Tore, et mulle pole öeldud, et mu laps ära hellitatud on, aga ometi on minu lastekasvatusstiil ääretult sarnane Malluka omale, kes pidevalt saab vist kommentaare, kuidas ta lapsed on ära hellitatud.
Mul on sama põhimõte - lapsed on välja arenemata ning minu eesmärk neile on nende arengut maksimaalselt toetada ja võimaldada neil kogeda oma emotsioone ise ja õppida nendega ise hakkama saada. Sest mina olen vanem ning mu aju on täiskasvanule omasse etappi jõudnud, seega pean ma nüüd neid aitama sama eesmärki saavutada.
Ma olin üliõnnelik üksi last kasvatades, sest mitte keegi ei saanud mulle öelda, mida ma teha ei tohi. Nt läksin kunagi pisikese Carmeniga poodi, kus ta otsustas põrandal selili lamada. No lamagu, ega täiskasvanuna ei saagi enam ju poepõrandale selili heita ja hakata lampe uudistama, sest see pole aktsepteeritud käitumine ühele väljaarenenud ajuga täiskasvanule. Nii et siin ongi konks - lapse aju pole välja arenenud ning kui areneb, siis ega ta sinna põrandale enam lõbu pärast heida.
Samamoodi ka kui nad pillivad. Ta ju ei saa teisiti. Lapsel on vaja kontrolli proovida tekitada ümbritseva keskkonna üle, aga tal pole palju meetodeid selleks. Pealegi mul on kohati väga hea mälu ka selle kohta, mida ma mõtlesin ja tundsin lapsepõlves ning tean omast käest, et lapsepõlves tükkis nutt iseenesest ja kohati ootamatult peale. See oli järsku mingi reaktsioon ning sul polnud enam midagi teha, tagasi hoida ei saa. Nii et miks mul ei peaks empaatiat nüüd oma laste suhtes olema teemal, mida nad ei kontrolli nii aktiivselt? Samuti nagu põlvekedra alla lüües hakkab säär hüppama ja see pole kontrollitav, ei saa laps ka kõiki oma inimlikke primitiivse ajuosa reaktsioone kontrollida. See suur ajukoor - see on alles see, mis paneb meid tugevamalt kontrollima kõiki oma liigutusi, tunnete väljaelamist ja muud, aga lapsel ju ei olegi see ajukoor välja arenenud! Bingo!
Kõigest sellest olen ma terve oma elu lähtunud. Kaasa on aidanud muidugi kõrgharidus loodusteaduste ning biomeditsiini valdkonnas, lisaks psühholoogiaõpingud. Ja kusjuures teate, mis on hästi huvitav - väiksena ma juba teadsin, kuidas tulevikus ma oma lapsi kasvatan ning jätsin nippe meelde ja lugesin raamatuid ning mäletan üht situatsiooni, kus mu ema tegi minu meelest lapse (minu) kasvatamises midagi valesti ja mõtlesin, et panen tuleviku tarbeks kirja, kuidas mina õigesti teeks. Siis mõtlesin aga, et ahh, ma ei pane kirja, sest see on küll nii oluline, et ei unune. Ununes krt, aga situatsiooni mäletan 😁 ma vist siis olin 7 või midagi, igatahes kindlasti vähem kui kümme aastat vana.
Igal juhul siis minu põhimõtete alusel õnnelik titekasvatus sai tugeva väljakutse, kui Edgar hakkas demonstreerima oma lastekasvatusmeetodeid, millega ma sageli kohe üldse ei nõustu, sest need on risti vastupidi minu omadele. Ma olin suht kindel, et ta hea isa, sest ta oli lastega sõbralik ja armastusväärne. Ilmselgelt, kui inimene mitmeid kuid sellist fassaadi hoiab ning nõustub minu nippidega, kusjuures ta andis isegi nõu, kuidas üle olla Carmeni jonnihoost, siis polnud mul nagu kahtlust, et ta tulevikus võib nagu välk selgest taevast mulle ootamatult vastu hakata.
Kuigi ma märkasin ükskord üht detaili, mis minu meetoditega küll ei haakunud. Näiteks ükskord Carmen nuttis ning Edgar ütles: "enne kalli ei saa, kui nutmise lõpetad." Minu jaoks oli see wtf. Kui inimene nutab, siis vastupidi - tal on vaja kalli ja lohutust. Vastupidine on tugevalt tõrjuv ning paneb last tundma, et ta peab armastuse VÄLJA TEENIMA vastandina minu põhimõttele, et armastust jagatakse TINGIMUSTETA. Püüdsin selle Edgarile selgeks teha ja pärast tunniajast vestlust mulle tundus, et ta sai aru. Lisaks tegime konkreetse kokkuleppe, et kuna tema ei tea neid asju, siis rakendame edaspidi ainult minu lastekasvatusmeetodeid.
Kuni kurat üks päev märkasin, et minu ühtki meetodit ikkagi ei rakendata. Kui meelde tuletan, et meie majas käivad asjad läbi armastuse ja empaatia, saan ise sõimata. No näiteks laps on prügi maha ajanud. Mina lihtsalt läheks lapse juurde, ütleks, et oi, prügi siin, kuhu see käib? Ja laps pakub ise lahenduse, et noh, prügikasti. Ja siis ma pakun, et kas paned sina või mina selle sinna. Ilmselgelt tahab laps seda teha. Millegipärast Edgar nähes sama situatsiooni kukub röökima "KORJA PRÜGI MAAST ÄRA KOHE!", mis lapse jaoks on wtf ja ta hakkab vastu. Ehk siis minu meetod on õpetada, Edgari meetod karjuda kuni laps teeb mis kästud. Ja sageli karjub Edgar lapse peale ka niisama, kui paha tuju on. Ja kuna lastele eriti see suvaline röökimine ei toimi, siis ega nad Edgarit väga ei kuula ka.
Rääkimata sellest, et Edgar annab lastele väga palju katteta lubadusi ja ega selles osas laps loll pole. Nad ju saavad aru, et kui öeldakse: "kui sa teed X, siis mina teen Y" ei lähe kokku selle inimese osas, siis nagu näete, pole Edgari autoriteet laste seas üldse kohe õigel kohal. Nt "Ma ei osta kunagi enam jänkukrõbinaid sulle!" ja iga päev on lastel kõvasti jänkukrõbinaid olemas. Noh... pole palju vaja matemaatikat teha, et tõele need karjudes antud lubadused sugugi ei vasta ja laps ilmselgelt laiendab seda teiste valdkondade peale.
Nii okei, see selleks, aga veel hullem asi on see, et Edgar üldse ei suvatse aru saada nüüd, milline kokkulepe meil oli. Ta vaidleb tohutult jäärapäiselt vastu. A la, et lapsed ei tohigi lagastada ega lapsed olla jms. No ma ei viitsi. Ja seepärast ma teadsin, et enamik lastekasvatusmeetodeid on ajuarengust lähtuvad, nii et poleks nagu probleemi, kui viin Edgari loengule, kus räägib lastekasvatusest ehk siis minu meetodist keegi suvaline inimene ja Edgar tõenäolisemalt usub/kuulab teisi rohkem kui mind. Tal on jah selline komme, et kui ma midagi ütlen, on see suure kahtluse all, aga kui mingi muu spetsialist täpselt sama asja kordab, hakkab uskuma. Ilmselgelt olen ma lastekasvatusraamatuid ka lugenud, aga Edgar neid lugema ei hakanud, sunni palju tahad -.-
Nii et laristasin vist 60€ ära Tanel Jäppineni koolitustele, et kuulata koos Edgariga täpselt sama juttu, mida ise olin Edgarile vahetpidamata pläranud. Jutt oli suht identne ikka :D Ainult et mina pidin maksma selle eest raha -.- Ok. no ega mulgi see mööda külgi maha jookse, kordamine on tarkuse ema.
Pärast nende videote vaatamist hakkas ta tõesti rohkem rakendama neid normaalseid meetodeid. Aga eks ta ikka vahel keerab ära ja käitub nagu metslane, õnneks lapsed on harjunud ja naeravad, kuigi ma reaalselt ei leia, et see lastele ikkagi hästi mõjub. Ma pean pidevalt valvel olema ja siis neile tulema selgitama jälle issi käitumist. Õnneks on Edgar ka õppinud, et neurotüüpilistele inimestele (tal ise on klaster B jooni) on oluline vabandamine ning suudab vabandada, kui on röökinud suvalt, nii et see õnneks õpetab lastele, et mõnikord inimesed keeravadki ära, mõni inimene lihtsalt rohkem kui teised.
Ja siis mingi aeg saabus isegi periood, kus Edgar srsly nagu arvas, et ma ei kasvatagi last. Ta süüdistas mind: "sa ei tee MITTE MIDAGI, kui laps on sitaga hakkama saanud!" Ma nagu algul ei mõistnud, et mis mõttes ma mitte munnigi ei tee, aga lõpuks sain aru, mida kuradit ta mõtleb selle all. Ta mõtles, et kuna mina ei karjuvat ega süüdistavat last, siis see on mitte millegi tegemine :D :D :D Selgitasin talle ära, et kle, meil võiks vähemalt üks lapsevanem olla tugev autoriteediga, seepärast ma ei valigi "pooli" (Edgar ütles ka seda, et ma olen "laste poolt". wtf, ta pole ju kahene), vaid rakendan endiselt enda seletavaid meetodeid. Noh, ja eks vist seepärast ma oma silmaga nii palju nö pahandusi ei näegi laste poolt, sest minu õpetusi nad kuulavad.
Anyway ei ole mina küll selle olukorraga rahul. Eks ikka ise selle supi võtsin ja ise seda helpima pean, aga ma oleks selgemad piirid kehtestanud, kui oleks olnud rohkem situatsioone, mis oleks ma näinud tema veidrusmeetodeid. Nt tal on see: laps ei tohi nutta koridoris, sest tal endal on häbi ja ta proovib sellest hoiduda lapse peale röökides. No, lapsed minu meelest teevad päris palju häbiväärseid asju, esiteks tuleb sellega leppida. Teiseks kui lapsel on mingi häda ja ta röögib, siis minu meetod oleks lapse tunnete austamine, nende empaatiline kuulamine ja seejärel, kui laps on rahunenud, seletus, miks me koridoris võidu ei tee ega lärma. Edgari meetod on lihtsalt nelja seina vahele jõudes kisamine ja ähvardamine.
Aaa, btw, Edgar on oma haigete ähvardustega endale päris suure augu kaevanud. Nt ükskord rakendas ta suht veidrat ähvardust: "kui jonnimist ei lõpeta, lähed magama." WTF, magamine EI OLE karistus!!!! Laps läheb magama NAGUNII, jonnib või ei, tahab või ei, sest selles olukorras mina lapsevanemana tean, et tema aju arengu jaoks on õhtul magamaminek oluline. Jah, kuna laps tahaks edasi mürada või juba väsimusest jonnib, siis minu meetod on jällegi empatiseerida temaga ja seejärel vaikselt-vaikselt rääkida, miks magamine nii mõnna on, tehes talle ka kaljukindlalt selgeks, et õhtul minnakse nagunii magama. "Sa ju tead, et kell 10 lähme magama. Vaata juba, mis kell näitab." vms. Ehk siis ma austan lapse tundeid, aga rõhun ka tema isiklikule teadmisele, pannes teda ennast tundma targana. Eks ma saan aru jaa, et Edgar näeb seda olukorda hoopis teisest vaatenurgast, et laps jonnib, seega peab karjuma ja ähvardama ja siis imestabki, et ma valin "lapse poole" ning empatiseerin ja rahustan last. dsiisas, laps ju ei jonni, tal ongi paha olla. Ja Edgarile on tulnud sellega backlash, kuna Edgar on laste jaoks magamise teinud ebameeldivaks, siis mis te arvate, kas see magamine on väiksem või suurem trall õhtul? Igatahes olen ma täiega vaeva näinud, et lastele magamist ägeda tegevusena demonstreerida ja see on vaatamata Edgari vastupidistele pingutustele suht hästi mul õnnestunud.
Sest mu meelest lastega üks imeliselt lahe nipp on ka see, et sa saad õpetada mida iganes sina tahad ja oma maailma lapsele näidata. Sinu suur võimalus on lapsele nt rääkida sellist utoopilist asja, et leiva kannikas, see otsaosa, on kõige maitsvam. Ja tema jaoks ongi. Sama ju ka magamisega. Kui sa teed millegi ahvatlevaks, siis seda see ongi. Mis te ise arvate, mis on seda meetodit kasutades Carmeni lemmiktoidud? Kurgid, viinamarjad, brokkoli :D
Kust Edgari veidrad meetodid siis tulevad? Eks ikka oma lapsepõlvest, mis polnud tal sugugi vaba ekstreemsest vaimsest ja kehalisest väärkohtlemisest, mis on talle siiamaani jälje jätnud ning tal pole olnud vist piisavalt oskusi oma sissejuurdunud vanematelt õpitud äärmiselt haigeid meetodeid muuta. Ma vahel mõtlen küll, et kuidas ta eelmises peres neid lapsi kasvatas, et kuidas ta endine naine sellesse suhtus, aga noh... pole oluline, sest mul on oma kindel meetod, mis hõlmab lapse arengu austamist ja maksimaalset toetamist ja ma ei loobu sellest.
