Koolikiusamine – kuidas ma sellest pääsesin

Ka mind on kooliajal kiusatud. Ma ei ole kunagi tahtnud sellest eriti rääkida, vaid pigem unustada, sest see on halb ja isiklik teema ning ei tahtnud tampida mutta oma kiusajaid. Pigem mõtlen, et nad olid lapsed ja lollid, lihtsalt kahjuks see, mida mulle tehti, püsib tänaseni mu enesehinnanguprobleemide taga.

On öeldud, et kiusamine teeb tugevaks, aga ma julgen selles kahelda. Ehk seepärast, et oma sisemusest ei ole leidnud mina seda tugevust, mida leiavad teised. See power, mis on teistel, keda on kiusatud, on minus puudu. Ja ega selle tugevuse esilekutsumist ei aita ka täiskasvanuelus saadud mahategemine, no näiteks juba mu blogisse tulnud solvangute näol. Kiusamine on minu sisse kodeerinud hulga tugevaid negatiivseid väiteid enda kohta, mida on olnud mul väga raske muuta.

Aga räägime asjast. Lasteaias oli mu elu veel ilus ja vahva, mängisin rohkem poistega, sest nad mängisid autodega. Nukud mind too aeg ei huvitanud. Läksin kooli ja seal oli ka alguses päris tore ja lahe, esimeses klassis minu meelest küll. Aga ma olin liiga alalhoidlik ja tahtsin teistele meeldida ning ei julgenud alati enda eest seista ning see lasi mul lohiseda teiste järel. Siiski olin sõbralik ja armas kõigiga nii palju kui sain ja oskasin. Ma tahtsin probleeme lahendada asju läbi rääkides, mitte turtsudes. Algklassides sain omale tolleaegse parima sõbranna.Ta ütles, et ühed tüdrukud on nõmedad ja mul ei jäänud muud üle, kui kaasa minna, kuigi ma ei tahtnud midagi halvaga teha. Lihtsalt kartsin kaotada oma sõbranna heakskiitu. Mõtlesin, et kiidan tema juttu taga, kui vaja, et lihtsalt ka tal hea oleks kellegagi rääkida, aga samal ajal olen ikka kõigiga sõbralik. Kuigi jah, algklassides oli minu meelest kõik veel üsna okei ja tore ja meenutan seda aega pigem rõõmuga. Mulle meeldisid tegelikult kõik mu klassikaaslased. Kui ka minu kohta midagi halvasti öeldi, võtsin seda ikkagi kuidagi heana ning ei lasknud halba ligi. Aga siis mingi aeg kutsuti mind sinna teise punti, mida see algne punt ei sallinud. Kuna ma tahtsin kõigiga hästi läbi saada, siis leppisime seal uues pundis kokku, et teistele ei räägi, et ma seal nüüd olen. :D Aga nad ikkagi kuidagi rääkisid ning siis olin ma tülis selle algse pundiga, kust ära olin tulnud. Kuid mingi aeg meelitati mind algsesse punti tagasi ning siis ei sallinud mind see uus punt. No ma olin endiselt sõbralik, kui midagi halba öeldi või mu üle naerdi, olin ma vait. Siis enam selle pundiga nii väga ma ei suhelnud, aga üksikindiviidi tasemel sain ma endiselt (vähemalt enda meelest) nendega hästi läbi. Kuid see punt, kuhu mind tagasi meelitati, oli pigem omaette ja ma jäin omaette oma tolleaegse parima sõbrannaga. Nii et suhtlesin lihtsalt veelgi vähemate inimestega. Siis mu sõbranna tahtis seda ühte punti, kes siis mind tagasi meelitas (ja rohkem omaette oli), neist eemale hoidma hakata demonstratiivselt. Mäletan, et ta ütles, et alguses väga ei suhtle nendega ja siis viiendas klassis näitame neile, kui lahedad me oleme. Ma arvan, et talle jäi hinge kraapima see, et nad meist niimoodi veidi ära pöördusid. Ma läksin sõbrannaga kaasa ning hiljem meie peale kaevati ja kirjutasin seletuskirja, kus võtsin süü üsna enda peale ning ei pannud oma sõbrannat tanki. Tegelikkuses olin ma lihtsalt mingi järellohiseja, kes tegi kõike, mida teised (mu sõbranna siis too hetk) tahtsid :D Ma kahetsen, et sõbrannaga kaasa läksin, sest ei tahtnud mitte kellelegi halba. Oleks olnud mul vaid selgroogu, et öelda, et ärme nii tee. Kuigi mu mäletamist mööda ainus, mis me tegime, oli see, et hoidsime neist veidi eemale, sest tahtsime järgmine aasta uue hooga nendega sõbraks saada. Loll plaan. Muidugi hiljem meie tobe plaan jäi katki ja minu meelest sain ma edasi kõigiga samamoodi (hästi) läbi. Poistega suhtlesin ka, nendega oli mul alati ühine keel olnud. Ma ise olin ka pigem vaikne ja tagasihoidlik. Need olidki siis ainsad "kiusamised" algklassides ning see kampade/puntide teema oli seal ainus mu mäletamist mööda. Igapäevane suhtlus oli ikkagi hea ja tore. Muidu meenutan seda aega heaga, tahtsin kõigile meeldida ning mängisime ja oli lõbus seal.

