Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!
Tekstide loata kopeerimine, muutmine, kasutamine keelatud (sh meediaväljaannetes)! Tekstide kasutamiseks pöörduda blogi autori poole (autori e-mail: hundikoer@gmail.com).

teisipäev, 26. detsember 2017

Lõppev aasta tõi megalt enesearengut

Ma pole kunagi viitsinud mingit kokkuvõtet teha aasta lõpus, et mida juhtus mul, aga ma arvan, et seekord teen selle ära, natuke teistsugusemas võtmes küll.

Kuna 2017 on päris hull aasta olnud mu jaoks, mis ajal jõudis meeletult juhtuda, siis on see päris põnev. Selle aasta jooksul on toimunud kõige suurem areng mu enda sisemuses. Muidugi alati tee läheb veel edasi, aga endaga olen ma kõvasti tööd teinud ning suur töö on veel ka ees.

Photo: Karmo Koppel.
Oeh, ma pole kunagi oma keha häbenenud, aga ma olen püüdnud teeselda nagu häbeneks, sest teised ootavad mult seda.
















Tegelikult mul on tunne, et ma ei taha sellest aastast eriti rääkida :D Aga ma ikkagi midagi räägin. Osad asjad on nii isiklikud, et ma ei tea, kuidas rääkida, aga räägin parem tööst endaga ning mida ma enda jaoks olen saavutanud.

Minu jaoks oli siht kõigepealt saada korda enda depressioon ja enesehinnang. Selle aasta kevadtalvel ilmus välja eelmise aasta sügisel ja talvel filmitud Prooviabielu. See oli meeletult raske periood minu jaoks. Seda kriitikat oli nii meeletult, eriti üksindust. Kõik arvasid, et näe, saab see staar tähelepanu ja kuulsust, võiks teda maha teha. Depressioonile see hästi ei mõjunud, aga ma ei süvenenud sellesse kõigesse. Hoidsin end eemal, tegelesin oma asjadega ja tegelesin oma probleemidega.

Mul oli nii raske suhelda avalikkusega nii, et mul keelati osasid asju teha (keelati kirjutada teatud blogipostitusi, keelati videoid teha, keelati veel mitmeid asju, kõik mu tehtu oli kontrolli all). Seega oli mul limiteeritud võimalus üldse midagi teha. Hiljem see keeld muidugi rauges, aga raske oli ootamatus olukorras. Ma ei teadnud, kuidas avalikkuse ees istuda või astuda, mida öelda, mida mitte öelda. Mida teha, mida mitte teha. Nõu ei saanud kuskilt võtta, sest keegi teine polnud sellises olukorras. Lihtsamalt öeldes, ma ei teadnud, kuidas olla mina ise sellises situatsioonis. Ja ausalt öeldes, ma teadsin, mida mina ise isiklikult teha tahaksin, aga puudus julgus endaks jääda. Kõige hullemaks tegi asjaolu just see loodud väärkuvand minust - seepärast ma ei teadnudki, kuidas olla - kas peita end või mitte? Kas ignoreerida kõike või ära tappa end?

Hakkasin rohkem endasse süvenema, kui see suurem pasarahe läbi sai. Siis jäid mu kõrvale osad inimesed, kes olid mind märganud sellena, kes ma tegelikkuses olen või olla tahaksin. Või siis, kes ma tegelikkuses ei olnud - minust oli loodud kuvand, aga tõsist huvi tundsid need inimesed, kes kuvandist läbi nägid. Mu ellu hakkasid tekkima ka need inimesed, kes mõistsid mu uut "taset". Kellega sai arutada asju, mida kõigiga ei saa ja mida mõned üldse ei mõista.

Nii ma siis hakkasin tegelema endaga. Enesehinnang oli madal nagu muru, aga asja pidi saama. Alustuseks tegelesin depressiooniga, sest see oli kõige pinnal. Sest no kui on suur probleem, siis teised probleemid ei paista selle alt välja. Nii siis peletasin järjest depressiooni. Kui on mingi megasuur mure, siis teised pole ju nii märgatavad, eksju.

Depressiooni alt koorus välja mu ärevushäire, mis on mul koguaeg olnud, aga ma olin õppinud sellega elama. Võtnud end sellega nii nagu olin - pidev öökimine, isutus, üle kere higistamine ja värisemine jm. Kui suurem probleem pealt langes, sain lähemale oma ärevuse lahendamisele. Ehk siis depressiooni lahendasin, tuli lahendada järgmine probleem - ärevus.

Ma olin varasemast olnud koguaeg selline, et kõiki vaimseid hädasid varjasin ma kiivalt (depressiooni, ärevust jm), seda ei teadnud isegi kõik mu lähedased sõbrad. Ainult depressiooni olin maininud, aga ärevust kartsin hirmsasti mainida. Olin profinäitleja. Mask ees oma häiretel, sisimas süda väreles ja olid hirmud ning kehvad mõtted. Kuid seltskonda sattudes olin lõbus pliks, kellel on elu ilus ja kaunis. Ma pidasin oma depressiooni väljanäitamist suureks nõrkuseks. Nagu ma näitaks inimestele, et ma polegi see ülikauni eluga lõbus tore plikakene, kellel elus lihtsalt jopanud on. Kartsin, et inimesed ei mõista mind nii. Et nad kaovad mu ümbert, et nad peavad mind hulluks, ebanormaalseks, teistsuguseks - sellise sõbrad nad ju olla ei tahtnud!

Aga ma jõudsin arusaamani, et mida varem ma hakkan selleks, kes ma olen, ja kaovad mu ümbert need, kellele ma sellisena ei meeldi, seda rutem saan ma enda ümber inimesed, kes hindavad mind sellena, kes ma olen. Muidugi oli mu varasem hirm, et ma ei meeldi mitte kellelegi maailmas, aga tegelesin selle mõttega.

Nii siis julgesin rääkida välja, et mul on depressioon ja ärevushäire (alguses rääkisin seda muidugi vaid oma jälgijatele, aga see oli kõva uudismaterjal, nii et sellest loodi uudis. Õnneks sain ise ka intervjuu anda selle kohta.). Muidugi rääkisin ma asjast pigem siis, kui endal oligi juba hulga parem hakanud. Selline kivi langes südamelt :D Muidugi tekkis järgmine probleem, et osad lollid arvasid, et ma valetan seda millegipärast, sest siis oleks ju Prooviabielus näha olnud seda. Mm.. kiirabi käiski seal üks õhtu mu paanikahäire pärast, aga see on ju konfidentsiaalne terviseinfo. Näha kohe, et need lollid ei mõtle, kes selliseid asju väidavad. Ja mina nägin end pärast ekraanilt kahjuks küll mitmes kohas väga haigena... Mu tuttavad olid ka šokeeritud. Ma ei teadnud küll oma kogemustele tuginedes, et nii tehakse. Igatahes, see jura selleks. Mõttetu see võte. Oluline oli see, et ma märkasin, et ma saan sellest rääkimisega aidata teisi inimesi. Paljudel on sellised probleemid nagu mul. Ma ei tundnud enam nii üksi ega kaugena kõigist. Ma olin ka inimene. Ja see, et ma sain kedagi aidata, tegi mind ka rõõmsamaks - äkki ei pea teised läbi elama seda, mida mina ning saavad rutem abi! Kui kasvõi üks läheb minu jutu tõttu psühhiaatri juurde, olen ma ju teinud ikkagi maailma killuke paremaks! :)  Äkki läksidki, sest kuulsin hiljuti, et aegu sinna on raske saada :D
Mina ju ka ei teadnud alati, et mul on depressioon ja ärevus, KUNI ma sellest aru sain. Ja kui asjast ei tea, siis ei saa seda ju parandada! Ma tahtsin, et kasvõi minu jälgijad saaks asjast aru enne kui on hilja.

Nii ma siis tegelesin endaga edasi. Lugesin raamatuid, jälgisin ennast kõrvalt enda jaoks, tegin eneseanalüüsi. Teraapia ka ilmselgelt, sest üksi läheks aeglasemalt. Mitmed mured said järjest lahendatud ja seda enam kerkis ka uusi muresid, meenutusi jne. Arusaamad, millistest kogemustest on need häired tulnud. Ma olen sellest veidi rääkinud - nt kiusamine. Inimesed mu ümber arvatavasti mõistsid ka, et välimus ei ole enesehinnanguga kuidagi seotud.

Rasedusega kaasnes järsku minus mingi muutus. See on täiesti tõsi, et rasedus muudab inimest ning ka lapse saamine muudab inimest. Kui ma veel ei teadnud, et ma rase olen, imestasin, et depressioon on vähemaks jäänud. Mõtlesin, et ohhooo, midagi mõjub juba mu tegevustest nii hästi! Pärast sain teada, et ma rase ja siis oletasin, et ju see muutis midagi ka.

Teades, et ma olen rase, ma tajusin seda selgelt, et enam ei muretse ma vaid enda heaolu eest, vaid minu sees on teine inimene, kelle nimel ma pean suutma ennast ja sellega ka teda kaitsta! See oluline teadmine tõi mind tajuni, et mu niisama "veniv" eneseanalüüs on läbi, aeg on tegeleda asjadega KOHE. Tegin põhjaliku eneseanalüüsi jällegi paberile nii enda, kui ka tol ajal mu elus olnud inimese kohta, et saavutada parim sellest situatsioonist ja teha parimad otsustavad käigud oma elus oma lapse jaoks.

Nii ma sain aru, et maksku mis maksab - ennast võisin ma ju alandada lasta igast inimestel, aga mitte enam seda uut elu enda sees! Nagu kõiges mõttes. Seega, varem olin vastanud rünnakutele (kritiseerijatele) proovides ründajat mõista, aru saada, miks ta nii ütles. Enam selleks aega polnud. Ründas mind, ründan teda. Minus tärkas mingi uus enesehinnang.

Ma sain aru, et ma ei ole kole. Ma ei saa olla kole, sest mu sees on uus inimene. Tulgu keegi jälle öelgu mulle, et ma olen kole - ma kritiseerin siis ka tema välimust. Ma sain aru, et ma ei ole loll. Ma lõpetan ülikooli, mul on juba üks kraad ning ma olen tohutult kogenud. Tulgu mulle ütlema loll - ma kritiseerin selle inimese rumalust. Ma sain aru, et ma olen meeletult hea inimene - ma aitan kõiki oma elu hinnaga, aga see on läbi. Nüüd aitan ma kõiki oma võimete piirides. Jah, ma soovin head, jah, ma tahan, et kõigil läheks hästi. Seega - ma ei ole teinud midagi kurja, kedagi tapnud, ma ei ole halvasoovilik - seega, kõik, kes üritavad mind maha teha, siis on mul täiesti savi. Ma olen hea, ma tean seda.

Nii et see rasedus muutis mind kõige rohkem. Hakkasin mõtlema ka, et miks ma ei või teha asju, mida ma teha tahan. Panen, mis pilte, mida tahan. Käin, kus tahan (ehk siis istun kodus palju tahan). Mängin arvutiga nii vähe või palju, kui ise tahan. Mängin malet, kui tahan, loen raamatut, käin jõusaalis. Aga ma ei pea tegema midagi kellelegi tõestamiseks. Teen, mida tahan, sest ma ei kahjusta oma tegevusega mitte kedagi. Kellele ei meeldi, ei pea vaatama. Kes on kade - need on tema probleemid. Kes halvasti ütleb - räägib ju endast.

Ja ma sain aru sellest - ma võin kõik ära tõestada ja kõik ära seletada, aga idioot jääb idioodiks ning idioot ei saa ikkagi aru. Olenemata sellest, et ma olen blogis kirjutanud, kuidas mul ärevus välja lööb, ilmub ikka idioote, kes ei suuda mõista, et tuntud inimene omab ärevushäiret. Ning see idioodikene ei suuda mõista, kuidas tuntud inimene ei karda ennast filmida. Talle ei mahu pähe, mis on ärevushäire ning mis on võte. Ma võin selle talle puust ja punaseks selgeks teha, aga lollust ma ei muuda ning ta peab mind ennast hoopis lolliks. Ma ei muuda seda. Ma nüüd tean, et ma aktsepteerin seda, et ta on idioot. Las ta siis olla. Siiski on pisike killuke mu sees, mis soovib igat idiooti aidata, aga... ma ei tohiks enam nii palju kui varem.

Ja ma sain aru sellest - ma võin rääkida, mida ma tahan, aga ikka ilmub mõni kade sitapea, kes arvab, et tal on õigus mulle näkku hõõruda "ise läksid ju Prooviabielusse, mida sa vingud äää". Nagu mu kogu elu keerleks nüüd selle ümber. Nagu ma ei võiks rääkida sellest, kes ma olen, millised on mu head ja halvad. Nagu ma ei võiks oma kogemustega teisi aidata. Ma olen sellistele idiootidele seletanud ka puust ja punaseks asju ära, aga kui tal ei ole elukogemust ning ta ei proovigi teisi mõista, siis jääb ta ikka lollakaks kadeduseussiks.

Ja ma ei saa neid inimesi elimineerida elust. Kuigi olen püüdnud, aga neid on ikkagi palju. Ma olen püüdnud neile palju seletada, aga nad jäävad lollideks.

Veidi esoteerilisemalt poolelt, et ma sain teada täpsemalt oma eesmärgi siin elus ning raskused. Ma tean, mida teha. Ma tean, miks mul on nii palju raskusi. Pole elukohta, vaesus jne. Suured mured, üksindus, raskused siis jah. Proovi sa kõige sellel positiivseks jääda ja mitte soovida end maha tappa, aga ma pean.

Julgesin ka tunnistada, et mulle ei meeldi kõik asjad mis teistele. Mulle ei meeldi võõrastega seksida (ega ka käppida, ameleda, suudelda jne). Varem oleks mind selle ülestunnistuse eest friigiks peetud, aga nüüd ma ütlen välja, sest ma ei karda enam seda hinnangut. Ei, see ei tähenda, et ma voodis halb oleks (mida iganes see tähendab, ma veel ei tea, aga savi ka), aga JAH, ma EI TAHA võõraste meestega voodisse ronida. Oma mees - siis muidugi!!! Ning jah, ma olen friik vb mõne meelest, sest ei taha võõraid katsuda! Kallistada võib, aga rohkem on ebamugav. Kuna ei pea neid asju tegelikult ebanormaalseteks, sest suhtes on seks siiski minu jaoks olulisel kohal (lihtsalt võõrastega seda ei taha), siis see ju mu elu ei häiri ning kõik on ilus :D Ma ei tohiks karta seda välja öelda. Ning jah, ma olen hetero.
Ning julgen ka tunnistada ka seda, et ma olengi introvertne! Ma eelistan vähe suhelda. Mul on sõpru, mul on häid sõpru, mul on tuttavaid, aga ma ei tunne vajadust KOGUAEG rääkida kellegagi. Ja julgen tunnistada, et ma ei saa kõigiga suhelda. Kui inimesega klappi pole, siis ei suhtle. Ning jah, ma olen tegelikkuses viisakas ja tore inimene. Ning jah, ma julgen ka seda tunnistada, et olen enesearengu teel, mitte meheleidmise teel ning sellega seoses saan lõpuks tunnistada, et ma ei läinud Prooviabielusse meest otsima. Aga miks sa siis läksid?! - küsivad lollid. Vot olen juba vastanud ja kordamine on tarkuse ema, et mind kutsuti ja mulle öeldi ka, et see on lihtsalt saade, ega otseselt sa mingit meest ei otsi sealt ega pea leidma. Saate tegemine ei ole tegelikkus - väike meeldetuletus teile. Vot, ma nõustusin põnevuse ja tele pärast. Ning jah, mulle meeldib näitlemine, filmimine, tele, monteerimine jne. Ning jah, see juhtus olema halb kogemus. Oeh, ma olen seda miljard korda enda meelest seletanud :D

Seega. See aasta õpetas mulle enesearengu poolest palju. Ma olen aastaga tulnud meeletult kaugele. See, mida ma teen praegu - mingi julgen bikiini autopesus osaleda või akti- ja buduaarimodell olla, ma poleks seda julgenud viis aastat tagasi, aga ma vahtisin ilase austava näoga neid, kes seda teha julgesid. Ma ei ole varem julgenud kanda gooti stiili või teatud riideid. Vahtisin neid, kes julgesid seda teha, austusega, aga nüüd olen ka ise igast riideid julgenud kanda. Kui meeldib, panen selga, öelgu teised, mida tahavad. Ja omg - ma ei julgenud ju varem juukseid isegi värvida, kuigi niiniinii kangesti tahtsin! Ja tegin selle ära! Tänan selle eest Kalvit, kes lihtsalt ütles, et lähme ostame selle musta värvi ära ja topime sulle pähe! Vot nii saingi lõpuks mustaks peast, mida olin ammu igatsenud. Nüüd ma teen, mida tahan. Mitte küll kõike veel, aga rohkem.

Ma ei julgenud juukseid värvida, sest kartsin ainult seda, mida teised ütlevad. Ma ei julgenud aktimodell olla, sest kartsin, et kõik kaovad mu elust siis, et "issand, see on mingi rõve paljas naine, kes ei häbene ennast" või mida iganes. Ma ei teagi, mida ma kartsin, kuigi ei ole ju midagi karta. Aga need asjad toodi mu ellu - Kalvi pani värvi pähe. Mu kursaõde ja hea sõbranna on modell, kelle kaudu sain ka julguse olla modell! Mu üks teine sõbranna kannab igast kette enda küljes ja ägedaid riideid. Ma näen, kuidas elu on viinud mind kokku inimestega, kes aitavad mul saavutada oma hingesoove. Ja ma olen tänulik selle üle!


Ja üldse see modellindus. Vot, see on asi, mida ma ei mõista, et mis värk inimestel selle oma kehaga on?! Et on vaja mingi häbeneda oma keha? Milleks? Olen püüdnud mõista, aga jõudsin selgusele, et ma ei saa aru. Ma austan inimkeha ning kuna mulle meeldib võttel olla, siis lasen fotovõttel end pildistada ka, sest see on kunst. See on minu jaoks vahva ja ilus. Ilus kunst, inimkeha austamine, hindamine, väärtustamine või mis iganes. Panen pilte ka üles, kui tahan, keegi ei saa mögiseda. Ja kui mögisevad, siis mida neil öelda on? Et ma ei austa ennast? Haha, lubage naerda, kui asi on vastupidi. Et ma peaks oma keha näitama ainult ühele mehele maailmas? Hahah, lubage naerda, sest ma ei taha tähtsustada kedagi liiga maksimaalselt. Jah, võin teha eriti paljastava albumi ainult oma kaaslasele, aga keegi ei saa mul keelata ikkagi neid pilte teha lasta ja jagada neid, kus ise soovin. Mõned peavad seda halvaks, aga arvatavasti seetõttu, et nad häbenevadki oma keha ning ütlevad halvasti, sest peegeldavad enda seest tulevat hinnangut hoopis enda kohta. Igatahes tulevad lõpuks kunstipärased kaunid pildid. Maalimine meeldib ka mulle, jah :D Ehk siis kunst igatepidi üldiselt.



