Milline mure on juba suur mure?

Kui elus on tunne, et on raske, siis kui kindel saab olla, et on juba väga raske? Kas see, kui telefon kadus toas ära ja seetõttu ei jõudnud õigeks ajaks sõbra juurde, on suur mure? Või et on liiklusummik? 

Või tegelikult suhteliselt suur mure võib ju olla, kui oled juurde võtnud 5 kg ja oleks soov sellest vabaneda. Teatud hetkel on see tõesti suur mure.

Või äkki on suurem mure, et polegi midagi süüa? Kumb on hullem, kas see, et pole süüa, või on liiga palju süüa, sõltub perspektiivist ja vaadeldavast nurgast ning taustsüsteemist.

Iga inimese jaoks on tema mured tema taustsüsteemis tema enda võrdluste alusel kõige hullemad. Ma olen tähele pannud, et kui lahendada ära siis nö suuremad mured, tekivad nagunii väiksemad mured, mida jällegi lahendada. Eks see ole eesmärgile lähemale liikumine ning kui need mured on piisavalt väikesed, ei ole neid vajagi nimetada muredeks.

Seetõttu first world probleemid on ju tegelikult piisavalt suured mured, kui on täidetud kõik olulisemad kriteeriumid iseenda elu normaalseks funktsioneerimiseks.

Aga kui mured on juba vähe keerulisemad? Kui suureks saab nimetada taolist muret - inimese elu tundub muretu, aga sisimas on inimene muresid täis. Võib-olla tahaksid paljud selle inimese asemel isegi olla, aga inimene iseenda asemel ei taha.

Näiteks, kui suur on selline mure... 

pealtnäha käib isik prestiižses koolis, omab huvitavat elu, mis on seiklusi täis ning on vaba hing ja elab, kus vaid pea maha saab panna. Tundub ääretult lõbus - pole mingeid kohustusi, pole veel segavat perekonda, iga päev on seiklus.

Aga selline mure... inimene soovib omandada haridust, et saada tööle, kuid omab mitmeid suuri kohustusi, mille kõrvalt jääb vaevu aega õpinguteks, mõnest lisatööst rääkimata. Elada pole kuskil, sest kõik tuttavad on juba läbi kurnatud tema külasviibimisega ning elukohaks raha pole. Pole lähedasi sõpru, kes aidata saaks ega perekonda, kes suudaks toetada. Tundub ka tegelt lõbus seiklus ju, mida võiks isegi läbi elada. Ongi ju, et mida raskem elu on, seda rohkem hindad seda, mis on hea. Kas pole? Aga kui nii on elatud juba kuid?

Või näiteks:

inimene elab odavas ühikas ja käib ülikoolis. Kas pole mitte põnev? Ühikas toimuvad igasugu peod, seal kohtab selliseid vägevaid tegelasi, et hoia ja keela. Mine tea, mida järgmine päev toob.

Mis on tegelikkus? Inimene püüab öösel magada, kuna järgmine päev kell 8 on eksam, kuid kõrvaltoas lüüakse meeletut lärmi. Hommikul pesema minnes selgub, et vannituba on täis roojatud. Kööki süüa tegema minnes selgub, et kõik pliidid on kasutusel. Ja nii päevast päeva. Koju minnes saab rõõmsalt avastada, et ühikast on kaasa toodud prussakad. Tundub küll ikka meeletult lõbus.

Või kõige lihtsam:

Ilus perekond. Naine on õnnelik, tal on armastav mees, kaks last. Mees on veel rikas ka ja puha, seega saab perekond endale kõike lubada. Naisel on uusim auto ning ta ei pea isegi tööl käima. Olgu vaid koduperenaine, saab käia ilusalongides end tuunimas ning nautida elu.

Või hoopis kole perekond? Naine nutab end öösiti magama, kuna tema psühhopaadist mees (psühhopaadid on ideaalse fassaadi jätmises suurepärased) kurnab teda vaimselt ning vahel peksab jälgi jätmata. Mees on enda õnneks rikas, seega naine on ka majanduslikult mehega seotud ning põgeneda on võimatu, sest autod ja kodu on nagunii mehe omad. Kuhu minnagi on, kui sõbrad aina ahhetavad selle hea elu üle ja perekond ei taha kuuldagi, et naine tahaks sellise suurepärase mehe maha jätta. Naine on sunnitud kodus istuma, et hoida mehe armukadedust väiksena. Tööl käia ja end arendada ei saa. Aheldatud ollakse ilusasse vanglasse, sest mees ähvardab veel ka lastest ilma jätmisega. Mees sunnib veel naisel ilus ka olema, ja ilusalongid ongi ainsad kohad, kus naine viibida võib.

On need viimased näited suured mured või saab ikka veel hullemaks minna? Miks ma need näited tõin, on seetõttu, et me näeme tihtipeale vaid fassaadi, kuid fassaadi taha kiigata on kas liiga raske kui mitte võimatu või me ei taha näha fassaadi taha. Üks neist oli vaid fassaad, kuid fassaadi taga on midagi, mida isegi läbi ei tahaks elada. Neis olukordades pole enam 5 kg juurdevõtmine iseenda jaoks mitte mingisugune mure. Sest peamine mure on situatsioonist pääsemine.

Fassaadi hoiavad inimesed sageli paremana tegelikkusest. Või vahel tekib hea fassaad iseenesest. Kes poleks teadlik näiteks sellisest olukorrast: märkad ülikena naist, kes on maitsekalt riietatud ning meigitud. Pähe kargab mõte, et ta elu on kindlasti hea, sest miks nii kena naine ei peaks saama, mida ta tahab? Aga vaatame selle ülikena naise sisse - kui enda välimusest teadlik mitte olla, saades igapäevaselt negatiivset tagasisidet kadedate pilkude ja väljendite näol ("mis su elul viga peaks olema"), tundes toetuse puudumist, pole see just ka nauditav olukord. Raskem on tal kellegagi kontakti luua suurte eelarvamuste tõttu. Maitsekalt riietatud ja meigitud on ta seetõttu, et loodab jätta paremat muljet, teadmata, mis mulje ta üldse jätab. Üks on vaid fassaad, kuid inimese sees olevat muret on raske hoomata.

Murede suurust saab vast võrrelda baasvajadustega. Mis on meie maailmas baasvajadused? Kuna õnneks elame heaoluriigis, siis baasvajadused vast olekski toidu ja elukoha olemasolu. Nii et, kui on hetkel süüa ja koht, kus magama heita, siis peaksid kõik mured olema lahendatud? Et vahet pole, kuidas küll homne päev ellu jääda, või mis elust edasi saab, vähemalt hetkel on hea. Tegelikult on ikkagi olukord palju keerulisem.

Ma soovin, et kõigil inimestel oleks pigem kergemad ja motivatsiooni andvad probleemid kui hullemad depressioonile kallutavad probleemid, kuid soovin kõigile ka piisavalt empaatiat aru saamaks, et ise teatud viisil tipus olles, ei pruugi teised nii kergesti sinna jõuda.

 

...kui õel skorpion ♏

Hei!

See on teema, millest ma juba ammu tahtsin kirjutada. Nii et nüüd ma teen seda. Tahtsin kõige rohkem rääkida skorpionide ühest hullimast omadusest ja see on sõnadega haiget tegemine.

Tegelikult mulle üldse ei meeldigi mingite sügavate tsitaatidega pildid nii väga, aga siis kui ma neid näen ja loen, tunduvad need ikkagi nii nunnud toredad pildid, kus kõik vajalik on kiiresti kokku võetud.

Nagu paljud või mõned teavad, olen ma sündinud skorpioni tähtkujus. Muidugi ei vasta täppi see, mida keegi kirjutab iga päev, et "homme skorpion teeb seda ja toda...". Aga hoopis minu elu jooksul on kogetu selline värk, et sarnastel kuupäevadel sündinud inimesed omavad sarnaseid iseloomujooni. Ja nii ka mina olen märganud, et olengi nagu nimetatud skorpion, sündinud 23.10. Selle kuupäeva iseloomu kohta loe SIIN. Kõike muud skorpioni kohta saate lugeda ns googeldades.

