Aasta 2020 lõpuks ometi on teinud tubli töö ning olnud mu elus natuke parem aasta, kui need eelmised. 2017 aasta kokkuvõte on SIIN. Ma mõistan, et 2020 oli paljudele ränk aasta, nii majanduslikus mõttes ning emotsionaalses mõttes, külvates hirmu ning konspiratsiooniteooriaid. Mulle külvas ka see aasta igast asju, kuigi isiklikus mõttes olid mul natuke paremad lood kui varem, mis on ju tore. Ma avastasin ennast ja maailma, leidsin enda ümber palju häid inimesi ja kõike muud.
Aasta alguses leidsin (või pigem taasleidsin ning sain võimaluse sellega jätkata) endale uue ülilaheda hobi! See on üks ränk treening, mis on mu uus hobi, kus progressi on ülilahe näha! Ning uuel aastal ma avalikustan selle hobi loodetavasti, kui tunnen end selleks valmis olevat :D Seega aasta algas päris kenasti!
Samal ajal ka tegelesin ma psühholoogiaõpingutega. Too aeg oli mul veel energiat ning jaksu, pluss veel töö ka. Nii et mitu värki korraga käimas.
Kuid noh, tekkis see koroona. Eks sellega seoses tuli ka üleüldine hirm. Eks ma ikkagi händlisin seda normaalselt, kuigi ma olen jah inimene, kellel see ärevus tahab kergesti tekkida. Mõned auraga migreenid olid, aga noh, elasin üle. Trenn pandi ka kinni veidikeseks kahjuks. Aga see, et inimesi kohata ei tohtinud, mind ei morjendanud, see mulle pigem meeldis.
Lisaks veel aasta algusepoole leidsin endale juhuslikult uue suhte, kui tegelesin mootorrattaotsingutega. Olin mingi jee. Aga sellele suhtele panin ma ikkagi suht ruttu punkti, kuna lõpuks ometi olin ma elus jõudnud arusaamale, et oma ellu on mul vaja võtta ainult head-paremat kaasa. Ning kui miski situatsioon paneb mind kehvasti tundma, siis ma ise oman õigust kehv situatsioon oma elust elimineerida. Ma ei pea ju kannatama - ma ISE olen see, kes peab enda elu heaks elama, sest nii saan ma ka teiste elu paremaks teha. Ning mu moto suhete vallas on: ainult selle inimesega olen ma suhtes, kellega koos olles on parem kui üksi olla. Samamoodi nagu riiete ostmisel on mu moto selline, et kui paljalt näed sa parem välja kui valitava riideesemega, siis pole mõtet osta seda. :D Selle väljatoomise põhjus on ka see, et ma olen jõudnud etappi, kus ma olen piisavalt arenenud, et teada, mida mul on vaja.
Suvi tõi eriti palju tegevusi. Tegime "Õiglus 2" filmi, nii et olid võtted. Siis sain tuttavaks oma sõbrannaga, kellega hakkasime tegema filmi "Rikutud hing. Viirus". Kindlasti oli midagi veel, aga ma hästi ei mäleta.
Kui "Õiglus 2" võtted Soomes olid üks päev, siis kohtasin laeval Edgarit, millest sai alguse mu praegune suhe. Olin seal laeval poes ning järsku ütles ta mulle tere oma tööriietes. Ma tundsin ta ära - see ju seesama tüüp, kellele ma 12 aastat tagasi arvuti müüsin ning kellega ma aeg-ajalt suhelnud olen. Ta ütles, et nägi mind enne ka kuskil ja noh, mu vastus on alati selline, et miks sa siis enne juba tere ei öelnud :D Igatahes oli ta minuga megasõbralik ja ma olin isegi wtf, miks ta nii sõbralik on (umbes ma arvasin endast nagu ma ei oleks sellist lahket kohtlemist väärt). Ja noh, liikusin edasi oma filmituttavaga.
Tegime siis võtteid seal Soomes ja tulime laeva tagasi, kus Edgar siis oli jälle laeval (töö ju tal) ning tal tuli paus. Toomas Aria, meie filmi režissöör ja kõik teised tiimiliikmed panid paika mingit olulist romantikastseeni seal laeva peal. Kui see räme raske stseen läbi sai, siis Toomas tõi mulle teed, aga see oli suhkruga... öök. Ma ei tarbi lisasuhkrut üldiselt, sest see lihtsalt ei maitse mulle. Ja siis tuli Edgar nagu prints valgel hobusel ja ta läks tõi mulle ilma suhkruta tee. Ma olin jälle wtf, et miks ta mulle teed tõi?! Kuidas ta nii lahke saab minuga olla?! Ma vist ei unusta kunagi oma ääretut positiivset üllatust ning tunnet, mida tekitas mulle see teetoomine, sest suhkruga tee ei kõlvanud mulle.
Nagu minusugusele friik-introverdile ikka kombeks, tahtsin ma üksi (ilma võttetiimita, mitte et mul midagi nende vastu oleks, aga mulle meeldib üksi olla) välja minna madalalasetsevat päikest imetlema. Edgar kippus kangesti kaasa, nii et kasutasin juhust ja palusin tal mõned pildid endast koos päiksega teha - üks neist on instas SIIN. Siis pidin ma jätkama olulisi tööjutte oma väga hääde tuttavatega ja Edgari saatsin minema.
Edgar aga kutsus mind mõni päev hiljem kinno lastega. Ma suurt üldse ei viitsinud, aga miski sisetunne ütles, et tasub minna. Läksin siis ja nägin seal Toomast, kes nägi mind Edgariga kinos. Ju ta siis juba taipas, et miskit hakkab juhtuma, kuigi minul polnud õrna aimugi sellest, mis elus edasi saama hakkab (thank god) :D Mõne situatsiooniga elus on nii, et selle ilmumist ei anta sulle ette teada, muidu see ei juhtuks nii nagu sa tahtnud oled. Aga mu sõbrad panid meid juba enne paari, kui me koos olime. Näiteks läksime võtetele, Edgar oli roolis ja Toomas ütles tema kohta "sinu kavaler". 😀 Eks ma selline pipar ole, et vaene Edgar pidi mind pikalt moosima (tegelikult pikalt ootama mu jah-vastust). Kuid läks asja ette, sest üks hetk sain ma konkreetselt aru, et minu elus on inimene, kellega koos on parem olla kui üksi! Ma polnudki vist sellist tunnet tundnud. Ja kuna ma olen demiseksuaal, siis ma armun ju juhul, kui on sõbraside tekkinud ja see tekkis meie vahel.
Suve lõpuks oli mu ellu järsku tekkinud tonn tegevusi. Näiteks ma hakkasin kalendrit tegema. Aga see kõik rahmeldamine kippus vaikselt mul tervisele, sest mul on mingi imelik komme pidevalt produktiivne olla. Mul tekkis mingi üleväsimus suve lõpupoole, aga ma ise ei saanud sellest veel aru. Igatahes seepärast läksin eemale korraks puhkama oma ühte metsikusse maakohta, et mitte inimestega suhelda (see on minu jaoks kõige energiakulukam) ja kuna Edgariga olime juba suhtesse astunud, tuli ta ka.
Kahjuks läks asi hullemaks, mitte paremaks, sest tekkisid välised imelikud faktorid. Esiteks mul oli mingi stress tekkinud sellest, kuidas politseiametnik mind suvel koinis. Edgar sõitis mu autoga ning meid peeti kinni, sest politseinik tundis mind ära tagaistmel istumas ning kukkus kalvi-kalletama ja niisama irvitama. Ta ei küsinud mult dokumenti, aga pöördus minu poole nagu mingi tuttava poole - eednimepidi. See oli jumala imelik olukord. Lihtsalt on mingi "Helen, kas Kalvi-kalle pani sulle otsetoru". Nagu ma istusin tagaistmel ju, Edgar pidi spetsiaalselt minu akna lahti kerima, sest politseinik ütles talle, et "kuule, ma tahan Heleniga rääkida." Miks ta üldse minuga rääkima pidi!? Äkki ma istusingi seal seepärast, et tahtsin rahu? Muidugi andsin ma sisekontrolli teada, et neil selline tegelane tööl on. Ega sellest suurt midagi ei saanudki, õnneks vabandati, aga seisukoht oli natuke selline, et kalvi-kalle ongi nii kõva mehaanik, kes paneb kõigile otsetorusid taha ning politseinikul oli õigus seda suvalise tagaistmel reisija käest pikalt uurida ilma dokumenti küsimata, sest noh... ma olen ju niii suur kuulsus, et politseinikul on täielik õigus mind megalt ära tunda. Esimene kiri mulle politseist oligi umbes selline, et halloooo, kuidas sa ei tea, et sa mingi megakuulsus oled, kelle iga elu pisikese sammuga on absoluutselt kogu Eestimaa kursis. Ning et selle tõttu ei küsigi riigiametnik sult dokumenti. :D Oeh, olen või ei ole, aga ma siiski inimene, kellega ikkagi peaks VIISAKALT suhtlema oma töökohustusi täitev politseinik. Teiseks ma ei saa aru, mis napakas fantaasia see on, et Kalvi-kalle mulle kuhugi toru pani, see ei vasta ju tõele. Eks ma ütlesin politseinikule ka, et mul ebamugav, ma pole selle inimesega aastaid suhelnud (nii et kuidas ta saab minu auto mehaanik üldse olla?), aga ta oli "mul ükskõik". :S
Ok, stress level rose... Ega see ainuke jura ei olnud, mille tõttu mul natuke halvem hakkas. Jälle oli lasteaias probleem. Kevadel juhtus selline asi, et üks kasvataja röökis mu peale (jälle see kuulsus tuli mängu, et tema täielikult teab, millega mina tegelen, kuna ta on kuulnud kuulujutte) ning et ma ei tohiks last lasteaeda tuua. Emm... see pole õpetaja otsustada, millal mul on vaja laps viia lasteaeda ning millal mitte (tema meelest mitte kunagi ei tohi teda lasteada viia, sest ta ei viitsi tööd teha). Mis ta mõtleb, et kui lähen mootorrattaga akti tegema võtan lapse kaasa või?! Jeeerum!!! Ja kui ka teistel tööd ei olnud, siis ega mul ülikool ära ei jäänud. Pidevalt tegin uuringuid ja uurisin ka eriolukorda. Direktor viisakalt vabandas ta eest (kuigi see oli julm), kasvataja ise mitte. Hiljem hakkasin nägema internetis, et lasteaiatöötajad räägivad minust halba. Enda meelest olin ma jumala sõbralik nendega, aga ma ei pööranud sellele netis toimuvale väga tähelepanu. Ju sealt nende "olen kuulnud kuulujutte" tekstid tulevadki.
Sügisel siis mu ema saatis mõne kirja direktorile, kus ta palus koolitusi lasteaiakasvatajatele. Selle peale üks kasvataja luges välja sõna "väärkohtlemine" (milles mu ema kedagi ei süüdistanudki lol). Igatahes oli see mulle ja mu emale mitmekuine stress, sest aina toodi see teema esile, et mina pean dokumendiregistrist midagi kustutamas käima ähvardustega, et muidu lastakse mu ema lahti (direktor oli mu ema tööandjate sõber või midagi). Õnneks haridusministeerium määras meile lapse huvides uue lasteaia. Sellega ka nüüd korras.
Aga järgmine murekoht. Mina ise olen selline inimene, et kui ma näen, et keegi mulle paska keerab, siis ma lihtsalt teesklen enda jaoks, et seda inimest pole olemas. Ei suhtle, ei pööra tähelepanu, pm ei hoia teda oma elus. Nii olen pidanud tegema mõne eksiga, mõne tuttavaga või kellega iganes vaja on olnud. Nagu mu sõpruse postituses lugeda saab SIIT. Küll aga Edgar millegipärast oma elus seda ei ole teinud, et elimineeriks ebameeldivad inimesed. Kuigi mu ellu tuli uus imeline suhe imelise inimesega, ilmus koos temaga taagana kaasa mõni ebameeldiv inimene ning uued rünnakud. (Tema endine naine on tore; nii palju kui teda näinud olen; nii et teda ei mõtle ma.)
Ja sealt poolt tulid väääääga tugevad rünnakud. Keegi spetsiaalselt hakkas minu instas neid postitusi reportima, kus ma Edgariga koos olen :D Nii lapsik. Siis Edgarile tehti väga palju halba selle tõttu, et ta minuga koos on. Pm öeldi talle, et ta pole piisavalt hea, kui ta minuga õnnelik on. Mul oli nii valus näha, kuidas mu kalli inimese õnn on teistele koormaks. Ma nägin, kuidas talle nuge selga löödi väga lähedaste poolt. See tekitas ilmselt ka stressi mulle, kui ma näen enda kallist inimest tugevalt kannatamas. Nägin, kuidas ta oli nii õnnelik, et sai minuga koos lõpuks olla, aga teiselt poolt eksisteerivad inimesed, kes tema õnne ei tolereeri. Valus. Deem küll, ma oleks ammu hullaris, kui mulle lühikese ajaga niimoodi kaks lähedast inimest nuga selga lööks, nagu talle tehti.
Sellega saan ma aga öelda, et oma lühikese koosoldud ajaga oleme me palju juba läbi elanud ja tänu kõigele halvale on meie suhe isegi veel tugevamaks muutunud, nii et mõnes julmhalvas situatsioonis võib peituda hoopis midagi head. Me saime nii palju asju järjest räägitud tänu neile negatiivsetele situatsioonidele. Kõik see liitis meid, me olime üksteisele toeks ning nägime kui hästi kõik klapib meil. Nii me leidsimegi, et peaks ikka suhtes neid samme edasi astuma, sest kõike seda arvestades me niisama boyfriend-girlfriend olla ei saa. Või nojah, tegelikult oli mul kohe suhte alguses tunne, et me peaks oma liitu jumala ees kinnitama, sest jumal tõi meid kokku, aga eks need situatsioonid panid mind veel rohkem meie suhtesse uskuma ning avasid silmad. Kuigi ma olen veidi segane peast ega oska olla normaalselt funktsioneerivas suhtes ja põen pidevalt.
Lisaks nagu te teate loodetavasti, harrastan ma OFi enda piltide lisamist. Küll aga on inimesi, kes jagavad autoriõigustega kaitstud sisu. Nii et nüüd see aasta tuli välja, et leidub inimesi, keda ma pean kohtusse kaebama, eks see ole ka natuke stress.
See kõik kokku aga ei teinud minu tervisele head ning ühtäkki sain ma aru, et mu depressioon on palju hullemaks läinud. Ma ei tundnud rõõmu (üldse ei tundnud midagi), ma ei saanud mitte midagi teha. Ma ei saanud liikuda, kõndida, olla, midagi. Mu i7 protsessor jooksis ka kokku (Edgar ütleb alati, et ma protsessin kõike ülihelikiirusel ja mul on i7 protsessor mingi lõputu RAMiga, lol). Mu magu valutas, ma magasin 12 tundi päevas (enne oli insomnia) ning hoolimata sellest ma olin alati rampväsinud. Ma nägin kõike negatiivses toonis. Kõik need mured - mõnitav politseinik, ärevusttekitavad lasteaiaõpetajad, minu ema piinamine, Edgarit piinavad olukorrad - kõik see oli tekitanud mulle depreka süvenemise.
Muidugi jätsin ma ära tegevused, mida ma teha ei jaksa - esialgu suhtlemise. Sotsiaalmeediafänn ma nagunii väga pole, aga ma vastasin veel harvem. Nüüd siis teate, miks.
Küll aga sain nüüd depressiooni just ravima hakata ja täna on vist esimene päev üle pika aja, kui ma tundsin jaksu ja paremaid tundeid. Ma nii kardan, et see võib ära minna, aga loodan parimat. Jõulupäeval oli veel veidi räme olla.
Ja mäletate, ma suure hurraaga võtsin endale hulga õppeaineid, mida ma elevil olles suvel ootasin, et õppima saaks hakata? Noh, kui haige olla, siis suurt ei õpi. Niiiii kahju on mul sellest, peab need uuesti kunagi võtma, aga tervis on kõige tähtsam. Kui ikka protsessor katki on, siis mälusse ju sisu ei salvestu ning ongi õppida võimatu.
Hääd on ka. Nüüd nii tore, Carmen, väikseke on ka nii palju rõõmu mulle toonud. Ta käib pidevalt emme-issiga spaas (see ravib deprekat, soovitan, sp käingi) ja räägib nii vahvalt! Ommmmg, ja kuidas on võimalik, et ta on niiiiii heatahtlik ja hoolitseb? Ta ütleb "emme, kas tahad ka? Emme, söö ka. Emme, söö kõht täis, emme, pane sussid jalga" jne. Omg, ja soolasaunas ta määrib mulle soola peale iseenesest, et tahab mulle massaaži teha :D Nagu tahaks hoolitseda mu eest. Ja ta ütleb "vabandust" ning teretab inimesi. Ma nüüd mõtlen, et ju ta mind on kopeerinud, sest ma ise olen temaga kõige rohkem koos, nii uhke :D Mulle meenus, et ma aitasin mingil inimesel duši tööle saada spa duširuumis ja muid selliseid abivalmeid liigutusi teen, kui juhtun midagi märkama, kus mul on võimalik abiks olla. Sest noh, why not. Ja lapsed kopeerivad seda, mida näevad.
Pealegi ka erinevate (loe: kahtlaste väärtustega) inimeste lähemalt nägemine tuletas mulle meelde kui väga on mul endal vedanud mu pere ja sõpradega! Järjest enam ma vaatan, et mine metsa kui intelligentsed on mu pereliikmed! 😁 Nii hea on rääkida inimestega, kellel on kiire mõttetegevus, hea mõistmine ja aktsepteerimine ning su sõnum jõuab neile kohale ja mõlemad osapooled õpivad vestlusest midagi uut. Oeh, kui tänulik ma olen, et mu pere on niiiii chill! Ja noh, sõbrad ka ikka megahead.a
Selline emotsionaalne kokkuvõte lugemiseks, kus ma paljastasin palju rohkem, kui tegelikult tahaks. Mis arvate? Ma kardan rohkem plärada, kardan tagajärgi, sest noh... nüüd saite teada mu deprekast. Aa, ja seepärast kardan ka rääkida, et inimesed kipuvad midagi valesti välja lugema asjadest, nagu ma näinud olen. Ma ei süüdista siin postituses kedagi, räägin ainult iseenda kogemusi, mis minu sees on sellised. Kellegi teise sees kindlasti on need asjad hoopis teistmoodi ja eks nii need möödarääkimised tulevadki. Lihtsalt ma aktsepteerin, et teised inimesed on teistsugused ja las nad olla. Aga nii tüütu tegeleda sellega, et teised ei taha mõista.
Head vana-aasta lõppu teile!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar