Eeldamine ja arvamine

Vahel ma helistan kellelegi ja ta ei võta vastu. No okei, ta ei kuule, ootan siis millal ta tagasi helistab. Aga ei helista ja siis ma küsin, et miks sa tagasi ei helistanud, kui nägid, et ma olin ju helistanud. Vastatakse, et: ah, ma mõtlesin, et nii palju aega on möödas/et sa magad/et sul enam pole midagi öelda/et nii hilja on/et ma nägin seda alles hiljem.... jne. Kama nagu pole sellest või, mida ma hetkel teen. Kui ma tõesti magan või eemal olen või ei saa rääkida, no ma siis vist jah olen hääletu peale telefoni pannud või välja lülitanud, ei võta vastu enam või mida iganes, aga see pole enam selle inimese probleem ju. Kui ma olen helistanud, küsigu mis ajal soovib, mida ma tahtsin.
Ja msnis ka. Kui ma olen eemal, siis jah, vb tõesti ma ei viibi arvuti taga, vb tõesti ma läksin korra alla, vb on mul jah tegemist, aga kui ma üldse ei saakski rääkida, ma poleks ju msnis seeski. Eemal märgitud olen ma seal seepärast ikkagi, kui kellegil on midagi öelda, siis tal on võimalus seda teha ja ma loen seda ju esimesel võimalusel. Ei maksa jälle eeldada, et ahhh, ta on eemal, ma ei ütle seda elutähtsat asja, mis maailma kindlast surmast päästaks. Ma aint ei vasta kohe ja ei räägi palju, kui ma eemal olen.
Inimesed mõtlevad, et on kellaajad, millal ei helistata. Lauatelefonidel jah. Mobiilile ju võib, sest sellega saab teha kõike, kui pole võimalik hetkel rääkida. Mulle meeldib kui mulle öösel helistatakse. Kunagi helistati mulle kõige rohkem just siis kui oli hommik ja ma magasin magamata unetunde täis. Siis helistas vähemalt 5 erinevat inimest 7 korda. Ja kui ma unise häälega vastu võtsin, siis küsiti, mis mul viga on.
Eeldatakse ilma proovimata, et ma ei saa rääkida. Arvatakse, et mul on tegemist teadmata, mida ma tegelt teen.