Teate küll, et mõnikord võtab laps endale midagi pähe ning kõigest väest käitub ka nii, nagu pähe võttis. No mina lapsena võtsin omaks ennastkahjustava maneeri. See oli kergelt enesesüüdistusteed minek! A la: keegi sõimab sind? Oledki süüdi! Keegi nimetab sind koledate nimedega? Oledki see! Keegi pahandab sinuga? Asja eest! Sattusid perse? Sinu süü!
Esimeses klassis õpetaja õpetas küllaltki ratsionaalset mõtet: kui konflikt juhtub, kellest otsida viga? Endast! Jaa, kui me lähtume enesearengu perspektiivist on see väga ratsionaalne lähenemine, mida ma õnneks ka rakendan, aga kui lähtume algklassitasemel käitumisest, milleks on niisama kius, narrimine jms lollitamine, siis pole see tõesti perspektiiv, millest lähtuda. Mina aga esimese klassi oivikuna nii kaugele oma analüüsivõimes ei jõudnud, kui õpetaja ütles midagi, milles ma nägin võimalust olla täiskasvanulik ja tubli.
Täiskasvanulik ja tubli saab olla teiste täiskasvanud ja tublide inimestega ning siis see eneseteadvustamine ning eneseanalüüs vigade parandamiseks tõesti toimib edukalt. Küll aga mina olin sellesse kinni jäänud liigagi palju.
Leidsin endal ammu juba olevat kaks viga, millest mul oli raske vabaneda: kalduvus kõike endasse hoida ennastkahjustavalt ja iseendale vastutuse (süükoorma) kergekäeline laadimine. Keegi räägib ükskõik millest, siis mina ENDAST sugugi ei räägi. Ja millest ma eriti ei rääkinud - kui on vaja kurta, abi paluda või midagi südamelt ära saada. VÄGA kahjulik on kõik negatiivsus endasse mädanema jätta. Üks hetk sain ma oma kahjulikust käitumisest teadlikuks ning ma reaalselt püüdsin parandada ennast - et ma pingutan ja räägin millestki.
Küll aga märkasin, et mida rängem sündmus, mida stressitekitavam olukord, seda vähem ma seda jagan, kuigi eneseheaolu nimel oleks tarvis just siis sündmust jagada, kui see on ränk.
No ja pekki mis nüüd selgus... Need kaks asja - traumasündmuste endasse surumine ning süütunne - on seotud! Jeerum! Ja kui ma lahendan ühe, lahendan ka teise!
Ja vot see kergekäeliselt iseendas vigade otsimine muutis mind manipuleerimisele altiks. Minuga juhtus aastaid tagasi äärmiselt jube inimkaubanduslik olukord (juriidiline arvamus), kus mind sunniti võla kinnimaksmise hirmus luku taga idiootsusi tegema erinevate piinameetodite rakendamise abil. Pealekauba seda sitta veel filmiti ning esitleti kõigile piinatud inimest, jättes mainimata ühe tibatillukese nüansi - inimene käitub niimoodi veidralt hirmu all, piinamise ning sunnimeetmete rakendamise tõttu. Huhh, selle tunnistamine oleks mitu aastat tagasi olnud minu jaoks niivõrd suur eneseületus, et ma oleks pärast seda värisenud sada aastat. Nüüd aga tänu PTSH raviks tehtavale teraapiale tuleb tunnistamine hõlpsamalt!
Ja SIIAMAANI kõik need aastad, teate, mida mina mõtlesin? Et MINA olin süüdi, et mulle valetati ja minuga manipuleeriti. Kujutate ette? Sama, kui seksuaalkuriteo ohver süüdistabki ennast, et jep - süüdi olen mina, et ma teist inimest usaldasin ja tahtsin väljas käia. Samamoodi süüdistasin mina end - et jep - ma olen süüdi, et minuga see juhtus.
Ja miks mul see süütunne tuli? Sest minuga oldi manipuleeritud: "ise sa tulid siia, ise sa tahtsid ju, ise sa ütlesid, et nii, ise sa..." jnejnejne. Terapeut seletas selgelt ära nende inimeste idee, kui nad mulle süüdistavaid lauseid ütlesid - siis nad saavad endalt selle vastutuse maha ning mind nõusse manipuleerida (tal oli selge psühholoogiline seletus). Ja seejärel tundsin ma maagiliselt, kuidas purunes loits minu pealt kildudeks! Mul oli olnud endiselt kõik need aastad süütunde loits peal, jäänud sinna manipulatsioonist nagu põrgukatla needus!
Ja ma taipasin tänu teraapiale - pekki - ma ei räägi inimestele oma muresid just sel põhjusel, et ma tunnen end süüdi! Sest inimene ei julge/ei suuda/ei taha rääkida teistele endaga juhtunust, kui ta tunneb, et ta on selles ise süüdi! Oisaissand! Appikene! Nii ongi! Süütunne kaasneb minu puhul koos vastutusega - olen süüdi, tähendab, et MINA vastutan, mitte ei vastuta see, kes teadlikult mulle liiga tegi. Süü=vastutus.
Jumala kaua, mitu aastat lausa, läks aega, et näha situatsiooni ratsionaalsema nurga alt ning lõpetada see mõttetu enesesüüdistamine ära, mis mitte kuhugi ei vii, kui vaid järgmiste manipulatsiooniohvriks langemisteni, tugevale enesekinnisusele ning depressioonini. Ning minu omadus iseenda kaela kergelt nii süü kui vastutus veeretada oli miski, mis tegigi mind kergesti manipuleeritavaks, mitte naiivsus, mitte heausklikkus jms - vaid kergekäeline enesesüüdistamine!
Hahah, kui naiivne ma olin - see on kergendusnaer! 🥳 MINA ise olen aus, siiras, heausklik ja need on head omadused! Ja ma ei pea loobuma oma headest omadustest. 🙏 Millest aga loobuda - kergelt tekkinud enesesüüdistused. Teate, vahel ongi asi lihtsalt niivõrd lihtne: kui keegi sõimab sind - tal on mingi häda. Keegi nimetab sind koledate nimedega - talle lihtsalt meeldivad need sõnad. Keegi pahandab sinuga - talle meeldib seda teha. Sattusid perse - shit happens! Love you all! ❤️
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar