk siis piiritlen ära kuhumaani kulmuvärv tuleb. Mul on täiega ilus kulmukuju, aga no see on üsna varjatud, sest mu karvade värv on läbipaistev vabal ajal. Seepärast tulebki kulmukuju rõhutada. Sel pildil siis demonstreerin ma kuidas kulmukaare kuju esile toon esmase joonega.
Siis võtan ma oma lemmiku kulmupliiatsi Artistry Brow define. Seda ei saa kuskilt peale MyLooki ja sealgi on kõige nõmedam värv ainult. Ma muidu värviks kulmud tumedamaks, sest see on ilusam, aga noh, pole miskit teha, pean heledatega leppima. Igatahes teen alumise joone ka nii et ülemise ja alumise joone vahele jääb siis tühimik. Selle värvin ära ja edasi hakkan tegema hajutatud kulme, mis on ka mulle loomulik. Et pm tulevadki päris loomulikud kulmud siit.
Siin koledal pildil pöörake tähelepanu ülemisele ja alumisele joonele, millega ma kulmud piiritlesin kõigepealt.
Hajutatud kulmud
Kuidas ma hajutatud kulme teen, on nii, et sellel Artistry pliiatsil on teises otsas hari. Värvin kulmud ära ja siis selle harjaga nühin osa värvi laiali nagu algkoolis joonistusõpetuses. Ükskõik millega siis, kas vatipulgaga või svammiga tõmban maha värvi sealt, kuhu ma seda ei taha, ehk siis ninajuurelt ja kulmude ülalt/alt.
Sorry mu poseerimispoosi pärast, aga siin on hea pilt, kus on nüüd näha, et kulmud on hajutatud ja toodud välja nende loomulik kuju. Värvingi umbes kulmud niikaugele kui kaugele mul karvad kasvavad seal.
Ok, kulmud valmis, siis teen ma terve näo. Miks ma seda varem ei teinud, on seetõttu, et mul pole vaja silmakoopaid värvida seekord ning laialiläinud kulmuvärvi saab ka siis ära tõmmata puuderkreemi pannes. Mul on Rimmel Stay Matte puuderkreem, kaks tooni mul - fair ivory ja ivory. Ma panin ivoryt. Pm hästi hele toon on see, nagu mu nahkki. Kui ma pole päikese käes olnud, kasutan veel heledamat. Ja siis lõpuks puuder peale, tolmpuuder või mis iganes see on. See hoiab nägu rasuvabana.
Puuderdatud nägu
No mu telefonil on mingi matistaja kaameral peal, aga pole hullu, põhimõte on ikka näha.
Siis värvin huuled. Mul on selleks Isadora Crystal gloss stick twinkling pink. Nüüd ma näitangi selle meigi mitut varianti.
Kõigepealt üks uus variant on see, et ma tegin lainerijooned ülalaugudele, sellised kitsamapoolsed. Nii et järgnevad pildid sisaldavad ka seda elementi.
Esimene pilt siis, kus on huuled roosaga värvitud.
Kuna see on selline haldastiil või mis iganes, siis kasutasin ma vedelat huulepulka või mis iganes see on. Hiinast tellisin ühe lilla tooni, mis on üliäge. No selle pealepanemine on täpsustnõudev. Nii et mul on selline nipp, et praegu näiteks oli mul teine värv all ja siis see näitab mulle kontuuri ette ja lisaks on huuled ka niisutatud ja värvikandmine on etteaimatavam, et ei jää liiga tume vms. Või siis ükskord kasutasin nippi, et huulepliiatsiga tegin kontuuri ette. Aga ma igakord panen enne alla mingit huulepalsamit. Mu lemmikhuulepalsam on Nivea Pearly Shine! See on toode, millele ma olen aastaid truuks jäänud!
Järgneval pildil on näha siis see lilla värk huultel.
Nii et neid asju kasutasin
Vot nii, selline lihtne meik siis, kus saab kasutada erksaid värve ja pole palju vaja.
Kindlasti on paljud näinud videoid sellest, kuidas mees võtab räige kullakaevajast naise vahele. Et siis see video tõestab, et naine ei tahtnud meest, vaid mehe raha. Nii, ka mina olen näinud mõnda sellist videot.
Mäletan, kui kõige esimest korda videot nägin sellel teemal, mida keegi jagas facebookis. Mu kõige esimene mõte oli: huvitav mitu korda need mehed proovisid, enne kui leidsid naise, kes õnge läheb? See tundus minu jaoks kõige reaalsem stsenaarium. Et tänaval mehed sebivad naisi, üks naine ütleb üht, teine teist, üks on nõus kohtingutele kohe minema, teine mitte. Kes nõus on kohe minema kohtingule, eks sellest naisest siis edasi videot ei saa. Kes ei ole kohe nõus ja ajab juttu, et tal on boyfriend, siis sellise naisega saab edasi mängida. Näitad oma autot/raha/lennukit ja loodad, et nüüd ta ütleb OMG RAHA MA TULEN! Või siis naine on mingi okei ja läheb oma teed, sest mis tal teise inimese asjadest. Mina sain aru, et videotegijad leiavad siis kellegi, kes käitub täpselt loodetava stsenaariumi järgi, et saaks teha video sellest, et naised on gold diggerid. Muidugi on palju musta materjali ja valesti minemisi ning väljalõikamisi ja lausete kokkupanemisi oma soovitud suunas. Lisaks kindlasti on ka näideldud videoid. Kuid üks asi on video tegemine ja loodetud inimeste loomine, teine asi on see, mis mulje jääb vaatajale. Ja selliste videote puhul jääb vaatajale mulje, et naised on fucking madudest kullakaevajad.
Nagu näha, siis inimesi on tõepoolest erinevaid ja ka naisi on erinevaid. Kullakaevajad naised tundusid kunagi minu jaoks nagu mingi naljakas väljamõeldis, umbes nagu ükssarvikud või midagi sellist, sest ma polnud ise selliseid kohanud. Mäletan, kui olin vist 17-18, siis mingi nõme tüüp (täpselt sellist tüüpi mees, kes ise ajabki neid kullakaevajaid taga või ise tekitab kullakaevajaid ja pärast vingub, et naised on ühesugused) ütles, et "ma saan endale viiese bemmi varsti. Sõidan siis maale ja omg kõik maatüdrukud jooksevad mulle siis järgi!". Mäletan, et ma mõtlesin selle peale, et huvitav, miks keegi peaks mingi auto pärast seda tobedat meest nüüd tahtma hakkama. Pealegi auto on auto, mis vahet sel on. Pidasin tema öeldut täiega tobedaks ja tegin veel suure suuga nalja ka selle üle, et ta arvab nii valesti. Ilmselgelt lihtsalt auto pärast ta vist naisi ei saanud, aga see selleks.
Nüüd tagantjärgi olen hakanud mõtlema sellele teemale veel ja isegi olen kohanud kullakaevajaid. Muidugi oma põlvkonnast mitte, aga veits vanemast põlvkonnast. Need inimesed on nii meeletult läbinähtavad, et ma ei ole isegi aru saanud, miks mehed neid tahavad. Aga kuna ma olen natuke õppinud, siis tean seda lahti seletada.
Esiteks reklaamid rõhuvad tihti väitele: "oled rikas mees, saad noori ilusaid seksikaid naisi". No kes meist poleks näinud pilti uhkest autost ja kaunist naisest selle kõrval?
Teiseks reklaamidetegijad on targad jah. Aga teiseks, evolutsiooniliselt on teada, et naised ja üldse emased loomad eelistavad isast, kes suudab tagada ellujäämise. Noh, teame ka, et mehed eelistavad ilusaid naisi. See on lihtsalt inim- või loomaloomus. Muidugi see ei väljendu nii selgelt, sest varieerub ju ilumeel ja varieerub ka tundmus ellujäämise tagamisest. Ka rahatu mees oma hooliva iseloomuga suudab tagada ellujäämise. Ka mõne jaoks kole pikk naine on teise jaoks kaunis. Üht selget ei ole.
Kolmandaks, tulles nüüd nende videote juurde ja miks ma mainisin loomaloomust, ongi see, et need videod vajutavad naises väga kindlaid punkte, mis suudaksid selle loomuse välja tuua, AGA siin ei kasutata ainult rõhumist rahale. Mehed, kes neid videoid on teinud, on kavalad ning teavad ka häid nippe naisele lähenemise osas. Kui niisama raha pakkuda, see ilmselgelt ei mõju. Kuid kui õigesti vestelda, läheneda ja nö õigeid nuppe vajutada (kehakeel, hääletoon, suhtlusmaneer, mulje, usalduse tekitamine, once-in-a-lifetime tunde tekitamine naises), võid lõpuks jah raha pakkuda, mis võetakse vastu juba hoopiski seetõttu, et mees on meeldiv. Ehk siis: video püüab näidata nagu naine läheks mehega kaasa ainult raha tõttu. Tegelikult naine läheb mehega kaasa, sest mees on näidanud end meheliku mehena.
Ehk videotes manipuleeritakse ja kasutatakse osavalt psühholoogilisi nippe. Kuid muidugi on ka mõned naised kullakaevajad ja ka muidugi on naisi, kes ei lähe selle õnge.
Ütlen ka seda, et mina mõtlen nagu naine ja ma ei oska mõelda eriti hästi nagu mees. Mehed ütlevad tihti, et "naine on loll, et usub meeste valesid, mis naist ainult voodisse meelitavad jne", aga kui ma mõtlen teistmoodi, ma ei ole loll, näen lihtsalt enda perspektiivist asja. Kui mina ütleks kellelegi "sa oled jumalik ja ma tahan sinuga elu lõpuni olla", siis ma nii ka mõtlen, mitte ei mõtle nagu mõned mehed "loodan, et sa seda paska usud, sest tahan ainult seksi". Jällegi, mitte kõik mehed pole sellised, tahtsin lihtsalt seletada lühidalt, miks naised langevad selliste meeste lõksu tahes-tahtmata.
Võite vaadata selle video ära ja siis hakkan ma seda kommenteerima, milliseid olulisi nippe see mees kasutab naise võrgutamiseks ja miks need mõjuvad. Võtan aluseks selle, et naine pole näitleja.
Okei, kõige alguseks juba see mees näeb päris kena välja. Riided seljas, treenitud jne. Ma ei tea, kas ta täpselt minu maitse on, aga kui minuga selline rääkima hakkaks, tunneks ma huvi küll. Teiseks ta läheneb naisele väga julgelt. Ta ei mökuta ja kökuta kuskil või värise, vaid tuleb ja räägib. Naine muidugi esimestel hetkedel suurt ei reageeri, aga naise jaoks on nii või vähemalt mina naisena mõtleks nii, et tohoh, minus peab ikka midagi huvitavat olema, et ta minuga suhtleb. Et järelikult võime rääkida. Oleneb situatsioonist. Tavaliselt ongi mõistlikum ise passiivne olla, et näha, kas see on mingi lambine paar sõna või on inimene rohkem minust huvitatud, sest endal on enamasti alguses ükskõik. Arvamus tekib pika peale. Siin ka see, et kuna naine blokib alguses palju, aga mees ei jäta ikkagi järgi, saadab see naisele signaali, et mees on tõepoolest väga huvitatud.
Siis hakkas see mees boyfriend teksi rääkima, või noh, naine mainis, et tal poisiga plaanid. Siin näitas mees kohe välja, et ta on huvitatud vaid naisest kui seksuaalsest olendist, mitte kui sõbrast, sest kui selgus, et naisel on boyfriend, näitles mees, et oh god, ma siis jätan su rahule jne. Naine sai selge signaali, et ta pakub mehele huvi naisena. Teine hea asi, mida see mees tegi peale näilist lahkumist peale konkurentsi teadasaamist oli see, et ta tuli tagasi ja palus naise instagrami. See on sõbralik žest ning näitab naisele, et mees peab teda ikkagi ägedaks ning toredaks. No vähemalt mulle tunduks küll, et mehel on ikka tõsisem huvi. Et õnneks ei küsi feisbuuki, mis oleks liiga privaatne, aga instas võib mu elu jälgida küll, et see on äge.
Siis tuleb koht, kus näitlejad tulevad ütlevad, et lennuk läheb lendu ja mees näitleb, et tal hakkas kiire. Minu meelest naine üllatus eriti kõvasti, et sul on lennuk?!?!?!?! Ma ei tea, kas ma nii üllatunud oleks, aga üllatav minu jaoks selles situatsioonis on see, et nii noorel mehel on lennuk. See tekitab täiega huvi, et millega ta tegeleb. See olen vist mina, aga ma tean, et raha peale sellel hetkel ma küll ei mõtleks. Ma ei tea, mida mehed arvavad, et gold digger mõtleb. Et vist on paksu vana koleda mehega raha pärast koos? See pole ju siis naise raha ikka? No ma ei tea seda asja, aga siin videos on minu jaoks selline situatsioon (kui ma oleks selle naise asemel): ilus mees, on minust huvitatud, tahab minuga väga suhelda, tegeleb millegi väga põnevaga, on eriline, sest tal ka lennuk ja tegeleb äriga. Ehk siis palju tuletatud fakte juba teada tema kohta, mis annavad soovi edasi suhelda küll. Aga suhelda mitte selles mõttes, et mees kunagi endale saada vms. Ma mõtleks pigem, et huvitav INIMENE on see ning tahaks suhelda. See, et ma talle naisena meeldin... no mul on veel aega ehk otsustada, kas tema mulle mehena meeldiks. Mina mõtleks sel hetkel nii, arvan, et ka teised naised.
Siis mees kutsub naist kaasa. Väga hästi on näha naise kõhklev kehakeel ning selgesti on näha mehe julgustav kehakeel. Lisaks ütleb mees väga hea lause: "et tule kae lennuk üle ja siis saad otsustada edasi, mida teha tahad". Kui ma seda videot esimest korda vaatasin, tundus see mees mulle juba meeleheitlik, et ta niiiii väga püüab seda naist lennukisse kaasa saada. Arvatavasti ongi, sest ega igatüht kaasa ei saaks, kuid ta on juba sellega arvestanud ning kasutab hästimõjuvaid väljendeid. Lisaks on siin ka see psühholoogiline nipp, et ta koguaeg tegutseb, ehk ta siin koguaeg räägib, et ei anna palju sõna naisele ning on ka domineeriv. Lisaks ta ütleb veel julgustavalt, et kui sulle lennuk ei meeldi, tuled tagasi ja pole hullu midagi. Mina naise asemel tunneks, et olgu, ohtu vist pole, mees huvitatud, annab julgustust otsustamaks, kas kaeda lennukit või ei. Igatahes siin on mees piisavalt julgustav ja piisavalt vabadust andev, mis on väga hea meeldiv naise jaoks ning hajutab ka hirmu tundmatu ees.
Okei, autos räägivad nad mingit mõttetut juttu rahast, millest on hästi aru saada, et mees püüab vaatajatele näidata, nagu naine tahaks raha või hullult püüab naist meelitada ise rahaga. No tegelt ju keegi oma rahajutte ei räägi võõra inimeses ees. Siin ma naise asemel lihtsalt oleks, vb kuuleks seda juttu, vb aju ei registreeriks seda, sest mind tavaliselt üldse ei huvita võõrad jutud (kui just minust ei räägita), et siis ma ei tea, mis see konkreetne naine mõtles küll.
Igatahes nüüd siin videos näha on, et on keritud ja lõigatud, ehk siis naine juba teab seda meest piisavalt tegelikult, mees pole teda ära tapnud ega midagi jne. Ma ei tea, mida nad veel rääkida võisid ja kui pikalt koos olid veel.
Igatahes siis on koht, kus naine helistab enda poisssõbrale. Ma arvan, et see on ameeriklaste värk või midagi, et ta niiviisi valetama kukkus. Olen näinud, et sellised small-talk inimesed kasutavad sotsiaalseid valesid väga sageli. Et seda ma kommenteerida ei oska, miks ta valetas, aga ma püüan. Arvatavasti kui ta oleks ausalt öelnud, et läheb mingi poolvõõra inimesega lendama, oleks poiss olnud solvunud, sest tundub mulle nagu see suhe oleks veel väga värske. Et on sellised kohtingud ning üksteisele ei julgeta veel kohe oma tõelist palet näidata, et äkki rikub midagi ära ja suhe ei lähe käima. Lisaks ma ise arvan, et tüdruk oleks hiljem rääkinud, mis ta tegelt tegi, aga esimese hooga aju soovitas valetada. Kuigi seda ma tõesti ei tea, vb oleks ta ka valetanud, tundub selline inimene, et võib sageli valetada. Lihtsalt ma ise oleks (kui ka oleks ma valetanud), hiljem välja rääkinud tõe. Igatahes siis see valetamise koht tundub minu jaoks veidi kahtlane ja arusaamatu. Lisaks ka see, et miks tüdruk ei saatnud sõnumit või mida iganes. Aga edasi selgub, miks see kõne nii järsku tuli.
See kuidas tüdruk räägib nüüd peale kõnet selle "võõra" mehega, näitab, et nad on tegelikult päris hästi tuttavaks juba saanud. Tüdruk näitas enda haavatavat poolt (valetas ning rääkis mis kõne ta poisile tegi), nii et tundub, et arvatvasti kaamerate taga nad varem arutasid selle mehega, mida poisssõbrale rääkida. Mulle tundub, nagu mees oleks enam-vähem välja pakkunud, milline kõne tüdrukul teha tuleb. Kuigi kõne tegi tüdruk, siis kindlasti pakkus mees välja, et kõne võiks teha lennukis (kaamerate olemasolu, lennukiinterjööri filmimine, hea stseen). Sest miks muidu mees küsis, mida naine telefonis rääkis ja mida poisssõber vastas. Arvatavasti võis tüdruk küsida enne kaamerate taga mehe käest, mida oma poisssõbrale rääkida, kui kaasa tulla. See oleks jällegi see, mida mina teeks, kui mulle tekib järsku mingi ühekordne vägev eluvõimalus, aga mul on mingi muu plaan ees, mis tuleks katkestada.
Üldiselt keda peaks huvitama kellegi teise võõra inimese öeldud asi ehk siis miks huvitab meest, mida tüdruk oma poisssõbrale rääkis. Et kui ma selle mehe asemel ei oleks naisega varem rääkinud kõnest poisssõbrale, siis ei küsiks ma ka midagi. Ma lihtsalt näeks, et ahah, tuleb minuga lendama kaasa, jee, järelikult katkestas enda plaanid. Aga kui ma oleks varem temaga kõnest rääkinud, siis ma passikski kõne ajal niimoodi juures ja küsiks pärast, et nohnoh, mis ta ütles ja mis saab ja kas sa ikka saad tulla? Tundub, et see kõne on meelega niimoodi videosse toodud, aga muud detailid selle kohta on meelega välja jäetud. Eks see kõne vast ole ka põhjus, miks arvatakse, et video võib olla näitlejatega ja see naine ka näitleb. Kui video on päris, siis tõesti tundub olevat ainus võimalus, et mees on veidi psühholoogiat kasutanud enne naisega rääkimiseks, mida videos pole. Öelnud nt: "lennukis helistad poisile, et ära veel helista, ja ütled nt nii ja naa".
