Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!
Tekstide loata kopeerimine, muutmine, kasutamine keelatud (sh meediaväljaannetes)! Tekstide kasutamiseks pöörduda blogi autori poole (autori e-mail: hundikoer@gmail.com) või tutvuge hinnakirjaga lehel "Autoritasude leping".

neljapäev, 17. november 2022

Mis see arstiteaduskond on

Meditsiiniõpingutega saate olla Instagrami vahendusel kursis ning kirjutan siia artikli vastamaks küsimusele, millised on arstiteaduskonna õpingud.



Mis see meditsiiniõping on? 

Esialgu õpime me normaalsust inimkehas ning üldist maailmatunnetust füüsika, keemia jms näol. Normaalsus on inimkeha ise, suure varieeruvusega. Varieeruvuse näited: näiteks seesamluud - a la patella (põlvekeder) on sellised luud kusagil kõõluste juures, mis aitavad paremini lihasel tööd teha. Mõnel inimesel on ka põlve TAGA pisike seesamluu fabella, mõnel mitte ja see ongi normaalne. Või näiteks väga lihtne näide: mõnel on A veregrupp, mõnel B, AB või 0 ja see ikka kõik on normaalne, aga varieeruvus on suur ja me lihtsalt arvestame varieeruvusega. Või siis mõnel on puudu säärel lihas m. plantaris, mõnel puudu küünarvarrel m. palmaris longus ja see kõik on norm (viimane puudu mul paremal käel, vasakul olemas ja see endiselt normaalne).

 Samamoodi varieerub igaühe iseloom, mille pean väga vajalikuks siin ära tuua. Inimesi on meedia vahendusel ning halbade terapeutide abil mõjutatud nagu mingite üksikute iseloomu/laiskuse/valitud käitumise jooned annavad välja kohe häire. Ei ei - häire olemasoluks on vajalik, et jooni oleks piisavalt palju, et see takistaks inimese igapäevaelu. 

Kõigil on jooni isiksusehäiretest, ometi ei saaks neil neid diagnoosida, kuna mõni üksik probleeme mittepõhjustav joon ongi normaalne. Ehk siis normaalsus varieerub väga palju. Või kui inimene on mitmekülgsete huvidega ja aktiivne, ei ole tal kindlasti kohe selle tõttu ATH. Või kui inimene armastab korda ning koristab pidevalt, ei ole ta obsesiiv-kompulsiivne. Või kui inimene oskab sügavuti mõelda, ei ole ta Asperger. 

Järgmisena ja ka paralleelselt hakkame me õppima patoloogiat e kõrvalekallet normist. See kõrvalekalle on siis miski, mis põhjustab probleeme. A la kui mul on depressioon, siis see pole normaalne (noh, kui sõna normaalne kasutada meditsiinilises kontekstis) ning tegemist on häirega ehk siis see vajab ravi. Siis seda ravitakse kuni on jälle normaalne. Või siis lihase rebend - see katki ja tuleb ravida, üldiselt puhkusega. Me siin oleme juba mingeid kõrvalekaldeid õppinud aeg-ajalt ja noh, ikka väga põnev on!

Ja siis õpime diagnoosima ja ravima. Sinna ma pole veel jõudnud. Aga kangesti ootan!

🕷️🕷️🕷️


Õppeained seni.

Kuna ma varem õppisin biomeditsiini, siis ei tasu unustada, et see ongi arstiteaduse üks haru. Seepärast sain esimesel semestril palju õppeaineid varasemast üle kantud e tehtud. VÕTA abil kandsin üle: bioloogia, histoloogia, meditsiinilise keemia füüsikalise keemia osa ning semimariosa (arvutusüledanded nendes).

Bioloogia hõlmab molekulaarbioloogiat, nt DNA replikatsioon, translatsioon, erinevad valgud, mis DNA lahtipakkimisel aitavad, meioos, mitoos, tRNA jms jms. See siis teooria. Praktikas vaatad mikroskoobi all igast asju.

Füüsikaline keemia - no ma ei tea, keemia lihtsalt. Tegime ka praktikume, et arstiteaduskonnas on õpe ka praktiline - teeme katseid. Lihtsalt tegin katseid, arvutasin välja. Kolloidkeemia on siis see, mida ma pean tegema ja see on ausalt öeldes nii lahe! Seal on aerosoolid ja mitsellid näiteks! I love it 🤣 loodan, et räägin sama juttu enne eksamit ka.

Histoloogia on preparaat mingist koest ja vaatad seda mikroskoobi all. Ma olen seda varem küll ja veel teinud. Nii et tõenäoliselt tunnen ma ära, kui keegi mulle näiteks kopsualveoolid preparaadina mikroskoobi alla paneb.

Esmaabi on meil ka. Minu meelest võiks selle aine ülesehitus parem olla. Praktikumid on toredad, aga midagi nagu lappab. Nt teooria esitatakse segaselt, pole materjale. Seal me siis elustame kliinilises surmas mannekeene ja seome üksteist. Aga ärge saage valesti aru - ma fännan seda õppeainet samuti.

Anatoomia - mu suur fav. Seal suur osa vastamist suuliselt ja mul tekib suulise vastamise korral ärevuse tõttu sageli blank. See on päris hull. Unustan isegi oma lemmikud ära 🙄 Aga iseenesest saan muidugi hakkama, materjali on palju, aga see on sigapõnev. Ja praktikumides saab alati nii palju nalja!!! Love it!

Anatoomias on selline lugu, et kõik on seotud ja see kõik jookseb lõpuks kokku üheks tervikuks - inimkehaks. A la õpid puusaluud - os coxae ja vaatad, et kes kurat sellele nii palju erinevaid nimetusi pani! Küll on mingi linea intermedia, anterior et (ning) posterior ja siis spina iliaca anterior superior või spina iliaca anterior inferior ja oled nagu mingi oeh ma pean selle kõik pähe õppima. Õpid pähe, tulevad lihased ja SIIS... lihas kinnitub neile kohtadele ning ILMA eelneva pähetuupimiseta EI OLEKSKI saanud enam lihaseid õppida. Ning kõiki neid teadmisi läheb edaspidi vaja juba näiteks esmaabis ja ilmselgelt ka igal pool mujal.

Seega kõik on ülesehitatud (arstiteaduskonnas üleni, mitte ainult anatoomias) sel viisil, et esialgu õpitud teadmine täiendab järgmisi ning ilma esialgse teadmiseta ei ole võimalik omandada järgmist teadmist. Kui mul pole nt selge keemia, ei saa ma õppida lambist biokeemiat. Kui mul pole selged luud, ei saa ma õppida lihaseid. Ja nii edasi: kui mul pole selle normaalsus, ei saa ma õppida normist kõrvalekallet.

Lisaks mainin teile veel nii palju, et inimkeha tundmine aitab teid end rohkem armastada - et inimkeha on tõesti väga imeline. See paraneb ise, see aitab end ise, see on äärmiselt imeline mehhanism. Ma vaatasin näiteks, kuidas lihased on loodud ja no kuku imestusest pikali selle vägeva üligeniaalselt väljamõeldud süsteemi üle! Ja inimkeha on nii ilus ka - kõõlused (lihaste sidekoest osad, mis lähtuvad lihase kõhust ja kinnituvad luudele) on pärlmutterkarva! 






















laupäev, 15. oktoober 2022

Tordi retsept

 Ülihea ja maitsev!

Vaja läheb jahu, muna, suhkur, vahukoor, šokolaad.

Sega kokku 500 g jahu, 3 muna ja 1000 g suhkrut. Pane ahju.

Sega kokku vahukoort 200 g ja 500 g suhkrut. Klopi vahtu.

Sulata 100 g šokolaadi ja lisa suhkrut maitse järgi. 

Võta ahjust tordipõhi, vala peale šokolaad ja lisa vahukoor.


NB! Kõik vist märkasid, et mu jutu point on, et sellisel viisil tunduvad mulle kõik tordid tehtud olevat, kuna ma üldse suhkrut ei salli. 🤣 Ega saagi suhkrut tervislikel põhjustel eriti tarbida. Kuigi jah, karamell maitseb. 🤭

esmaspäev, 3. oktoober 2022

Õpingud arstiteaduskonnas

 Tere!

Jagan insta küsimusi. 



Vahva on näha veel fellow saatusekaaslasi! Kui tubli! Algus ongi raskeim sisseelamise poolest: tuleb harjuda uuesti õppima, tuleb nautida (leppida ja nutta), et see on su saatus ning tuleb mälu treenida. Erinevus bioloogiaõpingutest on see, et arstidelt nõutakse kohe peale praktikume oma teadmiste näitamist (tunni lõpus vastamised või protokollid vms) ning tempo on karm. Õppejõud annavad koduseid ülesandeid nagu teisi õppeaineid ei oleks olemaski! Okei, see viimane oli nali, aga illustreerimaks mõtet, et arstitudengitelt nõutakse palju. Aitäh! ❤️

Arstiteaduskond on selline, et nuta ja naera. Mõned õppeained ajavad nutma, näiteks meditsiinilise keemia praktikumid. Kõigepealt sain ma teada läbi Moodle, et üht praktilist tööd juhtun ma juhuslikult üksi tegema (mis oli paari peale mõeldud) ja oleksin nutma hakanud keset loengut. Ma oleks tahtnud kellegagi koos tsillida, aga mis seal ikka. Tegin ära, kaitsesin ära ka juba. Õnneks järgmisel praxil läks paremini.

Lemmikaine on anatoomia! Materjali maht on suur küll, olete ise näinud ju, milline see anatoomia õpik on, ning see on alles esimene osa, sügissemestri oma. Samas on kõik loogiline ja kui lõpuks see mällu sööbib, on lood head. Oli meil just luude peale arvestus, nt kämblaluud, neid 8 nunnukest: os hamatum, os, capitatum, os trapezium, os trapezoideum, os pisiforme, os triquetrum, os scaphoideum, os lunatum. Pidime panema nad proksimaalsesse ja distaalsesse ritta. Teistel luudel nt kõik kõbrukesed, närvivaod, kaelad jms ära näitama (ld k). Nüüd õpin liigeste arvestuseks. See oli ka ära ja sain A.



Sisseastumiseksami intervjuul vastasin ka samast valdkonnast - ka tööl käies on raske lastega, oled ju vähemalt 8 tundi eemal kodust ja siis tegele lastega. Inimene elus peab ju midagi tegema - ma valin oma unistuste eriala. Nii et õppimine - samamoodi mul on mingisugune kõikehõlmav tegevus ja lapsed. Õpingutega on muidugi selles mõttes lihtsam lapsi omada, et loengute vahepeal on akadeemiline veerandtund. Ning beebile annan sel ajal rinda. Vanem laps käib lasteaias. Ja nii see käibki, lihtsalt PEAB hakkama saama. Alati saab lapsele kellegi hoidma leida (seni pole seda teinud). Seega laste omamise tõttu oma unistust mitte täita ei ole õige. Võib olla raske, aga mõelge loogiliselt - elus ONGI raskeid olukordi ning parem raske armastatud tegevust tehes, mitte raske segaduses olemise tõttu.

Unetunnid on arstiteaduskonnas küll väga olulised, kuna magamine ongi see, mis vahemälust infot salvestab mällu. Titel praegu on suured gaasid, mille tõttu ärkab ta öösiti sageli üles. See on väsitav. Aga ilmselgelt olen ma kõik koos perega läbi mõelnud. Edgar toob beebi mulle rinnale ja viib ka ära, kuna tal ei teki nii kergelt uneprobleeme kui mul. Ning siis loodetavasti ma ei muutu liialt ärksaks.

Lastega saame seni kahekesi hakkama. Mängud mängitud, lapsed toidetud ja õnnelikud. 

Kõige olulisem on muidugi see, et ema õnn annab suure panuse perekonda. Pärast arstiteaduskonda sisse saamist kadus mu depressioon, unehäired vähenesid, imekombel kadus ka depressiooniga kaasaskäiv jõuetus (asteenia) ära! Eks meel ja keha on seotud. Depressioon oli põhjusel, et elu oli varem mul rööbastelt maas. 

Seega saaks võrdluspunktiks analoogselt küsida, kuidas lastega hakkama said depressiooni, unehäirete ja asteeniaga - tänan küsimast. Ning loetletud häiretega oli mul VÄGA raske lastega toime tulla. Oman nüüdseks võrdlust: kasvatades lapsi arstiteaduskonnas õppides vs depressioon + asteenia + unehäired, on sama, mis nohu võrrelda vähiga. Eks see näitab, et inimesed ei tea, kui raske mul oli varem oma hädade otsas ja püüa sa niimoodi lastega tegeleda. Nüüd aga keksin ringi kui kevadises rõõmus kitseke ja nakatan lapsigi oma rõõmuga. Järeldada saab, et kõige alus on vaimne tervis. Ning vaimne tervis püsib tõenäolisemalt siis korras, kui su elu on täis rõõmu. Eks jaa tekib raskusi kindlasti, ei salgagi.

Lisaks, efektiivseks õppimiseks on äärmiselt hädavajalik puhkus. Siin artiklis mainib, et molutamine, sealhulgas lastega mängimine, on äärmiselt oluline aju jaoks, et oleksid efektiivsem õppija. Seega ei ole lapsed tõenäoliselt mitte takistuseks, vaid hoiavad sind eemal hoopis tegelikult ohtlikust takistusest nimega nutiseade, mille märguanded võivad ohtlikult tähelepanu endale haarata.

Julgustan siin teisigi laste kõrvalt just õppima minema.



Põdesin vanuse erinevuse tõttu varem ka ise. Tegelikult vanus pole sugugi takistuseks saanud. Esiteks leidsin juba vähemalt kaks omaealist mitte ainult oma kursuselt (eks edaspidi tutvun veel), teiseks olen ma oma kursakate ja rühmakaaslastega samas paadis, päris sarnane ning meid ühendab ühine kirg, seega pole mingit probleemi suhtlemisel ega läbisaamisel. Vastupidi! Vanuses probleemi nägemine oleks probleemi otsimine. Ehk siis - nähes neid inimesi, siis hetkel on mul tunne, et me oleme kõik ilmselgelt erinevad oma isiksuse poolest, aga päris sarnased. Kui tahate minusuguseid inimesi kohata, siis minge lihtsalt biomeedikumi. 🤣


Arstiks saab õppida Eestis ainult ühes kohas ja selleks on Tartu ülikool. Ma usun, et siin pole küsija küsimus otseselt selleks, miks ma arstiks õppima läksin, sest see on siililegi selge, vaid küsimus on pigem, et kui ma tahan inimesi ravida ja aidata, siis miks minu valikuks on teaduspõhine meditsiin, mitte alternatiivne veel tõestamata ravi.
Eks vast see ongi, et teaduses saan teha kõike. Need nö alternatiivsed teadmised on võimalik kiirelt areneva teaduse juures tehagi reaalseks teadmiseks ja rakendada neid meditsiinis. Seega on alternatiiv ning teaduspõhisus ühildatud. Teine põhjus, et ma saan niivõrd laialdased sügavad teadmised, et ma saan neid parimal viisil rakendada. Iga rakk saab selgeks inimkehas, mis annab mulle tugeva baasi mõistmaks, kust tegelikult inimese mure tuleb. 
Mind huvitab, kuidas inimesed tervenevad tänu teiste hoolivusele ja hellusele. Seda tõepoolest tahaksin ise arstina pakkuda - kindlasti empaatiat, mitu head sõna, julgustust ja jõudu, tuge.
Siin küsimuses on ka eksimus sees. Tavameditsiini ravi üldiselt püüab olla ka põhjuse kõrvaldamine, nii palju kui oskusi on. Sümptomite kontrolli alla saamine on ilmselgelt oluline (näiteks külmetusviirust teisiti ei ravigi), aga kui on teada, millest häda tulnud on, siis seda algpõhjust peab ravima, kui see on ravitav. Siinkohal näiteks arstide soovitus oma keha karastada ja mitmekesiselt toituda, et organism oleks vastupidavam külmetushaiguste suhtes - see ju ongi algpõhjuse ravimine. Ravides, õigemini ennetades tegelikult nii ju ka algpõhjust, mitte ainult ravides sümptomaatikat. Seda ju korratakse sageli arstide poolt - tervis on meie endi kätes. Treening, vitamiiniderikas toitumine, stressi vähendamine - seda pead tegema sa ise. Arst tuleb annab antidepressandi, mis jah, ravib depressiooni sümptomeid, aga sa ise oled enda suhtes kohustatud vähendama stressiallikaid ja muutma enda ellusuhtumist, et ravida ära algpõhjus. Ning sama näite kohta - alati pole teada algpõhjus, nt depressioonil.
Mõistan ka su muret, et pole häid arste kohanud ega neist isegi kuulnud ning mul on kahju sellest. Kindlasti vaheta arsti, häid on olemas, aga tõesti nende koormus on suur, seega võib raske leida. Eks ikka kipub vabu aegu olema nende juurde, kelle juurde ei taha minna.
Eks vast seepärast olid ka nüüdsed uuendatud kandideerimistingimused arstiteaduskonda head, et sisseastumisintervjuul sai kontrollida empaatia olemasolu ning seda on meile ka korduvalt rõhutatud, et hea arst peab olema empaatiline. Samuti ka intelligentne, seetõttu ka õpe on niivõrd intensiivne. Igal juhul ma loodan selline olla ning ka loodetavasti kohtad tulevikus selliseid arste, sest nüüd ju sellised meil tulevad.



Praegu alles teooria, aga kevadel on preparatsioonikursus valikuna võimalik võtta.

Nii, mul oli veel küsimus, et räägiks vist luumurdudest ja selle paranemisest, aga ütlen kohe ära, et mul on alles prekliinilise õppe esimene aasta ja ma alles õpin anatoomiat. Iga päevaga õpib midagi juurde, nii et sellistest juhtumitest saan rääkida hiljem. 

PS! Jätsin selle blogipostituse tegemata enne ja nüüd olen juba arstiteaduskonda sisse elanud ja mul pole midagi väga rasket. Oleksin võinud rohkem valikaineid võtta, aga ei julgenud kohe suure hurraaga alustada. Mitte et ma ütleks, et õpingud on kerged - seda mitte. Vaid mulle isiklikult selline elustiil sobib tohutult ning see pole minu jaoks kontimurdev. 









laupäev, 17. september 2022

Täiesti ootamatult kiiresti uus isiklik kodu;

Ma vaatan nüüd, et kolisin just aasta tagasi, augustis, oma eelmise paneelmaja korterisse. Ilmselgelt teadsime, et meil on vaja oma elukoht osta ja seda juba AMMU. Palju olen elanud üüripindadel, ühelt omanikult isegi petta saanud, ning ei ole see minu jaoks. Mul on vaja tunda end turvaliselt - kus mina võin teha, mis mulle sobib. Mitte nii, et pidev kontakt üürikorteri omanikuga ning tunne nagu hotellis, kus pole koristusteenust.

Vaade mu aknast


Eelmise üürikorteri tegime ilusaks - remonti oma raha eest, korter enam ei haise ning nüüd saavad omanikud rohkem küsida, nii et see oli win-win. Ometi oli vaja OMA kodu! Ja me vaikselt otsisime juba ammu, vahel kvs surfates, muidugi Tallinnasse, ega me saatuse keerdkäike ette aimanud, aga eks jumal teabki paremini! 🙏

Beebi jahedas koridoris ootamas õueminekut ja Carmen ka


Uisapäisa tegutseja nagu ma olen, otsustasin keset kandideerimisperioodi end arsti panna. Ja ootamatult sain sisse! Ja sellest hetkest, kui võtsin vastu otsuse arstiks õppida, sai sellest mu prioriteet elus. Nii et korter vaja leida Tartusse!



12. juuli sain ma teada kindlalt, et olen sisse saanud arstiteaduskonda 💞, seega sellest hetkest algasid otsingud - kodu otsingud Tartusse. Eks oli jumalal vaja meid tagant utsitada - tahame ju oma kodu ning aegkriitiline on see leida. Teada fakt on ka, et vähemalt kuueks aastaks jään ma Tartu (õppe kestvus), nii et milleks jälle hankida endale üürikorter, mis jalge alt iga hetk kaduda võib. 


Beebi meie uues kodus


Surfasime selle kv läbi. Ega raha me üle 80 tuhande ei saaks, kui sedagi ning mis te arvate, et praegusel turul on lihtne sellise raha eest midagi leida? Õnneks me pole üldse luksuslikud - vaja vaid, et oleks enam-vähem soe tuba ja peller 😆. Mida eluks muud tahta tegelikult, on ju.

Esimene korter, mida me vaatama läksime, oli Tartust veidi väljas, aga koha peal selgusid vead, mida polnud piltidel - lagi on sisse kukkunud. 😵 Peale selle see oli ÜLENI ämblikuvõrke täis. Lapsele ka ei meeldinud. Me eos mõtlesime, et ostetav objekt võib ju remonti vajada, aga mitte sellist kapitaalset, et ostad neli seina, kus veel eladagi ei saa. See suurendab ju kolimiste arvu, mida tahaks väiksena hoida.

Mu isa kass meie uues kodus


Aeg jooksis, midagi nagu ei leia, tekkis juba hirm, et vaja see va üüripind leida. 🤮 Nagu nii suur tegevus nagu kolimine ja siis JÄLLE mitte oma elukoht?! Ei tundunud eriti ahvatlev. Käisime üht üüripinda vaatamas Annelinnas - see korter haises ja oli kallis ja hallitas ning ma olin juba teinud otsuse, et haisvat elupaika ma ei taha. Eks Edgar kartis, et üüripinda vaja ja otsis neid, mina ikkagi raiusin rusikat vastu rindu lüües, et kuradi üürikas ma elada ei jaksa - me pidime juba ammu ju omale oma elukoha ostma!

Olin sundinud oma abikaasat kv turult kõike leidma ja ise ühendust võtma (nii tekib ka tal assotsiatsioon) - nii ta viiski meid ühe sada aastat vana puumaja juurde. Maakler ka tuli ja läksime siis sisse.

Esiteks oli ülesviiv trepp viltu nagu Ahhaa keskuse viltune tuba. Ega see eriline probleem tegelikult pole. Jõudsime siis korterisse ja see oli päris ilus. Noh, see näiteks ei haisenud! 😆 Indikaator minu jaoks!

Väga kompaktselt sisustatud 34 ruutmeetrit. Meile isiklikult väga meeldis. Mu isa on ekspert ja andsin info talle edasi. Ma mõtlesin sel hetkel naerulsui, et see on meie uus kodu ja jalutasime selle juurest poodi, sest pidime telkimiseks süüa hankima. Olime koduta too hetk ja elasime seal, kuhu telgi püsti panime.

Kui poes olime, helistas mu isa ja sõimas meid tund aega lammasteks - selles puumajas külmuvat me kohe surnuks. Ja et see 120 aastat vana ja kõik muud miinused, mida ma ümber kirjutama ei hakka. Küsis siis, et kas tõesti midagi normaalset Tartus pole nagu. Pühkisin selleks hetkeks suu sellest korterist puhtaks.

Järgmiseks päevaks oli mu isa avastanud, et tegelikult tõesti midagi normaalset Tartus polegi. Ja et see ikka väga normaalne korter, mis siis, et trepp viltu nagu Ahhaa atraktsioon ning tuul koridoris läbi seina puhub. Need ju tegelikult väikesed mured meie jaoks. Toad ju suht ok.

Mu isa läks hoogu ning tegeles kogu selle korteri uurimisega. Rääkisid Edgariga mingitest puudest ja laudistest. Minu jaoks oli see juba selline jutt, et ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Kaua saab rääkida üht igavat teemat 😆 Küll saab puid osta siit ja siis tuleb vesi siit ja ahjuga on nii ja naa vms. 

Ostuprotsess ei ole kiire. Kõigepealt peab pank ütlema, kas saab laenu. Siis tuleb mingi hindaja, aga ka ju mitte kohe ja siis ootad seda hindamisakti. Siis juhtub vist veel midagi, mingi kindlustus vms. Igal juhul on mul meeles, et ma lootsin, et kooliks saab kolitud ja ega suurt muret ei tundnud, kõik tundus loomulik.

Räme on kolimine iseenesest selle otsese tegevusena. Korterite otsimine on tore, aga konkreetselt see, et sa asju kokku paned ühes korteris, on räme öök. Mul oli tunne, et see on nagu sünnitus - piinarikas ega taha lõppeda. Ma ei suutnud muud, kui istuda tugitoolis ja kujutada ette, et ma teen midagi ehk siis pigistada silmad kinni ja oodata, et see õudus läbi saaks. Lihtsalt asju nii palju ja ahastus tuleb peale.

Kolmekordse Tallinna-Tartu vahet sõitmisega (kaks neist järelhaagisega) saime asjad kõik toodud. Ometi! Ja seda sel hetkel, kui mul kool juba alanud oli.

Voodi olime esimesena paika pannud, nii et magada meil oli. Ja noh tunne oli kõik nii loomulik ja vahva. Ometi oma kodu! Asju viies vaatas ka naabri-Valve meid hoolega, nagu ta ka korteriga tutvumise esimesel päeval oli vaadanud. Turvaline! 😄

Igal juhul on protsess olnud tore tagantjärele (aga kolimist konkreetselt ma enam teha ei taha) ja see au läheb enamasti Edgarile, kes on nii asjalik olnud kogu aeg. Ta viitsib mingeid asju tassida, mingitest igavatest puudest ja ahjuküttest rääkida, mis on tõesti omaette teadus ning minu jaoks igavam kui arstiteadus. 🤭

Kui korteris sees olime, siis tahtsime ühte kohta oma riiuli panna ning seetõttu sealt nagid ära võtta, kuid mu esimene reaktsioon oli kohane üürikas elamisele, küsides, kas me tohime. Muidugi tohime! Ei tohi ainult põlema panna ega uputada.

Eks see korteriga tutvumine ja vigade väljatulek võtab ka veidi aega. Dušš ühendus lahti mingi hetk ja vesi lendas maha, aga õnneks saime korda ja eelmine omanik aitas, ta on väga tore! 🙏 Milline õnn! Muud pole probleemiks olnud.

Kirjeldan ka korterit - vist 120 aastat vana, puust, õhksoojuspump, ahi, põrand veits vajunud (selline pisiasi mind ei häiri), väga ILUS, ilus linoleum maas ühes toas, teises toas tavaline vana vineer vist (küsisin Edgarilt, ma ei tea). Ühes toas on dušš, kraanikauss, ahi, köök, elutuba. Teises toas me magamistuba. Carmen pisike magab diivanil. WC on veega ja selles viltuse trepiga külmas kohas, aga WC ruumis on radiaator, nii et ära ei külmu!

Eelmises paneelmaja korteris oli viga, et duši all olles võis järsku sulle 20 kraadi kuumem vesi peale lennata, kui keegi juhtus vetsus vett tõmbama, köögis kraani kasutama või pesumasin oma tööd tegema. Korduvalt kõrvetasin end ära. Enam meie nüüdses korteris seda ohtlikku piina pole. Samuti eelmises korteris sai sageli särtsu kraanikausist, sest seal kõrval oleval pliidil polnud maandust. See oli päris rõve ja ilmselgelt ohtlik. Oma praegusesse koju kolides oli mul tekkinud Pavlovi refleks - hirm kraanikausi juures. Õnneks siin ei saa sellist särtsu.

Carmenist rääkides, siis lapse taju on ka üks olulisimaid indikaatoreid. Carmen on õnnelik selle koha üle, algusest peale olnud. Saab aru, et meie kodu, enam mitte Mustamäe kodu.

Korteri pidime nagunii ostma! Ja ega meil ei olnud konkreetselt vahet, millisesse Eesti otsa see tuleb, vaid see vajadus sõltub ikkagi oma elust. Ja kui elu on tihedalt seotud ülikooliga, siis ülikoolilinna see elukoht hankida ka tuleb.

Igal juhul on meie unistus täitunud! Imeline kodu! Nii õnnelikud oleme!


















pühapäev, 4. september 2022

Minu Tinderiseiklused

 Mulle juhtus ette uudis, et Tinder Eestis tähistab kümnendat sünnipäeva. Tore on, minul on Tinderist keeld mingil põhjusel. Kõige tõenäolisem on põhjus, et Tinder arvas, et minu puhul on tegu catfishi, mitte reaalse persooniga.

Ma peibutamas


Esimesed korrad elus oli mul Tinder 2014-2015. Kuna ma ise ei ole kunagi otsinud, nautinud ega ka leidnud üheöösuhteid vastupidiselt nende meeste vihasele kuulujutule, kellele olen eitavalt vastanud, siis jah - selliseid seiklusi pole ma sealt leidnud.

Küll aga neil aastatel, kui seda äppi kasutasin, olin aus, andes teada, et otsin suhet või heal juhul tuttavat. Leidsingi ühe suhte ja siis panin ka Tinderi selleks korraks kinni.

Aga enne veel tegin sotsiaalseid eksperimente kogemata. Näiteks ühele kohtumisele kutsusin koos sõbrannaga mitu inimest korraga. See oli Pärnus. Olin oma sõbrannaga hotellis ning üks neist tüüpidest oli räme kleepekas, ronis meiega hotellini, kust ta välja visati. Ei aidanud jutt ega meiepoolne keeld. Teised tüübid aga olid sõbralikud ja meil oli tore jutustada.

Enamasti püüdsin ma suhtluse viia Tinderist reaalsesse maailma. Mitmed tahtsid suhelda ainult virtuaalselt, näiteks suurendada enda facebooki sõbralisti. Noup, üldiselt jäi ära. Väga mitmed Tinderis konkreetselt ei olnudki huvitatud muust kui vaid virtuaalsete tuttavate suurendamisest, unustades ära peamise mõtte tutvumisäpil. Seega kui esimeste päevade jooksul suheldes selgus, et inimene on huvitatud küll minust, aga kokku saada ei suuda, siis ma kuskil Facebookis sõbralisti teda ei pane. Ma ise ei võta inimesi arvudena sotsiaalmeedias, sama ei saa teha minuga.

Igaljuhul kui tolle suhte Tinderist leidsin, mõneks ajaks panin äpi kinni, kuni aastal vist 2018-19 tegin selle uuesti lahti. Korraks ka 2017.

Oi kus see oli hullemaks muutunud. Enamik inimesi tahtsid ainult "üht asja" või kaissu. Täitsa pekkis, kuidas nad solvusid, kui ma keeldusin. Küll oli pill lahti, küll oli häda, et "ma ütlesin ainult kaissu mitte seksi :S". Eks too aeg oligi see pigem selline juhusuhte äpp, mida minusugune naiivitar lootis kasutada jällegi kas suhte või õnnelikul juhul tutvuse/sõpruse leidmiseks. No aga kuidas sa oled sõber kellegagi, kes esimese lausena vihjab voodirõõmude soovile? Kirjutasin isegi profiilile, et olen demiseksuaal (mul puudub see nö tavapärane iha seksida, kui inimest ei tunne; mul tekib see kihk tavapärasest teisiti), aga palju oli oodata, et teised selle sõna tähendust mõistaks ning ega see asja ei muutnud - paljud ei lugenudki profiili.

Juhtus nii, et pidin end sel põhjusel sundima äppi kasutama. See oli sitaks nõme - avad äpi ja jälle mingid seksuaalse alatooniga jutud. Nii oli, et jäi ka mõni mõistlik vestlus pooleli, kuid kuna ma äppi mitu päeva ei avanud (no oma elu tahab ka elamist), siis äppi tagasi minnes olid kirjad: "sa ei vasta, sest sa polegi Helen!!!" Eee... Mul tekkiski küsimus, miks catfish järelikult too aeg niivõrd popp oli? 

Ja teate, need kuradi inimesed olid leidnud uue meetodi oma lolli virtuaalsuhtluse jätkamiseks: "ma usun, et sa oled Helen ainult siis, kui sa mulle Instagramis oma konto alt kirjutad!" Nokk kinni, saba lahti - ma ei taha ju mingitele veel suvalistele, kellega isegi tutvus arenenud pole, kirjutada; samal ajal kui ma keeldusin andes mõista, et ma ei viitsi mingit virtuaalmängu teha, vaid saame näost näkku kokku ja näed siis, et tegemist on minuga, siis oli noup! Kokku ka saada ei taha veendumaks, et tegemist ongi minuga. Miks nii suur hirm kokkusaamise ees?

Eks ma ikka astusin ämbrisse, kirjutades mõnele Instagramis, lootuses, et too inimene viitsib sotsiaalmeediast välja kolida, aga seda ei juhtunud. Nii et minu aeg ja vaev läks, midagi kasu polnud.

Jätkusid kirjad kahes stiilis: "sa ei ole Helen!!! Ma ei usu!!!" Ja "tahan seksi!!!". Ning kaasa ei aidanud mu üldisem tülpimus äppi kasutada, kuna kui paar päeva äpist puudusin, ju see toitis nende paranoiat, kuna selle ajaga olid uued vinguvad ebakindlust ning paranoiat täis kirjad tulnud: "miks sa ei vasta??!!! Sul on mõni parem mees?!!?! Ma ütlesin midagi valesti jah?!??"

Üks päev jälle äppi külastades olin ma hoopiski blokeeringu saanud. Põhjust ma ei tea, kuid väikest uurumistööd tehes siis tõenäoliselt mõni catfishi pelgusega oli mind raporteerinud. Leidus too aeg internetis artikleid, et tuntud inimestel pole nii lihtne äppi kasutada - saavad bloki, sest arvatakse, et tegu on catfishiga. 

Minu vaimusilmas nägin ma olukorda, kus džentelmenid viivad mind kohtingule - õpime üksteist tundma ning vaatame, kas edasine klapp on olemas, suhtlus sobib või ei. Sel põhjusel olin väga avatud kohtuma, kuid neid kohtumisi tuligi vaid paar (ja ma vaevu mäletan). Aga selline härrasmehelikkus minu ellu läbi Tinderi ei tulnud. Eks too aeg levis ka see misogüünia, näha oli seda meeste suhtumisest (ei taheta teha välja, ei avata uksi, ei kutsuta taksot koju viimiseks) ja kuna ma olen loomariigi mõttemaailmaga, et mees võiks mingitki initsiatiivi näidata just ilmselgel põhjusel, et mees naist vajab, naine tegelikult meest ei vaja, siis siukest olukorda ei leidunud. Teate, praegu see maailm jah areneb, inimesed püüavad oma kohta leida ja saada sellest sugudevahelisest erinevusest aru. Tegelikult on nii, et naine ja mees on võrdsed, aga neil on erinevused. Võrdsed on nad arukuse, oskuste, emotsioonide suhtes. Erinevus on konkreetselt see, mis välja toodud - naised saavad edukalt ilma meheta hakkama, mees aga naiseta ei saa. See on looduse poolt nii, luues soodsa pinna põhimõtteliselt elu jätkamiseks (igaühe enda valik loomulikult kas soovivad lapsi v ei pikas perspektiivis). Looduse poolt on see sel põhjusel nii tehtud, et laste saamine on kulukas energia mõttes - resurss jm. Mees peab naisele näitama, et tema on piisav ressursside allikas, et naine temaga kokku jääks. Nii lihtne see ongi ja mida varem inimesed seda mõistavad, seda kiiremini jõuame oma arengus järgmisesse etappi, tõsiselt. Jätan selle arenemistöö inimeste enda teha, ei ole ma ise piisavalt pädev feminismi (ehk sugude võrdsuse) ning headuse ja mõistlikkuse eest kõnelemaks. Kurb vaadata inimesi nii, kui on teada, et aru pähe võtmisel oleks kõik kaunim, aga it is what it is. Tähtis, et mu oma kodus oleks mõistlikkuse stsenaarium.

Minu Tinderiseiklused ongi sellega lõppenud. Kunagi leidsin õnnekombel suhte, edasi aga ei midagi.


Lõpetuseks vastake küsimustele:

Miks too aeg nii kõvasti catfishi kardeti?

Miks inimesed nii kangesti üht tegevust tahavad?










Esimene nädal oma mõnusal erialal! (Arstiõpe)

 Praeguseks on mu jaoks möödunud mõne päeva (ehk umbes nädala) asemel mitu nädalat. Eks elus on ikka nii, et kui tegevusi on väga palju, tundub ka korraga rohkem aega mööduvat, kuigi tegelikult läheb mööda näiteks ainult päev.



Teate, ma parem alustangi oma hirmudest. Mitmeid inimesi tuli ja ütles, et arstiks õppida on väga raske. Siiamaani ma kardan, et lendan oma unistuste erialalt välja. Kõik on äärmiselt põnev - kogu inimkeha, mida ma tahan üksipulgi tundma õppida, kogu patoloogia, mis inimkehas aset võib leida, kogu maailm, mida mulle arstiõpe annab - see on niivõrd võimas minu jaoks, et rohkem on kaalul. Ma tahan kõike teha hästi ja edukalt ja palju! Ma tahan kõike teada! Aga miski salajane asi on raske. Ja mis see raske on, seda ma veel oma isikliku kogemuse põhjal ei tea. 

Varem ülikoolis õppides oli mul isegi veidi valus näha teisi arstitudengeid, selline kibemagus tunne, et ma ise pole üks neist. Nüüd aga olen ja ma tunnen end kui kodus! 

Esmaspäeval oli aktus. Võib-olla ei tohiks nii otsekohene olla, aga biomeedikumi ees olev arstiteaduskonna (nüüdse meditsiiniteaduste) aktus oli esimene aktus mu elus, mis ei olnud igav ning kus mul oleks pisar jooksma hakanud. Tundsin, et täie hooga tahan õppima hakata!

Õnneks õpe kohe hakkaski. Anatoomia oma esimese olulisega - luustik. Kas teadsite, et igal luulisel osal on omakorda mitmed erinevad köbrukesed, sälgud, kinnituskohad, kanalid, mulgud, augud, sopistused jm, nii et näiteks kui õpin üht lihtsat õlavarreluud, siis seal on hunnikute kaupa erinevaid kohti, mida ma pean tundma? Nii see on. Muidugi on õppimine nauding - ma vaatan seda inimkeha ja imestan, milline võimas organism see on. Kui tubli, hoolas ja armas ning hakkan iseenda keha rohkem armastama. Samal ajal ma kardan tulevasi eksameid ja kontrolltöid, mida mul veel olnud pole! Ükskõik kui armas inimkeha mulle pole, siis äkki esineb tõenäosus, et mu aju kukub eksamil restarti tegema või miskit. Okok, püüan endaga koostööd teha.

Anatoomia on see peamine aine arstidel. See ajab mind naerma, nt kui õppejõud ütles, et selgroolülidel ei saa processus spinosus sissepoole olla, muidu hõõruks vastu organeid, siis noh, ma lihtsalt kujutan seda elavalt ette ja see ajab naerma. Ma tean, et mu kirjeldus ei ole just naermaajav, aga olles teemas sees, siis see on tollel hetkel lõbus. Ehk siis jah - huumor on arstiks õppimisel ja olemisel oluline. 

Muidugi ka muud õppeained, näiteks meditsiiniline keemia. Saime teada, mida me laboris tegema hakkame ja proovime üksteist mitte põlema panna (see mu huumor, eks). Keemiast ma ei pääse. Kogu aeg terve elu on see keemia mind taga ajanud. Keskkoolis ma seda selgeks ei saanud, sest too õpetamismeetod mulle ei sobinud, küll aga ülikoolis bioloogiat õppides oli keemiat nii et tapab, nii et midagi ma sellest tean ning võtsin ka koolikeemia õppeaine kunagi, nii et teoreetiliselt olen ma piisava oskusega, et keemiat keskkoolis ise õpetada. Küll aga nüüd tundub olevat, et räägime isegi neist elementidest, mis seal perioodilisustabelis veidi allpool on. Ma küll ei tea, aga radioloogias läheb seda vaja, nii et ootan! Loodan, et saan selgeks ka. Olgu, tegelikult ma tunnen ennast - ma saan kõik selgeks, mida ma uurin, AGA loodan, et mul on AEGA! Raskeks läheb arstiõpe tegelikult seetõttu, et õppimismaht on äärmiselt suur.

Siis on ka histoloogia meil - kudede ehitus. Seda olen ka kunagi läbinud, isegi õppejõud on sama. Kuigi ma olen suht kindel, et praegu läbime me seda põhjalikumalt, ometi ma mõtlen, kas äkki saab midagi varasematest õpingutest üle kanda. Juba esimene loeng oli kõik nii tuttav - olen ma ju just hiljuti igasugu histoloogilisi preparaate vihikusse joonistanud.

Bioloogia - sellest tean kõike. Meie esimene praktikum oli mikroskopeerimine. Olen seda teinud elus küll ja veel, igast asju läbi mikroskoobi vaadanud ja joonistanud. Panin esimeses praktikumis mitu erinevat juuksekarva osa preparaadile, joonistasin kõik üles ka, et lõbus oleks. Oligi lõbus! Või noh, mu jutu tuum siin on selles, et seda kõike ma juba teadsin ja ma seetõttu praktikumis tegin rohkem kui nõuti, kuna ma lihtsalt kasutasin võimalust.

Biofüüsika... Jällegi vaadates materjale olen ma selle läbi teinud, kaasa arvatud eriosa (kuigi see põnev). Kas teha uuesti?

Ladina keel meditsiinierialadele on mul ka läbitud juba varasemast.

Olgu, ma ei tahtnud arutada siin, mida ma varem läbinud olen, vaid paanitseda tulevase raskuse üle. Ma veel ikka ei tea, kuidas täpselt raskeks läheb, on see siis töömaht, aja vähesus või midagi muud - mul alles esimene nädal läbi, see oli põnev, ootan kooli iga päev, vabal ajal õpin kartes, et mu aju veab mind alt. Aga ma tunnen end koduselt ja hästi. Iga päev põhimõtteliselt on nauding. 

Lisaks ma kardan, et äkki läheb mul midagi segamini, unustades kodutööd ära teha. Kodutöid on meile juba palju jagatud, päris palju. Ja ma vist esimest korda elus teen kodutööd kohe pärast praxi ära! 😄 Mitte küll kõike ei jõua kohe teha, aga kibelen neid kodutöid tegema.

Enne mõnda praktikumi tuleb ära teha Moodles teste, tuleb lugeda läbi materjale. Ometi ma kardan, et nt äkki ma unustan? Oeh, ma ei tea, miks ma selline põdeja olen.

Kusjuures pärast kooli algust läks mu tervis paremaks. Asteenia (jõuetus) kadus ära (nagu see oli tõsine nauding, et ma jaksasin liikuda; loodan, et ära ei sõnu), unehäired kadusid ära. Mul oligi puudu aju stimulatsioonist. Olgem ausad - ma olen inimene, kes ei saa ilma uusi asju proovimata, ilma mõistust kasutamata. Ma vajan mõtlemist ja analüüsimist kui õhku. Seepärast jällegi arsti eriala sobib mulle - see on elukestev iseenda täiendamine, uusi avastusi tuleb pidevalt ning arst peab kõigega kursis olema, mõni varasem avastus lükatakse isegi ümber, mis on mulle igati nauding! Samuti arstina saan ometi rakendada oma empaatiat - ometi on empaatial ka muu kasulik väljund peale näitlemise. Et jah, näidelda meeldib mulle ka kusjuures seetõttu, et teist inimese kingadesse end panemine on minu jaoks huvitav, kellegi roll võtta ja tema tundeid tunda - eks see juhtub iseenesest iga päev, aga arstina on empaatiat tugevalt rakendada vaja.

Eks ma lõpetan ja püüan vähem muretseda ja naudin edasi!

Salve!

 









Susan Wiggs "Lindprii"

 Susan Wiggs on üks mu lemmikkirjanikest põhjusel, et ma tean, et ta romaanides ei ole hirmsaid asju (eriti, sest eks mingeid ikka ole) ning trigger warning ei pea peal olema, ma ju ikkagi hella hingega!





Äärmiselt huvitav on kokkusattumus (nagu isegi saatus, haha), et mulle satub alati just selline Susan Wiggsi romaan, mis minu enda eluga täpselt sel hetkel kokku käib!

Nii juhtus ka romaaniga "Lindprii"! Nagu ikka, ei lugenud ma raamatu sisu kohta ka tagakaanelt midagi, et jätta endale kõik raamatus juhtuv mõnusaks naudinguks.

Spoilerid!!!

Ma suht uhke enda üle, et suudan tegelaste motiivid juba esimesel silmapilgul läbi näha, sest seda mõnusam on, kui jutustuse progresseerudes tegelased osutuvadki selliseks nagu nad mulle tundusid. Ei olegi ainult nii, et hea näitleja filmis võtab oma mängitava karakteri energia, et sa tajud, millised on ta motiivid. Sama on ka raamatus!

Peategelane Leah Mundy on ARST! ♥️ Näete nüüd, kus siin minu eluga paralleel tuleb. Seega esineb ka raamatus huvitavaid arstipraksise kirjeldusi. Neid oleks võinud isegi veel olla, aga ma pole ka kõigi praktiliste tegevuste täpsuses kindel, küll kunagi õpin kõike.

Dr Mundy hoolimata oma tugevast empaatiast, arstimoraalist ja heasüdamlikkusest, on lõiganud end ära inimestega sügavamast suhtlusest. Mu psühholoog, kes kõigile pervasiivsuse diagnoosib, ütleks kohe, et dr Mundy on ka Asperger, milles ma ise sügavalt kahtlen. Iga introvertne ühiskonna tagurlikest normidest innovaatilisem isik ei ole kohe Asperger. Leah Mundy on nii pikalt olnud teaduses, tehes seetõttu suhtlemises kohati selliseid vigu, et on inimestega liialt otsekohene, sel viisil neid kogemata solvates (jaajaa, juba jälle tean, et mu psühholoog karjataks, et näe konkreetne Asperger!!).

Leah on sel põhjusel tundnud, et ta on autsaider, üksi, südame lukustanud. Ta saab inimestega hästi läbi, aga teeb "meeste tööd" (romaanis olev aeg on üleeelmise sajandi lõpp, mingi 1880 vms see oligi). Too aeg vaadati viltu, kui sa olid naine ja naise kohta liiga tark ja asjalik.

Leah hakkas arstiks, kuna ta isa, kes minu hinnangul oli halb isa, sundis teda sel põhjusel, et isa arvates Leah endale eluski normaalset rikast meest ei leiaks. Leah on tark, innovaatiline, arstiamet sobib talle valatult. Tema isa oli samuti arst, aga hoopistükkis šarlatan, kes inimesed sõltlaseks muutis raha saamise eesmärgil (krt see karakter meenutab mu psühholoogi). Loogiline, et mõnikord läksid inimesed sellise šarlatani peale närvi ja nii olid Leah ja ta isa mitmeid kordi kodu vahetanud kuni jäid paikseks Whidbey saarele. Raamatu autori lemmikpaik tõenäoliselt, ilus ka, selline eestimaine kliima ja loodus seal.

Leah ellu ilmub ühel päeval relvaga teda ähvardama lindprii Jackson Underhill. Tüüp viib ta oma lagunenud laeva peale relv oimukohal, kuna seal on tüübi abikaasa Carrie, kes voodis haigena lebab. Oh jumal, juba sellest hetkest hakkasin mina Carriet vihkama...

Olgu see Carrie nii ilus kui soovib ja nii väliselt särav kui soovib, aga miski temas hõõrus mulle tugevalt vastukarva. Ta tundus salalik ja ebameeldiv oma välise sõbraliku fassaadi all.


Järgnevad veelgi spoilerid!!!!

Carrie oli kolmandat kuud rase. Leah ravis Carrie terveks, kuid naine kaotas lapse. Mis isegi on hea, sest Carrie ei oleks eluski võimeline teise elusolendi eest hoolitsema. Siis sai Leah aru, et Carrie on narkomaan ning algas narkoravi. Jaah... Leah tegi oma patsiendile palju head. Jackson, see mees, hoolis oma nõmedast Carriest, kes juba alguses tundus Leahd mitte sallivat, kuigi ta seda välja ei näidanud.

Kui pärast narkootikumist võõrutamist Carrie korraks paranes, tuli ta imekombel Leahd tänama ning oma võõrutuskarjete ajal hüütud koledate sõnade pärast vabandama. Ma imestasin selle üle, kuna mulle tundus see kuri peen tüdruk liiga vastik selleks, et oma käitumist mõista, aga noh... Viisakusreeglid olid too aeg hinnas.

Nii kui ta paranenud oli, põgenes Carrie rikka mehega ja jättis oma kleepeka Jacksoni maha. Jackson ja Carrie polnudki tegelikult kaua koos olnud (mu meelest polnudki nad koos-koos olnud), neil oli olnud vaid ühine oluline minevik, mistõttu Jackson (orvuna) oli pähe võtnud, et tema missioon on Carriet kaitsta. Jacksonil ju traumad, mis ta selliseks muutsid.

Jacksonil ja dr Mundil oli kuidagi väga hea klapp suhtlemises - Leah tahtis inimesi aidata, kuid tegi seda mõnikord liiga järsult. Jackson päästis ta hädast mitmeid kordi, õpetades Leahle sellega ka seda, et kõik inimesed ei näe meditsiini, nad ei saa sellest arugi. Nad tahavad mingit teistmoodi hoolimist või mõtlevad ainult iseenda heaolule.

Näiteks üks lihunik oli müünud kogemata ussitanud liha, mille tõttu üks perekond kõhuussid sai. Leah pahandas lihunikuga kõigi linlaste ees, et lihas ON ussid sees. Lihunik aga, hoolides väga oma äri mitte põhja langemisest, tegi hoopis Leahd maha. Ilmus Jackson, kes ütles lihunikule, et võtku ise amps enda singist siis. Lihunik keeldus, olukord rahunes, kuid Jackson tegi Leahle selgeks, et lihunik kategooriliselt eitas oma solgitud singi olemasolu, kuna ta äri sõltus sellest. Leah nii suuremeelselt tundis suuri süümekaid, ja heastas kõik täielikult, isegi rohkem kui ta minu meelest pidanud oleks, kuna ta tegi nii palju tema heaks.

Carrie muide, see loll läks esialgu põlema selle mehe Adam Armstrongi laeva peal, kellega ta põgenes, sest va eit oli püromaan. 

Algul arvati, et Carrie sai ka surma. Siis olid kohad, kus keegi ütles, et Carrie oli nii õrna hingega ja ma mõtlesin, et mida pekki... See inimene polnud isegi hingega. Ainult manipulatiivne narkomaan, mõtlesin mina isiklikult.

