Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!

pühapäev, 16. mai 2010

Kommuun

Täiesti hullud on koos. Suzanne on öelnud, et kuidas on küll võimalik, et nii palju lolle on ühte kohta kokku sattunud. On jah mõnikord paar lollakat, aga et kõik on veidrad mõne erandiga, on küll päris harv juhus. Nagu ta ütles, et võimalus on ju üks tuhandest, kõik on imelikud. Kellegagi normaalselt rääkida ei saa. Enda meelest on nad targimad maailmas ja enda meelest jagavad nad kõike. Samamoodi on paar selle kommuuni vaest sinna mittesobivat liiget samamoodi maininud, et see on lausa jube, kui palju segaseid on koos. Selles kommuunis on lausa kohutav viibida. Kõik on väljas endakasu peal. Lemmikkoht on liivakast või vähemalt mõistus on liivakastis pidama jäänud. Lapsikus on ülekõige. Neil ei juhtu elus kunagi midagi, elu on tühi nagu vaakum. Selle tõttu mäletavad nad megamõttetuid asju, mis toimusid 10 aastat tagasi, kui kõik väiksed olid. Nt üks laps ei tahtnud teisele tatile pulgakommi anda. Siis see on neil meeles ja kannavad selle tõttu eluaegset viha. Tagarääkimine on ka teemas, kuna millestki muust pole nagu väga rääkida. Kui üritad sõbralikku vestlust arendada, vaadatakse sind kui imelikku, vastatakse nii napilt kui võimalik ning põgenetakse, et siis sellest taga rääkida.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar