"Mitu aastat sul veel õppida on jäänud? Nii palju?!" küsitakse mult alati hüüatusega, kuid nagu ikka me teame - arstiõpe on elukestev õpe ja seda ma ka ütlengi, jee! Ja see ongi miski, mis mulle mu eriala juures niivõrd meeldib! Seega, asjaolu, et ma hetkel olen üliõpilane, tähendab, et ka kümme aastat hiljem olen ma endiselt õpilane. Võib-olla vaatan mõnd operatsiooni pealt ja olen seal operatsioonisaalis õpilane või käin koolitusel õppimas mõnd uut teaduslikku infot. Nii et õpin terve elu!
Aeg nagunii lendab, nüüd on juba kolmas kursus! Ma vaatan, et patoloogia on rõõmsalt mängu tulnud - patofüsioloogia II ning patoloogiline anatoomia on kaks lõbusat õppeainet, mis mind rõõmustavad, kuna lõpuks saamegi näha, mis siis juhtub, kui organism pole terve! Kõvasti jõudnud selle kahe nädalaga juba õppida patoanatoomiat, kasvajate teema juba käes. Histoloogiliselt peame ära tundma stroomat ja parenhüümi ja et mis kasvaja mis nimega mida teeb. Palju on infot!
Patofüsioloogia II aines teen ma rauapuudusaneemia kohta referaadi ja ettekande. Need referaadid võtavad alati nii palju aega, tarvis on kõvasti teadusartikleid lugeda ja siis need oma peas ära tõlkida ning kompaktseks tekstiks kokku panna. Pole raske, aga on ajakulukas! Õnneks teema on lahe.
Jällegi on oluline suhtlemine - patsiendikeskne suhtlemine siis seekord. Nii et tulevased patsiendid saavad arvestada, et nende käes on autonoomia ning otsuste tegemise õigus ning mina toetan neid nende otsustes, sest neil on suurim võim enda üle, kuid ma aitan parimal viisil. Vanasti tõesti ei õpetatud suhtlemist ning inimesed on sellest ka mulle rääkinud, et neid ei võeta arsti juures tõsiselt jne. Tõepoolest - meditsiinis suhtlemine on niivõrd oluline osa, et kui infot edastada viisil, mis ei ole patsiendikeskne, siis ei ole ka arsti juures käimine nii meeldiv. Nii et ma võtan neid suhtlemisega seotud aineid tõsiselt!
Kõige igavam tundub esialgu mulle keskkonna- ja töötervishoid. Tean-tean, et te ütleksite: "Helen, sa oled ise ju bioloog, kuidas see sulle igav on?" Haha, ma tegelikult armastan keskkonda ja öko olemist, kuid ma ei jõua nämmutada mingeid kuidagi igavaid mittemeditsiinilisi teemaid, sest need on nii üldised. Umbes et mingid keskkonnakonverentsid ja mis neis räägiti ja millal need olid. Nagu liiga üldised minu jaoks ja kuidagi nagu... statistikat palju, umbes nt haiguskoormuse tõttu kaotatud eluaastad. No ei ole ju indiviiditasemel. Haha, hea, et ma rahvatervist õppima ei läinud, ma ikka õige eriala peal praegu. Ja homme ongi selles kontrolltöö kahe esimese keskkonnaloengu peale, aga mida mina teen - kõike muud, nagu nt blogi kirjutan :( Okok, teate küll seda tunnet, et midagi on vaja teha, aga teised asjad on ees. Ma nüüd hakkan tegelema jälle õppimisega, uus õppeaasta on nii põnev ja niiii äge, et kaasa elate <3