Tüdruk on ka hullult õnnelik, et lennata saab, sest noh lennukid on lahedad jne. Et siin on juba selgelt näha, et kui ta kaasa tuli, siis ikka seetõttu, et iga päev ei kuku ju sülle võimalust lennukiga lennata ja kohtuda lahedate inimestega jne. Et siin on video läinud küll juba veidi teistsuguseks, pole täitsa tegemist enam gold digger prank videoga. Lisaks ei näita siin miski, et naine sooviks selle mehega abielluda raha pärast, vaid ta naudib süllekukkunud võimalust lennukiga lennata. See oli ka mehe poolt õige tegu, et naistele meeldivad sellised huvitavad asjad ja üllatused jne, nii et "kohting" lennukis ongi selline huvitav, kui vaadata siis niipidi. Pealegi sõna "lennuk" on ka piisavalt erutav, võib panna adrenaliini käima. Seda on tõestatud, et adrenaliinilaksus inimene armub kergemini lähedamal olevasse vastassugupoole inimesesse. Nii et ka see on siin video mehel üks väga kaval nipp.
No ja lõpus tegi mees kavala tõuke, et naine lennukist välja ajada, aga siin tekib mul küsimus, et kuidas niii vastikult keegi käituda suudab? Iga kord kui ma seda vaatan, tunnen ma seda valu, mida see naine tunda võis. Õnneks mitte vist väga tugevalt ma ei tunne, aga no teate ju küll seda kibedat pettumusepauku, mis südame alt läbi lööb. Isegi kui ma tunnen seda videot vaadates, siis ma ei tea kui ebameeldiv võis sellel naisel olla. Loodan, et teate seda tunnet, no mul igatahes oleks nii sellises olukorras. Siuke oh god ja tekib nii rõve tunne. Et hullult lahe värk ja järsku olen mina süüdi?! Ja siis veel süüdistatakse mind, et ma võõras ja tõmmaku uttu jne. Oeh, kui rõve rõve. Kardan, et sellel naisel võis väga valus olla. Teenis ta selle ära või mitte, aga see on valus. Ehk siis: ootad midagi nii väga ja järjest puhutakse su huvi üles jne ja siis järsku PAUK ja mine perse! Eriti karm on see seetõttu, et naisel polnud alguses huvi. Ütlen ära, et pettumus pole mitte raha pärast (mis jällegi tõestab, et siin pole otsene gold digger värk mängus), vaid seepärast, et kogemus jäi saamata ning usaldust murti jne.
Noh ja siis igavad klipid mingist lennukist on lõpus veel, mida ma vist pole viitsinud vaadata.
Nii, toon nüüd lühidalt jälle välja, mis mees tegi naise sebimiseks: enesekindlus, suur soov suhelda, kaasameelitamine, taganemisvõimaluse pakkumine, sõbrustamine, huvi näitamine, järjepidevus sebimises.
Ja nüüd saab mõelda, kas see oleks töötanud ilma nende psühholoogiliste faktoriteta? Umbes, oleks mingi mees läinud naise juurde ja öelnud: "tule kohe mu lennukisse!". Kas siis naine läheks ja oleks jet digger? Või siis mees kuskilt kaugelt lehvitanud, et "mul on lennuk". Ilmselgelt poleks see nii mõjunud ja soovitud gold digger efekt poleks välja tulnud. Ma tõepoolest imestan, miks mõned inimesed seda näha ei suuda. Aga noh selles mõttes on kavalalt käitutud video, õigesti kokku pandud klipid ja huvitav idee. Aga siiski lõpp mulle ei meeldinud, sest oleks saanud ka viisakamalt teise inimese niimoodi perse saata.
Nii aga lähme nüüd edasi sellega, et mida ma esimest korda gold digger videot vaadates mõtlesin. Õnneks üks mees on isegi avaldanud video selle kohta.
Siin on näha, et naised olid ka mehest niisama huvitatud/mitte huvitatud. Päris julge mees, et ta oma feile julgeb avalikustada niimoodi. Ma arvan, et paljudel meestel oleks mark öelda, et "naine ei tahtnud mind isegi siis, kui talle raha pakkusin".
Ma pole eriti palju neid gold digger videoid näinud, aga üks, mida ma olen veel näinud on selline, et naine ootab bussi peatuses ja siis tuleb nö koleda autoga mees ja kutsub teda peale ja naine ei lähe. Siis tuleb ilusa autoga mees ja kutsub teada peale ja naine läheb ja siis öeldakse naisele halvasti. Sellises videos oleks minu mõte naise asemel, et "juba teine auto, kuhu peale mind tahetakse, ju siis ma pean minema", mitte, et omg, tal ilus auto, ma lähen. Aga see olen jällegi mina.
Arvan, et sellised psühholoogilised värgid töötavad ka teistpidi siis, naistelt meestele. Aga mis ma öelda tahan, on see, et nende alusel ei saa kõiki inimesi üldistada ning me ei tea mitte ühegi inimese taustalugu, et miks ta videos need otsused langetas. Ja kuna see on video, siis ei tea, mis jäi näitamata või näidati või mis on lavastatud jne.
Nii ja sellest esimesest videost saab õppida, et muud mehelikud omadused on ka piisavalt head naise saamiseks. Ei pea lennukiga meelitama, võib midagi muud ka välja pakkuda, aga üldiselt, kui naine nii palju blokib, nagu ta alguses, siis enamus mehi annab alla. Aga nagu näha, võib iga naise mees ikkagi ära sebida.
Kindlasti see on teema, et paljud inimesed ei nõustu minuga ja tahavad väita, et suur osa naisi on ikkagi kullakaevajad. Kui nii tahad mõelda, siis mõtle, mida sa tunned sellist lauset väites. Kas tunnet, et nii on kindlalt ja seda on vaja tõestada ning oma arvamust sa ei muuda, või tunned, et hmm.. loodetavasti nii ikka pole ja on ka häid naisi. Et esimene tunne ilmselgelt viitab siin sellele, et tahad tunda end paremana kui naised, aga siis tasubki mõelda, et miks seda on vaja ja mis enda sees on puudu. Et siin pole enam asi naistes, vaid inimeses endas. See juba vähe teine teema.
Igatahes jah, on väga palju erinevaid inimesi olemas.
Hakkasin mõtlema, kas on olemas "väine jõud", "intuitsioon" või mingi nõiavärk. Põhiliselt kutsutakse seda siis kuuendaks meeleks, aga ma ei tea, kas ma saan seda ise niimoodi käsitleda, sest bioloogina tean ma, et meeli on nagunii rohkem kui viis-kuus-seitse jne (mittetraditsioonilisi meeli on hulga). Kas kõik on puhta materiaalne või on me maailmas midagi saladuslikku ja üleloomulikku? Okei, ma ei hakanud mõtlema, koguaeg olen sellele mõelnud. Sellega seoses paneks mõned oma kogemused kirja ära. Ma varemgi olen sensitiividest kirjutanud, oma prohvetlikest unenägudest ja mis see siis ää ole oma kogemused kirja panna mõnest situatsioonist.
Muidugi ma saan aru inimestest, kes on üdini materiaalsed. Sest kui omal pole taolisi kogemusi, tunduvad need uskumatud ja väljamõeldised. Nagu mullegi vahel. Juhtus midagi, mida oskad vaid üleloomulike jõududega seletada ning pärast ei usu enam ise ka, et nii oli.
Ühed kõige tüüpilisemad kuuenda meele juhtumid on olnud mul seoses kellegagi kokkusaamisega.
Näiteks ükskord leppisime sõbraga kokku, et lähme kohvikusse koos sööma. Mina tulen oma kodust ja tema oma kodust ja nii ongi.
Kõndisin siis kohvikusse ja näen, et sõpra veel kohal pole. Mis seal ikka, ma ei viitsinud kuskile istuda, sest nagunii tellimine oli letist ja arvatavasti lähme õue istuma, sest kaunis suvi oli. Nii ma siis nõjatusin seina/diivani vms vastu ja olin täpselt seljaga ukse poole mingi kolm meetrit uksest. Uks koguaeg käis, sest teenindajad lippasid sisse ja välja ning kliendid. Nii ma siis hakkasin telos passima nagu ikka aega kõige parem surnuks lüüa on. Järsku tekkis selline asi, et ma TUNDSIN, et tuleb sisse mu sõber ja ma TUNDSIN, et ta kohe ehmatab mind. Mis siis sai? Täpselt nii juhtuski, ta ehmatas mind selja tagant. Ma ei teinud teist nägugi ega viitsinud suurt liigutadagi end, sest teadsin kõike nagunii ette. Ta oli päris üllatunud, miks ma nii süvenenud asendist üldse ei ehmunud. Ma ütlesin, et kle, ma ei tea kuidas, aga ma tundsin, et sa tuled ja ehmatad mind.
Huvitav, eks. Ma ei näinud kuskilt peegeldusest või mitte kuskilt, et ta tulla võib, aga ma lihtsalt teadsin seda. Nagu lambist.
Teine säärane juhtum oli mul ka samamoodi. Pidin kokku saama ühe inimesega, keda ma polnud kohanud varem. Suhelnud olime. Nii ma siis andsin talle teada, kus ma olen ja ootan ja istusin siis pargis pingi peal otse raja kõrval. Rajalt käisid igast inimesed nagu ikka ja ma võtsin ette oma raamatu ja hakkasin lugema. Lugesin siis rõõmsalt, kuni tundsin, et paremalt perifeeriast tuleb see inimene. Lõin kohe raamatu kinni ja kotti. Mõni hetk hiljem ta tuligi minu juurde ja noh ilmselgelt oligi tema. Naljakas on siin jälle see, et ma ei näinud otseselt inimesi, kes jalutasid paremalt mööda, ma olin ninapidi raamatus. Ma võisin seda inimest näha silmanurgast, aga ma ei oleks saanud teada, et just see inimene on seal tema.
Võin tuua siia kolmanda juhtumi ka, mis mul hetkel meeles on. See juhtus siis, kui lõpetasin üheksandat klassi. Pidin ootama inimest, kes mulle kleidi õmbleks Abakhanis. Olin siis seal ilgelt oodanud juba ja koguaeg tuli inimesi sisse. Ma ei teadnud milline ta välja näeb, aga üks hetk kui üks inimene tuli sisse, ma teadsin, et see on tema. Lihtsalt teadsin.
Neid juhtumeid on veelgi, aga praegu tõin need, mis meeles olid. Ma olen nendest kogemustest õppinud, et kui kellegagi kohtuda, ei maksa muretseda, kuidas sa selle inimese ära tunned. Lihtsalt tunned. Üks asi on ka see, et kuna ma olen märganud, et kõik ei suuda saada aru sellest, et "lihtsalt tead", siis ma olen öelnud teistele, kes nt on kurtnud, et ohhh lähevad kuskile ja kuidas nad küll teavad, kellega nad kokku saavad jne, et ää muretse, mõlemad vahite seal koos lolli näoga ja siis selle järgi saad aru. Muidugi ei vahi keegi vist otseselt lolli näoga, aga see on piisavalt hea seletus, mis paneb inimesed end kindlalt tundma. Mul ühe kunagise sõbraga oli nii, kui ta küsis mult, kuidas ta rongijaamas rahva seas peaks ära tundma selle, kelle juurde tema minema peab. Ütlesingi, et ära muretse, mõlemad vaatate seal lolli näoga ringi ja siis saate aru. Pärast ütles, et kle, sul oli õigus, tundsimegi kohe niimoodi üksteist ära.
Üks kohtumistele sarnane juhtum on mul veel. Kõik vast teavad seda mängu maffia, kus umbes kümnelises seltskonnas jaotatakse ära tegelased igale isikule ja üks on siis see, kes "tapab" teisi. Ehk siis kõik hoiavad silmad kinni ja üks vaikselt näitab mängujuhile/timukale, kelle ta maha lööb. Mängisime muidugi seda mängu minu sünnipäeval, kui ma varateismeline olin, mingi 11 või miskit. Ühes mänguosas istus mu kõrval tolleaegne parim sõbranna ning pinginaaber ja kui timukas ütles, et "maffia ärkab üles", siis reaalselt ma tundsin, kuidas ta läks äksi täis ja kellegi mängus maha lõi. Muidugi ei teinud ta absoluutselt häält ja liigutas minimaalselt, sest muidu ju reedaks end. Nii, siis tuli mängu see osa, kus kõik pidid seletama, mida nad arvavad, kes on mõrvar. Ma muidugi täiesti teadsin, ma ei hakanud mingit bluffi välja mõtlema seekord ja ütlesin, et mu sõbranna kindlalt, sest tundsin, kuidas ta tappis ära tolle. Keegi ei uskunud. Tuli jällegi mänguöö ja siis tundsin jälle 100%, et sõbranna tapab. Nii ma endale ka kindlaks jäin, et tundsin. Kõik olid mingi haa-haa, mis jama sa ajad ja karistuseks saadeti mind surma hoopis. Selguski, et ma olin mängus mingi mõttetu tegelane ja sellise uhke triumfi peale karjatas mu sõbranna, et tema oligi maffia. Teised olid pettunud, sest see mänguosa sai enneaegselt küll läbi mu sõbranna hüüatuse peale, aga see selleks.
Selle situatsiooni tõin ma just seetõttu välja, et illustreerida mõnede inimeste ignorantsust antud teemal, mis muidugi pole midagi halba ja on arusaadav. Sellest õppisin ma ise ka, et kui ma sees midagi tunnen, pole suurt mõtet seda väljapoole näidata, vaid mõelda mingisugune paremini usutav jutt asemele. Muidu saadetakse ennast hoopis surma selle avameelse aususe peale.
Mõnede inimeste puhul ma tunnen nende energiat või aurat. Ma ei teagi, millist sõna on õigem kasutada, aga pm tunnen, kes ja millised nad on. Aga viimasel ajal olen ma seda tunnet hakanud tõrjuma. Miks? Põhjus on selles, et kui ma tunnen, et kohatud inimene on ebameeldiv, siis ma ei taha mõelda, et omg, mu sõbranna sõbranna, kelle kohta ta ütles, et on lahe inimene, on hoopis minu jaoks ebameeldiva energiaga. Siis püüan seda ajada situatsiooni või enda kaela. Või siis ma püüan nagu luua uut reaalsust, et tunda paremat tunnet. Muidugi oleks õigem öelda, et ega iga inimene saagi minuga hästi sobida, aga halb asi on selles, et ma tunnen väga paljude inimeste puhul ebameeldivat energiat. See on ju tüütu, endal hakkab halb, et oeh, jälle üks inimene, kellega ma ei sobiks. Olukorra kergendamiseks teen head nägu ja püüan püüda kõiki häid energiakiiri, mida kuskilt saan. Peamine põhjus ikka selles, et keegi teine mu hea sõber peab seda inimest lahedaks inimeseks ja kuidas mina loll saaksin siis halvasti mõelda teisest. Võib-olla peaksin ma ikkagi püüdma oma intuitsiooni tunnetada ja seda mitte ignoreerida, aga siis tekib mul jälle küsimus, et äkki pole see intuitsioon vaid ma lihtsalt olen nii hädine, et ei saa uues olukorras hakkama.
Ka selline asi on, et mõnede inimeste puhul tunnen ma ette ära, kaua ma selle inimesega suhtes olen või kaua ma temaga lähedasem sõber olen. Jällegi on see asi, mida ma ei tahaks ette teada. Arusaadav ju, kui on mingi meeldiv mees, kellega tunned end hästi, siis nii häirib mingi pisike torkiv tunne enda sees, et kuupäevaks see ja too on see kõik lõppenud. Mäletan väga selgelt ühte olukorda taolisel teemal, kui olin psühhoga suhtes. Sain parasjagu sõbrannaga kokku ja esitasin talle enda suhte probleeme, et äkki tema oskaks mind aidata, kuidas saaks suhet paremaks, sest tundsin end nii kehvasti. Siis mäletan, et järsku käis mu sees selline mõte: "miks ma üldse praegu püüan suhet parandada ja kokku lappida, kui suve alguseks on see läbi" (sellel hetkel oli tegemist vist veebruariga või igatahes aasta algusega). Mäletan seda täiesti selgesti ja siis ma ehmusin selle mõtte/tunde peale ning surusin seda tagasi. Umbes, et kuidas ma saan veel nii halb ja loll naine olla, et tahan ise, et suhe läbi saaks! Kuidas ma julgen nii üldse mõelda! Ei, ma pean seda parandama, sest kõik probleemid on minu süül! No ja kui kunagi see suhe sel hetkel lõppeski, ei tulnud mulle see üllatusena. Huvitav oli, et ma seda ette teadsin.
Kuna mul suhete kohta on sellised tundmused olnud, siis mul ongi küsimus, kas aususest teise osapoole vastu peaksin ma suhte kohe eos laiaks lööma? Või ikkagi jätkama oma hinge kogemuste eesmärgil seda kuni see loomulikult lõpeb? Viimane variant tundub mõistlikum tegelikult, sest parem ju olla hiljem õnnelik mõlemal osapoolel, et oli ilusaid hetki ja värki.
Siis ka üks naljakas intuitsioonihetk oli mul hiljuti. Olime sõbrannaga Tartu linna peal ja jäime ühte ööpleissi tsillima. Istusime õues ja mingi hetk läksime vetsu. Olin seal kabiinis ja paberit polnud. Mu sõbranna ütles, et tema kabiinis ka paberit pole, aga ühes avariikabiinis oli paber. Ta ütles, et toob mulle ja ulataski mulle suure hunniku seda. Kasutasin osa ära, sest noh ülejäänut ei läinud vaja. Siis tekkis mul sisetunne, et pistku ma allesjäänu paber oma käekotti. Loogiline oleks olnud pigem see ka potti visata, et mida ma mingist kortsus peldikupaberist käekotti panen, aga noh, nii ma siis sel hetkel tegin, sest tahtsin just oma intuitsioonile kuuletuda. Läksime siis sõbrannaga edasi õue istuma. Mingi hetk mu sõbranna ütleb, et ta tahaks nuusata täiega, et ega mul juhuslikult paberit pole. Haha, ma ütlesin, et näed, see sama pelleripaber, mille mulle tõid, on kotis, palun väga. Ta oli mingi ohjess, ülihea, tänks. Kuna nende seoste vahel oli väga lühike ajavahemik, siis see pani mind mõtlema, et see võis küll kuues meel olla. Või siis juhus. Igatahes see pani mind mõtlema, et võiks püüda sagedamini oma sisetunnet kuulata, sest seekord läks küll asja ette.
Siis olengi katsunud valikute tegemise ajal püüda ka rohkem oma sisetunnet kuulata. Näiteks, kas osta poest see või too või kasutada autoga sõites seda või toda teekonda. Püüan siis saada kuskilt "lambist" väikesi nõuandeid. Eks nii seda arendabki paremaks.
Üks väike intuitsioonialge tuleb mulle meelde veel varasemast ajast oma keha kohta. Ma pikalt mõtlesin, kas üldse seda mainida siin, sest see personaalne, aga okei, räägin ära. Lugu siis selline, et mingi hetk tundsin paremal pool kõhus valusid, küll pisikesi, aga olid. Päevade ajal olid need muidugi väga palju suuremad. Imelik oli see, et need olid ainult paremal pool, mitte viisakalt üle emaka, nagu normaalne oleks. Googeldasin igast asju, muidugi võib see ükskõik mis olla, aga mulle tundus, et noh, mul endometrioos. Muidugi rääkisin ma oma murest naistearstile, et paremal pool valud päevade ajal jnejne. Ta ütles selle peale, et need on gaasid ja mingu ma psühholoogi juurde ka, et mõtlen üle. See oli siis ma ei tea, kas aastal 2012-2013 vms. Põdesin ikkagi ilgelt selle üle, kuigi teadsin, et endometrioosi on väga raske niimoodi diagnoosida. Ükskord nurusin siiski ultraheli välja minu rahustuseks ja see ei näidanud midagi, olin siis veits isegi õnnelik, et tegelikult vist ikkagi kujutan endale haigust ette, kuigi ma teadsin seda, et ultraheli ei näita endometrioosi, see oli siis kevadel 2015. Aga eriti nõme oli see, et peale ultraheli, kui mul päevad hakkasid, mul ei ole mitte kunagi SELLIST valu olnud! See ei olnud enam ühes lokatsioonis, vaid levis üle TERVE kõhu! Ma roopisin ja kõht läks lahti ja ma sain ainult kõveras kõndida. Mõtlesin, et ju on gaasid. Päevad lõppesid, lõppes ka valu. Long story short on selline, et just nüüd tulin ma endometrioosieemaldamise operatsioonilt. Oligi endometrioos. Õnneks küll ainult selles paremas munasarjas siuke tsüst ja munasarja peal ka üks plekk. Mitte midagi suurt ei olnud õnneks, aga sümptomid olid küll väga hullud! Tehti laparoskoopia. Teen sellest ükskord ka pikema postituse.
Viimase juhtumiga on mul suured küsimärgid. Esiteks, ma tean, et ma ei saanud ise seda endale mõelda, sest mõtlema haiguse üle hakkasin ma üldse sümptomite ilmumisel. Teiseks, MIKS see mul tekkis? Enamasti kõik haigused, mis mul on olnud (ma väga harva haige), on sellised, millel on olnud meditsiiniliselt seletatav selline põhjus, et see haigus lihtsalt tuleb, mis teha. Ka endometrioos on selline ja ma mingil määral võin selle seletusega leppida. Ma kipun arvama, et hoopis mu keha tahab mulle näidata, et midagi on valesti mu hinges. Muidugi võin ma ka mõelda, et haigused lihtsalt on ja kõik, aga mul on tunne ikkagi, et miskit on jäänud mu sisse hinge nö "mädanema", mis sealt välja pääseda püüab. Eriti, et mul just olid tugevad sümptomid, kuid see tsüst teab mis suur küll polnud. Öeldakse ju, et tsüstid tulevad, kui enda emotsioone, nuttu jne valla ei lase. Mis põhjus on siis endometrioositsüstil (verd täis ju, mitte pisara moodi asju)? Kui keegi teab/oskab aimata, miks võib see tulla, ma olen kõikidele seletustele ja arvamustele avatud! Ja isegi kui see haigus on ikkagi niisama tulnud, on igasugu end vabastavad teemad kasulikud.
Olgu, läks siis see teema selliseks seekord. On kellelgi ka mingeid sääraseid kogemusi?
Minu meelest on kaks suuremat linna Eestis, mille autojuhid erinevad kardinaalselt. Mõlemas ma olen palju sõitnud, aga ühe linna liiklus ajab ikka meeletult närvi kohe (kui naermised on ära naerdud). Toome välja erinevused, et siis saaks ära arvata, kumb on kumb. Kes võidab halvima liiklusega tiitli? Põnev!
Kumma linnaga on tegemist?
1. Selles linnas on juhtide reaktsioonikiirus meeletult aeglane. Selline tunne nagu sõidaksid ringi purjus inimesed. Mul on mitu korda tekkinud küsimärk pähe, et kas tõesti see mu eesolev juht on joobes, et ta reageerib meeletult aeglaselt kõigele.
Vastus: Tartu
Näiteks täna sõitsin Riia maantee poolt ringile. Mu ees sõitis mingi auto, ootas sada aastat, et tee oleks jumala vaba ja saaks minna. Oligi, sõitis ringile välja ja jäi keset ringi seisma. Ma tõesti ei tea, miks ta seisma jäi. Kas ta hakkas teed andma peateel? Kas ta nägi kummitust? Kas tal sai kütus otsa? Ma olin juba närvis tema taga piinlemisest, nii ei ma sõitsin mööda ja ei hakanud vaatama, miks ta seal muneb.
Teine näide on selline, et ma sõitsin mööda tänavat kuni tuli peateega ristuv ristmik, noh tavaline värk ju. Mu ees sõitis mingi väikebuss. No sellest polegi vaja rääkida, et ta meeletult aeglaselt sõitis, see on täiesti tavaline. Aga kui ristmik tuli, siis ta jäi seal seisma ja seisis täiega, KUIGI paremalt poolt ei tulnud kedagi. Aga tema jaoks oli oioi ja ohtlik olukord! Sest vasakult poolt lähenes aeglaselt üks auto, kes oli juba pannud suuna sisse, et keerab sellelt samalt ristmikult paremale. Suund oli sees ja selle auto kiirus vähenes, aga no, see väikebuss mu ees mõtles, et ta igaks juhuks otsustab seal veel mõned sekundid, kas see auto seal ikka keerab või ei. Et äkki ikkagi ei keera seal ja äkki tuleb kunagi veel keegi, kellele saaks nagu juba kaugelt teed anda. Et noh, aega ju on ja seista on tore. Aga jah, see suunatulega auto peateel oli jõudnud juba ammu ära keerata, kui väikebuss vaatas, et kedagi vist ikkagi ei tule, et võib ettevaatlikult sõitma hakata. Hakkaski, aga igaks juhuks muidugi maksimumkiirusel kakskümmend kilomeetrit tunnis. Et mine tea, äkki tuleb jälle ristmik või noh, ei jõua ju nii kiiresti reageerida kui purjus olla, siis tuleb ikka tasa ja targu teha. Ma nagunii tal järel, meil oli sama tore teekond. Järsku väikebuss hakkas munema veel rohkem ja jäi väga aeglaseks ja siis pani vasaku suuna sisse. Munes natuke ja ootas, kuni mingi auto vastassuunast mööda sõitis. No väga tore, mõtlesin, et ju keerab vasakule, et saan lahti ohtlikust autost enda ees, kes ootamatuid pöördeid teeb. Ei, ta sõitis otse edasi, aga suunda näitas seetõttu, et keegi parkis tee ääres, kuigi sealt oleks ilusti mööda mahtunud.
Väga huvitav lihtsalt, sest kui ma ise olen jõudnud juba seitse korda ära reageerida, siis need juhid mu ümber alles avastavad, kus nad viibivad. Ja kui nad Tallinna satuks, siis nad vist sureks ära. 2. Selles linnas on liiklusvoog katkendlik, segane ja fooritulede laine on halvasti korraldatud.
Vastus: Tartu
Loogiline ju. Siin pole vist midagi seletada. Igaüks, kes on sõitnud Riia maanteed mööda linna südame poole, on näinud kuidas roheline laine puudub. Aina kiirenda ja pidurda nii kuis jaksad oma autot kulutada! Aga see ju vahva, et mida kiiremini kulub auto, seda rohkem kulub raha ka remondiks.
3. Selles linnas jalakäijad astuvad suvaliselt teele. Neil on oma elust üsna siiber, et kui nad vist surma saavad, mis see siis muudab. Ei, nad ei astu ülekäigurajale suvaliselt, seal alati kontrollivad kõike. Igalpool mujal.
Vastus: Tartu
Näiteks ülikooli tänaval sagivadki inimesed ja autod läbisegi. Inimesed ei suvatse üldse vaadata, kas auto tuleb. Tegelikult kaval, sest nad teavad kui kallis on autoremont või kui kalliks võib oma auto parandamine maksma minna ja siis arvatavasti auto otsa ei sõida.
Näiteks. Keerasin ükskord Raatuse Comarketi parklast vasakule. Ma ei tee nalja, aga mingi inimene nägi (loogiliselt võttes, sest oli päev ja valge ja ilus jne), et ma tulen ja ta kõndis tee peale mulle ette. Reaalselt. Ma ei osanud muud teha kui facepalmi, ma ei hakanud isegi signaali andma, miskit poleks muutunud. Ma sõitsin mööda temast nii, et ta seal tatsaski täpselt keset teed. Ma arvan, et ta mõtles, et kui elu nii lõpeb või kui haiglasse saab, pole midagi hullu.
4. Selles linnas ei tunne mõned autojuhid üldse liiklusreegleid.
Vastus: Tartu
Näiteks (väga sage) on see, et ükskord lähenesin paremakäeristmikule. Minu paremalt lähenes auto. Ja ta hakkas mulle teed andma. Tema paremalt ei lähenenud kedagi. Ma ei tea, mida ta seal ootas. Näitasin talle, et sõitku. No tegelikult arusaadav, võib-olla ta on reeglid unustanud või autokoolis pole käidud, et ikka juhtub ju. Anname armu!
Täna juhtus ka selline naljakas intsident, et sõitsin Riia maanteel. Nagu ikka hakkas foorituli punaseks minema. Peatusin siis stoppjoone taga. Minu vasakul minu kõrval peatus ka auto stoppjoone taga nagu ikka teha tuleks kui ristmikule minna ei või, eks. Natuke ta seisis seal ja mõtles, et ahh, tead... mis see punane tuli ikka ära ole ja sõitis ristmikule fooride ligidale ja peatus uuesti hoopis seal. Tõsiselt, ta oli juba foori taha seisma jäänud, kui otsustas uuesti sõitma hakata punasega. Ma tõesti ei tea, miks ta seda tegi. Seisis seal siis keset ristmikku kuni foorituli roheliseks läks. Kusjuures ristuvalt teelt sõitis ka veel mingi auto läbi. Vahva vaatepilt oli, nagu teatris oleks! Kas too ristmikul passija ei tea, et punane foorituli keelab ristmikule minemast? Kas ta ei tea, et ristmik on ohtlik koht ja sealt tuleks keelava tule korral nii kiiresti lahkuda kui võimalik? Eks ta vast ajas selle viimase teadmise segi, ning mõtles, et ristmiku peale tuleks seisma jääda nii palju kui võimalik. Tegelikult põnev mäng ju: jääme kõik keset ristmikku seisma ja vaatame, mis saab!
Tegelikult on vahva, sest mind ajavad autodega seotud asjad täiega naerma. Siis on mul lõbus ka sõites. Aga muidugi, kui tõsiselt tahad kuhugi sõita, pole just eriti äge kuskil tee peal seista ja itsitada rooli taga kuni närvi lähed. Ja siis oht, et keegi mu ees teeb ootamatu manöövri, et peaaegu sõidad otsa talle, aga seda pole õnneks juhtunud.
Kui mul oleks pardakaamera, ma oleks saanud juba nii palju naljakaid asju endale linti!
Aga kahju on lihtsalt see, et inimesed on väga aeglase reaktsioonikiirusega. Muidugi tuleb sõita oma piiride kiirusel, aga ohtlikke olukordi võiks ikka püüda kiiremini hinnata või siis vähem alkoholi tarbida. Ma tean, et vahel läheb ka mul aega olukordade hindamisega, aga no tõesti.
Lisaks veel seda, et Tallinnas olen ka selliseid ohtlikke juhte näinud. Näiteks ükskord vasakpööret sooritades minu ees olev juht vaatas, et oioi, punane foor ja jäi järsku keset teed seisma. Ma oleks tagant sisse pannud peaaegu, sest see vaene inimene ei teadnud, et tegemist oli teiste autode fooriga. Oeh. Noh, nalja saab!
Ma selliseid juhte alati jälgin huviga. Nagu mingi huvitav populatsioon, mille käitumist ei oska ette arvata. Lihtsalt võtad korra aja maha ja vaatad, mis küll saada võib. Kõike võib juhtuda!
Vabandan, kui mul on tekst redigeerimata, kirjutatud kiiruga.