Kiusamine hakkaski, kui meie klassist said pigem "suured" inimesed, sest läksime teise majja viiendas klassis, suuremate majja. Alguses ei pannud ma midagi tähele, aga klass kihistus rohkem. Olid mingid popid ja olid poisid, kellele meeldisid siis need popid tüdrukud, oli üks teine tüdrukute punt ning mina ja mu sõbranna. Ma olin väga truu oma sõbrannale. Sain ikkagi ka teistega läbi, kuigi neil oli minust rohkem ükskõik. Mäletan, et ühel klassireisil, kus mu sõbrannat kaasas ei olnud, tahtsin istuda suunaga teiste inimeste poole, aga õpetaja keelas mul selle ära (käskis istuda täpselt otse sõidusuunas), nii et mu sotsialiseerumine katkestati. See tegi mulle väga haiget, kuna jäin eemale nende vestlusest ning see tekitas veelgi suurema lõhe minu ja nende vahele. Nii et esimene hoop tuli pigem õpetajalt. Jäin kampadest välja.

Kuuendas kihistus klass veelgi rohkem ning kiusamist esines rohkem ja poiste poolt. Mind ja mu sõbrannat narriti, aga mu meelest ütlesime me midagi vastu ka isegi. Ähvardasime õpetajale ära rääkida, aga siiski seda ei teinud, sest see jutt aitas poistele. Mingi hetk millegipärast hakkas mu oma sõbranna mind kiusama. Ingliskeele tunni algul ütles ta mulle nii palju halvasti ja naeris mu üle, et ma hakkasin nutma. Püüdsin pisaraid tagasi hoida kõigest väest (aga ei suutnud) ja kõike alla suruda. Hästi raske oli reedetud saada inimeselt, keda sa usaldad. Ei kaevanud ma kellelegi, vaid püüdsin mõistlikult temaga ise läbi rääkida asjad. Edaspidi hakkas ta minust väga palju eemale hoidma. Ma üritasin muidugi temaga asju selgeks rääkida (jälle nagu väike vanainimene), aga selle peale ta ütleski mulle ärritunult, et tahab teistega suhelda, mitte ainult minuga. Igatahes olin ma reedetud, aga mis seal ikka. Olingi mitmes tunnis edaspidi pinginaabrita. Seega jäin klassis täiesti üksinda. Kõigil olid juba oma sõbrad ja kambad, aga ma olin mingi üksik. Poisid aeg-ajalt kiusasid, parima sõbrannaga suures tülis ning muid sõpru polnud, sest see poppide tüdrukute kamp oli nagunii meid juba ka kiusanud. Mäletan, kui üks tüdruk sealt kambast ütles mu sõbrannale: "vaata ise kui ilus... või tähendab KOLE su käekiri on." :D Segi ajas noh. Igatahes nende poolt ja poiste poolt oli kiusamine nii minu kui ka mu sõbranna pihta ja peale selle pöördus sõbranna veel ära minust. Õppimine oli minu jaoks ainus lohutus. Muidugi ingliskeele tunnis olin ma kehva (neljaline olemine tähendas meie klassis kehvat) ning mu sõbranna oli ingliskeeles väga hea ning see andis talle võimaluse mulle halvasti öelda.

Seitsmendas klassis oli ka mu sõbranna minust ära pöördunud alguses, kuid hiljem sai minuga uuesti sõbraks ning see tegi mind väga õnnelikuks. Ma põhjust ei küsinud, kuid mulle jäi mulje, et ma ise muutusin "lahedamaks" tema jaoks ning tänu sellele on ta nüüd mu sõbranna.Leidsin, et olin ise olnud nõme ja pean olema eriti talle meele järgi ning ka teistele, et üldse sõpru omada. Õppisin sellest ignoreerimise kogemusest seega, et pean ise piisavalt "lahe" ja "äge" teiste jaoks olema, sest iseenesest ei ole ma mitte keegi. Mu enesehinnang oli järjest langenud ja olin täiesti selgrootu. Klassis poisid kiusasid mind veelgi rohkem. Mulle öeldi, et ma suitsetan (ma ei tea miks, sest ei teinud seda) ning muud moodi süüdistati mind paljudes asjades. Näiteks taim kukkus kuskilt maha ja siis öeldi: "Helen ajas selle maha". Minuga eriti ei suheldud ja kui suheldi, siis midagi halvasti öeldes. Klassireisidele jne ei tulnud enamasti mu sõbranna kaasa, seega olin seal eriti üksi. Ei leidnud kuskil enda kohta ja mind ei tahetudki väga kuskile. Mäletan, et pidin mingi totra kehalise kasvatuse tantsukava üksinda tegema, sest mind ei võetud ühtegi kampa sisse. Ma küsisin alguses ühelt tüdrukult, kas ma saan ka nende kavas osaleda. Ta ütles, et ma küsigu ühelt teiselt, kes on boss selles asjas. Kui läksin sellelt teiselt küsima, siis ütles ta konkreetselt ja ülbelt, et ma ei saa. Ma ei öelnud midagi vastu, üritasin vaid mõistvalt vastata, kuid see tegi haiget. Seega tegin kava üksinda, mis oli naeruväärne, sest tantsimisest ei teadnud ma midagi. See oli aeg, kui kõik hakkasid olema ka ilusad tibid, suurte rindadega ja väljaarenenud kehadega. Mind sõimati alaarenenuks ning peletiseks. Olin üksinda, ignoreeriti ning peletis ka veel pealekauba.

Mingil ajal leidsin ma endale uue toreda sõbranna, kes oli minust kaks aastat noorem ja käis minuga samas koolis. Ta oli väga võimukas ja lahe ning kaitses mind koolis. Kuna mulle tekkis nö keegi kaitsja, siis hakkas kogu mu klass teda vihkama ainult selle pärast, et ta oli mu sõbranna. Teda ka mõnitati ning tehti maha, aga ta oli päris tugev ning ütles midagi halvasti ikka vastu ja kaitses mind. Mäletan, kui üks tüdrukute kamp (kes polnud see poppide kamp, vaid see, kellega ma arvasin end läbisaavat) kinkis talle tema mõnitamiseks paki komme ja mu sõbranna need suure hooga üle selja viskas. Need tüdrukud muidugi ehmusid täiesti ära, aga ega see ei takistanud neil teda vihkamast.

