Suvi on vaba aeg ja arengute aeg! Ma tahan nüüd teadlikult muuta enda käitumismustreid!
Teate, mul on selline maruhalb komme sõltuda teise inimese kinnitusest. Nagu pm väike labrador, kes niutsudes oma peremehe käske ootab, aga enne mitte kuhugi ei liigu ega midagi käsuvälist ei tee. Peremeheks on mul abikaasa, kelle kinnituseta veenan end oma peas ümber ning ei teegi seda, mida on vaja teha.
Minu kinnitusevajadus sai lõpuks nüüd mu endapoolse kriitika osaliseks, kui see mu elu juba ohtu seadis - siis taipasin, et mida pekki ma teen - miks mul on vaja abikaasa nõusolekut nii kangesti, selleks, et midagi teha?! Vajadus jõuda koostööle on nii haigelt tugev mu sees, et ma nagu ei saakski aru, et äkki tuleb iseenda peale ka mõelda. Noh, taipamine ilmus nii - sain kevade alguses oma auto hooldusest tagasi - või õigemini Edgar tegeles sellega, kuna mul oli kooliga niivõrd palju tegemist, et autot ühest kohast teise vedada ei jõudnud. Sain siis kätte ja tunnen nagu pidureid pole väga.
"Edgar, kuldne auto ei pidurda hästi pärast hooldusest tulekut."
"No aga pressi pedaali mitu korda, siis pidurdab."
"Ei, asi pole selles: ma pean piduri täiesti põhja lükkama, et üldse pidurdada saaks."
"Sa oled lihtsalt musta autoga harjunud. Kuldsel ongi teisiti."
Nii läks siis meie vestlus esialgu. Edgar leidis, et kõik on korras ning vastavalt talle veensin ma end koostööaltilt, et kannatagu ma ära. Aga eriti ei kannatanud, nii et alustasin uuesti varsti sama jutuga, kui Edgar ise roolis oli, kuid lisasin ka, et see auto tuleb tagasi remonditöökotta viia, et nad pidurid korda teeks. Edgar rooli taga väitis, et tema küll mitte midagi aru ei saa, et pidurid on jumala korras. Mitmeid kordi, kui selle vestluse ette võtsin, veenis mind Edgar, et ma lihtsalt kas kujutan ette, või et tema autoga sõites küll ei tundnud, et midagi teisiti oleks või et ma olen harjunud millegi muuga jnejne, igatahes jäi peale tema sõna, milleks oli, et pole midagi lahti ja pidurid on korras - sõitku ma aga edasi.
No jumala eest, mida enam ma kuldse autoga sõitsin, seda enam ma mõtlesin, et ükskord ma puudes lõpetan, kuna see seisma ei jää ning minu hädaldamine jõudis niikaugele, et suvel viisin lõpuks oma auto mehaaniku juurde tänu sellele, et Edgar oli lõpuks nõus olnud, et viigu ma siis see remonti (ega sellega ta vist ei nõustunud lõpuni väljagi, et pidurid ei tööta). Näete - ma alles siis viisin, kui ma sain NÕUSOLEKU! Mis mul viga on?!
Mehaanik küsis üllatunult, et kuidas kurat ma sellise autoga üldse pidurdasin?! Ma ütlesin, et käiguga. Ta kinnitas, et sellise autoga sõita ei tohi, see lõpetab ju puus. Ja siis ma märkasin heldinult, et KEEGI VEEL leidis, et mu pidurid ei tööta, kasutades lausa mu enese väljendit, mida ma Edgarile varem halanud olin! Aga vähe sellest - töötamatute pidurite tõttu oli seal ei tea misasjad veel lagunenud ja maksin pool tonni head raha, et auto korda saada.
Võtsin Edgari ette ja küsisin, mis krdi pärast veenis ta mind, et pidurid on ju korras, kui isegi mehaanik kinnitas minu sõnu. Lõpuks pärast pärimist Edgar vastas, et tegelikult ta veenis mind ümber seepärast, et ta lihtsalt ise ei viitsinud autot uuesti remonti tagasi viia.