Jackson ja dr Mundy tundsid üksteise suhtes tugevat külgetõmmet ja püüdsid oma suhet tagasi hoida, aga ega armastust varjata ei saa. Samal ajal ajas Jacksonit taga marssal, Carrie tuli tegi veel suurema pahanduse ja juhtus sekeldusi.

Jackson oli enda meelest küll rumal (tore, kui inimene teab oma vooruseid ning vigu), kuid tegelikult oli ta äärmiselt hea suhtleja, tegelikult isegi päris heasüdamlik ning näha oli ka empaatia inimeste vastu, hoolimine. Hoolimata oma äärmiselt kohutavast lapsepõlvest. Kui tema emast kirjutas, mõtlesin küll, et täitsa perse, kuidas sellised psühhopaadid eksisteerida saavad. Carrie mu meelest ajas Jacksoni pahale teele.

Siinkohal ma siis lõpetan lootuses, et lähete võtate endale ka selle "Lindprii", et koos edasi arutada!

Mõnus õhtune romaan, mida on hea rahulik lugeda, aeg-ajalt saab naerda ning õnnelikud kohad on seal need, mis enesetunnet parandavad. Soovitan!









esmaspäev, 15. august 2022

Kunstniku elu ja ideed - 'Sinine sarvedega loom' autorilt Andrus Kivirähk

 Kui Edgar järjekordsele saagiretkele raamatukokku läks, ütlesin, et too mulle Kivirähk ka. Tõi mulle neid kaks. Ühe lugesin läbi, teine aga oli eriti mokka mööda.



"Sinine sarvedega loom". Kogu see raamat meeldis mulle otsast lõpuni. Kivirähul (palun õpetage mind, kuidas tema nime käänata, ka mu enda nime käänatakse ka sageli valesti) on komme teha teoseid, kus midagi väga lampi muutub ebareaalseks või koguni rõvedaks. Umbes nagu kui raamat/novell lõpupoole jõuab, siis juba savi kah - kirjutan x asju.

Spoilerid!!!

Selles teoses juhtus ka ebareaalseid situatsioone, kuid raamatut lugedes tekkis tunne, et see ongi reaalne ning mitte midagi ebameeldivat ei juhtunud - vastupidi, kõik oli mõnus, fantaasiaküllasus tundus reaalne. Tekkis tunne, et lähen minagi õue ja minuga juhtub samu asju, niivõrd reaalselt, huvitavalt ja meeldivalt kõlasid need.

Raamatu peategelane on kunstnik Oskar Kallis, kelle mõnest teosest olid pildid raamatu lõppu toodud. Mulle meeldib lugeda teoseid nii, et ma mitte midagi ette ei tea - seda mõnusam üllatus ning mõnusam pärast lugemist analüüsida, nii et ma nimme viskasin kunstiteostele vaid pilgu peale ning asusin lugema, teadmata tegelasest endast midagi ning õppides teda tundma tema enda päevikust. 

Oskar kirjutas, kuidas ta olevat ostnud endale kaustiku ning juba õppisime tundma kunstniku jaoks väärtuslikku annet - fantaasiarikast mõttemaailma. Küll ta fantaseeris aga, et see kaustik on mingi loomanahk ja veel millise looma.

Kui mõned inimesed väidavad, et "Sinine sarvedega loom" on esialgu liiga aeglase süžeega, kus midagi ei juhtu, siis enda poolt ütlen, et see oli just äärmiselt nauditav. Lugesin, kuidas Oskar käib õpetajaga maalimas ning raamatu lõpus nägin, et seal on teosed Kalevipojast. Seega püstitasin enda jaoks erutava küsimuse, millal Oskar seda Kalevipoega kohtab, et sellised teosed teeb. Ning justnimelt kohtab, kuna teost lugedes tekkis täpne nägemus, kuidas Oskari õpetaja mingeid fantaasiaküllaseid teoseid õpilasel teha ei luba. Nad maalivad ikkagi väärikalt reaalsust. Küll püüavad maastikku pildile, küll maalivad turult ja kõrtsist leitud rahvalikke tüüpe, et jäädvustada meie rahvast.

Seega oli ainult loogiline, et Oskarike oli õppinud joonistama seda, mida näeb ning kui ta Kalevipoega või kolme peaga madu oli jäädvustanud, küllap ta siis neid ka nägi.

Ülimalt mõnus oli see Kalevipoja maailmast arusaamise koht, kuidas kõik toimub korraga. Linda ühes kohas leinab oma meest taga, teises kohas aga läheb Kalev Lindale kosja ning need on need samad tegelased, lihtsalt erinevas kohas, aga samal ajal.

Kunstniku Oskari mõttemaailm mulle väga meeldis. Ta ei olnud minetanud lapsemeelsust - ta oskas rõõmu tunda lihtsate asjade üle ning tänu sellele suutis ta kriitiliselt vaadata ühiskonnakorraldusele. Ta ei näinud mõistlikkust nirus töötegemises, mis inimest otseselt edasi ei aita, kuid ta tundis konkreetselt, et tema käed jäävad lühikeseks inimesele selgitades, milline nende suhtumine võiks tegelikult olla - kuidas elus võiks ju teha seda, mida naudid. Seega sisaldas teos minu meelest ka peidetud kriitikat teemal, milline see õige elu on - kas suruda ennast alla ja olla ühiskonna silmis see õige ja tubli mees või saavutada iseenda sihid ja eesmärgid, mis teistele ei pruugi meelt mööda ilma mingi põhjuseta olla.

Tema lapsemeelsus ajas kohati väga naerma, näiteks kuidas ta nautis martsipanist kassi vaatamist vaateaknal, kuid me kõik võiksime sellest midagi õppida - keskendu sellele, mis meelt parandab raskel hetkel. Kui selleks on kasvõi martsipanist hiirt suus hoidev väga kaunis ning reaalne kassikuju, mida sul raha osta pole - tunne ikkagi rõõmu, et keegi nii kauni kujukese valmistanud on. Noh, kui saate mu mõttele pihta.

Mind ajas naerma ka, kuidas Oskaril oli joonestaja töö merekindluses, mida ta vihkas - olevat nii igav. Just see nüanss, et mehel on hea töö, ta saab tegeleda oma hobiga, aga pahandab oma töö üle nagu oleks see midagi kontimurdvat. Kõlab sarnaselt nagu first world problem. 

Oskari ärritus väljendus ka kenasti - näiteks sai ta vihaseks ühe muti peale ning joonistas talle seetõttu kolm lõualotti. Eriti naersin ma selle peale, kui sorts tee peale sittus ning Oskar mõtles selle huvitava sita analüüsimise peale. Lisaks ei tekkinud ka tunnet, et Oskar jätaks võimalusi kasutamata, väärtuslikku infot edastamata jms; mis on omadus, mis mind ärritab mõnede raamatutegelaste puhul (vaatan sinu peale, "Ü nagu üksikema"). Oskar oleks rääkinud nagunii oma salamaailmast teistele ning ta seda tegigi. Hästi oli välja toodud ka see, kuidas Oskari nalju tema ümber olevad inimesed ei mõista. Arusaadavalt ka - kui sa ikka päev otsa õmmelnud, koristanud ja pesu pesnud oled, siis ei jõua küll kurnatuna naerda selle üle, et keegi sulle kolli teeb või näo vastu su aknaklaasi surub. 

Igal juhul minule meeldis kogu raamat otsast lõpuni - ideaalselt kirjutatud, Kivirähk on endiselt hea kirjanik, näha on kogemust. Mainin uuesti - see nö aeglane algus - mul tekkis ka korraks tunne, et millal siis see peamine tegevus pihta hakkab, kuid antud tunde ajendiks oli vaid harjumus, et paljud kirjandusteosed on ühe puuga löödud. Mina isiklikult nautisin, et esialgu oli kirjutatud Oskari põnevast elust, millesse süvened niivõrd sisse, et Kalevipoja maailma külastamine hiljem koos temaga ei ole liiga järsk, vaid sujuvalt nauditav. Selliseid teoseid võiks veel olla. Btw, Kivirähk ja tema naljad teevad temast mu lemmikkirjaniku!

Äärmiselt hea teos! Soovitan!











pühapäev, 14. august 2022

Arstiks õppima - "no kaua võib?!"

 Sel suvel vaatasin elukohtade hindasid ning mõtlesin oma peas, kuna Tallinnas enam mõistliku hinnaga elukohta, mille puhul me laenu saaks, ei ole, võiks Tartusse kolida. See oli minu salajane mõte minu peas koos aastaid allasurutud ideega õppida arstiks. Et kui juba Tartusse kolida, võiks vaadata, kas saab arstiteaduskonda sisse. 🩺



Parajasti toimusid kandideerimised ülikooli 🎓 ning mainisin Edgarile mokaotsast, et ma ehk prooviks, kuigi ei usu, et sisse saan. Edgar aga uskus minusse ning tegi mu kriitilisele meelele selgeks, et ma püüaks oma unistust.

Vaatasin kandideerimistingimusi ning kuna nädal aega oli sisseastumiseksamiteni, siis mis šansid need on? Keemia 🧪 ja füüsika ⚡ kombineeritud eksam - ma polnud aastaid neid teemasid enam vaadanud vajaduse puudumisel ning arvasin, et kõik on meelest läinud. Kuigi keemia olen endale üksipulgi selgeks teinud, füüsikas olin ka kooliajal hea.


Mis seal ikka, seadsin sammud raamatukokku 📚, võtsin portsu õpikuid nii et raamatukogutädi hüüatas: "karm kirjandus suveks!". Ma teatasin rõõmsalt, et ekspromt idee tuli kuhugi kandideerida ja ta soovis edu! 🙏

Ilm muidugi takistas 🌤️- oli ilus, lastega tahtsin tegeleda, igal pool käia, aga ega see õppimast takistanud. Näiteks läksin sõbrannat pildistama ja mokaotsast mainisin, et proovin üle väga pika aja arstiteaduskonda sisse saada, kui talle oma keemiaõpikute kuhilat autos näitasin (füüsikamaterjalid on kõik internetis olemas). Keset igale poole sõitmist olin autosse endale pesa loonud ja õppisin. 🏕️

Keemia puhul vaatasin, et tegelikult jumala lihtne. Või noh... Ma ei saa nüüd ette heita midagi neile, kelle jaoks see pole lihtne, vaid ma ise imestasin, et kui mu peasolev info veidi lihvi saab 💎, siis teemad meenuvad. Füüsika tundus olevat aastate jooksul paremaks tehtud - internetiõpikutes oli nii armas kass 🐈, kes õppimist soodustas ning head seletused.

Kui eksamite aeg käes oli, seadsin sammud Tartusse, et esimesena akadeemilist testi  teha. See oli aastate jooksul muutuse läbinud - testi tehti arvutis 🖥️ tund aega ning järgmine küsimus sõltub sinust endast - kas oled vastanud õigesti või mitte. Kui valesti, pannakse lihtsam küsimus. Testi tehes imestasin, et kõik küsimused nii lihtsad on - ju tegin midagi valesti. Õnneks vist mitte, sest 61 punkti sain - lävend ületatud ning pääse järgmisele sisseastumiseksamile olemas!

Järgmine oligi keemia ja füüsika neljatunnine kombineeritud eksam. Õhtu enne seda olime Edgari sõbra juures, kes seal grillisid, tegid sauna, aga mina passisin majakeses ja õppisin. Kuna nad tahtsid mind seltskonda, tulin seltskonda ja õppisin. 🤣 Kui Edgar tuli vahepeal vaatama mind, siis küsisin talt füüsikalisi küsimusi ja õppisin tema järelduste abil juurde. Mul oli ahastus peal, kuna mulle tundus, et seda elektrivärki 🔌 ma selgeks ei saa.

Hommikul eksamile sõites oli närv sees. Kuid nähes oma vana armsat loodusteaduskonna õppehoonet, kus eksam toimus, hakkas hea. See oli mõnus koht, kus on palju ilusaid tunde ja põnevaid eksameid veedetud, haha. Läksin istusin ning asusin tegutsema. Ja märkasin, et väga mõnus on eksamit teha, sest see neli tundi olin lastest eemal, naitisin vaikust ja rahu ning aju 🧠🤯 käivitas end üllatavalt hästi. Eksam tundus seetõttu kuidagi jälle kahtlaselt lihtne. Isegi füüsika osa - olin ikkagi midagi selgeks saanud. Valikvastustega küsimuste puhul meeldib mulle teha nii, et loen läbi küsimuse, vastuseid ei vaata seni kuni peas vastuse saan. Kui peas tekkinud vastus ühtib mõne valikvastustega, siis ju see ongi õige vastus. 🧮

Pingsalt ootasin tulemusi ja sain sellegi tehtud! Seega olen oodatud sisseastumisintervjuule! Mida?!?

Intervjuuks ei ole eriliselt võimalik valmistuda - sa peadki seal autentne olema, et saaks hinnata sinu tahet eriala selgeks omandada, mis minu puhul on ikka äärmiselt suur (lisaks hinnatakse väljendusoskust, teadmisi õpingutest). See aga ei tähenda, et ma poleks olnud üks suur närvipundar. 😬 Kui kutsuti mind sisse, nägin sõbralikke nägusid ning mul tekkis tunne, et need inimesed on nagu mina 👩‍⚕️. Neil on samad väärtused minuga. Igal juhul olin mina ise, kui välja arvata tõik, et olin tohutult närvis, kuna olin pannud väga suure kaalu ⚖️ arstiõppesse saamisele. Sellest sõltuvad mu järgmised kümme aastat!

Ning sain teada, et mind hinnati sobivaks (max) ning sain sisse! Polnud sellist rõõmu ammu tundnud!

Kui sain uuesti oma sõbrannaga kokku, kellele mainisin, et kandideerin, ütles ta: "ma eluski ei kahelnud, et sa sisse saad!". Küsisin, kuidas nii, millele ta vastas naljatades: "no kaua võib?!" Vihjates, et Helen = arst, mida teavad ju kõik. Endale üllatuseks kuulsin, et kõik mu tuttavad ja perekond olid samal arvamusel. Nad lihtsalt ei öelnud midagi enne kui tehtud. 🤣 How nad minusse nii väga uskusid, kui ma isegi ei uskunud? Vahepeal tekib küll tunne, et on üks pime ala sinust, mida sina ise ei tunne, aga teised näevad.


Küll aga mina põen ja muretsen oma võimekuse pärast. Jaa, ma tean, et olen ära teinud bioloogia bakalaureuse, olen õppinud geenitehnoloogiat, olen õppinud biomeditsiini (mille magistrikraadist on puudu vaid lõputöö), aga pähe tekivad siiski aeg-ajalt mõtted, et äkki ja äkki... Äkki ma ei jõua kahe lapse kõrvalt, äkki ma pole ikkagi sobiv (mis siis, et kolm arsti minu vastas kujundlikult nägid minus samuti ennast), äkki mul ikkagi ei jää miskit meelde õppides, äkki ikka valmistan kellelegi pettumuse. See viimane on miski, mida ma sugugi ei taha, sest nii paljud elavad mulle kaasa.

Eks need muremõtted on tavalised ning fakt on see, et ma annan oma parima. Öeldakse, et läheb raskeks. Ma ei oska hästi ette kujutada, mis asi täpselt raskeks läheb, kuna arvasin, et olen ülikoolis juba kõiki raskuseid kogenud - kuidas samal ajal on vaja õppida mikrobioloogiat, teha ära programmeerimise tööd ning ise oled magamata. Või kuidas mõnel semestril on 37 EAP jagu õppeaineid vaja läbida (mille kohta mõni kindlasti ütleks, et see pole midagi, tal ikka 40. Tavaline on muidu ~30 EAP-d ning 1 EAP=26 h) Eks bioloogiat õppima minnes ei olnud see ka minu esimene valik, esimene valik oli arst, kuhu too aeg sisse ei saanud. Ning seepärast polnud bioloogia just kõige huvitavam, aga kui juba õppima läksin, ära ma tegin, kuna olen inimene, kes eesmärgi endale seadnuna selle ka ära teeb. Ja surusin mõtte ja unistuse arstiks õppida endas alla.

Küll aga bioloogiat õppides võtsin nii palju aineid arstiteaduskonnast, kui võimalik oli. Ja neid nautisin mõnuga. ⚕️

Küll aga kui mõned õppeained olid biomeedikumis 🏥, tundus see olevat mu kodu, kui nii saab öelda. Ka mu kursaõde ütles selle peale - no siin ongi järelikult sinu õige koht.

Nüüd aga mul uus mure - mul ju kaks lapsukest. Tegelikult on teada küll juhtumeid, kus lastega inimesed õpivad arstiks. On teada, et mõni saab kolm last samal ajal, kui õpib arstiks 🤰. Olen kuulnud ka, et üks sai beebi samal ajal kui õppis arstiks ning ei võtnud isegi akadeemilist lapsehoolduspuhkust. On doktorikraadiga inimesi, kellel on neli last. Loodan lihtsalt, et olen sama võimekas kui nemad.

Seega ma võtan kogu situatsiooni nii, et see ongi elu ja see ongi nauditav! 📑🎯 Ma ei tea, mis homne päev toob, seega ma naudin hetke, arvestades tulevikuga ning oma eesmärkidega. Peab olema usku, tahtmist.

Edgariga on ammu kokku lepitud, kuidas lastega tegeleme. Selles osas olen ma talle ääretult tänulik, kuna tema tegi mulle kohe selgeks, et mina pean õppima minema ning tema rõõmuga tegeleb lastega, mida ta ka teeb. ♥️ Pluss muud nipet-näpet logistilised teemad on kokku lepitud ning läbi räägitud.

Fakt on aga, et ma tunnen end lõpuks iseendana. Kui saabus uudis sissesaamise kohta, tundsin ma end kuidagi... Kirjeldamatult tugeva ning õnnelikuna. 🎼 Nagu see pidigi juhtuma. Ma nüüd spirituaalseks ei taha minna, aga selline tunne tekkis nagu paat merel triivides satub õigele hoovusele, kuhu ta pidigi pärast tormi jõudma, ning pargib end sadamas õigesse kohta.

Igal juhul ka kutse saanuna annan ma endast parima, et aidata inimesi, olla innovaatiline, hooliv, aidata edasi kogu ühiskonda, et olla oma parim versioon ka kõigi teiste hüvanguks. Annan ju vande.  Nüüd jääb vaid mõtiskleda, kuhu ma pärast residentuuri astun! 😀 Aga sellega aega on - ega ma enne ei tea, kui olen kõik praktikad läbinud ja sobiva enda eriala ära tundnud. 👩‍⚕️










kolmapäev, 27. juuli 2022

Johnny Deppi ja Amber Heardi kohtusaaga

Meil on võimalik näha oma silmaga reaalajas üht ülipõnevat kohtusaagat! Nüüd saan aru, miks sporti vaadatakse - oma silm tunnistab ajalugu.



Amber Heard ja Johnny Depp olid abielus 2015-2016. Seejärel nad lahutasid, püüdsid hoida madalat profiili (vähemalt Johnny poolt); kuid Heard orkestreeris kohtu ümber hunnikute kaupa ajakirjanikke tunnistama, et tema sinikaga näolapp läheb kohtumajja Johnny Deppi vastu lähenemiskeeldu võtma. Järgmisel päeval aga keksis ta sõbranna käevangus suu kõrvuni ringi, sinikas võluväel haihtunud.

Aastal 2018 otsustas Heard intensiivselt liugu lasta oma "koduse vägivalla vastase võitluse eestkõneleja" rollis ning ilmutas kõva artikli, kuidas tema on lähisuhtevägivalla all kannatanud ning sai vägivaldse suhte eestkõnelejaks 2016. aastal - seega süüdistas Heardi artikkel Johnny Deppi naisepeksus ja vägistamises. Johnny Depp kannatas sellest suurt kahju, jäi ilma mitmetest tööotstest, sealhulgas ka piraadirollist, Disney lõpetas temaga töösuhte.

Antud info, et Johnny Depp oleks naisepeksja ning tarvitanud seksuaalset vägivalda, tõele ei vastanud ega vasta. Seepärast kaebas Johnny Depp Amber Heardi kohtusse laimu eest. Amber kaebas mehe vastu, et tolle advokaat olevat teda laimanud. Johnnyl oli mingi ajakirjandusväljaandega kohtulahing varem olnud, mille ta kaotas, kuna kohtunik oli kahjuks kallutatud. Heard käis ka tollel ajal kohtus tunnistamas. Deppi advokaat pärast Heardi laimuartikli levitamist (kui ta vist polnudki enam tema advokaat), rääkis ajakirjandusse, kuidas tegelikult Heard trikitas ja lollitas Johnnyt, olles ohvrirollist kaugel. Nende sõnade eest kaebaski Heard Deppi vastu.


Ja see praegune laimuga seotud kohtusaaga aset leiabki! Tõsine huumor! Esiteks ei pea olema ei spetsialist ega isegi mitte eriti nutikas, et mõista Amber Heardi tegelikku palet. Teiseks ta püüab kõigest väest uute valedega ja huvitavate tunnistajatega tõestada, et tema on ikka räigelt kannatanud kogu suhte jooksul. Ning mitte ainult - Amber Heard teeb meeletut tsirkust oma grimasside, žestide, väljamõeldud tekstide ning oma advokaatidega. Vaesed Heardi advokaadid on võtnud kaotuse-juhtumi ning püüavad kõigest väest igast niidiotsast kinni haarata ning seetõttu näeb see väga koomiline välja.

Seega esimesed naljavideod ilmusid Johnny ja Heardi advokaadi vahel. Esiteks on Heardi ühe advokaadi nimi Rottenborn! Omg 🤣 Kõlab nagu halvaks läinuna sündinud. Teiseks advokaat küsis mitmeid kordi, kas ta luges õigesti ning Johnny üks hetk vastas: "you continue to read them right.". Täitsa pael 🎀🤣 Ja Johnny on sel hetkel nii chill.

Parim on see, kui Rottenborn küsis, kas Johnny kallas endale megapindi veini. 🤣 Noh, üks video, mille Heard oli Johnnyst teinud kunagi, kus mees peksis köögikappe, kuna ta oli jumala endast väljas mitme asja tõttu ning ema surma tõttu. Heard lavastas videos ennast nagu ta oleks süütu ingel, kuigi video lõpus ta naeris Johnny üle. Ning tolle video saatis ta kunagi ammu uudistesse, ise seda valetades. Aga kogemata lobises oma vale välja UK kohtus ja hõõrus ruttu kätega enda nägu pärast kogemata saladuse avaldamist.

Teiseks, kui tunnistajapinki Heard ilmus, oli ta õppinud, et netikommentaatorid olid juhtinud tähelepanu tema ülbele käitumisele.

Seekordses laimusaagas läks ta tunnistajapinki nägusid tegema. Need ei olnud siirad ja sealt tuli hunnik uusi meeme ja videoid. No minu lemmik oli ikkagi "my dog stepped on a bee 🐝". + Grimass nagu keegi oleks teda persest hauganud. 

Lisaks tõmbas Heard endale pidevalt mingit ainet ninna salvrärikust. Siis üritas ta ka nutma puhkeda, aga need va pisarad kuidagi voolama ei hakanud.

Oh ja eriline mõnu on Heardi jutt juhtunust. Tema juttu kokku pannes oleks Johnny mees kes oma narko-alkoprobleemide tõttu vajaks 24/7 erihooldekodu, aga kes samal ajal on märatsev Hulk, et nii kui tuju tuleb, peksab naisel näo korduvalt sodiks, vägistab teda viskipudeliga, endal pool sõrme just otsast lennanud. Dsiisas.

Ja samal ajal, kui Heardil oleks pidanud olema Johnny massiivsest sõrmustes kätega peksmisest ninaluu puruks ning silmad sinised, käib ta esinemas teles puhta ja särava näoga... Ehhh... Heard muidugi väitis, et tema murtud ninaluuga tekkinud paistetust näos alandas jää ja meik?!?! 🤣

Samal ajal selgus, et miss Heard oli suhte ajal Johnnyle teinud praktilise nalja, mis veidi valesti läks - junni teki vahele poetanud. Sitajunni. Hüüdnimeks sai ta seega miss Turd. Heard väitis muidugi, et selle suure inimese junni oli Johnny voodisse poetanud üks kahest taskukoerast. Yeah right...

Lemmik aga oli see, kus Heard oli jutustanud ammu juba suure suuga, et kogu lahutusest saadud vara ta on ära annetanud. Johnny Deppi advokaat Camille, kes oli tõeline pro, praadis väga ilusti Heardi, et on ta siis annetanud raha või, et umbes tunnistagu üles, et ta pole midagi annetanud. Heard aga "I use pledge and donation synonymous (jap, mu meelest kasutas ta synonymous sõna, mitte synonymously, seega on see grammatiline viga ka)". Ehk siis "lubadus annetada ja ära annetatud on minu jaoks sünonüümid". See suur gaslightingu trikk veenis vandekohtu täiesti ära - kui ta seda juba valetab, siis mis üldse ta jutust tõde on?!

Johnny aga tundus küll väga siiras ja mul oli temast nii kahju. Arvestades tema lapsepõlve, ei imesta ma üldse, et temasugune hell hing Heardi suguse otsa lõksu jääb. Johnny andis talle kõik ja rohkemgi veel. Heard aga kustutas Johnny näkku sigarette. 😫 Ja viskas teda pudeliga, mille tõttu Johnny jäi ilma sõrmeotsast.

Kohtusaaga on ära olnud. Johnnyle määrati 10+5 miljonit raha, Heardile 2 milj. Kõik otseülekanded kohtust peaks olema law&crime YouTube lehel. Redditis leht JusticeforJohnnyDepp sisaldab sageli lisainfot.

Kohtusaaga on tohutult õpetlik olnud, sisaldab palju materjali õppimaks inimeste kehakeelt ning patoloogilist käitumist. Kohtust emergeerus staarina ka dr Curry, kes oli Johnny tiimi poolt Heardi analüüsinud ning tema hinnangul on naisel piiripealne isiksusehäire (ebastabiilne) ning histriooniline isiksusehäire (draamast sõltuv). Häiretes pole mitte midagi halba, aga halb on see, kui inimene häirega midagi ette ei võta ning laseb sellel enda ja teiste elusid rikkuda.




esmaspäev, 25. juuli 2022

Tunnen end JÄLLE nii mõttetuna

 Ma peaks nagu superhappy olema, kuna täidan oma eluunistuse - õpin arstiks.

Suure tähtsusega maal, kuna maalisin selle sel päeval, kui ootasin oma viimast sisseastumiseksamit, milleks oli intervjuu!


Multitalent - tegin kunagi postituse kogu oma huvidest ja praegu seda lugedes saan rõõmustada, et olen mitmeid tegevusi sealt juba teinud!

Ning arstiks tahan just seepärast õppida, et see ei ole kunagi midagi igavat! Põnevus, iga päev on erinev! Püha müristus, kus ma seda õnne ja rõõmu ootan! Omg, ma leian OMA INIMESED! Kujutate ette, kui võimatu on tegelikult tavaliste inimestega anatoomiast rääkida (arusaadavalt), sest bioloogiliselt ei meeldi meile inimkeha sisemus, kuna tavaliselt sümboliseerib laip ohtu - kuidagi ta ju ära suri. Küll aga see mentaalne mõttetöö on mul endaga tehtud ära, nii et armastan anatoomiat ja lõpuks rääkides patoloogiast, ei lähe teistel arstiks õppijatel süda pahaks ega vaju näost ära! 

Nüüd hakkasin rantima õpingute kohta, mis mul veel käes ei ole, ja tuju tõusis. Ei teagi, kas enam vingumisnoodil isegi jätkata saab, haha. 😆

Anyway, ma kardan, et ma lihtsalt hetkel muretsen ja põen üle ja tunnen end seetõttu ka nii mõttetuna, kuna ma ei saa suurt midagi ette võtta. Ma annan oma parima hetkel elukoha otsinguteks, samal ajal on mul muidugi võimalus ju käia rongiga koolis, kui ka ei leia elukohta. Ma tean ju faktiliselt, et olen õpingutega alati edukalt hakkama saanud, isegi siis, kui juhtus karm sündmus aastal 2016, suutsin ikkagi isegi haiglast koolis käia ja eksamid oma tolleaegse olematu mäluga ära teha ning nüüdseks lahutabki mind magistrikraadist vaid lõputöö... Aga AGA, mis mul viga on? Miks ma muretsen?

Eks ma olengi selline muretsejatüüpi, esiteks see on pärilik, teiseks ei taha ma mingi käkiga hakkama saada, kolmandaks ma olen INFJ, kes ka kipub muretsema. Neljandaks, mu lapsed on mulle nii kallid.

Organiseerisime Edgariga nii, et tema nagunii fännab lastega kodus olemist ja ta on selles parem kui mina, kuna ma kipun üksluiseid igavaid tegevusi (milleks on lastega mängimine, söögitegemine jms) tehes palju kiiremini ära manduma kui tema. See on mingil määral tema superpower, et kodus olles nt süüa tehes ta ei igavle või titel mähkmeid vahetades ta ei igavle. Minu jaoks pole need aga piisavad stiimulid ja mu aju nõuab tungivalt huvitavaid mõtteid ja tegevust. Noh, ma lastega saan hakkama, sest näiteks päevil, kui nendega üksi kodus olen, teen ma spontaanseid lõbusaid tegevusi, mida naudin nii nemad kui mina, isegi kui selleks on kasvõi autoga harjumuspäraselt teise marsruudi läbimine 😆 Või püüan sõpradega kokku saada, et nende jaoks ka aega leida, ja samal ajal lastel vahva. Ehk siis peab optimeerima.

Aga lastega tekib see mõttetuse tunne seepärast, et iga hetk pead juhuslikult tõusma ja midagi andma/tegema vms. Mitte et see halb oleks, vaid nii jääb endal midagi olulist pooleli, näiteks koristamine ning selle tõttu ei viitsi isegi alustada, kuna tead, et kohe on vaja lõpetada.

Küll aga ülikool on selles osas mõnus, et loeng lihtsalt on loeng ning su ajul on vaba mõnus voli sügavalt süveneda, tundmata hirmu, et kohe su mõttelõng katkestatakse, kuna keegi kisab põhjusel, et tal ei õnnestu Barbiele kleiti selga saada.

Mõttetuse tunde põhjus seega ongi situatsioonid, kus ma ei jõua alustada enda jaoks perspektiivika tegevusega, olgu selleks maal või raamatu lõpetamine, kuna see tegevus võib iga kell teadmata ajaks katkeda. Ometi - see etapp elus on ajutine. Mida suuremad on lapsed, seda lihtsam on ning seda põnevam nendega on, sest ka juba nende isiklike murede lahendamine ei ole enam nii igav ja üksluine kui mähkmevahetus. 

Anyway, ma peaksin olema tänulik, mida ma olen! Aitäh kõigile ja kõigele, mis mind elus edasi on viinud! Issand, nii totter sentimentaalsus, aga mul on pisar silmis, sest I'm happy! Ma tasun kõige hea eest nagunii meie ühiskondlikku elu edasi viies nii hästi kui võimalik!











esmaspäev, 16. mai 2022

Parim ja halvim raamat nõrganärvilisele rasedale

 Vahepeal juhtusin veel rase olles paar ilukirjanduslikku teost läbi lugema. Ja no tõesti ei saa raamatut arvustada kaante järgi, sest ühest teosest sain peaaegu trauma, ise rase olles. Miks trigger warningut peal polnud? "Temasugused inimesed" pseudonüümi Ellery Lloyd poolt kirjutatud (mingi kirjanikepaar) oli see šokeeriv teos.



Vaatasin peale vaadates, et raamat räägib mingisugusest instagrammerist. Põnev ju! Hakkasin lugema, ei läinud kaua, et mõista peategelase kohatist empaatiavõimetust ning nartsissismi, kuigi ta polnud ohtlik inimene. Tegemist oli naisega, kes otsustas agendi abiga saada suureks instakuulsuseks. Kuna emaduse nišš oli võtmata instas, siis seepärast ta sigis ja sai lapsed, et olla mamabare.

Jälgijatele ta valetas, et tal raske ja lapsed ei maga jms, et olla keegi, kellega samastuda. Tegelikult oli tal lastega vedanud. Kuulsusejanu oli tal suur ning nii käis ta kuskil saadetes jms.

Küll aga tekkis talle ahistaja, kuna ahistaja oli leidnud jumala x põhjuse, miks ta teda kasutada oma sadismi väljaelamiseks.

Kõlab huvitavalt eks. Oligi väga huvitav raamat, lausa nii huvitav, et seda ei saa käest panna, sest sa lihtsalt tahad lõpuni lugeda, et veenduda raamatus olevate laste heaolus!!! Raamatus on abordid, raseduse katkemised jms. Nii et trigger warning on nüüd siin olemas - ehk lihtsam lugeda, ei saa nii suurt traumat, kui ette teada. Peategelane Emmie on mu meelest hea ema, kuid nartsissistlik ning päris närvi ajas see, kuidas ta oma eksmehe "maha jättis". Lihtsalt jumala lambist leidis uue ja vanale "unustas" öelda, et nad pole enam koos - konkreetselt välja toodudki vast peategelase empaatiavõimetuse demonstreerimiseks.


Sellest raamatust saadud valusate haavade parandamiseks sattus mulle õnneks Susan Wiggsi kirjutatud "Majakavaht". Seal raamatus leiab end inimestest ja elust kibestumuse tõttu eraldanud majakavaht rannalt raseda kaunitari. Kuna mees tahab nii väga jätkata oma kibedat elustiili, näeb ta kurja vaeva, et rasedast kaunitarist lahti saada. Küll aga meelitavad teha naabrid ning arst tugevalt naise eest hoolitsema.

Naine aga on visa ning viitsib vaeva näha, et seda meest taluda. Paar korda muidugi ta kahtleb poindis toda meest aidata, aga miski sisetunne ning ka saatus toetavad teda.

Mees ise on suht vihane, vähemalt püüab olla, kuna arvab, et ta pole armastust väärt.

Ning rullub lahti veel, kuidas mõlemad on kaotanud oma lähedased ning kui erinevalt nad sellega toime tulevad - üks leiab, et õige oleks end karistada ning elust loobuda, teine leiab aga, et ta jätkab oma kaotatud lähedaste eest naeratamist. Pluss see, kes lapse sigitas, tahab ka oma põgenenud sugumära tagasi saada...

Raamat on nii mõnus, looduskaunite kohtadega, nauditav, imeline. 

Raseduse lõpus lugedes oli see raamat rahustav, mõnus, lootustandev ning rõõmustav. Täpselt see, mida hormonaalne rase vajab!

Susan Wiggsi teos oli nii äge, et Edgar läks krahmas raamatukogust veel paar Susan Wiggsi romaani endale. Nii et kui mees juba fännas, siis soovitan!






esmaspäev, 11. aprill 2022

Kaks nädalat pärast sünnitust - keha, meel ja beebi

Teise beebi puhul on üllatav, et paljugi sarnaneb eelmise beebiga. Kuigi eelmisest korrast olin äärmiselt palju ära unustanud, meenub uue beebiga eelmisest sarnases situatsioonis palju. Lisaks teadsin valmistuda paremini, nii et kes saavad esmakordselt emaks, neile on see kasulik postitus, sellest, mis saab pärast beebi sündi.





Esimesed nädalad
Üldiselt on oluline, et esimesed kuus nädalat oleks ema nii rahulik ja stressivaba kui vähegi võimalik. Teha minimaalselt, keskenduda endale. Põhjus selleks on beebi heaolu. Enne oleks soovitatav leida tugivõrgustik, kes päriselt teeb ette-taha nii palju kui võimalik. 
Ma ise olen seda siiani püüdnud harrastada. Esialgu oli küll tunne, et ma olen nii kasutu ja hakkasin koristama ja tõmblema. 😂 See on hormoonidest - tuleb end siiski mentaalselt stabiilsena hoida. Sotsiaalmeedia jätsin tahaplaanile ning keskendun enda eest hoolitsemisele - vabal ajal magamine ning mõnusad tegevused, näiteks võimaluse korral roolin sõidukit või vaatan "Vapraid ja ilusaid".

Hormoonid
Paljud ei tea, et kohe pärast sünnitust on adrenaliin laes - uni läinud, suur elevus sees, tahaks kõike teha, kõigile kuulutada ning magada on võimatu. Seega on raske magada "siis kui beebi magab päeval". Tavaliselt tuleb tohutu uni öösel, aga öösel on vaja beebit toita. Nii et tugiisik on vajalik - toob beebi sulle rinnale, et ise öösel koperdama ei peaks. Lisaks aitab ka enne sünnitust tugev väljapuhkamine. 
Kuna mul tulid veed varem ära, siis lihtsalt lasingi sõba silmale pärast vete tulekut.
Lisaks võib hormonaalne kõikumine tekitada äärmiselt negatiivseid tundeid, mis paisuvad eksponentsiaalselt magamatuse tõttu. Aitab jällegi tugev tugivõrgustik esimesed kuus nädalat! Maga, puhka, söö, jaluta ja leia aega endale (minu aeg nt 10 minutit Redditis, kui beebi tissi otsas on)! Mul mõni päev läheb mentaalselt räigelt lappama - kahetsen oma elu ja mida kõike veel. Aitab selle vastu see, kui annan juhendi oma kaaslasele, mis teha minuga, kui ma jälle sellesse masendusauku kukun. See on normaalne pärast sünnitust ning ennetustöö on kõige parem, tagajärjed on hiljem raskemad. No stress!

Imemisrefleks
Beebidel on imemisrefleks, kuid esimene ööpäev kulubki üksteise tundmaõppimiseks ka selles vallas, et beebi õpib õigesti sinu nibusid haarama. Esialgu ei saa ta rinda suhu, liigutab peaga eemale, ja see on frustreeriv - vb mõnel tekib mõte, et äkki on lihtsam kuidagi muud moodi toita. Tegelikult saab ta peagi rinna haaramise tänu su järjepidevale suunamisele selgeks. Ei saa haaratud - aitad uuesti sada korda järjest ning lõpuks on mõlemal täiesti selge.
Ma juba teadsin, et mu paremat rinda beebid esialgu nii kergesti ei taha, seega ma nimme ei jätnud järgi kuni mõlemal selge. Nüüd paneb rinnad lupsti suhu.

Imetamise sagedus
Olen märganud, et levib jutt, et beebid söövad sünnist saati nagu kellavärk iga kolme tunni tagant. Tegelikult mida väiksem on beebi, seda tihemini ta sööb, näiteks iga poole tunni või iga tunni tagant päeval, lisaks esinevad ka pikemad pausid, näiteks öösel, kui beebi võib viis tundi magada ilma söömata. Ta korvab selle söömise hiljem päevasel ajal. Beebidel, nagu teistel elusorganismidel, on tsirkadiaanrütm - öösel magatakse, päeval ollakse rohkem ärkvel. Kuigi tõesti - mõnel beebil võib olla öö ning päev vahetuses. Mida suuremaks beebi kasvab, seda suuremaks lähevad söögivahed, kuni ta sööbki iga kolme tunni tagant. See juhtub graduaalselt. Ei tasu muretseda, kui esialgu ta ainult tissi otsas rippuvat tundubki. Lihtsalt vahepeal anna beebi oma tugiisikule - söö, käi vetsus, pese ja kasi end.
Seni mõlemal mu lapsel on üllatavalt märgatav olnud see, et neil endal on kindel uneaeg ning öösel magatakse pikemalt juba sünnist saati. Haiglas öeldakse, et beebit tuleb äratada ning iga kolme tunni tagant toita. Ma näen sellel mõtet siis, kui esineb oht, et piima pole või beebi kaotab ohtlikult palju oma massi.
Lisaks annavad mulle imetamisaegadest märku rinnad ise - hakkavad piima eritama söögiaegadel. Lisaks on mul ka ajataju, millal beebi tahab tissi. Usaldan ennast ja oma last - nii on kõige lihtsam.

Nibud
Esialgu esimese lapsega võivad nibud pideva vaakumi tulemusena lõhki ja veriseks minna ning imetamine on sigavalus. Esimese lapsega lihtsalt kannatasin ära - pärast paari nädalat nibud harjuvad ja imetamisest vabal ajal panen tervendavaid kreeme. Teise lapsega ei juhtunud midagi. Ei läinudki bepantheni vaja. 

Piimapais
Esimesed paar-kolm päeva pärast sünnitust on rindades ternespiim ning edasi tekib pärispiim ning mõnel inimesel esineb piimapais reaalse piima tekkel. Mul teise lapsega piimapaisu polnud. Aitab imetamine, kompress ja paljud panevad kapsa rinna peale. Ternespiimaga anda mõlemat rinda, päris piimaga ühte rinda - vajadusel pakkuda teist.
Ma nüüd teen nii, et päeval annan üht rinda ja teisest samal ajal pumpan. 😁Seda pumbatud piima kasuta Coliefi manustamiseks.

Gaasid ja koolikud
Tihti kasutatakse neid sõnu sünonüümidena olenevalt allikast. Eks mõlematel ole samad sümptomid - tita punnitab, tõmbab kõhtu kõvaks, püüab puuksu lasta, kakada ja nutab.
Arstid väidavad, et esimesel elunädalal gaase pole. Mu mõlemal lapsel on olnud sünnist saati gaasid. Lily üks öö oli sünnitusmajas tunde nuttes ärkvel ning päästis teda mekooniumi väljumine lõpuks. Lisaks aitas simetikoon (aine, mis gaasimulle väiksemaks teeb, et neid oleks lihtsam väljutada, nt Cuplaton).
Me kasutame nüüd ka Coliefi, mis sisaldab laktaasensüümi - beebidel on ajutine laktoositalumatus, mille tõttu tekivad gaasid. See ravim aitab seedida laktoosi, mida ta ema rinnapiimast saab. Võimalus on ka ise mitte laktoosi tarbida, aga mõju tekkeks läheb nädal. Lihtsam on beebit kohe aidata. Väljapumbatud 5 ml soojale piimale lisame neli tilka laktaasensüümi sisaldavat ravimit ning anname süstlaga beebile enne söötmist mõni kord päevas. Enne seda olidki beebil koolikud - õhtuti nuttis mitu tundi järjest, oli lõpuks üleväsinud.

Ema toitumise seos beebi gaasidega
Ma ei usu sellist asja, et ema toitumine tekitaks beebil gaase, eriti see imelik jutt, et gaasilised joogid tekitavad beebil gaase. Ema maos ja soolestikus olev gaas ei satu mitte kuidagi rinnapiima. Joogi sees olev süsihappegaas ei lähe imekombel ema maost rinnapiima sisse mitte kuidagi. Ema krooksub ja puuksutab välja need gaasid.
See, kui mõni toit tekitab gaase - no siis oleks ju teatud kulinaariaga maades kõikidel beebidel gaasid ju. Pealegi imetamise ajal on endal vaja just korralikult vitamiine toidust saada ning imetamine kulutab suurel hulgal kilokaloreid, seega ainult vee ja leiva peal elamine oleks ülim rumalus - ka beebil jääb nii toitainetest puudu ning gaasid on ikkagi.
Selleks, et märgata, kas mõni toiduaine tekitab gaase beebil, läheb mitu päeva aega ning ühe toidu sees võib olla hunnikute kaupa erinevaid aineid, millest milline tahes võib tekitada gaase. Näiteks saia sees on nisujahu, gluteen, suhkur, mõni E-aine, või, margariin, õli. No jumala eest, ei tea ju, milline sealt gaase tekitab. Ainus kõige selgem seos on teaduslikult tõestatud beebide ajutine laktoositalumatus. Pealegi kui toit tekitaks gaase beebile, oleks looduse poolt juba loodud ema isutus teatud toiduainete järele imetamisperioodil.
Kindel on aga see, et ema toit rinnapiima läheb, seepärast olen ma proovinud juua rohkem kõhtu rahustavat teed - fennel - ja tahaks loota, et see mõjub. Ükskord Carmeni puhul jõin korra Coca-Colat (mulle toodi) ja siis Carmenil tuli koolakrooks.

Sinu keha - genitaalid
Igaks juhuks mainin siin ära, et mitte kuidagi ei muuda sünnitamine tuppe "lõdvemaks" või mis iganes. Nagu noku, nii on loodud ka sünnitusteed avanema ning kitsenema. Sünnitusel tekkivad rebendid on tavalised ning nende vastu aitab tupe masseerimine sünnituse ajal, mis aitab ka kehal lõdvestuda. Üldiselt seda saab tugiisik aidata, aga mul pole kummalgi sünnitusel sellise asja jaoks kahjuks aega olnud, sest olen jumala viimasel hetkel sünnitustuppa pääsenud. Seega olen saanud rebendid. Need õmmeldakse kinni, niidid sulavad paari nädalaga. Jama on see, et mõnda aega ei või istuda. Btw, rebendite vastu aitab ka rasedusaegne lahklihamassaaž.
Kui oled saanud antibiootikume, võib kergesti tekkida tugev tupeseen, mida arstid võivad segi ajada lihtsalt sünnitusjärgse kuiva tupega ja nii jääb see kuudeks diagnoosimata, nagu mul juhtus pärast esimese lapse sündi. Selleks lihtsalt - probiootikumid!
Soovitatakse ka Kegeli harjutusi teha, aga lugesin, et alles 24-48 h pärast sünnitust. Oih, ma tegin kohe.

Vereeritus
Pärast sündi tuleb verd emakast mõnda aega, paar nädalat. Paksud sidemed haiglasse kaasa ning koju varuda ka.

Hemorroidid
Punnitamine ning raseduse surve võivad tekitada hemorroide. Duphalac pehmendab kakamassi. Võtsin seda raseduse lõpus ning nüüd olin sunnitud uuesti võtma hakkama, sest hemorroidid teevad haiget. Lisaks esimene kaka emal tuleb paar-kolm päeva pärast sünnitust - sünnituse ajal läheb kõht lahti spetsiaalselt soolte puhastamiseks.

Emakas
Emakas valutab pärast sünnitust oksütotsiini toimel imetamise ajal - valud on tuhudelaadsed. Kuid mingi kummaline valu külastas mind pärast teist sünnitust. Pärast teist sünnitust oli äärmiselt imelik tunne nagu mu emakas oleks tugevalt peksa saanud. Ma ei saanud sirgelt käia, emakas hõõgus pidevalt nagu lambipirn mul kõhus. Valud olid äärmiselt tugevad kogu aeg, ning need polnud ainult imetamisaegsed kokkutõmbevalud. Kui kurtsin ämmaemandatele, ütlesid nad, et emakas tõmbubki imetamise ajal kokku. Kurtsin uuesti, et tean! aga emakas valutab KOGU AEG ja on tulikuum! Siis sain ibumetiini ja kannatasin hambad ristis selle tulitava valu ära - paari päeva pärast sai see läbi ning sain hakata jälle sirge seljaga käima.
Pärast esimest sünnitust oli mul ainult see tavaline emaka kokkutõmbevalu imetamise ajal. See on normaalne. Lihtsalt hingata neid üle nagu tuhusidki :') 

Ajutöö
Raseduse ajal ning imetamise ajal ei ole aju enam sama, mis oma täisvõimsuse peal. Tekivad keskendumishäired, mis sarnanevad aktiivsus- ja tähelepanuhäirega. Ununeb kõik, tegevusi teed korraga ja unustad, mida tegema tulid, kuhu helistama pidid jne. Mul pärast esimese lapse sündi oli hirm, et äkki jäängi nii lolliks. Õnneks mitte - see on mööduv! Kuid tasub kontrollida kindlasti oma vitamiine, kuna liigne ajutöö häiritus võib viidata sügavamale probleemile, mis on kahjulik beebile, kuna beebi ei saa seetõttu läbi ema organismi vajalikke aineid kätte. Eelmise raseduse ajal esines mul vitamiinipuudus, mis mõjuski beebile kahjulikult. Tuleb iseend tunda - millise vitamiini vaegus endal sageli tekkida tahab, seda tuleb kontrollida! Mul on selleks D, B12 ja raud. 

Keha
Issand jumal kui kerge mul on olla! Ma nagu lendaks! Raseduse lõpus oli mul pidev pomm kaasas, nii et sünnitusmajja jäi 10 kg maha! Kõndida saan nüüd kiiresti, pulss ei ole ka öö läbi 80 peal :D Stress pole ka pidevalt laes, kõrvetised on läinud ja elu on lill! Ma mahun liikuma ja ma jaksan liikuda!


Seni on meil Lilyga hästi läinud! Gaasid ja koolikud esinesid - õnneks Cuplaton ja Colief aitasid. Beebi saab tänu sellele normaalselt magada. Esimese beebiga antibiootikumide tõttu oli tal kõht mitu nädalat lahti, kaka lakkamatult voolas, ja seega ka tugev mähkmelööve. Nüüd teadsin seda ennetada probiootikumidega. Võtsin neid ka enne sünnitust, sest mul oli karvane tunne, et satun jälle eelsünniosakonda penitsilliini alla ning selleks puhuks ON VAJA probiootikume, muidu lõpetad tupeseenega ning beebi soolestikus aina kaka lippab.

Kusjuures minu nägemist mööda jagunevad inimesed beebiinimesteks ning mittebeebiinimesteks. Mina olen pigem suuremate laste fänn, kuna neid saab suunata ja õpetada. Beebidega on mu meelest raske - ma suht muud ei oska, kui tiss suhu, haha. Mu abikaasa seevastu on täielik beebiinimene ja aina kussutab ja mässutab ja sossutab (midagi sellist, ma ei tea beebikeelt). Ma olen väga rahul, sest mulle sobib olla amm :D okok, olen ema ka ikka. Küll on hea, et Edgaril piima pole, muidu annaks rinda ka veel minu eest ja ma ei saakski beebiga olla, haha :D Rinnaandmine on üks äärmiselt nauditav ja rõõmus tegevus! Seepärast ma juba alguses otsustasingi, et ei eelista välja pumbatud piima lasta anda, vaid võin kasvõi tunde elus lutt olla beebile, nii ööl kui päeval. Isegi kui öösel on see raske ja krampis asendis pead magama, sest beebi tahab tiss kaisus tududa. Ometi on see nii rahulduspakkuv ja rõõmutoov. Pealegi raskel ajal ütlen endale, et this too shall pass