Kaheksandas klassis hakkas mu klassist sõbranna suhtlema mu klassivennaga, kellega ma ka suhtlesin, aga minust hoiti jällegi rohkem eemale. Minus puudus mingi elurõõm juba ning ma olin arvatavasti liiga tõsine. Ma olin üsna üksik, istusin sööklas üksinda, käisin kooli peal üksinda jne. Ainus, millega ma sain inimesi enda poole püüda, oli õppimine. Olin ääretult tubli ning see andis mulle võimaluse saada pinginaaber, sest paljud tahtsid minu kõrval istuda, et kontrolltöödel maha kirjutada. Ma aitasin alati väga hea meelega, sest see oli mul ainus võimalus suhelda inimestega. Tegin kõik matemaatika kodutööd ilusti ära, et lubada teistel maha kirjutada enne tundide algust. Sellised olukorrad olid ainsad, kui minuga suheldi. Õppisin väga omaette olema ning olin selline, keda keegi muidu ei kuulnud ega pannud tähele. Mind kiusati seepärast, et mul olid prillid ja akne ja olin üldse kole. Sõimati ufoks ja öeldi, et kuna mul on peas hobusesaba, siis hobuse saba all on sitaauk, seega mu peas on sitt jne. Mind sõimati meheks, sest mulle ei kasvanud rinnad. Mulle öeldi peletis ja kõike muud ka veel. Proovisin jääda kõige peale ükskõikseks, aga see tegi mulle haiget. Kui isegi ütlesin midagi vastu, siis mu üle naerdi. Peale selle kiusati mind veel ka väljaspool kooli, kahjuks seda tegi ka see uus sõbranna mingi aeg (sest tema tolleaegne sõbranna oli mu peale kade). Ka väljaspool kooli öeldi isegi suvaliste inimeste poolt, et ma olen väga kole. Näiteks kui läks üldse mu sõbranna kellegagi tülli, siis öeldi "aga vaata see peletis su taga, ta on väga kole", kuigi olin püüdnud kõigest eemale hoida. Igale poole, kuhu läksin, mind ei sallitud, mulle oli juba alandlik käitumine sisse jäänud. Kodus oli ka kõik halvasti, kunagi proovisin seal kurta kellelegi, aga ei õnnestunud. Õpetajatele polnud sugugi mõtet midagi rääkida. Kehalise kasvatuse õpetaja tõi näiteks alati ainult MIND esile. Näiteks kui kõik jooksid lühema ringi, siis ütles ta ainult minu nime. See eraldas ka mind teistest. Teadsin juba, et olen kole peletis, kelle originaalisiksus kellelegi ei meeldi, seega ei ole mul muud üle jäänud, kui teha kõike teiste meele järgi, kui neile üldse meeldida tahan.

Üheksandas klassis hoiti endiselt minust eemale. Olin lihtsalt õppimises vaid ääretult tubli. Terve klass igatahes ei sallinud mind enam. See sõber mu klassis, kellega mu sõbranna sõbrustas, temaga hakkasin rohkem suhtlema. Ta meeldis klassile neutraalselt, kuid mina mitte. Mingi hetk hakkasin ma kiusamisele vastu nii, et ei andnud reaktsiooni. Ma ei öelnud midagi vastu. Olin koguaeg suhteliselt üksinda.

Üheksandas klassis tegin otsuse jääda samasse kooli (mul puudus igasugune perekondlik tugi ka) ainult seetõttu, et mu kool oli väga tugev ning sealt sai hea hariduse. Kümnendas klassis läks mu parim sõbranna teise kooli, aga vähemalt jäi mu sõber edasi meie kooli. Seega oli mul üks sõber. Meie kooli tuli uusi inimesi ning leidsin paralleelklassikaaslaste seast endale sõpru. Püüdsin olla julgem ning olingi. Kuid ega kiusamine ei lõppenud. See tüdrukute kamp mu klassis ikka ei sallinud mind ning popid poisid olid ka nende poolel. Nüüd nende uus kiusamine oli minu ignoreerimine ning mu tagarääkimine. Mind tõrjuti ning ei tahetud enda ligi ega enda juurde. Ma olin neile nagu mingi jälkus, kellest ei tehta välja ning keda pole olemas. Hakkasin ise julgemaks ning püüdma leida mingit tuge enda seest. Olin väga täiskasvanuliku suhtumisega ja suure huviga maailma vastu. See tuli mulle kahjuks, sest julgesin ükskord ühes seksuaalkasvatuse tunnis küsida midagi selle kohta, kui ruttu spermarakud surevad ja kas nad surevad vee sees ära. Pärast seda kiusati ning räägiti mind eriti taga ("Helen tahab vaalaga seksida"). Muidugi mu kiusamine oli jälle ignoreerimine ning irvitades mulle otsa vaatamine. Tüdrukud irvitasid mu üle ning rääkisid minust halba jne. Mu ainus sõber minu klassist oligi mu see sõber ning õnneks ka üks väike poistekamp. Mitte just parimad sõbrad nad polnud, aga läbi veel nendega sain. No nemad suhtlesid ka väljaspool kooli jne, et nii palju mind nende kampa ka ikka ei võetud.

Üheteistkümnendast klassist pole ka mõtet rääkida. Õnneks olin leidnud endale sõbrannasid paralleelklassist ning ka mul oli endiselt see sõber mu klassis. Teda pigem austati, aga mina olin endiselt tõrujutud. Kuna ma olin hakanud vist inimestele midagi ka vastu ütlema päris õelalt, siis jätkatigi sellise kiusamisega, et mind ignoreeriti, räägiti taga ning irvitati mu üle. Nii kui ma ruumi sisenesin, vaadati mind põlastavalt. Õppisin teistele mitte otsa vaatama, et seda mitte näha ja olin väga ebakindel ja vaikne. Mäletan, et üks paralleelklassikaaslane ütles mu kohta, et "sinuga ei saagi millestki muust peale kooli rääkida." See ka solvas, aga oli tõsi, sest ma olin täiesti enda "nõmeda" isiksuse maha surunud ja oskasin rääkida ainult sellest, et kõik võivad mu pealt maha kirjutada, sest see oligi suht ainus võimalus suhelda teistega.

Kahteistkümnenda klassi lõpus muutusid järsku kõik normaalseks. Mitte küll kõik, aga paljud ikka. See muutis muidugi ka mind rõõmsamaks ning kerge andestaja nagu ma olen – tahtsin ka nendega hästi läbi saada.


Sellised seigad on mul tekitanud probleeme seniajani. Mu enesehinnang langes väga madalale. Ma pidasin ennast ääretult koledaks väga kaua. Siiani vihkan enda rindu, sest need on alaarenenud. Ma olin loonud endale ka sellise vaikse hoiaku, et ise suhtlema ega vestlust alustama ei lähe, sest ei julgenud. See olek paistis ALATI inimestele ülbe?!Mul oli õpitud abitus ning pidasin ennast igas olukorras kehvemaks ja rumalamaks. Teadsin, et ma ei meeldi meestele, sest nad tahavad ikka ilusaid tüdrukuid. Ei julgenud kunagi inimestele otsa vaadata ega midagi. Paljud pidasid seda ülbuseks ja liigkõrgeks enesehinnanguks, aga tegelikkuses oli see tugev kaitsepositsioon ning endassetõmbumine. Tegelikult oli see vaid kaitsereaktsioon ning ma räägin - ülbed inimesed on TEGELIKULT enesehinnanguprobleemidega, nagu mina olin. Kartsin alati, et iga inimene mõtleb minust midagi halba. Sellist mitme aasta jooksul õpitud käitumist on olnud mul nüüd nii raske muuta. Mul on sissekodeeritud teatud laused, mida ma sisimas "usun", näiteks, et ma olen kole ja ei ole midagi head väärt ning leian alati situatsioone, mis mu väiteid kinnitaks. Ma ei ole olnud pealehakkaja ega midagi. Siiani kardan ma väga ignoreerimist. Alles nüüd olen hakanud sellest rohkem üle saama.

Ma arvan, et ma olen mingil määral ikkagi andestanud inimestele, kes mind kiusasid mind ignoreerides. Nad olid siiski ju vaid lapsed. Lihtsalt võib-olla ei ole suutnud ma endaga rahu leida veel.

Tore ka see, et meil klassis füüsilist vägivalda ei olnud. Aga no vaimne vägivald lihtsalt ei paista välja.