Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!
Tekstide loata kopeerimine, muutmine, kasutamine keelatud (sh meediaväljaannetes)! Tekstide kasutamiseks pöörduda blogi autori poole (autori e-mail: hundikoer@gmail.com) või tutvuge hinnakirjaga lehel "Autoritasude leping".

pühapäev, 14. august 2022

Arstiks õppima - "no kaua võib?!"

 Sel suvel vaatasin elukohtade hindasid ning mõtlesin oma peas, kuna Tallinnas enam mõistliku hinnaga elukohta, mille puhul me laenu saaks, ei ole, võiks Tartusse kolida. See oli minu salajane mõte minu peas koos aastaid allasurutud ideega õppida arstiks. Et kui juba Tartusse kolida, võiks vaadata, kas saab arstiteaduskonda sisse. 🩺



Parajasti toimusid kandideerimised ülikooli 🎓 ning mainisin Edgarile mokaotsast, et ma ehk prooviks, kuigi ei usu, et sisse saan. Edgar aga uskus minusse ning tegi mu kriitilisele meelele selgeks, et ma püüaks oma unistust.

Vaatasin kandideerimistingimusi ning kuna nädal aega oli sisseastumiseksamiteni, siis mis šansid need on? Keemia 🧪 ja füüsika ⚡ kombineeritud eksam - ma polnud aastaid neid teemasid enam vaadanud vajaduse puudumisel ning arvasin, et kõik on meelest läinud. Kuigi keemia olen endale üksipulgi selgeks teinud, füüsikas olin ka kooliajal hea.


Mis seal ikka, seadsin sammud raamatukokku 📚, võtsin portsu õpikuid nii et raamatukogutädi hüüatas: "karm kirjandus suveks!". Ma teatasin rõõmsalt, et ekspromt idee tuli kuhugi kandideerida ja ta soovis edu! 🙏

Ilm muidugi takistas 🌤️- oli ilus, lastega tahtsin tegeleda, igal pool käia, aga ega see õppimast takistanud. Näiteks läksin sõbrannat pildistama ja mokaotsast mainisin, et proovin üle väga pika aja arstiteaduskonda sisse saada, kui talle oma keemiaõpikute kuhilat autos näitasin (füüsikamaterjalid on kõik internetis olemas). Keset igale poole sõitmist olin autosse endale pesa loonud ja õppisin. 🏕️

Keemia puhul vaatasin, et tegelikult jumala lihtne. Või noh... Ma ei saa nüüd ette heita midagi neile, kelle jaoks see pole lihtne, vaid ma ise imestasin, et kui mu peasolev info veidi lihvi saab 💎, siis teemad meenuvad. Füüsika tundus olevat aastate jooksul paremaks tehtud - internetiõpikutes oli nii armas kass 🐈, kes õppimist soodustas ning head seletused.

Kui eksamite aeg käes oli, seadsin sammud Tartusse, et esimesena akadeemilist testi  teha. See oli aastate jooksul muutuse läbinud - testi tehti arvutis 🖥️ tund aega ning järgmine küsimus sõltub sinust endast - kas oled vastanud õigesti või mitte. Kui valesti, pannakse lihtsam küsimus. Testi tehes imestasin, et kõik küsimused nii lihtsad on - ju tegin midagi valesti. Õnneks vist mitte, sest 61 punkti sain - lävend ületatud ning pääse järgmisele sisseastumiseksamile olemas!

Järgmine oligi keemia ja füüsika neljatunnine kombineeritud eksam. Õhtu enne seda olime Edgari sõbra juures, kes seal grillisid, tegid sauna, aga mina passisin majakeses ja õppisin. Kuna nad tahtsid mind seltskonda, tulin seltskonda ja õppisin. 🤣 Kui Edgar tuli vahepeal vaatama mind, siis küsisin talt füüsikalisi küsimusi ja õppisin tema järelduste abil juurde. Mul oli ahastus peal, kuna mulle tundus, et seda elektrivärki 🔌 ma selgeks ei saa.

Hommikul eksamile sõites oli närv sees. Kuid nähes oma vana armsat loodusteaduskonna õppehoonet, kus eksam toimus, hakkas hea. See oli mõnus koht, kus on palju ilusaid tunde ja põnevaid eksameid veedetud, haha. Läksin istusin ning asusin tegutsema. Ja märkasin, et väga mõnus on eksamit teha, sest see neli tundi olin lastest eemal, naitisin vaikust ja rahu ning aju 🧠🤯 käivitas end üllatavalt hästi. Eksam tundus seetõttu kuidagi jälle kahtlaselt lihtne. Isegi füüsika osa - olin ikkagi midagi selgeks saanud. Valikvastustega küsimuste puhul meeldib mulle teha nii, et loen läbi küsimuse, vastuseid ei vaata seni kuni peas vastuse saan. Kui peas tekkinud vastus ühtib mõne valikvastustega, siis ju see ongi õige vastus. 🧮

Pingsalt ootasin tulemusi ja sain sellegi tehtud! Seega olen oodatud sisseastumisintervjuule! Mida?!?

Intervjuuks ei ole eriliselt võimalik valmistuda - sa peadki seal autentne olema, et saaks hinnata sinu tahet eriala selgeks omandada, mis minu puhul on ikka äärmiselt suur (lisaks hinnatakse väljendusoskust, teadmisi õpingutest). See aga ei tähenda, et ma poleks olnud üks suur närvipundar. 😬 Kui kutsuti mind sisse, nägin sõbralikke nägusid ning mul tekkis tunne, et need inimesed on nagu mina 👩‍⚕️. Neil on samad väärtused minuga. Igal juhul olin mina ise, kui välja arvata tõik, et olin tohutult närvis, kuna olin pannud väga suure kaalu ⚖️ arstiõppesse saamisele. Sellest sõltuvad mu järgmised kümme aastat!

Ning sain teada, et mind hinnati sobivaks (max) ning sain sisse! Polnud sellist rõõmu ammu tundnud!

Kui sain uuesti oma sõbrannaga kokku, kellele mainisin, et kandideerin, ütles ta: "ma eluski ei kahelnud, et sa sisse saad!". Küsisin, kuidas nii, millele ta vastas naljatades: "no kaua võib?!" Vihjates, et Helen = arst, mida teavad ju kõik. Endale üllatuseks kuulsin, et kõik mu tuttavad ja perekond olid samal arvamusel. Nad lihtsalt ei öelnud midagi enne kui tehtud. 🤣 How nad minusse nii väga uskusid, kui ma isegi ei uskunud? Vahepeal tekib küll tunne, et on üks pime ala sinust, mida sina ise ei tunne, aga teised näevad.


Küll aga mina põen ja muretsen oma võimekuse pärast. Jaa, ma tean, et olen ära teinud bioloogia bakalaureuse, olen õppinud geenitehnoloogiat, olen õppinud biomeditsiini (mille magistrikraadist on puudu vaid lõputöö), aga pähe tekivad siiski aeg-ajalt mõtted, et äkki ja äkki... Äkki ma ei jõua kahe lapse kõrvalt, äkki ma pole ikkagi sobiv (mis siis, et kolm arsti minu vastas kujundlikult nägid minus samuti ennast), äkki mul ikkagi ei jää miskit meelde õppides, äkki ikka valmistan kellelegi pettumuse. See viimane on miski, mida ma sugugi ei taha, sest nii paljud elavad mulle kaasa.

Eks need muremõtted on tavalised ning fakt on see, et ma annan oma parima. Öeldakse, et läheb raskeks. Ma ei oska hästi ette kujutada, mis asi täpselt raskeks läheb, kuna arvasin, et olen ülikoolis juba kõiki raskuseid kogenud - kuidas samal ajal on vaja õppida mikrobioloogiat, teha ära programmeerimise tööd ning ise oled magamata. Või kuidas mõnel semestril on 37 EAP jagu õppeaineid vaja läbida (mille kohta mõni kindlasti ütleks, et see pole midagi, tal ikka 40. Tavaline on muidu ~30 EAP-d ning 1 EAP=26 h) Eks bioloogiat õppima minnes ei olnud see ka minu esimene valik, esimene valik oli arst, kuhu too aeg sisse ei saanud. Ning seepärast polnud bioloogia just kõige huvitavam, aga kui juba õppima läksin, ära ma tegin, kuna olen inimene, kes eesmärgi endale seadnuna selle ka ära teeb. Ja surusin mõtte ja unistuse arstiks õppida endas alla.

Küll aga bioloogiat õppides võtsin nii palju aineid arstiteaduskonnast, kui võimalik oli. Ja neid nautisin mõnuga. ⚕️

Küll aga kui mõned õppeained olid biomeedikumis 🏥, tundus see olevat mu kodu, kui nii saab öelda. Ka mu kursaõde ütles selle peale - no siin ongi järelikult sinu õige koht.

Nüüd aga mul uus mure - mul ju kaks lapsukest. Tegelikult on teada küll juhtumeid, kus lastega inimesed õpivad arstiks. On teada, et mõni saab kolm last samal ajal, kui õpib arstiks 🤰. Olen kuulnud ka, et üks sai beebi samal ajal kui õppis arstiks ning ei võtnud isegi akadeemilist lapsehoolduspuhkust. On doktorikraadiga inimesi, kellel on neli last. Loodan lihtsalt, et olen sama võimekas kui nemad.

Seega ma võtan kogu situatsiooni nii, et see ongi elu ja see ongi nauditav! 📑🎯 Ma ei tea, mis homne päev toob, seega ma naudin hetke, arvestades tulevikuga ning oma eesmärkidega. Peab olema usku, tahtmist.

Edgariga on ammu kokku lepitud, kuidas lastega tegeleme. Selles osas olen ma talle ääretult tänulik, kuna tema tegi mulle kohe selgeks, et mina pean õppima minema ning tema rõõmuga tegeleb lastega, mida ta ka teeb. ♥️ Pluss muud nipet-näpet logistilised teemad on kokku lepitud ning läbi räägitud.

Fakt on aga, et ma tunnen end lõpuks iseendana. Kui saabus uudis sissesaamise kohta, tundsin ma end kuidagi... Kirjeldamatult tugeva ning õnnelikuna. 🎼 Nagu see pidigi juhtuma. Ma nüüd spirituaalseks ei taha minna, aga selline tunne tekkis nagu paat merel triivides satub õigele hoovusele, kuhu ta pidigi pärast tormi jõudma, ning pargib end sadamas õigesse kohta.

Igal juhul ka kutse saanuna annan ma endast parima, et aidata inimesi, olla innovaatiline, hooliv, aidata edasi kogu ühiskonda, et olla oma parim versioon ka kõigi teiste hüvanguks. Annan ju vande.  Nüüd jääb vaid mõtiskleda, kuhu ma pärast residentuuri astun! 😀 Aga sellega aega on - ega ma enne ei tea, kui olen kõik praktikad läbinud ja sobiva enda eriala ära tundnud. 👩‍⚕️










Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar