Saingi lahti kirssangioomist!

 Appi, mul nii hea meel, käisin kirurgi juures! Mul on olnud külje peal pikemat aega selline moodustis nagu kirssangioom. See on punane plönn põhimõtteliselt, healoomuline. Enamasti ma ei teinud sellest välja, las pesitseb seal, kui tahab, inimestel ikka on kirssangioomid.

Rase!!!

Ela siis sellisega külje küljes :D

Kuid see hakkas aina kasvama. Eriti nüüd raseduse ajal. Okei, kasvagu. Aga see hakkas ette jääma! Juuksed jäid selle taha kinni seda valusalt kiskudes. Lapsi oli raske seljas hoida, sest nad ikka ju lähevad jalgadega moodustise vastu. No mis seal ikka - tuleb eemaldada.

Läksin perearstile kurtma (ja nagu mulle kombeks - alles siis kui see ikka rämedalt juba elu segas!). Perearst ütles, et ei tee praegu raseduse ajal midagi, ei tohi lõigata rasedana. See oli kuskil raseduse keskel. Pettunud olin, aga hambad ristis siis mõtlesin oodata noh. Kuradi rase olemine on kohati nagu mingi püha lehmana vati sees kudemine - midagi elu parandavat ei tohi teha. No nagu näiteks kui oli põskkoopapõletik, siis oksendasin valust, aga ainus valuvaigisti oli Paracetamol.

Kannatasin oma kirssangioomi edasi, aga see aina suurenes ja ühel kaunil päeval hakkas veel mingit vedelikku ka välja ajama, mökerdades nii riideid. Ma ei saanud hästi isegi keerata küljel, sest see punn kiskus nahka. 

Naistearsti juurde sattudes küsisin üle, kas tõesti ei või siis sellist häirivat asja maha lõigata, kui see tundub umbes selline, et iga kell rebeneb lahti ja siis peaks ju nagunii EMOsse jooksma. Ta ütles, et võib muidugi lõigata 😐 et parem ongi teha seda rasedana, muidu värske beebi kõrvalt on raske, et pane nahaarsti juurde aeg.

Ok, nahaarsti järjekorrad on ju imelised! Nii et läksin uuesti perearsti juurde (oli teine) ja ta suunas mind õnneks üldkirurgi juurde.

Siis tuli krt koroona, nii et kannatasin oma punni veel 🤣 ja punn läks juba täitsa üle piiri, läks väga imelikuks, nagu isegi juba kuumaks, ajas eriti oma koevedelikku välja.

Läksin esmaspäeval digiregistratuuri ja sain kohe ka üldkirurgi juurde aja. Nii tore kirurg oli! Esitlesin oma tuleku põhjust ja ta teatas, et lõikame ära! Jee! Läksin mingisse operatsiooniruumi, lamasin külili lauale, kuhu mind üks tore töötaja suunas ja siis tulid kirurg ja resident.

Kirurg küsis, kas resident võib ise lõigata, muidugi lubasin. Lamasin seal siis külili ja uurisin nii palju kui üle oma keha nägin seda angioomi eemaldamist. Läks aega, oli teine suur ja oli talle veel veresoon ka kasvanud sisse, aga lahti ma sain!

Pärast jäi kirurg residendile rääkima veel õmblemise kohta (mulle tehti kolm õmblust). Kiitsin, et nii hästi tegi ja soovisin häid residentuuriõpinguid.

Ilus õmblus 🥰

Kahjuks nüüd vette minna ei või, oli just plaan spaasse minna, aga noh, vähemalt elu parem ja küll kunagi ikka ujuma saab.