Natuke olen ma kaalud ♎ ka.

Ütleks, mis seal lingil kirjas on, läheb päris hästi täppi. Räägiks ise paarist omadusest täpsemalt ja kuidas olen aru saanud, et ma selline olen.

Salalik - see omadus käib vist minu kohta kõige rohkem. See on kuidagi teistmoodi, mitte nagu varjamine, vaid endale suure privaatsuse jätmine. Samas olen aus ja kui midagi küsitakse, tunnistan. Kuigi olen märganud, et kui on asju, mida ma varjan, siis pole mitte mingi probleem minu jaoks, et need jäävadki saladuseks kas siis kõigi või teatud gruppide eest. Olgu see siis, et kus ma näiteks puhkusel olen või mida poest ostan, aga kui tahan privaatsust, siis teen nii nagu teiste jaoks poleks see isegi mitte midagi erilist, nii et keegi isegi ei küsi ega uuri. Ma ei tea, kuidas ma seda teen.

Aus, lojaalne - kui ma juba valin kellegi, kellele ma midagi räägin või kes mulle midagi räägib, siis jääb see täiesti minu ja selle inimese vahele. No minu meelest pole see midagi erilist.

Kättemaksu haudumine - ükskord olin ma kindel, et ma olen nii andestav inimene, et ei maksa kellelegi kunagi midagi kätte. Tõsi see on, aga olen mõelnud enda peale, et kui teatud situatsiooni tõttu hing ikkagi rahu ei anna, siis ma maksan kätte just iseenda hingerahu huvides. Ja mu kättemaksud on sellised, ei keegi ei aima kunagi, et mina selle korraldasin. Nii et kui sa oled mulle kunagi hullult halba teinud ja üks hetk näiteks kaotad töö, siis see võisin olla mina või pidasin karmaga nõu. Haha :D ma olen ohutu üldiselt ikka.

Ja kõige hullem tuleb:
Suudan inimestele kõvasti haiget teha oma sõnadega - see meenutab kõige rohkem skorpioni kui looma. Ma vaatan mingi koha vaenlasel ja siis torkan sinna nii valusasti mitu korda nii et pärast isegi mõtlen, et püha müristus küll, kuidas ma oskasin. Nooremana tegin ma seda rohkem ja pärast olen tagantjärgi mõelnud, kui valus võis olla kannatanutel... Aga miks ma seda teen? Esiteks muidugi kaitsereaktsioon. Teiseks, umbes et ise tahtsid minuga sõtta astuda, palun nüüd! Ma lihtsalt ei jäta asja niisama, hea võimalus ju vahel torgata. Päris karm. Muide, ainsad inimesed maailmas, kes on suutnud mulle niimoodi halvasti öelda, et mul ka valus oli, ongi olnud skorpionid ju.

Ja selle viimase värgiga võin ma suht endale vaenlasi koguda või inimesi, kes mind ei salli. Kui keegi siin loeb, kellele ma olen halba teinud ja me saame läbi, siis vabandan.

Tegelikult tahtsin ma sellest teemast isegi pikemalt rääkida, aga ei viitsi üldse praegu. Vb see oli mu salajane saladuseloori lause just :D

Mu kaunid asjakesed (kuldne)

Oi, tere inimesed! Ma ei näinudki teid lugemas! Aga väga vahva, ma näitan teile nüüd oma ilusaid asju!

Ma hakkasin noorena fännama kuldseid asju. Lisaks ka bensiinivärvi asju. Mis on bensiinivärv - see on nagu pärlmutterkarva või vastavalt valgusele värvide vaheldumine. No aga vaatame edasi!

Siin pildil on demonstreeritud mu küüned, mille ma õndsa näoga lakkisin hologrammefektiga küünelakiga ja peegelefektiga küünelakiga. Hologramm on minu meelest natuke nagu see bensiinikarva. Igatahes pöörake tähelepanu nendele värvilainetele, mis küüntele tekivad. Muidugi mul need lained siin pildil kahjuks ei liigu, aga õues oli väga kaunis. Peegelefektiga küünelakk on siin keskmisel ja väiksel sõrmel. Minu meelest see oli väga ilus küll, aga väga ei peegeldanud. Võib-olla seetõttu, et mu küüned on täis pikijooni, mida ma enne küll hoolega ära lihvisin, aga kõik vaod ära ei läinud.

 Siin näete minu jalgu tossudes või botastes (ükskõik kumb sõna). Vaadake neid kauneid hurmavaid kuldseid toone! Muide, need tossud on megamugavad ja ma soovin, et mul oleks selliseid miljon paari.

 Vaadake mu kaunist käekotti, mis näeb välja nagu diskokera ning päikse käes peegeldab see diskovalgust üle ilma! Olete minuga samas autos olnud, kui päike paistab ja mul see kott ka seal on? Kindlasti mõni on, aga kui te veel ei ole, siis tulge vaadake, mis hurmavaid valgusemänge ma selle kotiga teen! Pöörake tähelepanu koti sees olevale kuldset värvi rätikule, mille ma uhkelt Bulgaariast ostsin ning bensiinivärvi meigikotile, mida ma särasilmil H&Mis nägin ja kohe kassasse viskasin.

 Siin demonstreerin ma oma kuldset jakki. Ma nägin seal poes veel kuldsemat, mis läikis ka, aga tol hetkel oli see teine seljas ebamugavam ja ma kahjuks ei ostnud seda. Nüüd kahetsen. Hea, et ma sellegi ostsin, aga appi, ma tahan veel kuldsemat! See ei peegelda ju vastu!

 Mitut kuldset asja suudate siin pildil tuvastada?

Ma nägin kuldset seina ja pidin seda käperdama hakkama.

Pöörake tähelepanu kuldsele autole, mis tänaval seisab. See on õnneks minu oma. Muidu elaks ma iga päev agoonias, et isegi mu auto ei ole kuldne!

Vaadake siin pildil kaunist sõrmust, mis on küll kulunud, aga ikka veel kuldne ja kaunis ja ohtik! Täpselt nagu mina (ainult ma pole kulunud, jehuu). Ärge vaadake mu kulunud küünelakki. Kui vaatasite, siis näete, et mul on see ilus pikk küüs otsustanud oma eluteed lühemana jätkata, mis on tavaline. Nad teevad alati mul nii.

Siin on mul jalas kuldsed retuusid. Ma julgen koledana ringi käia, seepärast on mul hallid sokid. Tegelikult oleksin ma kuldsed sokid jalga pannud, kui mul need ainult oleks. On keegi kuskil kuldseid sokke näinud?

Foto: Jane Faizullin

Foto: Jane Faizullin

Vaadake mu jalas kuldseid ratsapükse! On ju ilusad! Komal võiks ka olla kuldne valtrap, kuldsed jalakaitsmed ja no midagi veel kuldset. Õnneks on ta otsmikurihm kivikestega.

Vaadake mu arvutit! On ju ilus tumeroheline ja kuuliaukudega! Kes tahab minuga mängida?

Siin pildil näete bensiinivärvi bemmi. Sellist ma tahaks! 

Vaadake, siin on bensiin asfaldil. On ju bensiinivärv ilus! (Jah, ma tean, et see pole tegelikult bensiinivärv, vaid õlitilkadelt valguse peegeldumisest tekkinud värk, aga kõik asjad ju peegeldavad valgust ja nimetame neid selle värviga, millist valgust nad peegeldavad, nii et bensiin on värviline minu jaoks ehk uue nimega bensiinivärv. Hehhehe)

Ahhal-tekiinid on tuntud oma kuldse läike poolest. Mulle nad nii meeldivad! Kaunis loom.

Teate, ükskord ma nägin Selveris imelikke värve täis pikendusjuhtmeid. Leopardivärve ja muid värvilisi. Kui keegi selliseid näeb, siis palun öelge mulle! Ma kahetsen, et neid ei ostnud (jälle).

Ok, bye.

***

Autori märkus: tekst on toonitatult naiivne huumoriloomise eesmärgil.

Facebookijutud ja tutvumine

Tervist, inimesed!

Nii, täna tegin enda jaoks suure avastuse.

Mina, kui suht suur privaatsuse austaja, avastasin arvutis brauseriga Facebooki kirjakasti sirvides, et seal on üks väga salajane kaust nimega "Filtered", mida veidi sirvides avastasin, et sinna on tulnud aegade jooksul meeletult kirju... Nii... esmased emotsioonid, mis mulle tekkisid oli WTF, misasja, kuidas see võimalik on ja miks ma neid ei ole näinud?!

Esiteks: ma ennemalt arvasin, et Facebookis on vaid üks kirjade kaust ja teine kaust on siis see "Others" telefonis (vist) või praeguse nimega "Message requests". Ja ma olingi arvamusel, et mu sõprade kirjad tulevad minu nö õigesse postkasti ning võõraste inimeste kirjad sinna requests kohta. Aga kahjuks ma eksisin. Sest millegi-kuradi-pärast oli see nõme Facebook täiesti oma suva järgi saatnud mõned kirjad hoopis mingi "filtered" kausta. MIKS?

Teiseks: Ma olin päris ammu muutnud endal sätted selliseks, et mulle ei saa võõrad eriti kirjutada. Või vähemalt ma üritasin sätteid selliseks muuta kunagi. Järelikult see võib olla põhjus, miks feiss otsustas siis, et mõned kirjad lähevad salajasele prügimäele minu teadmata. Aga miks ma muutsin sätted nii, et võõrad ei saaks kirjutada, on seepärast, et ma olen üsna tagasihoidlik introvert ning väsin suhtlemisest kergesti. Loodan, et mõistate. Seetõttu soovisin, et võõrastel ei olekski minu profiilil mittemingisugust nuppu, et mulle kirja saata! Privaatsust ma olin enda meelest taotlenud, aga noh... tuli välja hoopis, et KÕIK SAID mulle kirju saata, aga ma lihtsalt EI NÄE neid, mis on ju veel hullem variant. Feissi vestlust kasutan ma ainult sõprade/tuttavate jaoks. Teine privaatsussätete karmimaksmuutmise põhjus on nõnda, et mingi hetk mulle hakkasid tulema järsku mingid täiesti suvaliste välismaalaste sõbrakutsed. Igasugu sulelisi minu jaoks loetamatu nimega saatis mulle sõbrakutseid... Püha taevas noh, see oli meeletult tüütu. Nii võib ju mõni oluline inimene kahe silma vahele jääda.
Minu meelest on feissipoolne kirja prügimäele saatmine ebaaus nii minu kui ka võõraste suhtes, kes näevad kirjaga vaeva ning siis mõtlevad, miks ma mitte kunagi ei vasta. Naeruväärne ju. Vabandaks fb eest, aga see pole minu süü isegi.

Kolmandaks: Ma muidugi ei lugenud kõiki kirju läbi seal salajases kaustas, sest jutud olid seal põhimõtteliselt aegunud (arvestades kuupäeva), kuid tol hetkel, kui need kirjad mulle tulid, oleks ma nende üle ehk päris õnnelik olnud! Milleks elu (või siis feiss) mulle niimoodi kaikaid kodaratesse loopinud on?

Okei, vingusin siin feissi privaatsussätete üle veidikene. Aga, et nüüd aru oleks saada, miks ma niiviisi pirisesin, siis lugege järgmist lauset. Facebook ei ole kohe kindlasti mitte minu jaoks tutvumissait! See tähendab, et isegi, kui ma näeks kõiki neid kirju: "terre kena neiu kuidas käsi käip olen mees 43 aastane pole lapsi vallatu aj vabaline tuttvume (eluülikool)" või ka palju ilusamaid kirju, siis ma ikkagi ei reageeriks neile praegusel hetkel, sest ma ei soovi Facebooki-tutvusi inimestega, keda ma pole päris elus kohanud! Ma tean, et ma pole vist suuri osi neid kirju näinud ega lugenudki FBs nende privaatsussätete tõttu ja ma ei pea neile kirjadele vastama, aga mulle ikkagi ei meeldi fakt, et mulle saab niimoodi kirjutada, kuigi ma seda ei taha. Seda juba seetõttu, et tekitab ka mulle kirjutavas osapooles mõtteid, et miks ma nt ei vasta. Kuigi ma väga austan ja hindan inimesi, kellele ma sümpatiseerin.

Aga lugege edasi. Sellel on erandeid. Kui mulle saabuks põhjendustega kiri, miks minuga just soovitakse sõbraks saada, siis võib juhtuda, et nii ka läheb (kuigi vb fb peidab jälle kirja ära).

Aga mõtlesid just minuga tuttavaks saada? Oo, suurepärane! Loe edasi:
Miks ma kohe kindlasti ei tutvu meestega Facebookis praegu? Sest hetkel osalen ma koostöös TV3ga ühes projektis. Ainus tutvumisvõimalus hetkel meestele on läbi TV3 meili (helen@tv3.ee). Muud varianti siin kohe kindlasti ei ole. NB! Ma otsin suhet praegu projekti kaudu, nii et minu meelest on see tõepoolest parim variant tutvumiseks. Minu meelest on see täiesti loogiline. Hetkel seetõttu ei saa eraviisilisi tutvusi sooritada :(. Seepärast on hetkel eriti Facebook mittetutvumiskoht. Kui sa ei soovi projektis osaleda, siis kahjuks me ei saa tutvuda muul viisil. Sest projekt oligi võimalus sulle. :)

Nonii. Eelnev tekst oli eelkõige mõeldud võõrastele isikutele. Kui oled mu sõber/tuttav, siis kirjuta palju süda lustib! Sõbrad on mu jaoks ikkagi väga tähtsad, nii et jah, kordan üle, kui meelest oli läinud. Ja kui oled tere-tuttav, siis ka ilmselgelt võid minuga rääkida, sest me oleme juba tuttavad. :)

Kokkuvõte: Facebook ei ole minu jaoks tutvumissait. Kui ma inimest näinud ei ole ja ta saadab mulle kirja "tere printses neiu kaunis olet", siis me ei tutvu! Kui mees soovib minuga suhteeesmärgil suhelda, siis ongi aeg võtta julgus kokku ning kandideerida TV3 projekti!

Kui soovid minuga suhelda, siis selleks on teisi võimalusi küll peale fb!


Aa, mulle tuli üks huvitav oluline asi ka meelde! Kui ma kasutan telefonis fb chati äppi, siis ma ei näe ühtki fb kirja ilma äppi avamata! Ehk siis - ma olen välja lülitanud vestlusmullid, teavitushelina ja kõik muud privaatsust häirivad elemendid. Seepärast ei tasu nuuksuda, kui ma ei vasta kohe feissis, sest ma isegi ei tea, kas kiri on tulnud või ei, kui mul on äpp suletud. Kui vaja mind rutem kätte saada, siis aitab sõnum või kõne. 💬

Kuidas käituda, et kõik mehed sind tahaks?

Pole piisavalt mehi? Kahtlustad, et asi on su iseloomus!?

Väga lihtne, naised, kohe seletan!

Meestele meeldib ebastabiilne naine, märksõnad: bitchy, mean, unstable, crazy. Oled rahulik ja normaalne? Unusta ära! Ühel hetkel saada mees perse, teisel hetkel ole nagu nurruv kass. Mida järsem muutus, seda parem.

Sa pole ilus? Ei ole hullu! Meigi ennast lihtsalt ära ja ütle, et oled meikimata ja täiesti loomulik. Mehed ei saa nagunii midagi aru. Saad veel kiitust ka oma loomuliku ilu osas! No ja valetamine... hahah, keda kotib, hiljem ütleb "uups" ja itsitad.

Tahad mehelt midagi? Hüsteeritse ja esita ultimaatumeid!

Meestele meeldib jaht! Seega, kui mees sind välja kutsub, ütle, et sa ei tule ja kõik. Kuigi tegelikult võid kodus korraks end lõdvaks lasta ja mitte bitch-naist mängida. Huhh... varsti tuleb jälle ebastabiilseks muutuda, nii et puhkame korraks.

Meestele meeldib jaht! Seega, näita nagu sul oleks väga palju teisi mehi ka veel! AGA meestele meeldivad täiesti süütud naised. Seega, peab sul hord mehi järele jooksma, kellele kõigile korraga sa ütled "ei" ja seda selle mehe nähes, keda sa tahad. Soovitan selle triki tarbeks mõned näitlejad palgata ja soovitud mees on sulle garanteeritud!

Meestele meeldib jaht! Seega, ära vasta mõnikord kõnedele ja sõnumitele nädal aega.

Meestele meeldivad naised, kes naudivad väga seksi! Seega, söö mehe ees banaani, ime jäätist ja pulgakommi ja tee lihtsalt kõike, et mees unistaks sinuga voodisse minekust.

Meestele meeldivad süütud naised! Jah, see on paradoksaalne, sest kuidas saab olla samal ajal süütu ja nautida seksi, aga meestele see meeldib! Et sellist veidrat väärmuljet jätta, ütle mehele koguaeg "ei". Kui ta küsib, kas oled süütu, lihtsalt itsita. Nii paistad ka tark ja korralik välja.

Meestele meeldivad naised, kes on voodis metsikud! Jah, see on 2x paradoksaalne, sest kuidas saab samal ajal olla olnud seksimaias naine, süütu ja olla voodis megahea ilma kogemusteta, aga meestele see meeldib! Nii et kui voodisse lähete, siis rabele ja karju palju. Muidu pärast hakkab ta veel seda nõmedat meritähe juttu rääkima... meritäht ei tohiks isegi süütu naine olla!

Meestele meeldivad saladused! Seega, elulised olulised arutelud nagu näiteks, mitu last sa kunagi saada sooviks, elukohaeelistused (maa või linn), töökohad jne, hoia kõik saladuses. Itsita lihtsalt nendest teemadest rääkimise asemel.

Oled mehega juba koos, aga ei taha teda kaotada? Siis tuleb ebastabiilset naist edasi mängida ja iga kord nutma hakata, kui mees mõne teise naisega suhtleb. Meestele meeldib end tahetuna tunda.

Mehed ei tunnista kunagi, et neile meeldivad õelad naised! Jah, aga muidu poleks õelus ju evolutsioonis püsima jäänud, nii et, take that! Miks mehed seda ei tunnista? Sest mitte-õelate naiste peal on hea jalgu pühkida, kui parajasti õelat naist kätte ei saa... sellised normaalsed naised peavad ju selle tarbeks ka olemas olema. Seepärast on ka rahulikkus püsima jäänud evolutsioonis. (loe juurde)

Teine on kohe loll, sest kuulab seda...

Käisin Weekend festivalil ja hakkasin mõtlema peale seda mõnele teemale.

Nägin uudist, kuidas üks külastaja rääkis, et tema kallis VIP pilet oli halb ost, sest teenindus festivalil oli täiesti puudulik ning raha läks põhimõtteliselt raisku. Minu meelest üsna kurb lugeda sellist kogemust, et usaldad korraldajaid ning soovid mõnusat meeldejäävat üritust, aga juhtub hoopis kehvasti ja peab mingites järjekordades passima jne, mis iganes seal oli.

Aga siis nägin, kuidas feissis inimesed kommenteerisid selle alla sääraseid asju nagu: "lollidelt peabki raha ära võtma... miks ta ei läinud selle raha eest soojamaareisile.... kes üldse kuulab sellist sitta muusikat... jne". Ja siis ma mõtlesin küll, et püha taevas, kas inimesed on tõepoolest nii rumalad, et nad ei saa aru elementaarsest tõsiasjast, et iga inimene on erinev! Kui MINA tahan, siis kulutan ma kasvõi 2000 € mingi elektroonilise muusika tantsufestivali VIP piletile, ööbimiskohale, bensiinile jne, mis toimub mu kodumaal. MIKS peaksin ma hoopis kulutama sama hunniku raha mingile Türgireisile, kui mulle see äkki üldse ei meeldigi? Miks peaks ma sama raha kulutama näiteks mullivanni aeda panekuks? Miks peaksin ma sama raha kulutama hoopis äkki suvalisele muule festivalile? Vot, kui mina ise tahan ja mind teeb õnnelikuks osta VIP pilet kuskile "osside" üritusele, siis nii ma ka teen. Ja ootan vastu ka korraliku teenust, mida mulle lubati. No, mina sinna seda piletit muidugi ei ostnud, aga see selleks, ma lihtsalt tõin näited.

Okei, see ei ole tegelikult ainus teema. Las see elektrooniline muusika olla, kes tahab, kuulab, kes ei taha, läheb kuulab Türgis kohalikku muusikat. Mul ükskõik. Asi on selles, et ühtki inimest ei saa selle alusel lolliks sõimata, et ta oma valikud langetas. Mina näiteks eelistaks iga kell Weekend festivali VIP piletit koos ööbimiskohaga mõnes Pärnu mõnusas spaas jubedale õudusvärinaid tekitavale soojamaareisile. See olen lihtsalt mina, see ei tee mind kellekski, kelle kohta oleks vaja halvasti öelda. Kui keegi teine eelistab oma raha kulutada ekstreemsele päikse käes kõrbevale soojamaareisile, siis palun väga ja loodan, et sul on seal tore (siiralt)!

Järgmine asi, mis on ka seotud muusikaga, mida ma olen kuulnud, on see, et mõni inimene ütleb hullult uhkusenoodiga hääles "MINA küll mingit jubedat guetta/tiesto/mõni muu meeles olev artistinimi, mida olen salaja kuulanud-paska ei kuula, ma kuulan ikka HEAD muusikat". Mis iganes see hea muusika tema jaoks siis on. Enamasti nende väidete esitajate jaoks hea muusika on siis eelmise sajandi rokk või miskit, aga palun väga, kuulaku siis seda. Aga kuidas too inimene saab absoluutset tõde teada, mis on HEA muusika? Asi on selles, et neid inimesi, kes ei kuula temaga sama muusikat, ei pea põlgusega vaatama ega sildistama. Enne kui keegi saab öelda midagi halvasti mu väljendite kohta, siis teismelisena oli mul periood, kus kuulasin ka eelmise sajandi rokki ja selle sajandi rokki ja mitte-elektroonilist jne. Siiamaani pean seda muusikat heaks, mulle meeldivad need meloodiad, aga see ei tähenda, et ma peaks põlgusega vaatama kedagi, kes kuulab elektroonilist muusikat. Tean seda öelda, sest ma ise olin ka ükskord inimene, kes nimetas hardstyle muusikat lollide muusikaks (ka oma rokiperioodil), aga elu tegi mulle väga hea õppetunni. See mu noorepõlveväide, mis põhines kogemuste ja teadmiste puudumisele, ei oma alust.

Nüüd hakkan ma veidi endale vastu rääkima, sest mulle eriti üldse ei istu hingetu peavoolumuusika, mida tehakse raha saamiseks. Nt see Pitbull ja need teised. Aga samas, kui ma raadiot kuulan ja mõni neist peavoolulauludest mulle meeldima hakkab, siis las meeldib.

Iga artist tegelikult vast tahab olla peavoolus :D Ma olen unistanud, et need artistid, keda ma kuulan, saavad veidi kuulsamaks, sest siis saavad teised inimesed ka head muusikat kuulda.

Kuulake nt Koveni poolt kellegi bootlegi, mis minu meelest on meeletult hea. Koven on ju saanud vähe rohkem kuulsamaks, eksju.

Aa, ja meie enda Kerli on ka seotud elektroonilise muusikaga koos Seven Lionsiga, selline dubstepi moodi siis. Kas teadsite? :) Hea muusika on vahel nii ära peidetud või avastamata.

Või teate sellist suurepärast artisti nagu Lana Del Rey? Ta vist viimasel ajal juba tuntum. Ma panen ühe tema hullult hea loo siia, kuigi tal on neid hullult häid lugusid vääääga palju. (mitte-elektrooniline)

Üks megahea elektrooniline lugu tuleb mul veel siia panna! Seda seetõttu siis, et laul on pööratud pahupidi (reversed). Ehk siis ka selline vähe sügavam lugu, mis peidab endas nii mõndagi. See vist mu lemmik dubstep-stiil. Sry, ma stiilide määramisel kehva.

No nii et kui nüüd neid elektroonilisi lugusid kuulata, siis minu meelest meenutavad need ka klassikalist muusikat. Sügav, paneb mõtlema, nauditav, tekitab emotsioone... on ju sarnasused olemas. Eks muusikaeelistused ole aju ja intelligentsiga mingil määral seoses, aga kuidas... seda uuritakse.

Miks ma need lood siia tõin, siis selle mõttega, et ma ise austan artistide pingutust või siis mittepingutust kirjutada sügav lugu, mis sisaldaks sõnumit, hinge või miskit taolist. Ma hindan seda kõrgelt.

Siia jäi väga palju mu lugusid toomata ja ma põhimõtteliselt ei rääkinud midagi enda maitsest, vaid tahtsin juhtida tähelepanu inimeste erinevatele maitsetele.

Okei, aga minu suur probleem on selles, et kust ma leian head muusikat? Ma ei viitsi kogu YouTube läbi kuulata ja ma olen nii kärsitu ka. Siis ka see, et lugu ei hakka mulle esimese korraga meeldima. Vahel on läinud õnneks ja olen raadiost midagi mõnusat teada saanud, aga enamikku mu favoriitidest raadios ei mängita ikkagi. Kust te saate oma lemmikut muusikat teada ja kuidas?!?!?! Ükskord sain ma hea laulu teada nii, et mu arvuti lülitas ennast öösel sisse ja siis mingi YouTube suvakas pleilist hakkas mängima. Selles mõttes, et ma ei saa terve elu vist headele juhustele lootma jääda ju...

Issand, ma pean nüüd selle postituse lõpetama, muidu tuleks megapikk postitus mu lemmiklugudest! Ma teen selle postituse ka vb kunagi, kui meelest ei lähe. Hääd kuulamist!!!

Kuidas läheb Komal?

Tervist.

Tavaliselt peab mu sõbranna päevikuid staarhobuse D-Koma tegemiste kohta, aga kuna ma ise toda blogi ei täida, siis mõtlesin, et kirjutan veidi siia blogisse Komast. Ja kirjeldan siis siin oma viimast kolme trenni hetkel. Nii et, kes on küsinud, kuidas Komal läheb, siis see on hää postitus selle tarbeks. Ja võib-olla ehk peale selle lugemist hakkavad lugejale endalegi hobused meeldima ja tekib ratsaisu, mine tea.

Komaga on raske selfit teha

Läksin siis teisipäeval ratsutama, tõin Koma ära, panin valmis. Ja siis nii kui selga istusin, oli tunne, nagu ma oleks istunud galopihobuse selga. Tal oli meeletu jooksutuju. Tegelikult tahtsin ma alguses üldse sammu teha, aga ta oli paindumatu ja kiirustav, nii et see oli võimatu. Tegin siis traavi ja terve aeg hoidsin ma teda tagasi, et ta kimama ei kukuks. Volte ega paindeid ega midagi ei saanud normaalselt teha. Mõtlesin siis, et no olgu, tõusen korra galoppi ja juhtus siis nii, et ta jooksis paar ringi, enne kui ta tagasi sain.

Nii ma siis mõtlesin, et ratsutamisest ei tule nagunii mitte midagi välja ja asjalikum oleks seda olukorda muudmoodi ära kasutada. Tulin maha, võtsin ära varustuse ja hakkasin temaga maneežis mängima. Ehk siis vehkisin veidi piitsaga ja palusin tal joosta. No palju või pigem üldse paluma ei pidanud, sest õnnejoovastuses jooksis ta nagu metsik loom mööda maneeži ringi ja pidama jäämisest ei tahtnud ta kuuldagi.

Nii palusin tal teha galoppi mõlemat pidi ja kui ta tundus olevat veidi rohkem end tühjaks jooksnud, lasin teha traavi, mida ta siis ka õnnelikult seal tegi, vahel ikkagi galopile tõustes. Kui ta ainult traavi peale jäi, nägin, et ega möllamise lõpetamisest tahtnud ta midagi kuulda. Kasutasin siis seda olukorda ära ja panin E-tähe juurde mõned traavilatid, millest ta väga õnnelikult üle jooksis. No super ju!

Järgmine kord olin juba targem ja vedasin enne trenni voldi peale keskliini peale mõned latid. Tegin sellest moodustisest pilti ka, saate vaadata, mida me siis ületasime koos.

Vaadake, see on maneež. Nende tähistuste järgi saab kasutada maneeži elementide läbisõitmiseks. Nt keskliin A tähest C tähte või vastupidi. Volt on siis ring. Nt volt B-tähes on siis, et seal teen ringi, kui mööda rada sõidan.

Ja kui ma selga läksin, oli nagu teine loom võrreldes eilsega mul jalge vahel! Koma paindus, ei tormanud kuskile, tuli ratsmesse peaaegu (mina ise ei oska ratsmesse võtta eriti hästi:() ja oli üldse väga tubli! Nii ma siis läksin neid latte algul nii, et kõik olid maas. Nägin, kuidas Koma aju kärssas, mis oli super, sest seda ma taotlesingi. Kui hobune mõtleb, siis pole aega ringi vahtida ja tormama kukkuda. Pealegi ehk saab ta niiviisi tasakaalu ka harjutatud, mis tal on väheke puudulik. Tulin üht- ja teistpidi neid. Hiljem tõstsin kaks keskmist latti kavalettideks, niimoodi siis kõrgemaks nagu pildil ja tulin ka nii. Koma muidugi kolistas nende pihta veits ja mõtles, et tormates saab paremini, aga no tulime normaalselt ikkagi. Mulle endale meeldivad latid maas täiega, sest ma saan valida, kust ma hobuse läbi juhin, kui nt lattide vahelt tahan sõita ja see on megahea koostöö, sest hobune ei tea, kust ma lähen ja siis ta koguaeg ootab juhtnööre. Ehk siis pole hobusel aega hajevile minna. Seepärast see pooleksläinud latt seal vedeleski, et tulin seda ka mööda keskliini (AC). Tegelikult mõtlesin ma sellise lattide paigutuse ammu välja, et siis peatuda seal lattide vahel ja proovisin ka seda. Aga peatused on Koma jaoks kõige tobedamad asjad, mida ta korralikult ei tee.

Trenn lõppes siis ka hea noodiga, andsin Komakesele suhkrut ja viisin ta ära.

Latid voldil

No ja läksin siis järgmine päev ja arvestades lattide head mõju trennile, panin seekord diagonaalile (HF) viis latti maha, millel siis keskelt tõstsin mõned kavalettideks. Kõik läks väga ilusti. Jällegi nägin, kuidas Koma mõtles või vähemalt oli tubli. Mõtlesin ka galoppi teha juba seekord. Et sammuvahet harjutada, tõstsin kaks latti üles, et ta teeks sisse-välja hüppe, sellise väga madala. Tulin siis seda ka oma tunde järgi, et liiga palju ei saaks minu enda jaoks. Täitsa hästi läks isegi. Kuni ta ühe lati maha ajas, ei viitsinud ma enam maha ronida ja seda seal jälle sättima hakata. Nii tüütu on koguaeg selga ja tagasi ronida.

Tegin siis pärast galoppi traavi, mis on ka üks Koma komistuskivi. Kui galopp on tehtud, on Komal ärevus sees, et äkki võetakse uuesti galopp üles. Aga no, kui mina ei palu galoppi, siis peab ta tegema seda ikkagi, mida ma palun. Nii ma siis tegin traavi voldil ja üle ühe lati minnes, mis ka jälle ta tähelepanu piisavalt tõmbab. Õnneks ta rahunes päris ruttu ja siis tegin EB voldil korra uuesti galoppi ja ainult rahulikus tempos. Rahuliku tempoga galopiga ma trenni talle kiituseks lõpetasingi, tegin lõputraavi ja lasin tal siis maneežis ringi uidata, nagu tavaliselt, kui ma latte ära viisin. Seekord ta siis püherdas ka.

Okei, panen mõned enda jaoks vahvad asjad siia kirja.

• Näiteks, mulle meeldib, kui ma maha ronin, et latte vms sättida või mida iganes, siis Koma seisab varustusega täiesti paigal ja ootab, kuni ma tema juurde jõuan. Siis on mul alati tunne, nagu ma oleks mingis lahedas keskaegse stseeniga filmis ja olen mingi rüütel ja hüppan oma ratsalooma seljast maha ja hobune jääb sinna paigale mind ootama. See on nii lahe tunne. Naljakas samas, sest seljas olles ei soovi ta küll paigal seista.
• Ehk siis peatused on tema jaoks täielik probleem. Need tahaks selgeks saada. Suht totter ju, kui näiteks koolisõitu võistelda ja hobune-ratsanik ei peatu :D Haha. Ma võin siin praegu naerda, aga kui ma need selgeks saaks, oleks see super. Ma ei tea, kuidas oleks mõistlik talle neid õpetada. Muidugi õnneks on vähemalt nii, et kui ma teen mahatulemise peatust, siis jääb ta küll seisma. Eks tegelikult sõltub päevast ka, mõnikord ta peatub ikkagi ja vahel oli mul täitsa tunne, et ta on need selgeks saanud.
• Maastikul käia on siis seepärast temaga raske, et seisma ta seal nagunii ei jää. Ta ainult kõnnib või siis teeb kõige kiiremini lubatavat allüüri ja hea meelega kõnniks ta kiiresti kodu poole. Galopp on koos ratsanikuga tema lemmikallüür.
• Haha, kui ma algajad olen selga pannud, siis Koma hakkab alati galoppi jooksma! Tegelikult see vist ei ole naljakas, aga tegelikult on ka. Algajad viivad vist ta tasakaalust välja ja noh, Komal ei ole jooksmise vastu mitte midagi, nii ta siis paneb seal paar ringi kuni ma ta seisma saan. Seepärast ma alati sõidutan oma sõpru käekõrval. Kui inimene veidi paremini oskab, võin ta kordele panna. No aga kõige esimese asjana teen ma selgeks, kuidas käib peatumine (noh põhimõtteliselt, et inimene seljas paanikasse ei satuks). Kui ma näen Koma olekust, et ta ei kavatse kuskile joosta, lasen inimesel niisama lahtiselt ka siis sõita. Siiamaani oli parim ratsanik mu sõpradest ta seljas siis mu ema, kes sai temaga megahästi hakkama. Vaatasin, et Koma teeb jälle paar kiirustavat sammu, millele siis tavaliselt järgneb galopp, aga mu ema tegeles kohe probleemiga. Kui mu sõbrad seljas on ja näen Koma kiireid liigutusi, hakkan ma juba õpetussõnu jagama, mida teha, ja siis olin selleks valmis, aga polnudki vaja.
• Aga kui trenn läbi saab ja varustus ära võtta, siis Koma saab aru, et on püherdamisaeg ja niisama ringi tsillimine. Enamik tema tsillimisest on siis minu jälitamine või mõne teise isiku jälitamine, kes seal maneežis siis viibib. See on nii armas!!!! Ja kui ta piisavalt inimese järgi on kõndinud, mõtleb ta püherdada, aga vahel ta otsib sobivat kohta püherdamiseks sada aastat. Käib terve maneeži läbi, hakkaks nagu põlvitama... siis, ah ei, eemal on ehk parem.
• Nii äge on teda karjamaale tooma minna ka. Muidugi see on minu meelest valmispanekust kõige pikem osa, aga kui karjud seal "Komaaa", siis ta vaatab kohe kõrvad kikkis! See on nii nunnu! Mõnikord tuleb isegi ligi (kuigi harva ja vaid mõni samm)!
• Kui teda karjamaale ära viia, siis valib ta allüüri vastavalt oma sõprade kaugusele. Kui teised hobused on veidi kaugemal, paneb ta galoppi, ükskõik kui ära ta siis trennis väsis. Ta on seltskonna hing.

Ma lihtsalt tahtsin oma uhkeid küüsi demonstreerida siin pildil, et ma kõnnin talli poole ja nendega vedasin latte ka. Niisama teadmiseks, et küüned ei takista mitte midagi. Kui murduvad, siis kasvavad tagasi.

Nüüd ma mõtlen, miks ma Komast rohkem pilte ei teinud, nii lahe oleks siia midagi lisada juurde. Aga ma ei viitsi tallis pildistada kunagi, sest seal on niigi põnev.

Et siis lõbus oleks, panen siia ühe naljaka video, mis näitab, et ega ma ka alati seljas megastaar pole ja kõik on kunagi midagi alles õppinud. Meistriks ei sünnita.

Kes tahab veel midagi näha, siis mu YouTube kanalil on veel paar videot Komast.

PS! Tahaksin siia veel ära öelda, et ratsamaailmas on palju erinevaid suundi ning arvamusi. Seega, kui soovite midagi öelda, mida ma valesti teen, siis palun ainult koos normaalse põhjendatud väitega ning soovitustega. Kui midagi niisama vaja öelda, et "omg issand mina küll olen parem ja ma teen hobusele seda ja toda paremini", siis lisage mingi mõistlik lause juurde, mis seda väidet põhjendaks, või ärge üldse mõelgegi mulle.

Mis on ilu?

Oi, teate ju mind küll. Ma olen mitmeid kordi öelnud, et ma ei tea, kes või mis on ilus. Noh, nüüd sain ise sellele tõestuse ka veel juurde. Enne ma hakkasin natuke isegi  arvama, et äkki ma teen vahet ilul, aga kus sa sellega.

Kaks lolli mõtet, mis mulle kuuluvad juba väga noorest east: "mehed on ilusad, naised on sellised tavalised. Mehekeha on nii erinev, seda saab muuta, see on ilus. Naine on lihtsalt mittemidagiütleva kehaga."
"kõik loomad on ilusad, aga inimesed enamasti on kõik koledad."

Koolis aines inimese seksuaalkäitumine ütles õppejõud, et ilus nägu on see, mis on sümmeetriline. Siis ma mõtlesin ka, et no mida... Nii lihtne või.

Ja näo kohta ka nii palju, et ma ei oska kuidagi arvata, milline nägu on ilus. Kuni ükskord ma nägin postitust 9gagis, et on arvutatud välja perfektne nägu, mis toetub matemaatiliselt arvule, mis tuleb kui üks osa teisega jagada (golden ratio). Noh, väga huvitav, lugesin edasi ja mida???!? Kõige ilusam kuulsus on selge järgi Amber Heard?!?! Ja järgmisel kohal on Kate Moss. Kate Moss?!?!?? Ma olin täiega, et omg mida hekki just seepärast, et Kate Mossi olin ma pidanud just suht koledaks modelliks, kellel on lihtsalt anoreksiku keha ja nägu nagu ümmargune sõõrik, kus üks silm on ühel pool pead ja teine teisel pool ja mõlemad vaatavad veel erinevasse suunda... Lisaks näeb ta välja nagu Sid jääajast.

On ju üks silm ühes otsas ja teine teises. Ma üldse ei saa aru, kuidas ta ilus on, aga no ju siis on...
Amber Heardi kohta lisaks sellise kommentaari, et tema kohta ma arvasin, et ta on lihtsalt täiesti tavaline. Koledaks ma teda ei pidanud, aga mitte mingiks maailmaklassiks ka.


Keda-mida ma õel kritiseerija siis ilusaks pean? Ma pidasin ilusaks pigem siis kontrasti näos. Tumedad kulmud ja pikad tumedad ripsmed versus hele nägu. Nagu näete, siis selles golden ratio kalkulatsioonis ei arvestata selliseid asju. Lisaks kui ma näokujust räägiks, siis pean ilusaks suuremapoolseid silmi ja väikest nina. Naisel siis.

Noh ja nagu näha, ei suuda ma ikka aru saada, milline naine on ilus. Ja siis eeldab kogu maailm veel minult, et mina peaksin aru saama, et mina olen ilus/kole? Kuidas ma seda enda kohta veel teadma peaks?

Olen küsinud mõnelt inimeselt, et kuidas ta mõistab et ta on ilus. Siis ta on öelnud, et vaatab peeglisse ja sealt vaatab vastu ilus inimene. Eeee... Kui ma vaatan peeglisse, siis mulle enamasti ei meeldi mu vähekontrastne meigita nägu, nii et nüüd peaksingi siis end koledaks pidama? Kusjuures see on ka põhjus, miks ma väga harva peeglisse vaatan. Mulle lihtsalt ei meeldi avanev vaatepilt.

Aga neile kalkulatsioonidele toetudes, siis need arvestavad ju ainult näokuju, mitte meiki, naha tekstuuri, tervisest pakatavat ilmet jne. Nii et järelikult ei ole ainult nii, et Amber Heard ja Kate Moss on kõige ilusamad.

Kuidas mul küll puudub see võime aru saada, milline naine on ilus?! Kas kellelgi on veel nii? Või siis kõige lihtsam enda lohutuseks on öelda, et ilu on vaataja silmades. Tegelikult mõnda naist ma pean ilusaks küll, aga mõni teine jälle ei pea sama inimest ilusaks, võta nüüd kinni, on ta siis ilus või ei. Lihtsam on mul siis arvestada, et ju on kõik naised ilusad, kui ma ise mõtlen, et nad on "tavalised".

Meeste ilust rääkides nii palju, et see on mul ka enda jaoks arusaamatu. Inimene, kelle kohta ma arvasin, et ta on kole, ma armusin ja siis arvasin, et ta on megailus. No meeste ilu on mul õnneks lihtsam hinnata ja üheks etaloniks enda jaoks toon Dave Franco.

Noh ja mis ma nüüd endast arvama pean? Kuidas ma peaksin käituma, ilusa või koledana? Arvestades, et mulle endale ei meeldi mu paksu ninaga lõualotiga moll, siis olen ma ju kole. Jap, pm nii olen ma alati endast arvanud. Lisaks on mu kulmud ka silmadele nii lähedal, et nägu tundub mul kuri ka veel pealekauba. Noh ja nüüd peaksin olema neid fakte arvesse võttes siis heal arvamusel endast? Lubage naerda.

Nii, et see meigita ümmargune imelike näojoontega moll on ilus? 

No see on pilt minust, mida ma pean päris kenaks. Ilusad suured silmad, pikad ripsmed, tumedad kulmud, kaunid huuled. Aga olen hästi aru saanud, et selliseid pilte minust inimesed ei pea ilusaks. Öelge miks? 

Ja ilusaks pean ma ennast ainult siis, kui olen end ära meikinud ja teen endast hea nurga alt uhke pildi (see hall pilt). Vot ja vabal ajal ja suvalisel pildil olen ma tõesti inetu tüdruk vähemalt enda arvates. Aga siin tekib jälle situatsioon, et ma pole vist eriti fotogeeniline, sest kui ma endast videot vaatan, kus ma meigita pole, tundun ma enda jaoks tavaline ja nagu ma enne järeldasin, peaksin ma "tavalisi" naisi ilusaks pidama. Ja minu jaoks on ka Amber Heard, maailma ilusaim kuulsus, tavaline. Jestas, on alles probleemid :/ MILLINE ma olen ja kas on üldse välimus nii oluline?

Ma arvan, et ilu määramise osas on oluline ka võrdlusmoment ja kogemused.

Ja lõpetuseks, kuidas te olete aru saanud, kas teie siia maailma antud nägu on ilus või inetu?

Ma vist olen ka veider

Märkasin, et Mallukas kirjutas ühes postituses oma kiiksudest (siin). Tore oli lugeda, aga siis mõtlesin, et tegelikult praegu oleks õige aeg ka iseenda kiikse mainida ja lisaks räägin ka niisama enda omadustest.
Aga, et põnevam oleks, siis üritan siin tuvastada ka selliste käitumismustrite algpõhjust! Miks ma nii teen nagu ma teen - uurime.

Noh, alustan vähem karmimatest siis ehk. :D

• Kui ma näiteks blogis postitan, võin ma pärast neid läbi lugeda küll, aga kui ma vigu märkan, ma ei paranda neid ära. Nii ongi mul postitustes vead näiteks, mis kumavad kaugele, aga ma ei viitsi mitte midagi ette võtta. Kui tol hetkel tegin, siis tegin, las ta seal olla. Parandan postitust enamasti siis, kui mul on veel "vaim peal faas". See võib olla mõned päevad. Miks ma nii teen, ongi sellest, et tahan jätta postitusse tolle emotsiooni, mis mul kirjutades peal oli. Lisaks ajab mind naerma, kui on selline "easter egg" kuskil sees.
• Iga asi peab mul olema oma koha peal. Isegi kui mu töölaud näeb välja segi, on seal igal asjal oma koht. Mul on tavaliselt väga hea mälu, kuhu ma oma asjad toppinud olen. Tavaline jah, aga see põhjustab seda, kui ma nt külas olen, ei julge ma teiste asju üldse puutuda ja panen nad täpselt samamoodi tagasi, nagu nad olid, kui pihta läksin asjadele vms. Mind ajab närvi ka, kui keegi mu asju laenab. Ma ei tea, miks see mul on. Vist lapsepõlvest, et kui midagi head ära kadus, olin kurb.
• Kui ma hakkan kraanist vett jooma ja võtan tassi, lasen ma enne tassi kiiresti vett täis ja kallan välja paar korda. See on mul arvatavasti seetõttu, et ootan kuni kraanivesi jääkülmaks läheb.
• Mulle täiega meeldivad veenid. Nii paljud vihkavad veene, kuigi minu meelest moodustavad need väga ilusaid mustreid. Mu nõme kiiks on see, et vahel kui on soe ilm ja veenid on suuremad, siis ma imetlen neid enda omi ja mängin nendega (lükkan vere ära veenist ja tagasi), vaatan kuhu nad suubuvad jne. Minu meelest on see nii põnev. Ja meeste kätel veenid ka täiega meeldivad! Mõnna! Kuna ma oskan ka verd võtta, siis vahel on nii mõnus vaadata mõne inimesi suuri veene ja tahaks nendesse nõela torgata. Ilmselgelt ma seda ei tee, aga siiski unistan sellest. :D No ega siin pole põhjust raske leida, mind nagunii huvitabki inimkeha arstiteaduste alusel.
• Mul on kange vajadus alati peale õuest tulemist kohe käsi pesta. Ma ei saa aru, kuidas inimesed saavad nii teha, et nad ei pese käsi, kuigi on õues käinud. See pesuvesi on ju alati selline näha kohe, et must. Vb ma siis ise käpin räpaseid asju, et mul nii on.
• Kardan, kui mu naba katsutakse. See on nii rõve tunne ja ma ise ei katsu enda oma mitte kunagi. Ma ei tea, kuidas mõni suudab endale näpu nappa panna? How? Ja ma ei tea, miks ma seda ei salli.
• Kui ma satun kuskile peole või sõprade seltsi, kus muusikat lastakse, siis ma PEAN hakkama DJ-ks kui võimalik. Mul on nii raske uut muusikat kuulata või jumal hoidku! - äkki tuleb mingi laul, mida ma vihkan.
• Kõik armastavad päikest, aga minu meelest võiks see päike rohkem nagu pilve taga olla. See ju kõrvetab ja mul on suht halb tunne mõnikord nahal, kui see peale paistab, eriti kui pikemalt olen saanud päikest. Täpselt selline tunne nagu seisaks suurele lõkkele lähedal.
• Noorena ei suutnud ma üldse küüsi viilida. See ajas alati külmavärinad ihule. Hakkasin ennast meeletult sellega harjutama, sest mu küüned olid lõikamiseks ka liiga paksud ja kuidagi oli vaja servad sirgeks saada saada ju, kui nt olid murdunud. Nüüd enam ei põegi, aga kui viil läheb valesti viltu vms, on kohe ebameeldiv. Ma selle põhjust ka ei tea.