No oleks õpetada küll igasugu asju, nagu ma tegingi: "ütle siis teinekord ausalt, et sa ei viitsi, et viigu mina jne, aga palun ära veena mind ümber, et ma ette kujutan jnejne." Ja siis ma mõtlesin, et see on jälle üks neist lõpututest kordadest, kui ma teisel inimesel palun olla aus, AGA... see on tema. Ta teeb ikka, mida ta tahab, ega ma seda kontrolli. Mida hoopis MINA teha saan?
Kolides koristades ning mööblit sättides vaatasin, et kangesti ilusa peegelkummuti peale sobib minu teine kangesti ilus antiikne peegel. Antiikne peegel oli kõrgele kapi otsa pandud.
"Edgar, ma paneks selle peegli sinna kummuti peale."
"Ma ei tea, see ei mahu vist sinna."
Torisesin omaette - silmamõõt on mul maruhea, samuti kinnitas ka mõõdulint, et mahub, mille ma Edgarile kohe ka ette kandsin. Tema aga leidis, et see peegel sinna kummuti peale peale ei sobivat (parandus: ta küsis hoopis: "kas see üldse sobib sinna?") - et vaatame, kuhu see üldse panna jnejne. Noh jah, jälle - nagu näete - mina truu labradorina kinnitust saamata nõustusin.
Kujutlusvõime lisaks silmamõõdule on mul ka maruhea ja silm tahtis näha ka reaalses elus antiikpeeglit kummuti peal, kuid ma lihtsalt ei pannud seda sinna. Lihtsalt ei pannud, sest Edgar oli mind ümber veennud.... Oota, mida hekki?!
Hakkasin mõtlema ja vastama. Miks ma tahan millekski kogu aeg tema kinnitust? See on ilmselge - ma ei taha teha midagi, mis teisele inimesele - eriti veel niivõrd kallile inimesele - ei sobiks. Oot, aga vähemalt üks mu kogemus on õpetanud, et ta sageli veenab mind ümber hoopis varjatud motiivide tõttu. Nagu pidurite puhul veenis mind ümber, kuna ta salajane põhjus oli, et ta ei tahtnud autot remonti viia tagasi. Äkki veenis ta mind peegli puhul ümber, sest ta ei taha seda alla võtta kapi otsast? Ei... kes nii teeks? Siis võiks ta ju öelda, et sorri, ma ei viitsi seda alla võtta, aga pane muidugi, kui tahad... Sest ta ju lubas, et ta teinekord on aus ja väljendab enda tundeid. Aga kui palju ta seda lubanud on? Iga päev... Nii et ma saan jõuda järeldusele - võib-olla on tal endal taga varjatud motiiv. Teiseks - tõenäoliselt ei tee talle liiga vaatepilt peegel kummutil. Seega, äkki tasub lõpuks ometi olla isekas? Tema küll seda sinna ei paneks, aga MINA paneks! Nii et mispärast ma tema kinnitust ootan? Noh, tegelikult ei tohiks ma traumeeritud õlaga midagi ohtlikku teha, aga tühja kah. Mul oli tunne, nagu ma oleks laps, kes hoolimata keelust teeb pahandust, kui ma võtsin peegli kapi otsast ise alla ja tõstsin peegli kummutile. Jumala hästi sobib sinna!
Nii et mu uus õppetund on mõelda iseendale. Kui Edgar veenab mind jälle milleski ümber või ei usu minu tundeid, minu kogemusi, minu soove jnejnejne, siis MINA pean teadma, mida MINA tahan ning mitte enam ootama tema kinnitust. Ma ei saa jääda uskuma, et tal seekord mind ümber veendes pole tegelikult varjatud motiive. Ma pean endale ka mõtlema. Ainus häda selle juures on asjaolu, et ainult endale mõelda pole minu jaoks loomupärane. Ma pean pidevalt teadlikult veenma end, et teen, mida soovin - mul EI OLE vaja selleks Edgari mõistmist. Aga see ongi minu õppetund.
Palusin ka Edgaril läbi lugeda mu teksti enne avaldamist ning ta selgitas mulle, et kummuti puhul olin ma valesti aru saanud temast. Tema väitis, et ta oli öelnud, et ta lihtsalt ei tea, kas see sinna mahub ning lihtsalt küsis küsimuse, kas see sinna üldse sobib. Mina hoopis tõlgendasin neid küsimusi kui temapoolset entusiasmipuudust minu idee suhtes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar