Ma olen muutunud

Algselt mõtlesin, et kirjutan meestele midagi õpetlikku, aga siis vaatasin hoopis enda sisse ja kas mul on endalt midagi õppida.

Foto: Peeter Sirge

Iga inimene muutub ajaga rohkemal või vähemal määral. Mina olen teinud suure arengu, kas siis kogemata või meelega. Ma võin meenutada aegu, mis olid kunagi. Mul on oma mõtted ning arvamused, miks asjad juhtusid nii nagu need juhtusid. Miks ma seda räägin, on seetõttu, et tegelikult oli situatsioonidel ikka kaks osapoolt ning mina olin üks neist.

Miks mina käitusin kunagi nii nagu ma käitusin? Räägin umbes mitme aasta tagusest ajast, kuigi võin rääkida ka eilsest, sest iga päev muutun ma veidi. Aga kunagi, kunagi olin ma tohutult ebakindel.

See tähendas, et ma vajasin tähelepanu, mis mul lapsepõlves jäi (isalt) saamata. Mul oli sees suur tühimik ja ma tahtsin, et tuleks ja oleks keegi, kes oskab seda täita. Kui ta ei osanud, siis ma läksin närvi. Ja tegelikult läksin ma närvi enda peale, sisemiselt. Mitte väliselt. Ma olin närvis millegi peale, mida ma arvasin, et juhtub väliselt, aga minu reaktsioon oli hoopis minu sisemise tühimiku peegeldus. Ma olin katkine inimene.

Teine asi oli see, et ma lasin endaga halvasti käituda. Ma ei öelnud, kui mul oli halb. Ma ei öelnud, kui mulle miski ei meeldinud. Ma ei öelnud, sest iga hetk mulle nagunii miski ei meeldinud, sest ma olin katki. Mul olid vajadused, mis olid jäänud lapsepõlvest täitmata. Mul oli vajadus armastuse ja helluse järgi. Aga keegi võõras ei täida seda, kui ise seda täita ei oska lapsepõlvest kaasa saadud turvatundega. Selle nimi on ebakindlus.

Mitte et ma süüdistaks lapsepõlve, vaid nii oli lihtsalt juhtunud, et ma olin arg. Ma olin hale. Ma olin nõrk. Mul oli vajadus hea järgi, tähelepanuvajadus. Mul oli vatjadus ennast teostada. Mul oli vajadus olla see, kes ma tegelikult olen. Mul oli vajadus olla lahe, heatahtlik, südamlik ja armas. Aga ma olin väliselt kalk, külm ja isekas ning ülbe. Need omadused olid minu sisemise tühimiku peegeldused. Ma enda meelest üritasin varjata oma tühimikku niimoodi. Tegelikult ma olin heatahtlik, armas, siiras - see oli päris mina - aga ma varjasin oma päris mina.

Ma kartsin, et kui ma olen selline väliselt, kes ma sisemiselt olen, siis mitte keegi ei taha minuga koos olla, minuga suhelda, minu sõber olla ning üldse minust midagi kuulda. Ma arvasin, et mu heatahtlik rõõmus sisemus ei meeldi kellelegi, sest äkki on mul omadused, mis on nõmedad. Äkki ma teen nõmedaid nalju või äkki ütlen midagi täiesti idiootset või äkki küsin ma midagi naiivset.

Valusad olid olnud mul kogemused, kus oli lapsepõlves mu siiras päris mina välja tulnud ja siis oli mõni autoriteet seda maha teinud. Võib-olla polnudki see autoriteet mind maha teinud, vaid mina tajusin seda nii. Ma räägin - olin haavatav ja nõrk. Üks halb sõna ja mu maailm kukkus kokku. Ja kukkuski ja õppisin nii elama. Need kõik "halvad" sõnad olid muutnud mind ettevaatlikuks.

See tähendas, et ehitasin endale maski. Maski, mille nägu oli ülbe ja arg. Arvasin, et maskiga on parem elada, sest minu päris isiksust oldi palju maha tehtud. Seega pole vaja olla mina ise.

Aga millal hakkavad tulema probleemid ellu? Siis, kui sa ei ole sina ise ega suuda täita oma tühimikku, vaid isegi varjad oma tühimikku, teeseldes, et sul pole tühimikku.

Maailmas on olemas nartsissistid, psühhopaadid ja sotsiopaadid, kes on spetsialiseerunud empaatiliste varjatud tühimikke omavate inimeste otsimisele ja käpa peale panemisele. Nad tulevad teesklevad, et just neil on SEE MISKI, mis lõpuks täidab selle tühimiku! Neil on see armastus, tähelepanu ning kõik muu selle tühimikku täiteks.

Katkine inimene võtab selle rõõmuga vastu, teadmata, et esiteks see on lõks ning teiseks, mitte keegi teine inimene ei saa täita tühimikku teise sees.

See oligi lõks ning tühimik tehakse veel suuremaks ning katkine inimene veelgi rohkem katki sotsiopaadi poolt. Sotsiopaat jätkab, kuni inimene on tänulik isegi selle eest, et hommikuks saab maitsta rusikat ning õhtuks jalaga perse. (Mainin ära, et see on üldine jutt.) Katkine inimene tänab õhtul sotsiopaati: "tänan, et minusuguse sitaga koos olla suudad".

Aga millal elu algab? No üks hetk tuleb ometi inimesel aru saada, et ei maksa olla nartsissistide ja sotsiopaatide maiuspala - see tühimik tuleb seega täita. Mask tuleb rebida eest.
Ma tegin seda ja sotsiopaadid tundsid oma võimaluse kadu ja tõmbasid mu elust uttu, püüdes veel mind täita viimase süütundega, mis valgus mu pealt maha nagu vesi hane seljast. Sest ma tean nüüd, kes ma olen. Ma olen hea inimene, ma pole teinud midagi kurja, ma pole nõme ega peagi kõigile meeldima, kuid sellegipoolest meeldin vähemalt osadele inimestele. Mul pole enam seda tühimikku - vähemalt mitte sellisel määral nagu enne. Ma pole enam nartsissisti maiuspala.

Kuna lasin endale halvasti öelda - ma uskusin seda, kui mingi rõve tüüp tuli ütles mulle, et iuu vaata ennast. Ma uskusin mingit suvalist jorssi. See tähendas, et ma olin ka heiterite maiuspala. Mulle sai halvasti öelda, sest ma lasin seda teha, lastes seda enda sisse. Ma olin see, kelle peal sai välja elada oma kadedust, viha ja muud paska. Kui keegi tundis end koledana, piisas vaid mulle ütlemast, et ma olen kole ning siis tundsin end hoopis ise koledana.



Ma olin väga ebakindel inimene. Mul polnud eneseväärikust, mul polnud eneseaustust. Ma toitsin enda ebakindlust kõige väliselt halvasti öelduga. Mulle öeldi tihti halvasti ja ma uskusin seda. Tegelikult mitte tihti, vaid minu enesenegatiivsusele keskendunud aju filtreeris ainult negatiivse läbi. Nii mulle tundus, et öeldi tihti. Et ma olen kole, loll, kole jne. Aga ma ise lasin sellel uskuda. Ja see muutiski mind araks, ülbeks, sest ma kartsin, et igalt uuelt inimeselt tuleb jälle mõni löök. Et küll ta varsti avastab, kui loll ja mõttetu ma tegelikult olen. Seega käitusin nii, et ta seda avastaks. Öeldi hästi ka, aga ma lihtsalt ei uskunud ja unustasin. See näitabki, et tühimikku ei saa täita keegi teine, kuigi see kõik hästi öeldu ikkagi aitas kaasa, et mulle kohale jõuaks reaalsus.

Ma ei austanud enda soove. Ma aitasin alati teisi enne kui aitasin ennast ja see on üks test, mille järgi sotsiopaat tunneb ära sobiva ohvri.

Ma ei teinud endale seda, mida ma teeks inimesele, keda ma armastan. Nagu ma ei armastaks ennast. Ma ei lasknud endal süüa, kui oli isu. Ma ei lasknud endal istuda, kui oli vajadus, sest "mis siis kui teised vaatavad imelikult". Ma ei palunud abi, kui oli valu. See on teine test, mille järgi sotsiopaadid haistavad ohvrit.

Aga räägime nüüd inimestest, kes pole sotsiopaadid. Ehk siis teistest inimestest. Teiste inimeste ees ma vabandan, kui olin ülbe. Vabandan, kui käitusin nõmedalt.

Sain aru, et ma pole enam see, kes ma olin minevikus. Ma olin lahe inimene, aga seda ainult sõprade ees või üksi. Ma ei julgenud olla lahe avalikult. Sest ma ei armastanud iseennast. Kõik, mida ma tegin, tegin iseendale. Tegin iseendale halba.

Ma olen sama inimene, aga ma olen muutunud. Ma olen õppinud oma vigadest. Ma tahan olla see, kes ma olen, sest ma olen unikaalne.

Ma sain aru, et mõtlesin kunagi nii: "omg, ma meeldin sellele inimesele - mis tal viga on, et minusugune talle üldse meeldib?" Ma arvasin, et ma olen kole ja mõttetu. Tegelikult ma polnud ka too aeg kole ega mõttetu. Aga ma tegin kõik, et mitte meeldida, sest enda meelest tahtsin ma säästa teist inimest sellest, kui kole ja mõttetu ma olen. Sest teine hea inimene ei vääri minusuguse mõttetuga aega veeta - mõtlesin nii. Selle nimi on eneseväärikuse puudumine.

Tegelikult mina ei ole see, kes saab ise teiste eest langetada sellist otsust, kas ta tahab minuga aega veeta või ei. Minu võimalus on valida enda järgi, teine valib enda järgi. See on eluterve suhtumine.

Igaüks teeb nii nagu tal oleks endal kõige parem ja siis saab ta teha ka teistele head. Mina tegin vastupidi. Tegin teistele head ja enda jätsin hooletusse, unustades, et kui pole lõpuks mind, siis kes see üldse siin seda maailma kogeda saab? Teiste eest ma ju ei saa kogeda. Kui mind pole, siis kus on see, kes aitab teisi?

Nii et mina ei tohi unustada ennast. Nüüd ma austan end. Ma ei tea, kas täielikult, aga vähemalt rohkem küll kui näiteks aastal 2013. Ma tean, kes ma olen ja ma ei häbene seda enam. Ja nii on õige, sest igaüks on unikaalne.

Vabandust, et tundusin ülbe - see oli mu tühimik.

Ma õpin juurde iga päevaga. Praegu olen teel. Aga asi seegi.

Kuidas toetada rasedat ja värsket lapsevanemat?

Inimesed imestavad, et mõni rase kaob ära teie väga meeldivast seltskonnast, kus te ju ilusti "siirast" rõõmu tunnete ning "mures" olete. Et miks küll nagu? Noh, siin on teile mõned reeglid, mida te võiks meelde tuletada rasedate austamuseks. Ole ilusti hea toetav kodanik meie ühiskonna heade emade toetamiseks!

Küsi rasedalt, kas ta on ikka arsti väites kindel, et ta kannab vaid ühte beebit. Äkki ikka arst nägi valesti ja see kõht on nii räigelt suur maakera, et seal sees on vähemalt kaks paksu beebit, kui mitte rohkem! Äkki tuletaks rasedale meelde seda? Noh, kirjutaks nagu pildi all midagi säärast: "sul on seal kindlasti kolmikud." Või "mul polnud küll 30. nädalal nii räigelt pirakas kõht." Või "Issand, sa oled end ikka väga käest ära lasknud! Tee gtt ära!" Kui rase solvub, siis solvu vastu ja ütle, et oled kõvasti mures tema rasvunud kolmikute tõttu, kes võivad surnult sündida.

Kui rase naine saab teada lapse soo ning tahab alguses ise selle mõttega harjuda, siis solva rasedat seni kuni ta selle soo sulle ütleb pisarsilmil. Kasuta kõiki oma võimalusi ütlemaks, kuidas ta on mingi räme närvihaige hoolimatu idikas, et lapse sugu avalikult ei jaga. Pärast, kui jutt lapse soost kulutulena levib, mõnita rasedat: "mis sa arvasid, et see jutt ei levi kuhugi vä? Miks rääkisid siis? Hoia ikka enda teada! Ei pea ju oma rasedust avalikult jagama!"

Kui rase naine on valinud lapsele nime välja, siis sunni teda panema oma lapsele nimeks sinu pakutud suvalist nime. Solvu, kui ta ei soovi. Aga kirjuta vähemalt tuhat erinevat nime talle. Soovitavalt sellised nimed, mis oli su lapsepõlve koeral nimeks või aiast leitud teol. Need on ju nii emotsionaalselt olulised nimed, et ta PEAB need oma lapsele nimeks panema!

Kui rasedus on lõppfaasis, ära unusta iga poole tunni tagant rasedat pommitamast väga lollide küsimustega lapse potentsiaalse sünni kohta. Selline küsimus nagu: "kuidas endal tunne on hetkel?" unusta ära. Küsi hoopis: "miks sa ikka veel ei sünnita?" Ning veel parem küsimus on: "millal sa sünnitama hakkad ah???" Solvu rämedalt, kui rase ei tea öelda, ning igaks juhuks poole tunni pärast küsi uuesti (aga agressiivsemalt).

Kui tähtaeg läheneb, hakka rasedat hirmutama mõnusate juttudega beebi surmadest ning platsenta vananemisest. Hea oleks alustada juttu: "tead, su laps võib ära surra, aga ma rohkem ei räägi, sest sa noh... Sellises olekus." Ja siis vaata rõõmsalt pealt raseda nuttu ning ütle: "see, et sa rase oled, ei tähenda, et sa nii emotsionaalselt käituda võiks!" Ja siis küsi: "oled kindel, et sul kaksikud ei sünni?", Lisa ka kommentaar: "sa ju ikka väga paks". Kui rase eriti nutma hakkab, küsi: "sünnitama hakkad või?". Seejärel lisa: "sul tekib väga palju rebendid, laps ei mahugi välja."

Kui laps veel ei sünni, anna palju eluohtlikke nõuandeid, mida rase võiks teha, et laps välja saada. Küsi talt pidevalt üle, kas ta proovis juba redeli otsast alla kukkuda kümme korda järjest.

Kui beebi on sündinud ja ema täiesti kurnatud, ütle kahjurõõmsalt: "ära muretse, iga päevaga läheb järjest hullemaks ning rahu saad alles siis, kui ära sureb!" Igaks juhuks lisa ka, kui värske ema on magamata: "väiksed lapsed, väiksed mured, suured lapsed suured mured!"


Kui beebi röögib koolikutes ja ema on täiesti kurnatud, ütle: "see pole veel midagi, oota, kuni hambad tulevad!" Irvita kahjurõõmsalt ning soovi talle halba. Tunne rõõmu, kui see kurvastab kurnatud lapsevanemat. Ära unusta seda lauset miljon korda kordamast.

Kui värske lapsevanem rõõmustada julgeb beebi hea päeva üle, tuleta kindlasti meelde, et "varsti sa soovid, et ta poleks sul kunagi kõndima hakanudki, sest elu läheb täiega raskeks ja sa piinled põrgus." Lisa juurde kahjurõõmus irvitus. Ära lase kunagi unustada, et varsti on kõik päevad väga halvad ja lapsega ikka räigelt raske.

Kui värskel vanemal on mure, et beebi eriti palju röögib ning üldse ei maga, hakka halama: "mina vähemalt ei vingu avalikult! Mul on kurat veel raskem!" Kui avastatakse, et ema mure oli asja eest, sest beebil avastati mingi aine puudus, siis ära häbene oma lollust. Kiida ennast, et sinu tõttu peaaegu poleks beebil avastatud aine puudust! Mõtle, kui poleks avastatud, oleks sinu loll ennustus teemal "tulevikus on veel raskem" täide läinud! Kahju ju, et vinguda julges.

Kui ühel inimesel beebi juba suureks kasvab, otsi järgmine rase, kelle kallal hambaid teritada! Aga iga kord järjest agressiivsemalt! Sul on ju õigus nii teha, see see rasedus pole ju mingi õigustus emotsionaalsuseks, eks! Pealegi sa oled nii kangesti mures ja kõige targem inimene maailmas, sest sinu tuttava sõbranna juhututtava abikaasa ämma vennanaisel juhtus uks detailselt teada kohutav juhtum, mida sa alati jagad rasedatega täpselt siis, kui nad eriti mures on.


Kes veel selliseid "muretsejaid" kohanud on? 😄





NB! Järjekordselt tuletan mõnele lihtsale meelde (mida ma unustan teha, sest ma ei saa aru, kuidas inimesed viitsivad teeselda iga mu loo põhjal, et seal puudub huumor), et lugu on kirjutatud läbi satiiriprisma. Tegemist on huumoriga.

Lucid dreams lugu esitajalt Juice WRLD

Esimest korda kuulsin seda raadiost juhuslikult, siis ei meeldinud. Aga hiljem natuke kõnetas ning siis veelgi hiljem vaatasin, et päris hea lugu. Tuvastasin loo ja nimeks oli lucid dreams.

Aga miks on selle loo nimi lucid dreams? See oli mu peamine küsimus järgnevatel põhjustel. Enne olin kuulanud seda rida, kus ta mainib lucid dreami ja ta minu meelest ei räägi sellest tegelikult, mis on päriselt lucid dreams. Mulle juba kohe alguses tundus, et see lucid dreams pole tal peamine murekoht laulus, aga tegelikult häiris mind hoopis see, et minu meelest ei kasuta ta väljendit sobivalt. Kas tal on see termin "lucid dreams" millegagi segamini läinud?

Aga mis on siis lucid dream? Eesti keeles on nimeks sellel kirgas unenägu. Kuigi tegelikult palju õigem termin oleks teadlik unenägemine. Sest tegelikult see uni ei pruugi olla just eriti kirgas. Pigem on asi selles teadliku unenägemise puhul, et sa unes saad aru, et tegemist on unenäoga. Eks sellest võin ma teinekord lähemalt rääkida.

See mees seal laulab, et tal on sellised teadlikud unenäod, kus ta ei saa lillegi liigutada. Noh, kui ta teab unes, et tegemist on unenäoga, siis on termin õige. Aga arvatavasti ta ei tea, sest muidu ta ju saaks liigutada. Sest lucid dreami üks point on see, et saad oma (une)elu teha selliseks nagu ise soovid. Liigutad või ei liiguta. Teed, mida tahad. Suhtled, kellega tahad. Ükskõik, ise valid stsenaariumi. See ongi lucid dreami erinevus muudest unenägudest, sealhulgas paralüüsist ning muudest väga selgetest unenägudest.

Uni, kus liigutada ei saa, on nimega uneparalüüs. See on hetk, kui aju paneb jäsemed paralüüsi alla, et inimene läbi une endale viga ei teeks. Mõnikord inimene üleni ei maga ja siis tunneb paralüüsi. See on suht tore, sest annab eelise minna lucid dreami ja valida endale stsenaarium.
Seega, ehk räägib see mees ikkagi uneparalüüsist, mitte teadlikust unenägemisest? Ma ei kujuta ettegi, et lucid dream oleks hirmus, sest kuidas saab olla hirmus, kui sa teed kõik nii nagu süda lustib. Aga selle eest uneparalüüs on paljude meelest suht hirmus.

Tegelikult see laul räägib minu meelest situatsioonist, et seda meest naine pettis. Suhete koha pealt on seal jälle minu jaoks imelikud kohad. Näiteks see, kus ta ütleb, et ta arvas, et see naine on õige, kuid siis hiljem teeb seda naist maha, nimetades teda feigiks. Mulle on jäänud mulje, et kuna ta kasutab sõna plastic, siis mõtleb ta iluoperatsioone. Aga kui talle ei meeldi selle naise valikud modifitseerida iluoperatsioonide abil oma välimust, siis miks ta üldse arvas, et see naine on see õige? Võib-olla on see naise feigiks nimetamine pigem selline mehepoolne lapsik solvumine, et otsitakse igasuguseid sõnu teise solvamiseks. Kahtlen, et suhtes olles see mees neid iluprotseduure taunis.
See, et tegemist on solvunud mehega, ütleb ka see rida, kus see laulja ütleb, et ta tahab naisele haiget teha. Minu meelest see rida ütleb kõik. Ta on jumala haavunud ja selle asemel, et enda sees midagi parandada, elab ta oma haavumist väljapoole.

Kuid biidi ning muusika kohta pole midagi halba öelda. Mõnus kuulata, kuigi üldiselt ma ei kuula räppi. Hääl on mehel ka kuulatav, nii et kõrval pole valus. Eks mõtteid laulust tuleb igasuguseid, aga need siin on peamised mõtisklused, mis tekivad, kui raadio seda lugu mängida kavatseb.

Mis te sellest laulust arvate? Ja kas soovite postitust teadliku unenägemise kohta?

Kuidas liikluses sõita?

Õnneks ma pole mingi närvar, et rooli taga kellelegi keskmist sõrme näitaks, pidevalt tuututaks või tuledega vilgutaks, samal ajal kätega vehkides ja vandudes. Sellegipoolest näen ma liikluses palju vigu, aga ma võtan kõike huumoriga ja saan üle. Jah, mulle on mitu korda ette keeratud või järsku pidurdatud või mind mitte tähele pandud, aga mis siis? Ma ei vaevu isegi signaali laskma, sest õnnetust ei juhtunud, teine saab ka oma veast aru ja ma lihtsalt naeran. Sorry, aga minu meelest on naljakas, kui keegi kogemata ette keerab ja siis täiega gaasi annab. Või kui foori taga rohelist tuld ei märka. Või kui keegi valesse kohta keerab, kuhu ei või vms. Ma ei kujuta ette, kuidas sellised asjad üldse saavad närvi ajada, mis tegelikult ajavad naerma?! Kas teie ei naera rooli taga?

Aga siiski tahtsin ma rääkida ühest suurest veast, mis võib olla ohtlik. Muidugi ma olen naernud küll selle üle, aga neid vigu võiks vähem teha mõned. Ehk siis keset ristmikku seisma jäämist. Mõni juht on selline imelik, et ta ei jää seisma stoppjoone või stoppjoont tähistava märgi juures, vaid reaalset keset ristmikku. Päriselt! Sõidab näiteks täpselt foori alla seda punast tuld imetlema. Inimene, kas autokoolis ei öeldud, et ristmik on ohtlik koht ning sealt tuleb esimesel võimalusel lahkuda? Kui sul tuleb punane tuli ja oled ristmikul, siis lihtsalt sõida minema, sest sul on punane ja see tähendab, et sa ei tohiks seda punast tuld keset ristmikku vahtida!!! Punane tuli ei tähenda seda, et sa pead kuskil foori all seisma! Foor pole seismise koht, stoppjoon on! Seega kui sa oled üle stoppjoone, oled sa juba ristmikul ning sul on kohustus sealt punase tule korral lahkuda. Teised ju tahavad seal sõita!



Mäletate, ma rääkisin, kuidas kunagi Tartus üks jäi punase tule ajal seisma, kuid siis järsku otsustas keset ristmikku sõita? Olen seda isegi Tallinnas näinud. Nt foor läheb punaseks ja inimene reaalselt arvab, et ta ei tohi enam liikuda, kui ta on jäänud ristmikule nt ummiku tõttu. Vastupidi, sa pead ristmikult kaduma. Punane ei tähenda, et ei tohi eest ära sõita. Punane tähendab, et ristmikule enam ei tohi minna. Selles eksivad nii paljud iga päev. Seega tuletasin siin meelde väikest asja. Aga isegi kui seisate punasega ristmikul teistel ees, siis mul on naljakas ikka. 😀 Teistest lihtsalt natuke kahju, et neil keegi ees seisab, aga see vist ongi naljakas.

Vaktsiini tagajärjed

Olen Carmenile kõik kohustuslikud vaktsiinid teinud ja nüüd kirjutaks, mis siis sai!

Kui ta kunagi selle esimese vaktsiini sai, ei juhtunud midagi. Ta ei teinud välja.

Siis sai ta ükskord rotaviiruse vaktsiini ning kujutate ette - tal ei olnud pärast nädal aega gaasivalusid! Ta oli kohe rõõmsam! Päris karm! Veel hullem on see, et gaasivalud tulid tagasi!

Siis ta sai ükskord mingi süsti, see kompleksvaktsiin. Ma ei tea, ma ei süvene suurt, peaasi, et ta kõik vaktsiinid saaks. Siis oli valus süst! Carmen nuttis, kui süsti tehti! Pärast ta nuttis veel ja enne nuttis ka! Aga selgus, et see oli vitamiini b12 puudusest hoopis see nutt.

Eile sai ta ka vaktsiini. Rota ja midagi veel. Ta nuttis korraks, kui süsti tehti ja siis unustas selle. Parast seda perearst ütles, et ta võib rahutu olla ja seekord ta massaaži ei läheks. Ta ei olnud rahutu.

Pärast vaktsiini ta magas ja mängis. Ongi kõik.

Öösel magas hästi. Gaasivalud on jälle läinud ära! Jee!

NB! Ma küll suurt pole seda öelnud, aga ma olen õppinud teadlaseks. Mul on kolm aastat Eesti parima ülikooli bioloogiaharidust (bakalaureusekraad), mis hõlmab väga suures mahus geenitehnoloogiat. Lisaks on mul tehtud ära biomeditsiinis magister (vaid lõputöö on tegemata). Olen võtnud kõvasti lisaaineid ülikoolis oma silmaringi ning mõttemaailma avardamiseks. See tähendab, et mul on oskusi lugeda teaduskirjandust, oman ratsionaalset mõtlemist, funktsionaalset lugemisoskust, oskan teha vahet usaldusväärsel ning ebausaldusväärsel allikal, tean, kuidas koostatakse statistikat, tean, kuidas tehakse kliinilisi uuringuid ning lisaks on mul tehtud mahukas uuring vaktsiinide kohta nii ülikooli ainete näol, erinevate allikate kohta ning uurinud erinevaid uuringuid. Teaduskirjandust lugedes suudan ma interpreteerida termineid - ülikoolis õpetataksegi meile, kuidas ISE teadmisi omandada ning õpetatakse kahtlema allikates. Ülikool ei ole nagu põhikool, kus midagi pähe tambitakse, vaid see on koht, kus sa ise õpid, kuidas saada teadmisi. Mul on immunoloogilised teadmised, teadmised inimkehast molekulaarsel tasemel, teadmised patogeenidest ning kuidas nad molekulaarsel tasemel inimest mõjutavad ning teadmised täpselt vaktsiinide koostisest ning mõjust immuunsüsteemile ning organismile. Ma tean täpselt, millist mõju vaktsiin avaldab molekulaarse tasemeni välja. See tähendab, et pole mõtet mulle saata väärinfoga linki ning öelda "aga loe, mis siin vaktsiini kohta kirjas on!" Minu vastus sellele oleks: õpi eristama usaldusväärset infot sitasoperdisest. Kui ei oska, käi ülikooli rada läbi, mine ISE uuri viiruseid ja organismi molekulideni välja (soovitan uurida ka vaktsiini koostist ja ise mõni toota, kui tahtmine on) ning alles siis tule ütlema mulle, et ma teeks uurimistööd vaktsiinide kohta. Tee äkki ise uurimistöö ära, õpi inimkeha selgeks, et saaksid eristada sitajuttu päris jutust: et sa saaksid ise ennast usaldada. Mine õpi näiteks arstiteaduskonnas, geenitehnoloogias, bioloogias kuni kraadini välja, mine ise küsi Eesti tippteadlastelt infot. Mul on kõriauguni teadmisi neist ja võin tunda vabalt seda tunnet, et neile rohkem mõtlema ei pea ja rahumeeli kaitsen ennast ja oma last.

NB! Kui keegi räägib, et pärast vaktsineerimist põdes inimene selle haiguse ära, siis see näitab, et kui isegi surmatud patogeen mõjus nii halvasti, siis elus patogeeni puhul oleks inimene ära surnud. Nt kui pärast rotavaktsiini on kõht haige, siis päris haigus oleks võinud tappa ja vedas, et sai vaktsiini enne haigust.

NB! Selleks, et teada, kuidas molekulaarse mehhanismi alusel vaktsiin või patogeen või immuunsüsteem töötab, on vaja saada selgeks alusteadmised alates keemiast. See võtab aastaid aega. Selleks, et teada saada haiguste nimesid, mille vastu vaktsineeritakse, tuleb avada lihtsalt immuniseerimispass, mis võtab mõne sekundi.

Kellakeeramine

Iga aasta, kui kella keeratakse, unustan ma sellest rääkida. Seekord ma räägiks küll.

Esiteks, minu igapäevaelu kellakeeramine ei muuda. See kell ju määratakse öösel ära. Juba sama päeva hommikuks on mu keha uue rütmiga täiesti harjunud. Ma ei saaks enam arugi, et miskit on muutunud, kui ma just ei märkaks, ei kahtlaselt vara läheb pimedaks.

Seekordne kellakeeramine algas sellest, et Carmen ajas mu üles ja vaatasin oma nutivõrult järgnevat infot: kell oli umbes seitse ja unetunde oli kokku olnud ka seitse. Aga ma teadsin, et olin ise läinud magama ühe ajal, nii et minu kiire unine arvutus ütles, et mul oleks pidanud olema vähem unetunde, kuus või nii. Mis juhtus siis? Noh, savi, mis juhtus, aga rõõmsaks tegi see meele küll. Olin saanud rohkem und vähema ajaga!

Üles ärgates sain aru, et kella keerati. Keerasin oma manuaalsed kellad ka kõik tagasi ning päev läks edasi.

Muud ei juhtunud. Välja arvatud täna märkasin, et liiga vara on valge. See mulle väga ei istu. Ja järgmine asi, mida märkasin, on see, et väga vara päike läheb horisondi taha. See mulle ka ei istu. Koguaeg ongi pime nüüd pm.

Ja nii olnud aastast aastasse, et mind ei häiri kellakeeramise kohta muu, kui vaid kiirem pimedus ning vähem valget aega. Olen olnud kellakeeramise ajal tööl, peol, õppinud või maganud, vahet pole, samamoodi pole see mind mõjutanud muud moodi kui rõõmsaks teinud. Kui järeldasite siit, et seetõttu meeldib mulle, kui kella keeratakse tund edasi, siis nii ta on! Õnneks kevadel läheb kell jälle õigeks ja läheb hiljem pimedaks. Jumal tänatud, sest kui suvel mingi öösel kell kolm päike hakkaks taevas sirama, kui oleks talvekellaaeg, oleks väga halb magada.

See on vaid tundide või minutite küsimus, et harjuks nö uue kellaga. Kui ma muidu sätin kell 22 magama, siis pärast kellakeeramist sätin ma ikkagi kell 22 magama.

Tegelt mul mõlema kellakeeramise kohta midagi positiivset: talveajale üleminekul saab lisatunni magada ning suveajale üleminekul saab kauem õhtut nautida. Mõnus.

Ja kui kellakeeramine lõpetada, siis tuleks jätta suveaeg, sest see oleks õudne, kui suvel ka valget aega vähendatakse ärkveloleku arvelt.

Ja üldse, miks peab nutma, et mitu kuud on kellakeeramise tõttu raisus? Kas inimesed tegelikult üldse märkaks kella keeramist nt siis, kui magada see aeg ja kõik automaatsed kellad keeravad end ise ära? Mina küll ei märkaks. Ma päriselt "magakski" (isegi kui oleksin üleval) vist kellakeeramise maha, kui mul poleks mitteelektroonilist käekella. Ma lihtsalt üks hetk vaataks, et oi, kell nii palju/vähe ja ongi kõik. Vb olengi kunagi need keeramised maha maganud. Nii et ma ei kujuta tõesti ette, et see mingit kardinaalset mõju võiks organismile avaldada. Vb on asi selles, et ma olen kellaaja fänn ja mulle meeldib vaadata sageli, mis kell on. Vb asi selles, et mulle meeldivad päikeseloojangud ning loojangute kellaajad. Vb on asi selles, et mul nagunii palju tegemist ning kella peale jooksmist. Ma ei tea aga mulle mingit halba mõju keeramine ei avalda. Teeb rõõmsaks lihtsalt, et saab kella näppida 😂

Ja üks küsimus on mul neile veel, kes räägivad, et kella keeramine lööb neil elu segi. Kuidas te teise ajatsooni reisite või ei saagi reisil käia selle tõttu, sest pool aastat on paha olla?

Mis on viga mõndadel meditsiinitöötajatel?

Kohe ütlen ära, et kirjutasin oma Õhtulehe beebiblogis ka kogemusi seoses lastehaiglas olemisega ning Delfi refereeris ka minu teksti, ajades kaks väga olulist asja segamini: suhtumine ning diagnoos. Lastehaiglas oli suhtumine minusse üldiselt ikkagi hea. Mõni üksik oli seal omamoodi arvamustega, aga halb ei olnud minuga keegi peale ühe lolli valvurimuti. Aga vot asi, millega ma rahul ei olnud, oli ravi. Tõesti, korras ilusa vereanalüüsiga beebile mingit antibiootikumi otse veeni anda vaid nahalööbe korral tundub mulle küll natuke liig. Vot see oli asi, mille üle olin seal haiglas pahane ja arutasin seda pidevalt arstiga. Arst muidugi jäi endale kindlaks, et see antibiootikum kolmenädalasele veeni on ju nii lahe, isegi kui CRV on korras. Noh, minu meelest, kui antibiootikum lööbele üldse ei mõjunud, siis see pole ju okei. Lõpuks ravis lööbe ära alles viimasena määratud hormoonsalv 😂 arst muidugist ütles, et selline lööve nagu see alguses oli, et sellele ei tohi panna hormoonsalvi, aga minu meelest antibiootikume veeni toppida, kui kõik muud hädad puuduvad, pole ikka mõistlik. Aga nojah, enamasti ma ikka püüdsin arstiga nõus olla. Aga suhtumine minusse selle eest oli seal ikkagi päris hea, arst ise oli ka väga sõbralik. Väga sõbralikud õed olid ja üks oli mu lemmik. Igatahes, sellest ei tahtnud ma rääkida, lihtsalt meenus. 😀

 Aga ma olen suht terve elu mõelnud, et miks küll sellised oodatavalt intelligentsed inimesed on patsientidega nii õelad. Ja nüüd järsku turgatas mulle pähe, et kõige lihtsam on oma viha välja valada jõuetu haige valudes inimese peale, kes ei suuda vastu vaielda ning pärast unustab kõik ära, sest ta kas sureb või saab terveks ja on siis terveks saamise üle nii rõõmus, et ei viitsi meenutada arstide või õdede sõimu! Mis muu loogiline seletus siin olla saab? Eks kõige nõrgema peal end välja elada ongi ju kõige vahvam! Minu meelest haigeid inimesi aitavad töötajad peaksid olema just empaatilised, lohutama ning tegema kõik, et haige end hästi tunneks. Päris loll peab olema, kui ei tea nii lihtsat fakti, et terveks aitab saada parem suhtumine haigesse. On tõestatud, et mõni haigus ongi selleks, et tuleksid liigikaaslased hellitama ja isegi see on ravi! Aga nii mõeldes on meditsiinisüsteem tõesti lapsekingades, kui isegi meditsiinitöötajad nii elementaarset fakti ei suuda arvesse võtta. Teadus on ju päris normaalselt arenenud, aga teaduslikke saavutusi oleks kena nagu ka meditsiini sisse viia, või mis?!

 Räägin nüüd oma kogemustest halva suhtumise osas. Ütlen kohe ära, et häid kogemusi on mul ka olnud ilmselgelt. Aga koht, kus sa võid saada suurema tõenäosusega sõimata kui kuskil mujal, on kindlasti meditsiiniasutused. See ei tähenda, et kõik seal sõimaks patsienti, aga suurem tõenäosus on, et uksest sisse astuv töötaja sõimab. Ja selle mainin ka ära, et mina olen alati väga sõbralik. Kohati isegi liigagi, mis on mulle kahjuks tulnud, aga nüüd hakkan seda muutma.

 Ükskord läksin bartholini näärme abstsessiga emosse (see on väga valus asi!!!). Seal klaasi taga istuv töötaja ütles, et tuleksin hommikul tagasi. Tulin hommikul ja siis ta ütles, et mine kolmandale korrusele ja seal ütle, mille pärast tulid. Tegin siis nii, läksin kolmandale. Seal ütlesid õed, et oota siin istudes arsti. Ootasin arsti ning üks hetk jõudis minu juurde arst, kes alustas sõimamist küsimusega, et miks ma üldse seal olen!? Et kuidas ma sinna üles sain, kas keegi sind all läbi ei vaadanud ja mida ma seal teen!? Et kes sind üldse siia üles saatis, kes see küll oli, et miks nii!? Lihtsalt vuristas vihaselt häält tõstes, mille alusel sain aru, et see töötaja seal all järelikult ei oleks tohtinud mind sinna üles saata. Aga see pole ju minu asi või on? Ja nii ma üllatunult küsisin: "mis see minu asi on?" Ja see küsimus oli viga. Arst läks nii närvi! Ta hüüdis, et see ikka on küll minu asi, et see on kohe väga minu asi! (Julgen vastu vaielda, sest minu meelest ei tohi küll patsient hakata kahtlema talle antud käskude õigsuses.) Ta jooksis kohe õdede tuppa ja ütles nagu maailma ime oleks sündinud: "Issand, kas te teate, mida patsient just MULLE ütles või!?!? Et mis see tema asi on???!! Ahhh??? Saate aru või? Patsient ütles nii!!!" Siis ütles arst mulle, et noh, eks ta siis vaatab ise minu läbi ja läksime läbivaatustuppa, kus ta hakkas seletama, et niimoodi mina ei oleks tohtinud talle küll ülbelt vastata jne jne. Siis ma juba sain ise vihasemaks ja ütlesin (ikkagi sõbralikult), et mul on ju valud, mind jooksutatakse igale poole ja et kust ma peaks teadma, et see pole õige koht, kuhu mind sealt alt saadetakse. Siis ta õnneks leebus, väga hea. Õnneks alumist otsa vaatas ilusti.

Nii et valudes EMOsse pöörduvat patsienti tuleb süüdistada selles, et teine haiglatöötaja on palunud tal kuhugi minna.


Olen märganud, et arstid valetavad, eriti kui asi puudutab diagnoosi. Nad arvavad, et võivad kõike rääkida. Ükskord kui olin hullult noor, mingi 19-20, sattusin ühe günekoloogi (vb oli see ämmaemand, sest ma olin nii noor ja ei mäleta, kumb mulle pandi) juurde üldse seoses sellega, et mingid antibeebipillid tekitasid verejooksu. Mul oli jube endal ega teadnud mis kamm see on mu kehal. Kahju, et ma ei mäleta, kes see mutt oli, aga ta konkreetselt karjus minu peale! Ma olin nii arg ja hale. Ta tegelikult ei kuulanudki mu muret ära, vaid kasutas mind noort ja arga ära enda kibestumuse välja elamiseks.

 Ta küsis alustuseks, millal viimati päevad olid. Kui alustasin seletamist, et ma ei tea, sest mul on olnud väike verejooks, katkestas ta kohe mu jutu vihaselt, karjudes uuesti, et millal mul päevad olid. Hakkasin uuesti seletama, kuid ta jälle katkestas karjudes mu jutu, küsides, millal mul päevad olid. Hakkasin uuesti seletama, aga ta jälle karjus vahele, et millal mul päevad olid. Hakkasin siis küsima, et kas need üldse olid mul päevad, kui verejooks oli, sest ma ei tea ju, aga ta konkreetselt katkestas selle ka ja karjudes küsis, millal mul päevad olid. Ja nii ta mulle vahele segas senikaua (ja see oli ikka päris mitu korda), kui ma lihtsalt talle mingi kuupäeva ütlesin hädiselt. Siis pani selle kirja, kuigi ega ma ei tea, kas see oli õige või vale, sest verejooks oli nagunii ja minu arupärimisele ta ei reageerinud normaalselt.
Aga ta jätkas mu peedistamist. Küsis vihaselt, et mitu partnerit mul on olnud. Kuna ma olin too aeg püsisuhtes, siis selle hirmsa suhtumise peale ei suutnud ma meenutada sugugi oma ekse (need lähevad mul meelest ära kergesti). Ma pobisesin midagi, rääkides umbes, et mul oma partner. Selle jutu ta muidugi katkestas, küsis vihaselt uuesti, et mitu partnerit on olnud mul. Lõpuks ütlesin, et ei mäleta, sest kindlasti kõvasti alla kümne on olnud neid, siis rahunes selle küsimuse tarbeks. Millalgi ta veel ütles midagi sellist demonstratiivselt ohates, et ma ikka nii jube inimene, et nii noorelt juba nii suur hunnik partnereid. Õnneks alumist otsa vaatas ta normaalselt. Kui läksin tema kabinetist välja ja mu tooaegne poiss-sõber seal ootas, siis ta ütles, et kuulis läbi ukse isegi selle muti karjumist.


Ja kahjuks pidin tema juurde tagasi minema ja teate, mis ta siis ütles. Käratas mulle rõõmsalt irvitades, et kuna mul nii räigelt partnereid on olnud, siis paras mulle, olengi saanud suguhaiguse. Ta naeris seal ka uhkelt, kui seda öelnud oli ja ütleski midagi, et nii noor juba ja nii palju partnereid. See juba tundus väga imelik minu jaoks (sest olin püsisuhtes). Ta läks korraks toast välja midagi tooma/küsima vms ja siis palusin tema õde, et ta kirjutaks mulle minu diagnoosi paberile (kuna mulle juba too hetk meditsiinifännina tundus midagi mäda). Ta õde ütles mulle, et "tegelikult see vaginoos (lihtsalt bakterite ebatasakaal) pole suguhaigus" (ilmselgelt!!!). Ja vot siis jäi see mutt mulle vahele ja enam ma teda tõsiselt ei võtnud. Aga mutt ise tuli uhkelt tagasi, ta oli nii rahul, et oli saanud mulle ära panna.
Siis mingi aeg ma veel märkasin, et see kuri mutt on kirjutanud arvutisse, et mul on olnud 10 partnerit! Selle peale ma ütlesin, et vabandust, see pole minu partnerite arv. Ma selleks hetkeks olin vist isegi kokku lugenud, palju neid oli ja ütlesin talle. See mutt käratas, et kümne ma ju talle ütlesin. Ütlesin uuesti, et see pole ju tõsi, sest ma ütlesin enne, et alla kümne kõvasti. Mutt ütles uuesti, et kümne ma ütlesin ju. Nüüd olin juba piisavalt kogenud, et vastu vaielda polnud mõtet, see mutt ju karjus lihtsalt seni kuni sai vastuse, mis teda rahuldas. Pangu kirja see, mis teda paremini tundma paneb. Aga väga vahva, et see mutt tahtis mind tundma panna litsina, et ma nüüd püsisuhtes sain koletu haiguse, milleks on bakteriaalne ebatasakaal tupes, mis arvatavasti võiski tulla hormonaalsetest muutustest antibeebipillide tõttu. 😂 Olin enne arsti olnud nädal aega spaas, nii et võib-olla ka see sage pesemine mõjutas baktereid koos hormoonidega. Ei no lahe, valetame muidugi noorele inimesele midagi muud kokku, selle asemel, et päriselt uurida tema elu kohta. Paneme arvutisse ka valed andmed kirja, eks. See loll mutt isegi ei uurinud, kas mul on kindel partner. Ja antibeebipille käskis ta muidugi edasi võtta, sest sain ta jutust aru, et jumala normaalne on, kui pillide ajal verd lampi tuleb. Kuigi oleksin võinud need siis juba lõpetada, aga nojah, need ju kirjutati valulike päevade vastu vist.

Seega, kas niimoodi peaksid meditsiinitöötajad käituma noore probleemse enesehinnanguga tervisemurega inimesega?




Sünnitus oli järgmine asi, kus kogesin seda, et eelsünniosakonnas üks ämmaemand lihtsalt ütles mulle nagu lollile, et sünnitamine ongi valus. Eee, nii tobedat asja on üldse vaja öelda, kui teine on valudes? Lisaks juba see, et mitte keegi seal ei saanud aru, et ma sünnitan koridoris 😐 ma teil silme ees olen tuhudes, aga aeg-ajalt öeldi mulle "sul pole veel midagi". Keelduti avatust kontrollimast kuni lõpuks jõudis arst ja avastas, et mul on 8 cm avatust. Ma saaks aru, et kodus tekib nii suur avatus, aga ma olin juba haiglasse sisse kirjutatud ju ja olin seal samas nende silme all koridoris. Ma olin haiglas sees, aga keegi ei saa aru, et sünnitan! 😂 Vahepeal keegi töötaja isegi ütles minu küsimuse peale, kui tahtsin, et avatust kontrollitakse, et "ega sa siia koridori nagunii ei sünnita". Lol... Peaaegu sünnitasin ju. Õnneks lõppes kõik hästi, sest arst jõudis õigel hetkel kontrollima. Pärast seal ema-lapse osakonnas olid peaaegu kõik väga toredad!

Kuid jälle kahjuks sattus siis olema, kui tulin, seal selline töötaja, kes tekitas mul trauma. Just ju sünnitasin ja läksin küsima talt oma sünnituse kohta. Ta mingi ohkas ülbelt "mida sa teada tahad??" Ma "eee, kaua kestis". Ta "7 tundi, see on täiesti normaalne" ja vaatas mind sellise näoga, et "i dare you to ask more!" Umbes et mine minema nüüd. Raske kirjeldada, aga see hirmutas mind ja läksin minema. Ootasin kuni tema vahetus lõppes ja läksin küsisin teiselt töötajalt oma sünnituse kohta, kes oli väga normaalne ja rääkis sellest nagu tore abivalmis meditsiinitöötaja olema peab.


 Siin tahtsingi jagada just oma negatiivseid seiku. On olnud tõesti ka positiivseid olukordi ja neid on õnneks rohkem. Kuigi kahjuks on minu sees ikkagi see hirm, et võin juhtuda meditsiinitöötaja juurde, kes elab end minu peal välja. Aga noh, olen olnud ise ka nõrk, aga samas, kes meist ei oleks nõrk, kui sul on hirm oma tervise pärast ja kardad, et arsti ees oma õiguste eest seistes sa ei saagi terveks.

Nii et need negatiivsed seigad on loodetavasti kellelegi õpetuseks. Tasub lihtsalt olla valmis, et kellelgi ei meeldi, et sul on verejooks tupest või erakorraline valu.

Kuidas on olla ema?

Nii palju aega võtab, et ma pole jõudnud oma isiklikku blogi täita.

Lugesin oma postitusi ja ma tean, et jätan meelega naljakaid lauseid sisse, aga need tundusid ikkagi nii kuidagi tõsised. Ma tean, et kirjutades on mul hea tuju sageli ja teen nalja, aga kuna ma smaile ei kasuta suurt blogis, siis lugedes jääb kuidagi selline mulje, nagu ma püüaks mingi tähtsuskonn paista. Tegelikult ma teen lihtsalt nalja oma lohisevate lausetega. Kuid lõpuks naeran ainult mina enda üle, sest olen enda suurim fänn. 😀

Kuidas teised emad jõuavad blogi pidada?

Toitumishäire

See on valus teema. Aga esiteks kui ma seda endale juba tunnistada suutsin, olin lähemal sellele, et peaks sellest häirest ka rääkima. Mõtlesin aina enam kirjutada postituse selle kohta. Ning siis ilmus mulle telefonis ette artikkel, kuidas üks naine ütles, et isa oli põhjustanud talle enesehinnanguprobleemi seoses toitumisega. Järgmiseks nägin ma Grossi tütre lugu. Ja sain selle tõttu aru, et tuleb ikkagi lugu lahti rääkida, et meenutada jälle endale ning teistele, et vanemad on lapsele nii suur autoriteet, et mõjutavad tema elu ka siis, kui laps on juba täiskasvanu. See teadmine on vajalik mulle ja kindlasti ka teistele lapsevanematele ja tulevastele lapsevanematele.

Mul on olnud pikalt probleem toitumisega, mida ma nimetan toitumishäireks, kuigi ei tea veel, mis häire see täpselt on ja kas see on toitumishäire. Kui keegi oskab täpsemalt öelda, millega tegu, siis võib mulle kirjutada.

Minu peamine probleem on isutus: toidud ajavad mind konkreetselt öökima. Mis tähendab, et selle häire tõttu ma vältisin toitude juures olemist ja üldse söömist. Söömise ajal ja pärast söömist käis suur oksendamisega võitlemine, mida ma nimetan öökimiseks. See oli minu jaoks väga tavaline. Eriti hommikust süües. Vastik oli süüa! Kuid kuna sööma peab, sest muidu sureb ära, siis lihtsalt sõingi öökimistega võideldes. Olin oksendamise tagasihoidmises proff ning ka öökimiste varjamises proff. Kui seltskonnas olin, lihtsalt varjasin enda öökimist.
Hommikuti oli isu täiesti eriti nullis. Enamasti jõin kohvi ja sõin ühe jogurti, sest see oli lihtsaim viis energiat saada. Jõin kohvi ning pärast seda öökisin mitmeid kordi. Nüüd te teate ka, miks ma okse tagasihoidmises nii professionaalne olen. Sest olin harjunud igapäevaselt okset tagasi hoidma. Ma ei ütle, et see oleks normaalne või et see ei ole häire. Tihti oli hea minna vetsu ja seal niisama öökida, sest teised seal ei näe. Aga ma ei oksendanud, sest ma ei tahtnud. Ma ei tahtnud, et suure vaevaga sisse söödud toit jälle välja tuleb - energiast jääb ju puudu! Muidugi esines ka episoode, kus ma ei suutnud täiesti tagasi hoida ja oksendasin ka.

Isutus oli aeg-ajalt suurem, aeg-ajalt väiksem. Ärevad situatsioonid suurendasid kõvasti isutust. Kui ma seltskonnas olin, siis enamasti ei olnud mul üldse isu (ärev situatsioon). Kui isu juhtus olema, siis minu jaoks oli see ääretult suur joppamine ning sõin kohe nii nagu sain. Enamasti oli isu õhtuti. Kui vedas, et mingi õhtune pidu oli ja seal pakuti süüa, siis ilmselgelt ma sõin.

Seltskonnas oli selle häirega suht raske. Muidugi oli seltskonnas ebaviisakas, kui ei võta kooki või midagi, mida keegi suure vaevaga valmistanud on ning öeldi siis, et "võta veel!" või "nii vähe võtadki?!". Vihkasin üldiselt magusat. Aga ma võtsin ka viisakalt süüa seltskonnas ning surusin endale toitu näost sisse võideldes salaja koguaeg öökimistega. See oli mu igapäev.

Muidugi ma tihtipeale lihtsalt ei söönud. Aga sellest mul tekkiski maoprobleem, millele Rennie ega muud sellised antatsiidid ülse ei mõjunud. Käisin ka sondi neelamas ja tegin läbi prootonpumba inhibiitori kuuri. Aga ütlen ausalt, et kui mul ei oleks tekkinud valulikke kõrvetisi, vb oleksin olnudki liiga pikalt söömata. Mu organism võitles selle söömatuse vastu nii, et kui ma mingil hetkel KOHE süüa ei saa, tekkisid kohutavad kõrvetised. Ja mõnikord see kõrvetiste valu oli ainus põhjus, miks ma sõin. Kui mul ei oleks tekkinud seda valu, siis arvatavasti ma ei olekski söönud väga pikalt järjest, sest toit mulle nagunii ei meeldinud.

Todiuvihkamine põhjustas ka seda, et ma vihkasin söögitegemist. No ilmselgelt, kui sa pead vaatama selle asja peale pidevalt, mis sind öökima ajab, siis sa lihtsalt ei taha seda teha ju. Muidugi oli mul lihtsam väita, et ma ei oska süüa teha. Ju see oli minu vabandus sellele, et varjata söömishäiret ning seda endale mitte tunnistada. Ilmselgelt retsepti järgi tehes oskasin ma väga hästi süüa teha, aga ma ei tahtnud. Vastik ja öökimaajav oli mingit rõvedat toitu vahtida.

Mainin ka seda, et olid teatud toidud, millega seda öökimist ja isutust oli kõige vähem, AGA need toidud olid pm delikatesstoidud või ülikallid toidud. Ega iga päev ei raatsi ju väljas kuskil BabyBackis praadi söömas käia. Liha, salat, kartul - need olid mu lemmikud, aga need pidid olema ka hästi valmistatud. Seega, kui ma ise süüa tegin, tegin ma hästi, et pärast sööks. Süüa muidugi oli ebameeldiv teha.

 Ilmselgelt ei olnud ma valmis tunnistama mitte kellelegi (ka endale), et mul on häire ning kohe kindlasti ei tohtinud see ka mu keha pealt välja paista! Mul olid seega oma häirega kohanemiseks oma nipid. Kuna sööma peab ning oled ikka sunnitud endale võileiba tegema, siis tihtipeale lõin endale meelepette, et valmistan süüa nt (tuleviku)lastele või teistele inimestele. Nii oli lihtsam taluda toidu vaatamist söögitegemisel. Hästi hea oli, kui keegi teine ka soovis toitu, sest siis oli mõttekam toitu valmistada ning kui teine inimene isuga sööb, siis annab endale ka energiat süüa toitu.
Teine nipp oli see, et sõin kaloririkkaid toite ehk siis põhimõtteliselt ma ei jälginud üldse kaloreid, aga lootsin, et saan korralikult kõik vajaliku kätte toidust. Kellel tekib küsimus, et miks ma ei olnud anorektilise kehaga, siis see oli tänu sellele, et püüdsin saada kõik vitamiinid suht-koht kätte, üritasin ikka käia tihti maitsvaid toite söömas ning ei muretsenud üldse, et söön liiga palju. Pigem muretsesingi, et söön liiga vähe. Nt tihti McDonaldsis käimine ja muu maitsva kiirtoidu söömine oli küllaltki lihtne, odav ja tore. Ma tegelt eriti ei mäleta, mida ma sõin, aga no nt tegin makarone ja kalapulki, sest nendega ei pea pliidi juures passima ja kui ketšupit kuhjaga peale valada, siis kõlbas ilusti süüa. Hommikul sõin nt jogurti ja kohvi, lõunal päevaprae ning õhtul tegin kartuleid võiga. Nii elas ilusti ära. Ilmselgelt mingeid suuri retsepte ma teha ei viitsinud, sest mul puudus mõtlemine toitudele. Mulle meeldib mõelda, aga mitte toidust.

Aga õnneks saabus millalgi aeg, kui mu see jama muutus. Kui arst kirjutas mulle mirtazapiini, antidepressandi, mis suurendab söögiisu, siis olin nii õnnelik oma uue isu üle! Ma ei olnud arstile muidugi rääkinud, et mul isu pole, aga avastasin, et järsku tekkis isu. Hakkasin kohe korralikult sööma, et kui tolerantsus ravimi vastu tekib, oleks piisavalt rasva varutud. Tekkiski tolerantsus, võtsin jälle alla, aga sain vähemalt tunda, mis tunne oli olla normaalse isuga. Väga hea oli!

Seega elasin oma häirega edasi sellele eriti mõtlemata. Arstile vb mainisin, et muidu mul halb isu ärevusega, aga eriti sellest ei rääkinud.

Aga tekkis mu elus järsku üks suur muutus, mis muutis suurel määral mu keha ja ISU! Ja tänu sellele muutusele jõudis mulle kohale tegelikkus - mul oli enne häire. Ma siiani imestan ja olen väga õnnelik! See on rasedus!

Raseduse teisel trimestril kadus või vähemalt vähenes see söömishäire!

Muidugi raseduse alguses kadus isu täielikult ja kuna ma enne kaalusin vb 58-65 kg, siis pm enne rasedust olin ma suht normaalse kaaluga, mingi 63 vast ikka kippus olema. Kuid kaal vähenes 59 peale, sest ju on iiveldus ja värki. Ma olin okse tagasihoidmises proff ja hoidsingi seda tagasi, välja arvatud ühikas, mille hais oli nii tappev, et seal ma küll paar korda ropsisin haisu tõttu. Muretsesin täiega, et beebi ei saa toitu ja midagi ma nagu üritasin süüa.

Aga üks hetk teisel trimestril tekkis mul järsku isu ja ma olin meeletult õnnelik! See kattus ajaga, kui läksin spaasse puhkama ja seal saab korralikult süüa ja no ega ma seda isu küll ei kavatsenud käest lasta! Sõin kõike, et oleks kogutud toiduvaru kanni juurde mustadeks päevadeks.

Hakkasin endale süüa tegema kodus. Tegin kotlette, kartuleid jms. Hommikuti putru, omletti, leivasuppi jne. Muidugi kõige suurem probleem on see, et mul praegu puudub oskus toitudele mõelda. Kui keegi küsib, mida süüa tahad, siis ma olen ikka mingi eee... aaa hmm... ei tea. Kui keegi annab retsepti ette ja ütleb, saan vabalt seda toitu teha. Aga ise olen liiga loll toitude koha pealt retsepte välja mõtlemast. Nt sõin külas leivasuppi ja alles siis mõtlesin ahjaaaa, selline asi on ka olemas. Või siis mõtlesin kreeka salati peale ja siis taipasin - ma saan ju seda kodus ka teha! Või sõbranna ütles, et aurutab peeti. Ma olin mingi omg, õigus, nii saab ju! Ise ju pole kunagi mõelnud sellele. Ehk siis toitude valmistamine on suht uus maailm mulle. Enne ju ei suutnudki ma toidust mõelda - seega ongi ajus lünk selles kohas. Muidugi mul on hästi lahe oskus ette kujutada, kuidas toitude maitsed kokku sobivad, aga enne ei olnud sellest oskusest mingit kasu, sest ei rakendanud seda :D Seega, kirjutage mulle väga lihtsaid retsepte. Ma mõningaid tean, aga kui häda on käes, siis ma reaalselt ei tule ühegi idee peale, et mida valmistada. Kui mu ees on nt hakkliha ja muna, siis ma oskaks teha vaid kotlette, aga muud ma välja mõelda ei oska. Aga ma tahaks, et ma oskaks! Las mu aju harjub, et süüa saab ka teha. :D

Nii, nüüd olen teadlik, et mul on probleem, aga jõuamegi selle osani, miks on vanemate öeldud laused lapsele väga olulised! Vanem on autoriteet ja tahes-tahtmata laps imab tema jutu endasse ja võtab seda 100 korda olulisemana kui mõne muu isiku juttu!!!! 

See inimene pildil (2013 aasta mina) on mu isa meelest paks. Ja ei ole vaja öelda, et ei ole paks, sest ma tean seda. Seda enam iseloomustab see seda, kuidas vanemate teod ja sõnad lapsi mõjutavad!

Aga kust mul selline häire tuleb? Ma pikalt-pikalt ei saanud ise ka aru. Vältisin üldse sellele mõtlemist. Arvasin mingi aeg, et ärevusest ning kindlasti osaliselt see nii ka on ja ärevus on mul sellega seotud ka. Aga kui nüüd raseduse ajal kuulsin oma isa mitmetelt naistelt, kuidas ta on ka neid naisi paksuks nimetanud (kuigi ilmselgelt nad ju ei ole paksud), siis hakkasin mõtlema. Saingi lõpuks aru, et minu pärisisa on mulle selle häire tekitanud. Seda seepärast, et tal on anorektikute fetiš ja ta on mitte just eriti hea isa.

Mu pärisisa ja ema ei ela koos ja mu isa hakkas minuga ainult seepärast suhtlema, et mingile naisele muljet avaldada. Mu isa ilmus mu ellu, kui ma olin 14. Me kõik teame, millised mõtted võivad sellises noores vanuses inimesel olla. Lastel on väga suur tunnustusvajadus ja vajadus tunda, et keegi hoolib ja armastab neid. Õrnas vanuses teismeline on lihtsalt õnnelik, et lõpuks on ta isaga suhtlemist väärt! Ning tuletan uuesti meelde, et laps tõesti võtab endast autoriteetsema täiskasvanu sõnu tõsiselt! Oleksin ma too aeg teadnud, et see vaimne vägivald, mida mu isa minu peal rakendab, ei ole minu süü, et mina ei ole loll, paks ega sunnitud meestega seksima, vaid see kõik on mu isa enda probleem ning jõhkrus, oleksin ma ehk kergemini pääsenud.

Mu isa armastas pidevalt korrata, kuidas paksud naised ei meeldi mitte kellelegi. Mainin siinkohal ära, et minu isa pidas normaalkaalus naist päris paksuks ikka. Tal lihtsalt on selline kujutluspilt. Tema jaoks on normaalne, kui naine näeb pooleldi nälga surnud välja ja ma ei liialda. Seega, mina olin oma saleda kehaga tema jaoks ilmselgelt paks. Ma olin teismelisena ikka päris kondine, aga mu isa tegi pidevalt märkusi kaaluteemal. Isegi mitte ainult minu kohta, vaid kõige kohta. Ta armastas naljatades kiruda mõnda naist, et see on paks. Ja kiitis oma tolleaegset pruuti, et see on räigelt sale ja see naine meelega kasutas teda ära raha pärast, kiites takka, et mida peenikesem, seda parem ja öeldes, et ei kaalu midagi. Koguaeg käisid mingid kaalujutud, jutud söömise mõttetusest jms. Mu isa on suht veidral arvamusel, et sööma peab harva ja kui süüa ainult smuutit, siis ei lähe paksuks. Ja mu isa reaalselt ei tea, et kui kõiki toite süüa normaalses tasakaalus, siis see on tervislik! Lolololol, saab veel rumalam olla?! :D Smuuti on ju suhkrut täis! Puuviljad on ju suhkrupommid ja kui neid koguaeg näost sisse ajada, siis see suur suhkrukogus võib ju ka paksuks teha... oh issand. Närvi ajab lausa mõtlemine sellele, kuidas mõni üldse ei mõtle.

Toon mõned toredad näited mu isa kohta. Olime ühel reisil teismelisena, kui ta võttis poes mõõdulindi ja mõõtis ära mu vööümbermõõdu ning hüüdis: "60 cm! Enam paksemaks sa minna ei tohi!"
Kui mu vanaema helistas ning ütles, ma pean ilusti sööma, läks mu isa kohutavalt närvi! Ta õiendas, et miks küll mu vanaema tahab, et ma sööksin, et kas ta tahab  et ma oleksin mingi hull paks lehm, keda ükski normaalne mees ei taha jne jne. Püüdsin talle seletada  et nii mu vanaema küll ei mõelnud, aga ta ei kuulanud. Vingus edasi lihtsalt väga pikalt. Nagu wtf.
Lisaks vahtis ta alati pingsalt, mida ma sõin ja kui palju. Seda andis tunda. Siis kommenteeris ta mingit ajuvaba teksti, et päevas ei tasu üldse süüa, et iga kolme tunni tagant söömine on liiga tihti ning ei tohi süüa seda ega toda, sest need asjad teevad paksuks. "Paks" oligi tema lemmiksõna. Ning lemmikväljend see, et paksu mitte ükski mees ei taha.

Mingi raseduse algus või midagi. Siuke tavaline olin.

Siis kui ma raseduse algul kõvasti alla võtsin ja ma vist kartsin kaalule astuda :D

13 nädalat ja 4 päeva rase

Igatahes see kaaluteema oli tema suur lemmik ning ta oli täiega kaalus kinni. Võisin talle ükskõik kui palju seletada, et pekk ning lihased on erineva kaaluga ning kaalu järgi ei saa midagi arvestada, aga see läks kurtidele kõrvadele. Võisin talle ükskõik kui palju öelda, et söömata olemine on kahjulik, aga ta nagunii ei kuulanud. Ikka aina jutt, et söömine teeb paksuks, süüa ei tohi ning kaal peab olema väga väike. Koguaeg aina see toit ja kaal tulid tal suust... Aastaid...
Lisaks kaebas ta mu emale, et minu ahter olevat liiga suur.

Mõtlesin küll omaette, et osa tema jutust on suur lollus ning ütlesin endale, et ma ikkagi söön nii nagu vaja. Üritasin endale selgeks teha, et see jutt on lollus. Kuid väike tütar minu sisemuses tajus väga tugevalt seda, et ma ei ole isale üldse meele järgi. Kui ka see kaaluvärk välja arvata, suhtus ta ikka minusse suht põlgusega, irvitades ja hoolimatult. Arvasin, et ta on minus pettunud ning olen liiga paks/loll jms tema jaoks. Aga seda kõike ei suutnud ma endale teadlikult tunnistada. Seda arvasin ma sisemuses. Ta tekitas minus alati ärevust ja tahtsin alati tõestada talle, et ma ikkagi ei ole nii paks ja loll ja mida kõike ta veel arvata võis oma ükskõikse suhtumisega ja pidevalt kaalust rääkides.

Ja nii oligi, et mingi aeg tekkis nii märkamatult mul häire söömisega. Ma lihtsalt ei mõelnud sellele, et kust see tuleb, mis see on ega isegi seda, et niimoodi mitte süüa ja toitu vihata on ebanormaalne. Vältisin aastaid sellele mõtlemast.

Ja kui rasedusega see häire läks ära, sain aru väga mitut asja! 
Esiteks, et see toiduvihkamine ei olnud kohe üldse mitte normaalne. Ja arvestades, kui tihti mu isa koguaeg rääkis saledusest ja sellest, kuidas söömine teeb paksuks, kuidas mina olen ikkagi piiripeal ning pigem paks, siis siin pole midagi imestada. Minu õrnale teismelise ajule mõjus autoriteetse isiku jutt täpselt nii, et lõpetasin sellise häirega.
Teiseks sain aru, et mul oli probleem! Enne oli seda raske tunnistada, sest olin õppinud sellega elama, aga kui see kadus, siis mõistsin.
Kolmandaks sain aru, et toidud ei olegi nii jubedad ja hirmsad asjad. Ja toiduvalmistamine pole üldse vihkamist väärt, kui toitu pole halb vaadata.

Ja nüüd olen ma küll kilogramme juurde võtnud ja uhkusega, sest minu jaoks polnud kunagi juurde võtmine sugugi kerge.

14 nädal ja 37 nädal. Sorry, et pesupildid, ärge põdege, see on inimese keha, teil on ka keha. Mul rasedusarmid ka tagumikul.

Huvitav on see, et ma teadsin, et ma ju ei ole paks. Kõik ütlesid mulle, et ma olen nii sale, aga kahju oli tehtud mu ajule. Ma vihkasin söömist nii et ma ise ka ei saanud sellest aru. Nagu te välja lugesite sellise psühholoogilise teema tagamaid, siis on hästi näha, kust tekkis see häire. Ja ma olen õnnelik, et sain selle lõpuks endale teadvustatud!

Muidugi ma kardan, et see probleem tuleb tagasi. Aga eks ma räägin arstile ja psühholoogiline jne, nii et pole vaja mulle soovitada spetsialiste. Ilmselgelt ma ravin ennast, ega ma idioot ei ole, et jätaks ISEENDA heaolu tahaplaanile. See on ju minu elu ja minu valik on elada parimal viisil.

Vot nii. Kas kellelgi on veel sarnane toitumishäire? Kas see on üldse toitumishäire? Mis haigus see olla võib? Ja on mingeid häid lihtsaid retsepte ka peale kotlettide, kartulite, leivasupi, putrude, omleti, kalapulkade, pannkookide jms? Kindlasti on neid retsepte veel, mida ma olen kodus teinud. Näiteks mulle meeldib kurgiäädika salat. Paned kurgitükid kaussi, paned suhkrut veits, lahjendatud äädikat ja sööd. Aitab kõrvetiste vastu. Hea oleks, kui retseptis poleks jahu. See tekitab mul kõrvetisi. Ja hea oleks, kui poleks panniroog, sest panniroad tekitavad mul ka kõrvetisi. Hea oleks, kui oleks liha ja lihtne teha ka :D Või noh, vahet ei ole, tahan lihtsalt toidumõtlemist saada endale, nii et mainige lihtsalt oma lemmikuid lihtsaid toite. :)

EBA 2018 - osalen ja miks arvamusblogina?

Mõtlesin üldse väga pikalt, kas osaleda 2018 aasta Eesti Blogiauhindade jagamise galal. Õnneks on enda kirjapanemise aeg väga pikk, seega lõpuks registreerisin end ikkagi. Just lugejate tõttu - ma arvan, et on aus, et lugejad saaksid ka minu blogi poolt hääletada, kui nad seda loevad.

Kui eelmine kord juba oli mul veidi raske kategooriaid valida, valisin ikkagi elulised blogid, kuna ma kirjutan suht-koht kõigest, mida sülg suhu toob ja kirja tahaks panna. Seekord ma mõtlesin, et aga miks, kui ma ei jaga ju peaaegu et üldse oma isiklikku elu ega igapäevategemisi?! Mida ma lõunaks söön, kus üldse elan ja milline vaade avaneb mu aknast? Mitte keegi ei tea seda ju!

Muidugi korraks mõtlesin, et äkki oleksin harivate blogide hulgas, aga meeehhh... Mida ma ikka siin suurt harin inimesi. Kõik lihtsalt loevad, paljud kaasa ei räägi, nii et ma ei teagi seda, kas mu blogi kedagi haris. Muidugi on mulle tuldud kirjutama ja ütlema (ma väga-väga tänan selle tagasiside eest!), kuidas mu blogist on olnud abi selle/tolle või kolmanda jaoks. See ongi üks kõige suurem põhjus, mis mind motiveerib blogima. Kui kirjutad midagi, aga tulemus on tume auk - sa ei tea, kes loeb ega mida ta arvab, siis ainus motivatsioon on, et enesele on kasulik blogida. Aga kui oled midagi kirjutanud ning mõni üksik ütleb sulle, et omg tnx, ma mingi sain abi/olen nõus/nägin teist vaatenurka, siis mõtled, et tohoh... need miljon mõtet, mis mul peas uitavad, need ei pea ju ainult pähe jääma. Isegi kui keegi tuleks ütleks, et wtf kui lolli juttu sa räägid, siis cmon, temas tekkis emotsioon ju ja kunsti eesmärk ongi tekitada emotsiooni. Noh ja blogi on teos, seega ehk ka kunst - minu tehtud looming on see kindlasti.

Aga siiski panin siis end arvamusblogide alla kirja, sest enamjaolt avaldan ma arvamust. Muidugi avaldan ma suures osas arvamust enda kohta ja enda vaatenurki, aga see ongi ju arvamus. Ja mina näen maailma läbi enda pilgu ja seda ma siin kirjutangi. Sekka jah analüüsid igast asjadest, mida ma elu jooksul avastanud või kogenud olen. Nii et ehk kõlbab see kategooria. Kui ei kõlba, soovitage muud.

Ma ei tea, kas on mõtet hakata siin kirjutama iga-aastast blablad, kuidas ma jätan vahel nalja pärast trükivead sisse, kasutan lohisevaid pikki lauseid ja räägin suht filtrita. Seda näeb juba lugedes. Ma hakkasin panema märkusi oma tekstide alla (nt sisaldab kirjakeelt või huumorit), aga mul reaalselt ununes seda teha :D Kirjutasin kirjakeeles (ilmselgelt ma ei kirjuta siin eesti keele kirjandit - muide, mille eest sain ma kunagi maksimumpunktid), siis peaks see lugejale nkn arusaadav olema. Kui tuleb tahtmine kirjutada ilukirjanduslikum üllitis korrektse kirjakeelega, siis seda ma ka teen ja see ongi blogi puhul kõige ägedam - kirjutad nagu soovid ja kuidas parasjagu tunned. Lugeja saab ka osa emotsioonist sel juhul ja ongi siuke kontakt lugeja ja kirjutaja vahel.

Ok, ma tahtsin tegelt rääkida, miks ma pole eluline blogi või ei eksponeeri oma elu avalikult. Juurdlesin natuke selle üle ja ma ei teagi. Olen pigem olnud omaettehoidev oma mõtete ja eesmärkidega, jagades oma elu pigem lähedastega kui avalikult. Ja no eks see kandub ka igapäevaellu. Hea, et mu lähedased üldse teavad, kus ma käin ja mida teen lol :D Ma olen terve elu olnud nagunii introvertne, vaagin oma mõtteid rahus ja kellegagi arutan siis neil teemadel. Samal ajal on mul ka küllaltki savi, kus või kes mind keegi jälgib. Vahib binokliga mu aknasse, siis mis mul sellest - mina elan oma elu edasi, pole mul aega juurelda, et keegi mind stalgib, kuni ta mind ega lähedasi ei kahjusta. Või et uurib välja, kus on mu auto või kus ma elan - no ja siis?! Mis ta selle teadmisega siis teeb :D Mind näiteks ei huvita üldse, kus keegi elab või midagi sellist, seega miks peaks see kedagi teist huvitama minu puhul?

Ja noh, kõik teavad üldiselt, et käin ülikoolis ja mis umbkaudu mu teadustöö on. Oma eelmist teadustööd olen ainult ühe korra blogis maininud. Samas nagu, kõik teavad, et ma teen teadust, aga keegi ei tea (kes avalikult jälgib ja isiklikult ei tunne), kuidas mul läheb koolis, mida ma üldiselt õpin parasjagu, kuidas eksamid lähevad, millised on õppematerjalid, miks ma koolis sellise aja olen käinud, mis mu hinded on jne. Muide, see viroloogia - sellega püüdsin olla esimest korda elus avalikum läbi Snapchati, selle eksam läks hästi ja tänan kõiki, kes minuga kaasa arutasid sel teemal! Mulle meeldis seda õppida. Korra üks postitus mul oli koolis ettekannete tegemise kohta, aga isegi see oli mul küllaltki emotsioone kirjeldav, mitte otseselt, et mida ma seal siis ette kandsin. Keegi ei tea ka seda, kas mul koolist siiber või õpin rõõmuga või mida ma pärast kooli teen. Kes minust saab, mis on mu eesmärgid, kuhu ma suubun. Millised on olnud minu unistused, mida ma haridusega peale hakkan, kas lähen edasi doktorantuuri või jätkan millegi muuga või õpin üldse midagi muud. Nojah, nüüd tuli seoses kooliga ka teised teemad välja. Põhimõtteliselt ma pole kunagi avaldanud avalikult enda eesmärke, isegi mitte otseselt bucket-liste, mida ma elus kavatsen ära teha (kuigi mõni selline postitus isegi on). Pigem siis olen rääkinud, kui asi on tehtud.

Kõik teavad, et olen hetkel rase, aga keegi ei tea, kuidas ämmaemandaga on, kus arvel olen, mida ma seal räägin, mida ultrahelis veel öeldi ja muud sellist täpsemat asja. Rasedus on küll üks asi, millest ma räägin küllaltki avalikult.

Ma ei teagi, miks ma ei tunne mugavalt ennast neist teemadest avalikult rääkimist. Ma lihtsalt ei taha. Mulle meeldib, et mul on nii suur isiklik ruum, mida ma jagan oma sõpradega. Ja noh sõpradest rääkides. Keegi nö avalikult ei tea, kes on mu sõber, millal ma sõpradega kohtun, mida koos teen, mida mõtlen ja räägin, kuidas neil läheb jne. Seda juba seepärast, et kui mina võin olla üksi avalik, siis austan väga teiste inimeste privaatsust. Mulle ei sobi, kui midagi teen avalikult MINA, aga siis lisatakse sinna juurde mu sõber ilma et ta seda sooviks! Muidugi kui inimesel pole vahet, mida teeb meedia - siis võib ta ka minuga pildil poseerida. Näiteks naljakas oli see, kui üks sait tegi kunagi sellelt Positivuse tripilt uudise, sest poseerisime sõpradega juhuslikult otse pressitelgi ees. Kas uudise tegijad tegelikult teadsid, kellega sinna läksin, kes need inimesed on ja miks ma nendega olin? Noh, teadsid, aga meelega kirjutasid nagu see tüüp seal kõrval oleks mu uus mees (tegelt oli tema tüdruksõber sealsamas, lol). See näide demonstreerib praegu ka kollase saidi uudisväärtust.Või näiteks mu "lemmik" - üks sõber lisas minuga pildi ja kõige kollasem sait tegi uudise, nagu see oleks mu uus mees. Khm... mul on mitme erineva sõbraga pilte ja selfisid - kas need on kõik mu uued mehed/naised?! Nagu nüüd näete, kas ajakirjanik uudise teeb, on juhuslik ja tema suva järgi. Ja pealegi on teada, et uudiseid ei tehta kunagi tarkadest asjadest ning keegi mitte kunagi ei jälita sind kaameraga. Ma võin tänaval oksendada ja keegi ei tee üldiselt uudist. Selleks peab ikka hea õnn olema. Aga uudis tehakse nii, et sinu kontosid stalgitakse ning otsitakse sealt infot. Näiteks üks neist saitidest on kõige valelikum. Kuid muidugi on ka mitu viisakat saiti. Üldiselt on nii, et isegi kui mulle ajakirjanik helistab ja küsib midagi, siis võib ta info kirjutada ka sellise nurga alt, et uudis parem oleks lugejatele ja talle. Hüva, selle pika plära mõte oli praegu see, et mu elu saab endiselt olla täiesti privaatne olenemata sellest, et minust kirjutatakse kuskil mujal peale minu blogi :D Tuleb lihtsalt arvestada, et keegi mu sõite ei jälita, keegi mu sõpru ei imetle ning keegi üldiselt igapäevaelu ei jälgi. Keegi ei tea nkn, mida ma igapäevaselt teen. Väga lihtne on varjata. See ongi minu jaoks privaatsus.

Ja kogu selle eelmise jutu point oli ka see, et nagu näha, on minust kirjutamine nii suht juhuslik, et mind ei morjenda. Ma lähen teen, mida mul on vaja teha, mõtlemata teist kordagi sellele, kas keegi peab mu tegemisi uudisväärtuslikuks või mitte. Kui tuju tuleb, lähen osalen mõnel võistlusel, käin väljas või joon teed - kui sellest uudis tehakse, pole see minu asi ju üldse. Muidugi lugu on teine, kui teos on autoriõigustega kaitstud ning selle levitamine on keelatud. Siis on asi hoopis seaduserikkumises, sest mis autor sooviks, et nt tema raamat avaldatakse talt luba küsimata? Ja see mõjutab mind küll, sest mina ei ole tahtnud, et minu teost kasutatakse enda tulu teenimiseks.

Jälle mu teema läks mujale, heietan siin niisama, aga jah, ma pole veel nii kaugele jõudnud, et avalikult rohkem endast rääkida. Mul läks näiteks tohutult aega, et avalikult tunnistada enda depressiooni ja ärevushäireid. Ja see, et ma rääkisin oma toitumishäirest - täiesti raske oli see minu jaoks. Aga nii kui olen saanud räägitud, hakkab samas kuidagi parem (sest tänu mu jutule võivad saada abi ka teised). Ma olen paar korda proovinud, nt teha snappe või midagi, aga siis hakkan ma ikkagi rääkima sellistel teemadel, nagu elukogemused jms. Ehk siis lähen jälle oma privaatsuselt automaatselt üle elukogemustele. Ilma, et ma isegi aru saaks :D Nii et seepärast ma arvangi, et ma olen mingi omaette arvaja.

Ja üldse kus ma elan - see pole midagi nii erilist, aga seda ei tea ka paljud, sest mul on jäänud mulje, et inimesed arvavad, et ma elan Tartus. Ei ole nii. Elan Tallinnas, õpin Tartu ülikoolis ehk siis vahepeal Tartus. See on pikalt nii olnud. Nojah, muidugi täpsem oleks öelda, et loengute ja seminaride ajal ja kui Tartus on asjaajamisi, siis sõidangi Tartu ja elan kus parajasti elada on. Ja muul vabal ajal eelistan Tallinnas olla, see linn meeldib mulle hulga rohkem. Noh ja autoga sõidan siis edasi-tagasi mööda seda maanteed. Ehk siis üldiselt sõidangi nädalas paar korda seda vahet, vähemalt siis tegin seda, kui argipäeviti olid loengud ja seminarid ning nädalavahetuseti ma Tartu passima küll ei eelistanud jääda. Mõni üksik nädalavahetus olen jäänud Tartu ja alati olen kahetsenud. Lisaks vahel olen muudes asukohtades ka. Paljudel on see elukoht segi läinud tihtipeale - et arvavad, et ma elan Tartus. On ka mõni väga suur fänn, kes ongi binokliga jälginud, teab, kus pargib mu auto ning millises majas elan Tallinnas - braavo! :D Aga mida ta teeb selle teadmisega ja kuidas see minu elu muudab? Minu meelest võiks ta tulla tere ütlema, aga seda ei tehta -.- Seega loogiliselt võttes poleks probleemi ju jagada oma isiklikku elu, sest midagi halba ei juhtu (loodetavasti).

Olgu, aga teeme siis seekord nii, et kirjutage mulle kommentaaridesse või kuskile instasse või snappi vms, kas ma teie meelest peaksin veelgi privaatsem olema või ei. Ma ei hakka lubama, et kunagi tulevikus kirjutan avalikult, mida täpselt päeval teen jne, aga äkki kunagi saabub see aeg, kui tahan ise seda teha. Eks kogemuste jagamisega see järjest tuleb. Kogemused on ju ka oma elu. Nii et seni olen ma jaganud enda elu sel määral nagu mugav on. Ja seni on olnud mugav olla mul privaatne avalikult - seda on mulle isegi öeldud. Aga samas, ei teeks ju paha, kui vb alustaksin enesetutvustustega, nt instastorysse panin kunagi neid kuvatõmmiseid, kus enda eelistusi märkisin. Ja mu sõbrad võivad endiselt rahuneda - esiteks mitte kunagi ei saa tuntuks kellegi sõbrad või sugulased, kui nad just ise teadlikult midagi selleks ei tee. (Nt ma võin kirjutada, et mu sõber Mari tuli minuga poodi, kuid see ei muuda teda ju kuulsaks. Kuulsaks saaks ta siis, kui läheks esineks mitme intervjuuga mitmekordselt ja ütleks sada korda, et ta on ka minu sõber.) Ja teiseks ma ei kavatsegi endiselt enda sõpru mainida kuskil ilma nende nõusolekuta. Kuna ma olen ise väga privaatne inimene, siis tean, mis soovid võivad neil olla. Kui nad tahavad või on neil suva, kui neid mainin (sest nad teavad, et nii midagi erilist ei juhtu), siis minugipoolest.

Magusainete toppimine toitudesse - väkk

Nii mõnus on oma isiklikus blogis kirjutada kõike, mida sülg suhu toob, kontrollimata pingsalt ka kirjakeele korrektsust :D No eks see ole tegelikult ju blogi mõte ka, muidu poleks mõtet, kui ma siin äärmiselt viisakas oleksin. Pealegi blogi kasutamine/levitamine loata pole nagu lubatud, seega ei tohiks olla mul probleemi, et see kuskile lampi levib nagu varem kippus juhtuma.

Olgu, see eelnev pole oluline. Oluline on see, et läksin üks päev Selverisse jälle, et osta jälle mingi kirsikompott, mis mulle viimasel ajal nii meeldima on hakanud. Vaatan siis, et mingisugune kompott on allahinnatud või soodsam. Kuna ma olin nagunii suht suvalt neid pidevalt võtnud, siis võtsin seekord selle odavama toote suht suvalt. Nagunii kõik on täitsa sarnase maitsega olnud - peaasi, et kive sees pole. Head ja toredad toidud.

See oli hea

Läksin siis koju ja hakkasin sööma. Ja tundsin, et kuidagi teistmoodi on. Vaatan pakendit - murelikompott. Eks ma poes juba ka vaatasin, et see nagunii murelikompott, aga mis suur erinevus neil nagu väga ikka olla saab. Võtan siis edasi mõned murelid seal ja lähen istun niisama. Ja kui niisama istun, siis tunnen, et imelik maitse on suus. Nagu selline häiriv, et tahaks millegi muuga suud loputada, sest see imelik maitse ei lähe ära.

Ja ma juba tunnen selle kuradi imeliku maitse kaugelt ära! Tavaliselt on süüdi magusained! Rõve pask mu meelest! Vaatan siis koostisosi (mis tavaliselt kirsikompotil on mingi kirsid ja vesi vms) ja ongi - kuradi sahhariin sees! Räige! No ega ma mingi magusaine pärast tervet kompotti söömata ei jäta, aga iga ampsuga oli tunne, et mul vist kaob järjest isu kirsikompottide järgi ära. Pealegi olid sinna mitmed kivid ka sisse jäänud.

Ja üldse milleks toppida magusaine kirsi- või murelikompotti? See on nigunii ju magus värk! Mida ma selle magusainega peale peaks hakkama?! Kaloreid sealt ei saa, on niisama kuradi suhu jääv jälkus.

Appi! Ma kunagi hakkasin vihkama seda populaarset magusainet steviat. Söön ma rahus proteiinibatooni ja mingi kleepuv mõru maitse on juures. Ja mitte kohe - vaid ikka pärast ampsu võtmist jääb sul suhu nagu sülg! Ja no viisin otsad kokku, et igas batoonis, kus sees on stevia, see on pask. Nii siis jäid väga mitmed batoond mu menüüst välja selle lollaka stevia pärast. Jätku panemata, ausõna... Vahel on ka suhkrust ikka jumala siiber ja siis võtad suhkruvaba asja, aga on magusaine sees, mis on veelgi hullem! Issand, ma tahaks ometi ilma lollaka suhkru ja magusaineta asja süüa, kui võimalik, eks!

Siinkohal kiidan Proteiinikohukest, mille ma olen avastanud. Esiteks on see ilusas musta värvi pakendis ja teiseks on seal kõik pahamaitseline jura puudu! Tahad vähese suhkruga asja - palun, nagu taeva kingitus ja pole veel jubedaid magusaineid ka! Maitse imehea selle tõttu! Miks ma sellest räägin, ongi selle mõttega, et saab ju vabalt vähema suhkru ja ilma magusaineteta hakkama - asi maitseb superhästi! Onju, toiduainetetööstused - võtke lihtsalt eeskuju!!!!

See stevia - mõnes kohas on see isegi norm. Näiteks roheline Nestea on olnud pikalt hea mu jaoks ja seal on veits steviad sees, aga ei riku maitset ära. Aga nt Coca-Cola Zero - ma ei tea, mis seal sees on, aga see jook on nagu magusainete kokteil. Coca-colat joon mina ainult selle mõttega, et saada palju suhkrut. Aga kui seal polegi suhkrut, siis mina ei näe küll kokal mõtet. Eriti kui suhkru asemel on jälkus. Jätku siis üldse kõik välja :D Igatahes kiitus, et neil on olemas ka tavaversioon suure suhkruga.

Ma olen inimene, kes armastab tohutult juua - mahlad, erinevad veed jms. Kuna joon nagunii umbes 5-6 liitrit päevas, ei ole minu jaoks probleemi ära maitsta erinevaid tooteid. Vahel on mõni uus põnev vesi tulnud lettidele. Ja mu pettumus on tihti suur, kui ostad ära ja proovid - ning maitsest tunned jälle, et mingi jälk magusaine on keelele pesitsema jäänud. No milleks... Ära jood nagunii, aga ei saagi uut lemmikut või siis lülitada oma jookide valikut suuremaks. Pealegi jookidest rääkides on ikka nii raske ilma suhkruta vett leida. Vahel tahaks nagu mingit maitset, aga suhkrut on ületopitud. Ma saan aru, et on veidi suhkrut, aga mõnes on nii palju suhkrut, et ma võiks sama hästi kodus suhkruvee pudelisse segada - tunne on pärast joomist sama. Seepärast on mahlad head, aga no neis on kindlalt alati lisasuhkur sees... Nagu... Puuvili või millest iganes mahl on tehtud, on ju nagunii suhkrupomm, siis milleks panna lisasuhkur veel joogi sisse?! Vot sellest ma aru ei saa... Aa, tegelt saan aru - mõni tarbija ju armastab suhkrut ja kui tootja lähtub rahast, siis paneb ta suhkru sisse, sest "muidu pole joogil maitset". Ma olen mingi üks vähene mõttetu, kes vingub sellise asja üle ja minuga ei arvestata. :D

Ma olen pikalt olnud inimene, kes usaldab enda organismi toiduainete koostise määramisel. Ma ei vahi kõiki pakendeid silmad grillis peas, sest ma parem söön asja ära ja pärast mu organism otsustab, kas suhkrut, soola jms oli palju või vähe ja annab mulle märku. Aga siin ma jälle tahaks vinguda, sest teate kui raske on leida suhkruvabu asju! Leiad suhkruvaba asja, aga siis on sees stevia või muu pähh asi (ja suhkur ka ikkagi?!). Nii et ma tõesti kiidan neid tegijaid, kes pole oma lollaka optimaalse tarbijapetmise teed läinud ja lisanud "suhkruvabadesse" asjadesse suures koguses muid maitsega asju.

Seda eriti juhtub, kui ise süüa ei tee (sest kui teed mingitest toorainetest, kus on sinu kontrolli all see rõve suhkrukogus), ja poest ostad snäkke, siis päeva teises pooles on ikka räige suhkru üledoos. Näiteks ükskord tahtsin õhtul kinno minna ja tahaks midagi head juua, aga pole! Küsisin kinoteenindajalt, milline oleks suhkruvaba jook ja ta ütles, et vesi. Minu meelest see näide illustreerib väga hästi toiduainetööstust. Iga asja sees on suhkur ja suhkur või siis magusaine ning sul polegi midagi normaalset süüa. Saa suhkruüledoos või ole söömata. Eks ma siis vee võtsin, sest janu on koguaeg.

Sellest suhkrutega toiduainetes liialdamisest räägib ka film "That Sugar Film". Kui ma seda vaatasin, viisin mitmed otsad kokku! Vot seepärast ma peangi poes end lolliks otsima, kui ma päeva lõpus olen suhkrust nii tüdinud, aga ei leia poes midagi head ilma suhkruta. Seal räägib hästi ära, kuidas on väljaarvutatud see optimaalne suhkrukogus, mis maitse tarbija lollitamiseks väga nämmaks teeb - ja see suhkrukogus on suur. Seega eriline au mul Proteeinikohukesele jälle, kus seda optimaalsusvalemit pole vist kasutatud (maitse järgi ütlen).

Ma olen inimene, et kui tahan magusat, siis ma ka söön magusat. Kui ma tahan soolast, siis ma ei taha, et mu soolase kanakastme sisse on topitud suhkur - või veel hullem - magusained. Oleks minu hääl veidigi kõvem, ma teeks midagi, et toiduainetööstused muutuks normaalsemaks. Aga noh, nende jaoks on oluline raha ja suhkrusõltuvuses tarbijad ei taha ju süüa, kui toidus pole kilode kaupa magustajaid sees. Aga no... tehku siis oma toit päriselt maitsev ja hea, et ei peaks halba maitset magustajatega peitma.

Nii et jah. Ma tegelikult olen toitude osas pirtsakas, aga tegelikult ei ole ka :D Kui aru saite nüüd sellest tekstist nii. Mul pole maitse nagu peamine oluline osa, aga mu organismi enda vajadused on oluline osa. Et söön ära ikka, lihtsalt raske on leida heamaitselisi asju. Pealegi toidud on päris igavad mu jaoks, sest sööd selleks, et elada - muud varianti pole. Seepärast söön ma pirtsutamata ära ka magusainete ja suhkruga asjad, kui need mul juba nina ees on, aga lihtsalt tore oleks vahel ka toitu rohkem nautida (kui see üldse võimalik on).

Vingumine olematute rindade üle

Ma olen seda teemat suht vältinud, aga täna tuli Youtubes ette mulle üks video, kus rääkis, kui positiivne on omada väikeseid rindu.

Video iseenesest on tore ja positiivne. Peaaegu iga selle video "head" asja kuuldes mõtlesin ma, et mul nii täitsa ei ole :D Võib-olla olen mina see ainus õnnetu, aga nii positiivne mul küll elu pole olnud olematute rindadega nagu ta seal videos rõõmustab. Ja nüüd ma ei jaksa enam, mul on kaas pealt ära lennanud, tahaks selle üle vinguda. Kes ei viitsi hala kuulata, ei pea lugema. Ja lisaks!!! Mul on nüüd täielik õigus oma arvamust avaldada, sest rasedus on mu rindu suurendanud, seega ma tean nüüd täpselt, milline erinevus on: olematud rinnad vs väiksed rinnad, millele ma siin keskendungi! Rasedus muutis mu olematud rinnad õnnekombel väikseks - jagan ka teiega selle muutuse mõju oma igapäevaelule! Ka selles videos keskendub ta rohkem väikestele rindadele, mitte olematutele.

Defineerin siin kohe need kaks asja ära: väiksed rinnad - lihtsalt mingi pisem rind, mis on väike ehk siis see eksisteerib (nagu mul praegu lausa). Kuna inimestele meeldib korve mängu tuua, siis ütleme, et see on A, nt 75A. Saate ju ise aru, et siis peab ju midagi olemas olema, ehk siis väike. Olematu ehk lame rind - vaevu on rind eksisteerimas (võib mehega sassi minna). Ütleks, et mõõtude poolest nt 75AAA. Enne olid mul väga lamedad, nüüd väiksed :) Ise olen õnnelik, sest elu muutus enda jaoks paremaks. Ausõna.

Aga et mõni nüüd küsib, et omg sul pole ju olnud olematud rinnad, mida sa ajad?! Kohe ütlen ära, et ega ma loll ei ole. Kui ma olen selles vallas ebakindel - tunnen end ebamugavalt, kui see omadus eriti välja paistab, siis ilmselgelt kannan ma rõivaid ja riietust, mis tähelepanu sellelt kas kõrvale juhiks või siis väga sobivat lõiget. Seda peamiselt iseenda heaolu nimel. Poes saab ju riideid proovida ning ma ei osta kunagi riideid nii, et ma ei tea, kuidas see mu seljas on. Kuna rinnakude oli mul väga lapikult olemas, siis sai seda ikkagi kasutada. Mul üks reegel, millest ma lähtun: kui ma näen ilma selle riideta parem välja, kui riie seljas, siis seda riiet ma ei osta. Enamasti ostangi ma selliseid, mis tähelepanu viiksid olematutelt rindadelt kõrvale. Sama ka bikiinide kohta. Isegi väike lõikeerinevus võib kehas märgatava muutuse teha. Ma terve elu ju enda kehas olnud, seega ma tean hästi, kuidas diilida sellise probleemiga nii et teised arugi ei saa.

Vaadake kasvõi seda mu valikut selliseid bikiine kanda. Lõige soosib hästi keha, tuues välja rinnad. Bikiine ostes proovin ma alati mitmeid erinevaid, jänest kotis ma osta ei saa, sest tegelikkuses isegi tavaline kolmnurkne lõige erinevate bikiinide puhul võib väga suure erinevuse luua (nt kui suur on kolnurk, kuidas saab sättida, milline serv on laiem jne). Muidugi on bikiinide sees vatt, lol, ilma ei saa ma.

Räägin südamelt ära, et olen selles osas olnud ka ebakindel terve elu. Kuna mul üsna selline ümar rinnakorv ja kõht ei ole ka mingi mega-skinny-lame, õlad ka veidi längus, siis ega lame rind mind just suurt ei ole kaunistanud. Muidugi on mind sellega kiusatud. Ma noorena kartsin, et mõne mehega voodisse minnes mees jookseb ära, kui mu push-up ära tuleb seljast, aga nii ei juhtunud. Juhtus vaid nii, et mees rääkis mind hiljem teistele taga, et mul olevat rinnad puudu -.-

Lisaks mainin selle ka ära, et ma ei taha siin selle postitusega unistada, et mul oleks hiigeltissid! Inimestel on kange komme kohe arvata, et kui ma ütlen, et olematu rinnaga on raske, siis "aga hiiglaslikega oleks veel hullem!" Jah, oleks, ma suudan ette kujutada! Aga ma räägin olematu vs väike/keskmine! Postituse eesmärk on rääkida oma kogemusi lamedate vs väikeste rindadega. Mul pole vaja hiiglaslikke. Isegi kui ma olen unistanud sellest, et mul on rinnad, olen unistanud pigem väiksemapoolsetest, mis läheks rinnahoidja sisse. Pole vaja hakata ütlema, et hiigelsuurtega on hullem, sest see ei pane mind ümber mõtlema selles osas, et väiksemapoolsetega oleks parem kui lamedatega. Eriti, et nüüd on mul oma isiklik kogemus olemas (väike vs lame). Ehk siis jah... väikeseid olen tahtnud oma olematute asemel. Jutt siin postituses on lame vs väike/keskmine.