Vähe rõvedamad juba:

• Ma oskan väga kõvasti krooksuda, ma olen selles proff. Aga no kahjuks on mul vaja seda teha, vastasel juhul tekivad mul kõrvetised, kui ma nt vaikselt krooksun, pole sellest mingit kasu. Aga eks ongi see sellest, et leevendada kõrvetisi, teiseks on see lõbus ka ju, haha.
• Ma aevastan nagu koer ja mingi 7 korda järjest alati. Ma ükskord noorena proovisin nii ja väga hea oli, siis hakkasingi nii aevastama.
• Mulle meeldib nuusutada kõike. Enne kui söön midagi, nuusutan. Inimesi nuusutan, nende kodusid nuusutan jne. Minu meelest lõhnameelt täiega alahinnatakse ja see on äärmiselt oluline ju! Ma ei suuda olla mehega koos, kui mulle ei meeldi ta lõhn. Ja no kui ma kallistan mingit endale meeldivat meest, ma nuusutan ka teda nagu koer. Ma vist teen seetõttu nii, et saada lisainformatsiooni. Lõhna järgi saab ju kohe aru, kas toit kõlbab veel süüa ja kui on mingi delikatess, annab see kohe elamust juurde ka. Inimesi nuusutan, sest ma olen lihtsalt veider ja ei taha aktsepteerida tänapäeva ühiskonnas lõhnameele allasurumist. Vahel on tekkinud niimoodi naljakad olukorrad, kus nt keegi pakub mulle kahvli pealt toitu, mida ma saaks maitsta ja enne panen ma nina selle juurde ja nuusin ja siis alles kahvli suhu :D
• Mulle meeldivad meeste kaenlaalused karvad ja mulle meeldib nende vastas olla (see siiski oma mehel, mitte võõral). Ma vihkan, kui mehed on end raseerinud, see näeb totakas välja ja ma ei tahaks nende karvatüügaste vastu minna. Eks see ole lõhnameelega seoses.
• Mul on avalikus vetsus käies täiega suva, kes seal enne istunud on. Ma lihtsalt istun poti peale nagu normaalne inimene, mitte ei kükita selle kohal nagu hüppevalmis konn. Kui see ka must oli, siis kunagi pesen end ma nagunii, pealegi poti pealt ei saa mingeid haigusi nagunii ja pealegi on keegi teine enne mind nagunii seda potiäärt paberitega nühkinud. No muidugi kui mingeid tilkasid see prilllaud täis on, siis istun tilkadest mööda. Kuigi ma täiega kardan käia külas olles vetsus, see on väga hirmus, sest kardan, et keegi mõtleb, mida ma seal nii kaua teen ja mis ma üldse teen. Avalikus kohas on mul vetsus rohkem suva käia. Bulgaarias näiteks on kombeks, et vetsuuksed ei käigi lukku ja seal oli mul eriti ükskõik, kuigi suht iga kord astus keegi sisse, kui seal istusin. Nii et mida avalikum, seda rohkem ükskõik mul on ja seda mugavamalt ma end tunnen. See on sellest, et kui ma olin väike, oli mul mingi kollide hirm, et see vets sõidab nagu lift minema kui uks kinni on ja siis ma olen üksinda kuskil võõras kohas, kui ukse avan. :S scary

Noh ja paneks minust endast ka midagi veel, mis mind iseloomustab.

• Mul on meeletult palju huvisid. Mind huvitab inimkeha, geenid, arvutid, autod, ralli, loodus, loomad, tantsimine, joonistamine, esoteerika, maalimine, raamatute kirjutamine, luuletamine jnejnejne. Sellise huvide pagasiga oli mul meeletult raske kunagi valik teha, mida üldse edasi õppima minna. Aeg-ajalt olen ma ikkagi kahetsenud umbes et, "krt ma ei läinud hoopis sõiduautotehnikuks õppima, oleks kindel oskus" või "miks ma ei läinud IT-d õppima, kõik töökohad on väga tasuvad" või "miks ma ikkagi ei läinud loomaarstiks, mul ju hobune" jne. See on nii-nii-nii nõme ja mulle on üks minu lähedane perekonnast (mitte õde ega ema) ka väga halvasti öelnud selle kohta, et ma olevat lollakas (tglt ma ei mäleta, mis sõna ta täpselt kasutas), kuna ei oska valikuid teha. Et siis see on ka haiget teinud, eriti et valiku olin ma hoopis juba ära langetanud, aga lihtsalt siiralt seletasin talle, mis huvid mul on veel ja kuidas ma valiku tegin. Vähemalt plusspool on see, et ma oskan välistada, mis mulle kohe kindlasti ei meeldi: poliitika, ajakirjandus (siin oleneb, artikleid võiksin vabalt teha, aga mingi kiirustav kollane ajakirjanik ei suudaks ma olla), pidev reisimine välisriikidesse, müügitöö (lihtsalt kohutav asi!), äri (kui ma hakkan rahadele/aktsiatele/investeerimisele mõtlema, lülitab mu aju ennast välja, mul lihtsalt isegi ei jõua midagi kohale ja mul ei ole kahju ka). Nii et jah, need asjad oskan ma vähemalt välistada, sest need ajavad mind masendusse. Nüüd olen teinud huvidest vähemalt enda jaoks kõige parema valiku, aga siiski vahel kripeldab.
• Ma olen mingi nõme ülemõtleja. Vahel mul käivad peas mingid igasugused stsenaariumid, mida võiks elus veel teha. Õnneks olen neid väga palju suutnud vähendada ja nüüd mõtlen ma küll palju vähem üle.
• Niisama mõelda mulle meeldib endaette. Näiteks, kui ma satun kohtamisele varem, siis ei hakka mul igav, kuna ma mõtlen, et mul on alati minu aju ja sellega pole igav. Näiteks väga mõnus on vahel lihtsalt istuda ja mõelda. Enda seltskond on minu jaoks äärmiselt põnev.
• Kui on mingi üritus, kuhu ma minna tahan ja mitte keegi minuga ei tule kaasa, pole mul probleemi üksi minna sinna. Olen üksi käinud mitmeid kordi klubis (kui oli Termikas ükskord ja tahtsin väga seda näha), baaris õlut joomas ja kinos.
• Millegipärast ajab mind ühistranspordiga sõitmine närvi, kui on vaja mul jõuda kindlasse kohta. Ma ei salli, kui on palju inimesi ühes kohas tolknemas ja siis nad hõõruvad ennast minu vastu ja mind ajab närvi, kui mind kadeda või vihase pilguga vaadatakse! Ma seetõttu täiega väldin ühistransportiga liiklemist. Aga ma võin sõita ühistranspordiga, kui ma rahulikult pean kuskile minema ja niisama aega veedan. Aga et kuskile kindlaks kellaajaks jõuda ühistranspordiga... not my thing. Üldse ma ei salli kohti, kus on palju inimesi korraga. Võin seal käia küll, aga pigem eelistan olla rahulikult kuskil, kus on vähem võõraid korraga.

Nii, nüüd said lugejad küll mu kohta väga palju uut huvitavat informatsiooni. Ja mõttelõngu mõtlemaks enda kiiksudele. :)