Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!
Tekstide loata kopeerimine, muutmine, kasutamine keelatud (sh meediaväljaannetes)! Tekstide kasutamiseks pöörduda blogi autori poole (autori e-mail: hundikoer@gmail.com) või tutvuge hinnakirjaga lehel "Autoritasude leping".

teisipäev, 27. august 2024

Üheksakümnendad Eestis – ebaausalt vähe tähelepanu saanud ajastu ehk Meelis Lao "Vabadusvõitleja, spioon või mafiooso?"

 Võtsin Meelis Lao raamatu, mis oli äärmiselt kaasahaarav, põnevalt kirjutatud, hästi loetav, värvikate naljakate kirjeldustega ning paratamatult pidin tõdema, et kirjastiili alusel on tal minuga sarnasusi, näiteks humoorikalt sündmuste kirjeldamises.



Raamat räägib tema elust üheksakümnendatel. Ma ei teadnud üldse, kes ta on (raamatus tuli välja, et meedia kirjutas temast küll tol ajal ja ka nüüd, seega paljudele ta ehk on juba tuttav) ja seda puhtamalt lehelt ausama pilguga oli võimalik mul seda raamatut lugeda. Ma olin üheksakümnendatel ju alles laps (1991 sündinud), ometi seda elu-olu mäletan ma täpselt nii nagu raamatus kirjeldati. Meelis Lao ise oli muidugi karmimate sündmuste keerises kui autoklaaside lõhkilöömine audiomaki paneeli varastamiseks, mis minu jaoks oli küllaltki tavaline nähtus Mustamäe paneelmajas elades.

Nagu mu pealkirjast lugeda võite, siis minu meelest Eesti üheksakümnendad on juba ammu tundunud mulle niivõrd huvitav, kahtlane ning hullumeelne ajastu, et ma ei saa aru miks mõni USA filmikompanii pole sellest ajastust loonud filme. Või on? Ma pole teadlik. Seepärast ma leian, et see ajastu on vähe tähelepanu saanud. Lisaks on vähe räägitud kuivõrd suure arengu on Eesti siirderiigina ära teinud (või on äkki rohkem räägitud? Ma ju meediat väga ei tarbi, võite mulle lisada kommentaare, kus räägitud.). Praegu ma võin terve träni endale autosalongi vedelema jätta Mustamäe majade ette ja suure tõenäosusega ei lööda mul aknaid sisse. Kuigi ainus vandalism, mille all mu auto on Mustamäel kannatanud, on peegli puruks löömine ja keegi on ka külge sisse sõitnud salaja. Üheksakümnendatel oli see aga kuldreegel, et mitte midagi salongi jätta ei või. Ka pagasnikusse pigem mitte. Mu ema ükskord unustas paneeli maki ette ja see varastati kohe ära. Üks kord! Lisaks ma mäletan, kuidas pätid armastasid Keila joal ringi hulkuda ja varastada sealt autodest asju. Keegi jättis rahakoti autosse mitmetuhande euroga. Kuulsime jalutamise lõpupoole autosireeni ja oligi rahakott läinud, autosalongis vedeles koos klaasikildudega kivi. Mina aga väikse lapsena mõtlesin, et miks ta jättis selle nii? Kas ta ei teadnud, unustas? Mul oli nii kahju, kuidas ta nuttis auto juures, siiani mäletan, kuidas ma ei osanud midagi teha ja õppisin lihtsalt kogemusest, et ma ise ei jäta midagi salongi. Kuni nüüdse ajastuni vedeleb mul kogu pask autos laiali. Õnneks mitte mitutuhat raha, et pole mõtet klaase sisse lüüa. Vaid ikka pahn - trenniriided ja siuke, võib-olla mõned mu arstiõpikud – raskel kotil ikka hea autos vedeleda, aga ärge ikka võtke, mu märkmed on seal mulle tähtsad, haha.

Trenniriided varastati ka üheksakümnendatel ühel inimesel autost ära – trennikotiga muidugi. Pätile põnev üllatus, et mis seal trennikotis küll olla võib, aga sai paar haisvat sokki, vaeseke. 

Küll aga meeldis mulle Meelis Lao raamatus lugeda korruptsioonist ja see oli väga silmiavav. Ma sain nii hästi otsad ühendatud, et miks ja kuidas Nõukogude Liidu aeg rikkus inimeste moraali ning aumeelsust ning veelgi parem – miks mõned inimesed ikka veel on pealekaebajad, pahatahtlikud moraalijüngrid või vassijad. Lihtsalt sisse kodeeritud tolle hirmsa ajastu poolt, nagu mulle kodeeriti sisse, et autosalongi ka prügi jätta ei või. Minu ja nende inimeste erinevus on arenguvõime. Ma märkan, tean ja tervitan rõõmuga riigi ning inimeste heaolu arengut. Eks see on ka lihtsam, kuna mu esivanemad tol ajal olid väga ausameelsed, säilitades oma väärtushinnangud, milleks oli intelligentsus, arenguvõime, hoolivus, haridus, riskides seeläbi ka Siberisse saatmisega, ja need väärtushinnangud on mulle tugevalt kaasa antud. Küll aga tõepoolest oli põnev lugeda, et niivõrd olulistes ametiasutustes nagu politseinikud on mingi sahker-mahker. Mäletan ka väiksena, kuidas räägiti altkäemaksudest ja nende skandaalidest. Nüüd, tahaks loota, on see vähenenud.

Küll aga raamat lohutas ja kaisutas kaisutas, kuna mu isiklik elukogemus kahjuks on näidanud, et korruptsioon ning siseringikaitse on endiselt siin Eestis olemas ja see on meeletult kurb, kui kannatajaks on õrnad hinged, nagu ma kogenud olen. Vähemalt Meelis Lao on selliste asjadega kokku puutunud ning andis mulle raamatus siseinfot ning mõistmist, et kust see tuleb ja miks. Näiteks üks põnev seik oli ebaintelligentsete politseinike kohta, haha. Ja samas ta tõi nii hästi välja, et paljud politseinikud olidki õilsameelsed ja ausad, tahtsid head – täpselt nagu politseinik olema peab. Inimesed on mitmetahulised ning kui erinevad väärtushinnangud kohtuvad õigluse ametis, siis on seal ka erinevaid inimesi.

Ja samas on mu elukogemus näidanud ka, et Eestis ongi kõik juba õiglameelsem, ausam ning kahjulikud väärtushinnangud jäävad oma sobivasse kohta ning surevad välja sealt, kus neid ei tohiks olla. See on see hea muutus, mida ma olen tajunud. Selles mõttes olen ma väga rahul oma sünniajastuga, kuna ma näen arengut. Ja ometi sel ajal, kui ma olin laps, oli tulistamine ja pommiähvardus ning ka pommiplahvatus tavaline. Mul oli lapsena küll see pommide hirm, kuna neid ikka plahvatas. Seda enam – kus on Hollywoodi filmitööstuse silmad? Loo teebki ju filmi jaoks põnevaks asjaolu, et tegu oligi reaalsusega. Meelis Lao raamatus on toodud välja saladused, mis meie eest on ammu varjul olnud. Sellega peame me tõepoolest arvestama – kunagi ma arvasin, et see on vaid vandenõuteooria – et meedia valetab, käkib ja varjab. Tegelikult see ongi nii. Ma olen seda isiklikult kogenud. On teemasid, mis tegelikult inimesi huvitaksid, kuid neid varjatakse. Reaalselt, mis tegelikult üheksakümnendatel kõigi meie silme all, kuid samas varjatult toimus, millest nüüd tuleks kindlasti rääkida, on ikka meie eest varjatud. Nii et lugege raamatut, keda vähegi see ajastu või üldse Eesti riigi areng huvitab – need saladused on põnevad.

Lisaks ma fännasin, et kui raamatus olid toodud mingid inimeste nimed välja – ma eeldasin, et ju need peavad olema tuntud tegelased ja poliitikud – ning ma läksin lugema nende kohta Wikist ja neist oligi sama asi kirjas! Appi kui põnev! Putini koht oli jumala naljakas, aga vääääga silmiavav ja noh, väga karmi lõpuga reaalsuses. Seda kohta lugedes taipate eriti, kuivõrd kallutatud (pehmelt öeldes) on meedia.

Igatahes on raamat tõesti väärt lugemine, parem kui mõni ilukirjanduslik teos. Kaasahaaravalt oli kirjeldatud, kuidas Meelis Lao oma rolli sattus ning kellega kokku puutus, rääkimata väga heast kirjutamisstiilist, kus kõik sündmused põnevalt kokku jooksevad, detailid on vajalikul määral välja toodud ning keelestiil mõnus. Muidugi oleks mulle meeldinud, kui teos oleks veelgi paksem ja põhjalikum olnud, haha, aga see olen mina – film olgu pikk ja raamat olgu paks! Kindlasti lugege!


Üheksakümnendate laps