See ei olnud karm jutt, vaid mu mingi eneseareng. See on kindlasti igav mõne jaoks, kuid mõne jaoks vajalik. Eks ma pean lihtsalt leppima, et minu jaoks on suurem hulk inimesi, kes mulle tulevad halvasti ütlema ning ma pean nad lihtsalt kõva südamega sinna lollide patta panema, kuigi see on raske, kuna ma püüan kõiki alati mõista ju. Raske on mitte proovida mõista.

Kui ma esoteerilisema poole pealt lähenen, siis saan jälle öelda, et need on olnud raskused, mida ma pean läbi elama. Kõik see vingumine minu pihta; destruktiivsed pendlid, kes tahavad mind kallutada vanale teele tagasi. Proovilepanek - kas ma julgen muutuda või olen sama vana rasva sees edasi. Lisaks minu kokkuviimine inimestega, kes tegelevad sellega või aitavad mul tegeleda sellega, millega ma tegeleda soovin.

Aga loodan, et uus aasta tuleb ilus ja kaunis ning häid üllatusi täis. :)

Ja üks superhea eestlaste laul ka siia aastasse, mis mind selle aasta jooksul saatis autos!





6 kommentaari:

  1. Veidi üllatuslik postitus sinu poolt, poleks oodanud seda.
    Siiski tahtsin öelda hoopis seda, et minu arust ei ole mingit mõtet kuulata teiste arvamust, seisukohti sinu kui isiku suunas. Las nendele jääda nende arvamus, sina ela ilma nendeta, eriti veel siis, kui tegemist on võhivõõrastega, kes sind ainult läbi meedia arvavad sinust kõike teadvat.
    Samuti on igati positiivne, et inimene teeb endast kõik oleneva, et end aidata ja saada terveks sellest, mis parasjagu vaevab. Soovin selles sulle edaspidiseks jõudu ja jaksu ja kindlasti edu!

    Lisaks soovin õnnitleda beebi sünni või veel sündimata peatselt ilmavalgust nägeva pojale või tütrele emaks saamise ja minu eelduste kohaselt Kalvi-Kallele (kuigi lugesin, et te pole enam koos?) või mõnele teisele sinuga koos olevale noormehele isaks saamise puhul.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh Sulle ilusa kommentaari eest, killuke ilusat päevas! Mu postitus võis jah veidi üllatav olla, kuna on üsnagi isiklik.
      Seda on lihtne öelda, et võõraid ei maksa kuulata, ma soovin, et oleks ka lihtne teha. Ma olen liiga harjunud teisi mõistma püüdma. Tuleb lihtsalt vahet teha, kes soovib head ning kes lahmib niisama. Ja selles on õigus, kui inimene mind ei tunnegi, siis ei ole tõesti mõtet välja teha. Oleks hea, kui see mul ka meeles püsiks.

      Aitäh õnnesoovide eest! Lapse sünd on suur elumuutus elus lausa praegu!

      Soovin sullegi kõike positiivset!

      Kustuta
  2. Heh seda lugedes korra tekkis tunne nagu loeks ma ise enda kirjutatud teksti . Aga tore on ,et oled sellest kõigest jamast üle saanud ja edu .

    VastaKustuta
  3. Mulle on alati mõistetamatuks jäänud, et kas need "teised" või "kõik", kellest sa räägid, on su tuttavad või a'la suvalised anonüümsed ilkujad delfi kommentaariumis? Ning jah see, et miks see teiste arvamus mingitest suva asjadest (välimuse kritiseerimine nt) sulle nii palju korda läheb. Aga eks olen isegi olnud madala enesehinnanguga ning maadelnud depressioonidega. Tean, et siis lähebki see kõik korda. See kõik on tegelikult vaid iseenda mõttemuster ja selle muutmine ei toimugi üleöö.
    Et sa nüüd raseduse ajal tunned, et hakkad deprekast jagu saama, siis muiduugi igati positiivne, kuid see tunne võib olla petlik või ajutine. Lahendamata depressioonid võivad nt hoopis peale rassedust välja lüüa sest see uus elu, mis siis ootab, nõuab oma osa, sinu enda stressid muutuvad teisejärguliseks, see omakorda masendab jms.
    Selle kirjutise juures tundub imelik see koht, kus sa räägid, et sulle ei meeldi kõik asjad, mis teistele ning kirjutad siis, et sulle ei meeldi võõrastega seksida ja muid intiimsusi vahetada. Veel mainid, et varem oleks sind sellise ülestunnistuse pärast hukka mõistetud. Kullakene, kust sa võtad, et keegi selliseid asju üldse normiks peab või sinult eeldab? Või sa tõesti suhtledki sellises kontingendis, kus lõtv püksikumm on elementaarne nähtus? Ma ilmselt lihtsalt ei tea su elust siis vist suurt midagi. Igatahes võta teadmiseks, on vägagi ok ja normaalne olla igale suvale soovijale kättesaamatu. Kellegi heameele pälvimiseks ei tohiks kunagi intiimsustesse laskuda. Räägin seda, kuna jutust jäi mulje, nagu sa ise seda ei teakski. Igatahes, anteeksi, kui asjast valesti aru sain.
    Minu soovitus sulle, keskendu ainult iseenda ja oma kõige kallimate heaolule. Ükski sõber ei ole päris sõber, kui talle meele järgi mitte olemine sõprust nõrgestab. Natuke nagu teismeliste probleemid tunduvad. Astu välja sellest ringist :) Õiged inimesed jäävad või tulevad lõpuks su kõrvale. Ilusat lapseootusaega Sulle!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Need "teised" ja "kõik" on need, kes on neid asju öelnud. Enamasti siis võivad olla tuttavad + inimesed, kes mulle kirjutavad (fb, instagram, snapchat). Neid kommentaariume ma kõiki ei tea, sest ma ise ei tee ju uudiseid, seega pole ma paljudega kursis.
      Miks korda läheb? Oeh, ma olen sellele nii palju vastanud. Ma lihtsalt püüan mõista. Ma ei saa aru inimesest, kes halba olemust edasi jagab, sest ma näen asja oma tasandilt (mis on siis pigem headuse jagamine). Igaüks mõtleb oma rikutuse tasandil. Tahan nende rikutust mõista lihtsalt. Kui sina neid mõistad, siis on muidugi su jaoks mõistetamatu, et ma püüan neid mõista, sest sinu jaoks on nende mõtteviis elementaarne. Minu jaoks näiteks mitte. Ja samas ma ei ole inimene, kes iga asja peale käega lööks. Ma olen inimene, kes kogeb ja võtab elust viimast, seega näen hea kogemusena püüda mõista neid, kes on "heiterid". Miks seda mitte uurida?
      Ma kardangi seda rasedusjärgset depressiooni jah. Lahendangi seetõttu oma muresid. Seda olen enda meelest ka sageli öelnud. Alati ei õnnestu, tuleb mõni tagasilöök, aga ma ei löö käega.
      Hea on seda seksiasja just seepärast kirjutada, et äkki hakatakse siis vähem seksi pakkuma. Et inimesed mõistaks, et nii see ei käi mu jaoks. :D Võin ju kümnele vastata, et sorry ei soovi, aga lihtsam on, kui ei tule selliseid pakkumisi. Ja minu meelest on kõik normaalne, mida teised teevad teisi kahjustamata, olgu siis "lõdva püksikummiga" (kole väljend) või vooruse õied. Mul on täiesti ükskõik ja ma aktsepteerin kõike inimeste puhul, kuni inimene sellega kellelegi teisele halba ei tee (nt ei peta suhtes vms). Hukka oleks mind ehk noorena mõistetud, kui teised lulli lõid ja mina väga mitte, äkki. Noh, nüüd on välja öeldud, mõista siis sina hukka :D
      Aga paljud asjad, mida sa seletasid, on mul blogis ära seletatud :) Sealt saad veel lisa, kuigi tegin sulle pisikese kokkuvõtte ka siia, ehk aitab sul paremini kõike mõista, mida sa veel varem aru ei saanud kuidagi.

      Kustuta