Vaatame siis video iga rõõmuhõiset ning panen selle oma eluga siduma! Eriti seoses sellega, et varem olin ma lamerind, siis nüüd olen väike rind ning millised erinevused on see mu ellu toonud!

Alustuseks see neiu räägib, et on elu jooksul õppinud, mida kanda, et end enesekindlalt tunda - täpselt sama olen ka mina teinud. Õpid elama oma kehaga ning rõhutama muid osi endast. Mul on olnud aegu, kui suisa võimatu on leida poest riideid, kuna mitmed riided on mõeldud ikkagi inimesele, kellel seal rinna peal midagi ka on, seega mõjub lõige kuidagi väga hullusti. Nagu märganud olete, kannan ma liibuvaid riideid ning mulle on aja jooksul saanud selgeks, et see lõige on parim mu kehaga. Võite laenata mulle oma mingeid teisi pluuse ja riideid, kui ei usu ja kontrollida.


1. sa ei pea kandma rinnahoidjat. Ma olin varem väga ebakindel ja kandsin rinnahoidjat, sest see andis mingigi illusiooni. Aga kuna see mulle valu tegi aastaid, siis lõpetasin ainult enda heaolu nimel. Hullult häbenesin, kui pole rinnahoidjat, aga nüüd ei kannagi, kui ei taha. Muidugi rinnahoidjaga näevad kõik riided paremad välja, aga selline see elu on. Ise ei pea peeglisse vaatama ju, et näha, et kõht on rohkem eespool kui rinnad :D Nii et see on tõesti hea. Nüüd väikse rinnaga ei kanna ma ka rinnahoidjat, kui ei viitsi.
Siin mainin ära selle, et varem lameda rinnaga oli väga raske kanda rinnahoidjaid, sest kõik tegid valu (kuna olid rinnakoe peal ja rinnakude on mul kuskil kaenla all juba - lapikud). Seega ei olnud mingit toestust, käsi üles tõstes liikus rinnahoidja ülespoole, tehes veel valu. Muidugi ma proovisin igast bralette ja spordikaid jne - vahet ei olnud ju, sest alumine serv pigistas ikkagi rinda ja tegi valu.
Nüüd väikse rinnaga on elu kardinaalselt parem! Ma leidsin kapist oma 75A push-upid, mis olid mulle varem ilmselgelt suured, aga nüüd on need parajad! Nagu omg! Ma olin nii õnnelik. Lisaks seda valu ei esine enam, kui rind on suurem. Ehk siis rind sobitub paremini rinnahoidjasse ning rinnahoidja ei sooni niimoodi rinnakoe sisse kui enne. Lame vs väike - võidab väike.

2. Saad joosta nagu tahad ega pea muretsema ebamugavuse üle. Ma veits ei nõustu. Kui ma olen jooksnud riietusega, mis pole nagu eriti rindade vastas (ehk siis nt pole rinnahoidjat ja pluus ka lõdva), siis ega see eriti mugav pole. Ikkagi midagi hüpleb seal millegipärast, aga õnneks kätt peal hoides saab hakkama küll. Nüüd pole ma midagi aru saanud, et muutunud oleks, sest pole joosta viitsinud. Lame vs väike - ei tea.

3. Sa ei saa soovimatut tähelepanu. Vot see on asi, millega ma eriti nõustuda ei saa. Ma noorena sain just negatiivset tähelepanu selles osas, et mul pole rindu. Küll seda vahiti, irvitati jne. Ka nüüd olen näinud, kuidas inimeste pilgud on ikka sinnapoole läinud ja see teeb mul oleku natuke ebamugavaks (selline tunne, et nad mõtlevad, et mul seal puudu lihtsalt - enesehinnangu värk). Lisaks oli noorena mitu situatsiooni, kus nt sõbrannad tõmbasid meelega rinnahoidjad hästi pingule, et minna meeste tähelepanu saama ja naersid minu üle, et mina ei saa seda teha, sest mul pole seal midagi. Ja siis käisid uhkelt niimoodi poiste ees. Oleksin tahtnud ka sedasama tähelepanu saada, sest nüüd olen "positiivse" tähelepanu puuduses, kuna nooruses jäi osa saamata. Ehk siis see tähelepanu, mida jagatakse neile, kellel on mingigi rind. Muidugi nüüd on mul väiksed rinnad ning pannes push-up rinnhoidja selga, paistavad need hästi välja. Kuna mul vanast ajast on jäänud nagu megasuper push-upid, siis need teevad ikka päris suure töö nüüd :D Inimesed on tulnud mulle kirjutama, et "rasedusega on tiss kasvanud". Järelikult ikka seda märgatakse väga. Siin eelistan iga kell väike vs lame - väike.

4. Sa saad magada oma kõhul. Üldse ei nõustu kahjuks ja see on väga kurb, et see rõõm on mul saamata. Mul esinesid tihti valud rinnas, kui magasin külje ja kõhu peal. No kõhu peal magades on valu garanteeritud, ka külje peal olles lõi sisse väga tugev terav valu, mille tõttu ma ärkasin ja pidin teise külje keerama või selili minema. Ilmselgelt käisin sellega arsti juures, aga seal ei leitud midagi. Seega on aidanud mind väga rinnahoidjate mittekandmine. Selili magamine on mu kõige vähem lemmikasend, aga kahjuks olen pidanud just seda asendit harrastama. Ja nüüd, kui mul pole lame rind - nüüd saan magada külili, sest kuna rind on suurem, siis see liigub nagu keskemale (kui aru saate). Ehk siis enne oli lame ja see tähendab, et ma lömastasin külili oma rinda. Nüüd on see veidi suurem kui enne, seega saan selle lükata kuidagi mugavamalt keskemale ja see ei jää mu külje alla. Ehk siis väiksed vs olematud - eelistan väikseid, sest nendega on magamisel väga palju mugavam!

5. pole seljavalu ja rippuvaid tisse. See on jälle asi, mida võrreldakse väike vs suur. Väikestega ei olegi alati seljavalu, aga tissid võivad rippuda ka väikeste rindade puhul ja see sõltub väga suures osas geneetikast. Nt aborigeene vaadates on neil selline geneetika, et rinnad kipuvad rippuma. Isegi väike ja siis see näeb välja nagu kivi sokis. Seega ei ole siin mingit vahet. Nagu venitusarmid on suures osas geneetilised, on ka see geneetiline. Pealegi seljavalu?! Oi, kus ma olen kannatanud olematute rindade puhul seljavalu, sest olen kandnud rinnahoidjaid ning seetõttu hoidnud õlgu pinges, sest muidu teeksid rinnahoidjad valu rinnakoele. Väikeste rindadega nüüd on mul veidi parem, sest ei pea õlgu nii pinges hoidma. Rinnahoidja peaaegu jääb rinna taha pidama kätt tõstes või liigutades, seega on ka valu väiksem. Siin on kindel võit olematu vs väike - väike! Seljavalu eksisteerib kindlalt olematute puhul, kui soovid kanda rinnakaid.

Nüüd räägib ta nõuannetest ning lähme sinna edasi.

1. Parimalt sobivad riided. Siin räägib ta sama juttu, mida mina enne rääkisin ning see on ju mõistlik.
Kanda toppe, millel õlgu pole. See on asi, millega ma ei saa üldse nõustuda kahjuks olematute rindade puhul. Mul on päris laiad õlad ning kui olen sellised riided endale selga pannud, näen ma konkreetselt transa välja :D See tundub naljakas, aga jah, nagu mehe kehas oleksin. Mulle jah lihtsalt ei sobi. See sobib kindlasti siis, kui omada kitsamaid kondisemaid õlgu. Kes ei usu, laenaku mõnda sellist riietust mulle ja vaadaku :D Hea meelega näitan. Ma juba olen sellistest riietest loobunud ning ma ei tea täpselt, kuidas nüüd oleks need kui rinnad on väiksed, mitte olematud. Ühte ma kodus proovisin, millel olid õlad puudu ja ütlen ausalt - sobis hulga paremini kui enne (siiski mite ideaalselt). Seega võidab võistluse lame vs väike - väike! Tegin teie jaoks ka ühe pildi, kus mul on juba väiksed rinnad sellise topiga ning vaadake ise, kuidas teile meeldib. Väike vs lame - väike!

Õlgadest katmata topp väikeste (mitte olematute) rindadega. Mainin ära, et ilmselgelt on siin rindade sees ka vatt (sest ilma vatita selliseid asju ma ei ostnud).

Halterneck - mulle keskmiselt see sobib, aga siis, kui seljas on rinnahoidja. Seega siin saan nõustuda. Õlad tunduvad küll suht suured minu puhul, aga kui mingigi rind on olemas, ei teki eriti transatunnet. See halterneck eeldab siiski, et õlad pole laiad ja et on olemas mingigi rind, mitte lamedad. Kahjuks jälle võidab väike rind. Sellel neiul on näha, et on väga kenad kitsad õlad, seega see ongi talle sobiv stiil.
Riietus lõdvem ülalt ning kitsamalt istuv altpoolt. See on väga tõsi! Selliseid riideid on raske leida, aga sobivad superhästi ning tõesti teevad kõhu veidi saledamaks ning rindadelt võtavad tähelepanu ära. Olen selliseid meeleldi kandnud ning oleks neid vaid poes rohkem! Siin pole vahetki kas lame vs väike.
Bandeau bikiini - siin ei nõustu ma üldse. Seda jälle mu laiade õlgade tõttu ning lisaks toob bandeau välja ka mu esiletungivad rinnalihased. Seepärast pole te kunagi mu seljas bandeaud näinud. Kolmnurkne bikiini teeb oma tööd hulga paremini minu puhul. Tegin teie jaoks spetsiaalselt ka bandeau pildi, sest ühed sellised mul on, mis lausa sobisid. Ostsin need, kuna ma väga-väga tahtsin ikkagi bandeaud kanda olenemata sellest, et see eriti mulle ei sobi. Need suht sobisid. Kuna nüüd on mu rinnad väiksed, mitte olematud, siis sobivad need veelgi paremini. Seega saan ma nõustuda mingil määral selles osas, et need sobivad väikestele rindadele. Kuid siiski pole parim lahendus minu puhul. Ta ütleb, et kolmnurkne pole nii hea, aga mulle on sobinud kolmnurkne paremini - kuid ka siin sõltub lõikest ja iga kolmnurkne tõesti ei sobi.

Bandeau bikiinilõige väikeste (mitte olematute) rindadega. Sees vatt.

2. Jäta meelde, et sul ei ole vaja dekolteed ja ole enesekindel. See on täiega tõsi. Kui mul oleks olnud enesekindlust kanda riideid, mis näitaksidki välja, et mul on puudulik partii, oleks ma seda rohkem teinud. Ma küll üritasin, aga eks enda sees tekib ikka suht suur ebamugavus, kui oled sellel teemal kiusamist kogenud. See on olnud pikk töö ja vaev ning noh... nüüd juba julgen rohkem küll jah. Tihti kui olen kellelegi vingunud, et mul pole rindu, on öeldud "vähemalt on sul tagumik" ehk siis mingi great asset on mul ikka. Tulebki keskenduda muule positiivsele enda keha küljes ning saada üle vanadest armidest.

3. tõmba tähelepanu teistele kehaosadele. Seda ma teen meeleldi :D Tõsi ka. Ja täiega õige, et see tuleb kõik ajaga.

4. Hangi sobiv rinnahoidja. Ma olen rinnahoidjate otsimise spetsialist. Olen kõik lõiked ära proovinud ning leidnud endale sobivaimad. Muidugi Eesti poodides on valik väike ning raskust lisab ka see, et mu rinnad on hästi suure pindalaga ehk siis algavad kuskilt kaenla alt, kuid väike korv rinnahoidja puhul ei ole nii suure pinna peal (ehk siis põhjustab see seljas valu). Muidugi olen ma endale sobivaid leidnud, tean oma lõiget. Seega see parandab asja jah, kui tead oma suurust. Lihtsalt ma õmbleks meeleldi ise endale rinnahoidjad, sest ikkagi ma kannatan seda, et korvi serv surub rinnakoe sisse ja mu rinnad ei ole keskel, nagu rinnahoidja nõuab. Nagu öeldud, on nende pindala meeletult suur. Seega jah, peaksin laskma end professionaalil mõõta. Ükskord läksin poodi, kus pidid nad ise vaatama, aga ei mõõdetud. Seega ma ei tea, kus seda täpselt saaks teha. Kui ise proovisin netis mõõta mitmete parameetrite järgi, siis oli see aadress küll et "omg võta ühendust meie spetsialistiga". Seal oli kusjuures nii, et etteulatuva suuruse poolest pidin valima kõige väiksema, aga see, kui kaugele rind külgedele ulatub, tuli mul kõige suurem suurus :D Seepärast see aadress ei teadnudki. Nii et jah, kui keegi teab, kus saab mõõta nii, et ma selle eest räiget raha ei maksaks ning ilgelt kallist rinnahoidjat ei peaks ostma, võib soovitada. Aga kardan, et minu omadele ei leiagi sellist sobivat rinnakat, sest rinnad on kuidagi sellised väga suure pinna peal ja ükski väikse rinnakorvi rinnahoidja ei ole ju suurepinnaline.



Lõpetuseks ütlen, et elu väikeste rindadega on kõvasti mugavam kui olematute rindadega. Selle lause pühendan kõigile neile, kes on üritanud öelda, et "väikestega on ju parem kui hiiglaslikega!" Jah, ongi! Aga olematutega oli kõige hullem. Palju on mulle jah näkku öeldud, et mul nii ilusad rinnad (selja taga vist teist juttu aetud), aga mis mul tegelikult sellest, kui mul iseendal ei olnud mugav. Tähtis on end oma kehas hästi tunda, selleks pingutasin ma pidevalt, aga kuskil saabus ikkagi piir olematute rindadega. Näiteks need valusööstud ja raskused riiete leidmisel. Väikestega on tõesti hulga parem! Seega, neil ei olnud õigus, kes kiitsid mu olematuid rindu, et nendega hea on. Ärge endale selliseid väga lamedaid tahtke.