Kuidas tita Carmen rinnapiimast loobus

 Hakkasin mõtlema, et olen olnud uhke tissimamma, et lapsele pea kaks aastat rinnapiima suutsin pakkuda. See oli ülihea, kui ise mingi viiruse või bakteriga kokku puutusin, sest see sai rinnapiima kaudu kohe lapsele ka.

Carmen oli vist üle pooleteise aasta vana, või noh, igatahes hakkas kaheseks saama, kui viitsimise pärast enam ei jaksanud rinnapiima anda. Võib-olla oligi peamine põhjus see, et võtsin alla ning rinnad läksid nii väikeseks ja Carmen nii suureks, et väga raske oli seda olematut rinda talle suhu panna. Carmen käis juba lasteaias, seega hommikuse jätsin ma vist mingi aeg ära. Ma pole kindel, kas andsin rinda enne lasteaeda hommikul. Võib-olla, kui kuidagi ärgata proovisin. Lõunal ega päeva jooksul ilmselgelt ma tissi välja koukida ei viitsinud. Õhtul aga oli rinnaandmine kindel, kuna selle abil olin ta alati magama pannud sünnist saati. Võimatu oli teda teistmoodi magama saada. Lihtne oli panna tiss suhu ja siis jäi ta tuttu ja tõstad ta oma voodisse. Lasteaias küll räägiti õldjutuna, et võõrutage laps rinnast (nad ei teadnudki vist, et Carmen õhtul rinda saab), aga tegelikult ei ole mul kohustust muuta lapse magamamineku harjumusi kellegi jutu järgi.

Mingi hetk ta ei jäänud nii kergesti õhtul enam rind suus magama, vaid rabeles. See oli nii annoying! Ma ei viitsinud seda mäslevat titte enda kõrval hoida, täiesti mõttetu. Nagunii magama ei jäänud ja kannata mõnda aega külili olles ja pane ta siis oma voodisse. Hakkasin talle MAM pudelist andma õhtuti mingit mahla. Mul oli mingi spetsiaalne mahl, mis pidi alati kodus olemas olema, et ta magama jääks. Mingi siirupist tehtud. Andsin selle kätte talle voodis ja head und! Seda ta jõi ja jäi tuttu.

Siis hakkas ta öösiti ärkama ja seda mahla tahtma. Okei, kannatasin mõned ööd ära. Võtsin andsin talle seda sama öösel. Kuni Edgar soovitas, et pangu ma sinna vett sisse, mida ta ikka mahlast kaanib. Mõistlik ju, aga ma teadsin, et Carmen kukub röökima ega lepi sellega. Panin siis vee pudeli sisse, andsin talle ja röökima ta ka kukkus. Peab ikka mahl olema! Eks see on üks neist kordadest, kui lapse kisa tuleb lihtsalt ära kannatada ning mitte järgi anda. Carmen on tohutult iseloomukas ja kui ta midagi tahab, siis nõuab ta seda kõvasti ja palju. 

Kuid iga öö, kui küsis mahla, sai vett. Ja see päädis sellega, et öösel ta enam ei ärganud! Jee! Polnud ju mõtet, magusat nagunii ei saa.

Õhtuti hakkasin ka loobuma mahla andmisest, andsin ka vett. Tahtis küll mahla, aga pole vaja end magusat täis kaanida. Nii et see jäi ka ära.

Tasapisine protsess oli! Aga edukas ja uhke oli kaua rinnapiima anda! 

Unetus!

Elus üks peamisi rõõme on magamine ja see on ka üks peamisi olulisi tegevusi ilma milleta sureks ära. Küll aga on olemas sellised toredad asjad nagu unehäired! Millega elades ongi tunne, et sured maha!

Ma olen oma elu jooksul kasutanud antidepressanti, mille kõrvaltoime oli ka une tekitamine. Praegu kahjuks ma seda ei kasuta (ei kasuta ühtki ravimit), sest ma siiralt loodan terveks saada ilma ravimiteta, kasutades teraapiat ja elustiili muutusi.

Igatahes, uni on mul loomu poolest alati sitt olnud. Lapsepõlves juba olid unetud ööd sagedased. Mõnel ööl lihtsalt lampi und ei tule, tee mis tahad. Lammaste lugemine ilmselgelt ei tööta. Ma lihtsalt elasin selle üle.

Järjekordne mu isiklik probleem oli liigvarajane ärkamine. Ise oled kehaliselt nii väsinud, et liikuda ei jaksa, aga unetunne ajus on kadunud. Liigvarajaselt viie-kuue ajal ärgates umbes kümme ajal hommikul tuli uni tagasi. Ehk siis passid need tunnid niisama voodis ärkvel miljon mõtet peas jooksmas ja ootad kuni su aju suudab unelainele tagasi saada.

Ja peamine mure on olnud see, et uni õhtul õigel ajal ei tule. Nii ongi mulle alati lihtsam olnud pool ööd üleval passida ja hommikul... Khm... Lõunal ärgata. Kõige magusam uni millegipärast on alati lõunani.

Kuidas ma nende probleemidega tegelenud olen?

Üks fakt, mida ma kindlalt tean enda kohta, on see, et kui su ajul unetunnet ei ole, siis und ei tule. Voodis lamamine ei aita, aga muud teha ei jaksa.

Üks nipp aga, mis on toiminud, on enda aju ära väsitamine telefoni abil õhtul. Noorena tegin seda raamatu abil, kui nutitelefone ei olnud. Loed, kuni lihtsalt tunned, et nüüd võid ära kukkuda. Telefoniga on lihtsam, sest ei pea suurem tuli põlema ja seega tuleb vähem ärkvele ajavat valgusallikat ajju. Öeldakse küll, et telefoni sinine valgus on ilgelt äratav, aga mulle ei mõju see sellisel viisil öösel telefoni passides. See valgusallikas on nii väike ja mitte eriti ere.

Järgmine nipp on kõrvatropid kõrva panna. Ilmselgelt need kogu heli ei summuta, seega kui lapsed küsima tulevad midagi, siis kuuled nagunii. Ometi aitavad need paremini magada, kuna sammud, hääled akna taga jms, on summutatud. Kui aga Edgar mul kõva häälega kõrval telefoniga lobisema hakkab, pole neist kasu. Või ükskord hakkas ta peeretama kõvasti ja kui palusin tal vaikselt olla, siis ta solvus. Ma rääkisin talle, et ega ma peeretamist keela, lihtsalt tehku seda tasakesi, mitte kanne kokku surudes tuumapommi lõhates.

Kui unetuse probleemid on väiksemad olnud, siis mind väga häiris sosistamine ja hiilimine. Vaikselt olemine meenutab ju vargaid või pahandusi ning aju läheb kohe errorisse, kui keegi sosistama kukub ning viskab unemõtted kiiresti peast. Siis pidid teised tavaliselt käituma ning mitte mõtlema sellele, et ma magan. Välja arvatud see, et Edgar jälle ei tohtinud köögis potte-panne kokku lüüa, blenderit käivitada ja lahinal vett lasta. Need helid, muide, on läbi kõrvatroppide ka kostuvad. Äärmiselt valjud helid häirivad und lihtsalt selles mõttes, et sa tahad oma kõrvad ära peita.

Üks nipp veel on mediteerimine. Õhtul kuulan nüüd üht ülihead Kelly Howell meditatsiooni. See on super! Ja kui tekib liigvarajane ärkamine, kuulan mingit teist, parajasti sobivat.

Milline on teie lemmikmeditatsioon?

Head und teile kõigile!