Toitumishäire

See on valus teema. Aga esiteks kui ma seda endale juba tunnistada suutsin, olin lähemal sellele, et peaks sellest häirest ka rääkima. Mõtlesin aina enam kirjutada postituse selle kohta. Ning siis ilmus mulle telefonis ette artikkel, kuidas üks naine ütles, et isa oli põhjustanud talle enesehinnanguprobleemi seoses toitumisega. Järgmiseks nägin ma Grossi tütre lugu. Ja sain selle tõttu aru, et tuleb ikkagi lugu lahti rääkida, et meenutada jälle endale ning teistele, et vanemad on lapsele nii suur autoriteet, et mõjutavad tema elu ka siis, kui laps on juba täiskasvanu. See teadmine on vajalik mulle ja kindlasti ka teistele lapsevanematele ja tulevastele lapsevanematele.

Mul on olnud pikalt probleem toitumisega, mida ma nimetan toitumishäireks, kuigi ei tea veel, mis häire see täpselt on ja kas see on toitumishäire. Kui keegi oskab täpsemalt öelda, millega tegu, siis võib mulle kirjutada.

Minu peamine probleem on isutus: toidud ajavad mind konkreetselt öökima. Mis tähendab, et selle häire tõttu ma vältisin toitude juures olemist ja üldse söömist. Söömise ajal ja pärast söömist käis suur oksendamisega võitlemine, mida ma nimetan öökimiseks. See oli minu jaoks väga tavaline. Eriti hommikust süües. Vastik oli süüa! Kuid kuna sööma peab, sest muidu sureb ära, siis lihtsalt sõingi öökimistega võideldes. Olin oksendamise tagasihoidmises proff ning ka öökimiste varjamises proff. Kui seltskonnas olin, lihtsalt varjasin enda öökimist.
Hommikuti oli isu täiesti eriti nullis. Enamasti jõin kohvi ja sõin ühe jogurti, sest see oli lihtsaim viis energiat saada. Jõin kohvi ning pärast seda öökisin mitmeid kordi. Nüüd te teate ka, miks ma okse tagasihoidmises nii professionaalne olen. Sest olin harjunud igapäevaselt okset tagasi hoidma. Ma ei ütle, et see oleks normaalne või et see ei ole häire. Tihti oli hea minna vetsu ja seal niisama öökida, sest teised seal ei näe. Aga ma ei oksendanud, sest ma ei tahtnud. Ma ei tahtnud, et suure vaevaga sisse söödud toit jälle välja tuleb - energiast jääb ju puudu! Muidugi esines ka episoode, kus ma ei suutnud täiesti tagasi hoida ja oksendasin ka.

Isutus oli aeg-ajalt suurem, aeg-ajalt väiksem. Ärevad situatsioonid suurendasid kõvasti isutust. Kui ma seltskonnas olin, siis enamasti ei olnud mul üldse isu (ärev situatsioon). Kui isu juhtus olema, siis minu jaoks oli see ääretult suur joppamine ning sõin kohe nii nagu sain. Enamasti oli isu õhtuti. Kui vedas, et mingi õhtune pidu oli ja seal pakuti süüa, siis ilmselgelt ma sõin.

Seltskonnas oli selle häirega suht raske. Muidugi oli seltskonnas ebaviisakas, kui ei võta kooki või midagi, mida keegi suure vaevaga valmistanud on ning öeldi siis, et "võta veel!" või "nii vähe võtadki?!". Vihkasin üldiselt magusat. Aga ma võtsin ka viisakalt süüa seltskonnas ning surusin endale toitu näost sisse võideldes salaja koguaeg öökimistega. See oli mu igapäev.

Muidugi ma tihtipeale lihtsalt ei söönud. Aga sellest mul tekkiski maoprobleem, millele Rennie ega muud sellised antatsiidid ülse ei mõjunud. Käisin ka sondi neelamas ja tegin läbi prootonpumba inhibiitori kuuri. Aga ütlen ausalt, et kui mul ei oleks tekkinud valulikke kõrvetisi, vb oleksin olnudki liiga pikalt söömata. Mu organism võitles selle söömatuse vastu nii, et kui ma mingil hetkel KOHE süüa ei saa, tekkisid kohutavad kõrvetised. Ja mõnikord see kõrvetiste valu oli ainus põhjus, miks ma sõin. Kui mul ei oleks tekkinud seda valu, siis arvatavasti ma ei olekski söönud väga pikalt järjest, sest toit mulle nagunii ei meeldinud.

Todiuvihkamine põhjustas ka seda, et ma vihkasin söögitegemist. No ilmselgelt, kui sa pead vaatama selle asja peale pidevalt, mis sind öökima ajab, siis sa lihtsalt ei taha seda teha ju. Muidugi oli mul lihtsam väita, et ma ei oska süüa teha. Ju see oli minu vabandus sellele, et varjata söömishäiret ning seda endale mitte tunnistada. Ilmselgelt retsepti järgi tehes oskasin ma väga hästi süüa teha, aga ma ei tahtnud. Vastik ja öökimaajav oli mingit rõvedat toitu vahtida.

Mainin ka seda, et olid teatud toidud, millega seda öökimist ja isutust oli kõige vähem, AGA need toidud olid pm delikatesstoidud või ülikallid toidud. Ega iga päev ei raatsi ju väljas kuskil BabyBackis praadi söömas käia. Liha, salat, kartul - need olid mu lemmikud, aga need pidid olema ka hästi valmistatud. Seega, kui ma ise süüa tegin, tegin ma hästi, et pärast sööks. Süüa muidugi oli ebameeldiv teha.

 Ilmselgelt ei olnud ma valmis tunnistama mitte kellelegi (ka endale), et mul on häire ning kohe kindlasti ei tohtinud see ka mu keha pealt välja paista! Mul olid seega oma häirega kohanemiseks oma nipid. Kuna sööma peab ning oled ikka sunnitud endale võileiba tegema, siis tihtipeale lõin endale meelepette, et valmistan süüa nt (tuleviku)lastele või teistele inimestele. Nii oli lihtsam taluda toidu vaatamist söögitegemisel. Hästi hea oli, kui keegi teine ka soovis toitu, sest siis oli mõttekam toitu valmistada ning kui teine inimene isuga sööb, siis annab endale ka energiat süüa toitu.
Teine nipp oli see, et sõin kaloririkkaid toite ehk siis põhimõtteliselt ma ei jälginud üldse kaloreid, aga lootsin, et saan korralikult kõik vajaliku kätte toidust. Kellel tekib küsimus, et miks ma ei olnud anorektilise kehaga, siis see oli tänu sellele, et püüdsin saada kõik vitamiinid suht-koht kätte, üritasin ikka käia tihti maitsvaid toite söömas ning ei muretsenud üldse, et söön liiga palju. Pigem muretsesingi, et söön liiga vähe. Nt tihti McDonaldsis käimine ja muu maitsva kiirtoidu söömine oli küllaltki lihtne, odav ja tore. Ma tegelt eriti ei mäleta, mida ma sõin, aga no nt tegin makarone ja kalapulki, sest nendega ei pea pliidi juures passima ja kui ketšupit kuhjaga peale valada, siis kõlbas ilusti süüa. Hommikul sõin nt jogurti ja kohvi, lõunal päevaprae ning õhtul tegin kartuleid võiga. Nii elas ilusti ära. Ilmselgelt mingeid suuri retsepte ma teha ei viitsinud, sest mul puudus mõtlemine toitudele. Mulle meeldib mõelda, aga mitte toidust.

Aga õnneks saabus millalgi aeg, kui mu see jama muutus. Kui arst kirjutas mulle mirtazapiini, antidepressandi, mis suurendab söögiisu, siis olin nii õnnelik oma uue isu üle! Ma ei olnud arstile muidugi rääkinud, et mul isu pole, aga avastasin, et järsku tekkis isu. Hakkasin kohe korralikult sööma, et kui tolerantsus ravimi vastu tekib, oleks piisavalt rasva varutud. Tekkiski tolerantsus, võtsin jälle alla, aga sain vähemalt tunda, mis tunne oli olla normaalse isuga. Väga hea oli!

Seega elasin oma häirega edasi sellele eriti mõtlemata. Arstile vb mainisin, et muidu mul halb isu ärevusega, aga eriti sellest ei rääkinud.

Aga tekkis mu elus järsku üks suur muutus, mis muutis suurel määral mu keha ja ISU! Ja tänu sellele muutusele jõudis mulle kohale tegelikkus - mul oli enne häire. Ma siiani imestan ja olen väga õnnelik! See on rasedus!

Raseduse teisel trimestril kadus või vähemalt vähenes see söömishäire!

Muidugi raseduse alguses kadus isu täielikult ja kuna ma enne kaalusin vb 58-65 kg, siis pm enne rasedust olin ma suht normaalse kaaluga, mingi 63 vast ikka kippus olema. Kuid kaal vähenes 59 peale, sest ju on iiveldus ja värki. Ma olin okse tagasihoidmises proff ja hoidsingi seda tagasi, välja arvatud ühikas, mille hais oli nii tappev, et seal ma küll paar korda ropsisin haisu tõttu. Muretsesin täiega, et beebi ei saa toitu ja midagi ma nagu üritasin süüa.

Aga üks hetk teisel trimestril tekkis mul järsku isu ja ma olin meeletult õnnelik! See kattus ajaga, kui läksin spaasse puhkama ja seal saab korralikult süüa ja no ega ma seda isu küll ei kavatsenud käest lasta! Sõin kõike, et oleks kogutud toiduvaru kanni juurde mustadeks päevadeks.

Hakkasin endale süüa tegema kodus. Tegin kotlette, kartuleid jms. Hommikuti putru, omletti, leivasuppi jne. Muidugi kõige suurem probleem on see, et mul praegu puudub oskus toitudele mõelda. Kui keegi küsib, mida süüa tahad, siis ma olen ikka mingi eee... aaa hmm... ei tea. Kui keegi annab retsepti ette ja ütleb, saan vabalt seda toitu teha. Aga ise olen liiga loll toitude koha pealt retsepte välja mõtlemast. Nt sõin külas leivasuppi ja alles siis mõtlesin ahjaaaa, selline asi on ka olemas. Või siis mõtlesin kreeka salati peale ja siis taipasin - ma saan ju seda kodus ka teha! Või sõbranna ütles, et aurutab peeti. Ma olin mingi omg, õigus, nii saab ju! Ise ju pole kunagi mõelnud sellele. Ehk siis toitude valmistamine on suht uus maailm mulle. Enne ju ei suutnudki ma toidust mõelda - seega ongi ajus lünk selles kohas. Muidugi mul on hästi lahe oskus ette kujutada, kuidas toitude maitsed kokku sobivad, aga enne ei olnud sellest oskusest mingit kasu, sest ei rakendanud seda :D Seega, kirjutage mulle väga lihtsaid retsepte. Ma mõningaid tean, aga kui häda on käes, siis ma reaalselt ei tule ühegi idee peale, et mida valmistada. Kui mu ees on nt hakkliha ja muna, siis ma oskaks teha vaid kotlette, aga muud ma välja mõelda ei oska. Aga ma tahaks, et ma oskaks! Las mu aju harjub, et süüa saab ka teha. :D

Nii, nüüd olen teadlik, et mul on probleem, aga jõuamegi selle osani, miks on vanemate öeldud laused lapsele väga olulised! Vanem on autoriteet ja tahes-tahtmata laps imab tema jutu endasse ja võtab seda 100 korda olulisemana kui mõne muu isiku juttu!!!! 

See inimene pildil (2013 aasta mina) on mu isa meelest paks. Ja ei ole vaja öelda, et ei ole paks, sest ma tean seda. Seda enam iseloomustab see seda, kuidas vanemate teod ja sõnad lapsi mõjutavad!

Aga kust mul selline häire tuleb? Ma pikalt-pikalt ei saanud ise ka aru. Vältisin üldse sellele mõtlemist. Arvasin mingi aeg, et ärevusest ning kindlasti osaliselt see nii ka on ja ärevus on mul sellega seotud ka. Aga kui nüüd raseduse ajal kuulsin oma isa mitmetelt naistelt, kuidas ta on ka neid naisi paksuks nimetanud (kuigi ilmselgelt nad ju ei ole paksud), siis hakkasin mõtlema. Saingi lõpuks aru, et minu pärisisa on mulle selle häire tekitanud. Seda seepärast, et tal on anorektikute fetiš ja ta on mitte just eriti hea isa.

Mu pärisisa ja ema ei ela koos ja mu isa hakkas minuga ainult seepärast suhtlema, et mingile naisele muljet avaldada. Mu isa ilmus mu ellu, kui ma olin 14. Me kõik teame, millised mõtted võivad sellises noores vanuses inimesel olla. Lastel on väga suur tunnustusvajadus ja vajadus tunda, et keegi hoolib ja armastab neid. Õrnas vanuses teismeline on lihtsalt õnnelik, et lõpuks on ta isaga suhtlemist väärt! Ning tuletan uuesti meelde, et laps tõesti võtab endast autoriteetsema täiskasvanu sõnu tõsiselt! Oleksin ma too aeg teadnud, et see vaimne vägivald, mida mu isa minu peal rakendab, ei ole minu süü, et mina ei ole loll, paks ega sunnitud meestega seksima, vaid see kõik on mu isa enda probleem ning jõhkrus, oleksin ma ehk kergemini pääsenud.

Mu isa armastas pidevalt korrata, kuidas paksud naised ei meeldi mitte kellelegi. Mainin siinkohal ära, et minu isa pidas normaalkaalus naist päris paksuks ikka. Tal lihtsalt on selline kujutluspilt. Tema jaoks on normaalne, kui naine näeb pooleldi nälga surnud välja ja ma ei liialda. Seega, mina olin oma saleda kehaga tema jaoks ilmselgelt paks. Ma olin teismelisena ikka päris kondine, aga mu isa tegi pidevalt märkusi kaaluteemal. Isegi mitte ainult minu kohta, vaid kõige kohta. Ta armastas naljatades kiruda mõnda naist, et see on paks. Ja kiitis oma tolleaegset pruuti, et see on räigelt sale ja see naine meelega kasutas teda ära raha pärast, kiites takka, et mida peenikesem, seda parem ja öeldes, et ei kaalu midagi. Koguaeg käisid mingid kaalujutud, jutud söömise mõttetusest jms. Mu isa on suht veidral arvamusel, et sööma peab harva ja kui süüa ainult smuutit, siis ei lähe paksuks. Ja mu isa reaalselt ei tea, et kui kõiki toite süüa normaalses tasakaalus, siis see on tervislik! Lolololol, saab veel rumalam olla?! :D Smuuti on ju suhkrut täis! Puuviljad on ju suhkrupommid ja kui neid koguaeg näost sisse ajada, siis see suur suhkrukogus võib ju ka paksuks teha... oh issand. Närvi ajab lausa mõtlemine sellele, kuidas mõni üldse ei mõtle.

Toon mõned toredad näited mu isa kohta. Olime ühel reisil teismelisena, kui ta võttis poes mõõdulindi ja mõõtis ära mu vööümbermõõdu ning hüüdis: "60 cm! Enam paksemaks sa minna ei tohi!"
Kui mu vanaema helistas ning ütles, ma pean ilusti sööma, läks mu isa kohutavalt närvi! Ta õiendas, et miks küll mu vanaema tahab, et ma sööksin, et kas ta tahab  et ma oleksin mingi hull paks lehm, keda ükski normaalne mees ei taha jne jne. Püüdsin talle seletada  et nii mu vanaema küll ei mõelnud, aga ta ei kuulanud. Vingus edasi lihtsalt väga pikalt. Nagu wtf.
Lisaks vahtis ta alati pingsalt, mida ma sõin ja kui palju. Seda andis tunda. Siis kommenteeris ta mingit ajuvaba teksti, et päevas ei tasu üldse süüa, et iga kolme tunni tagant söömine on liiga tihti ning ei tohi süüa seda ega toda, sest need asjad teevad paksuks. "Paks" oligi tema lemmiksõna. Ning lemmikväljend see, et paksu mitte ükski mees ei taha.

Mingi raseduse algus või midagi. Siuke tavaline olin.

Siis kui ma raseduse algul kõvasti alla võtsin ja ma vist kartsin kaalule astuda :D

13 nädalat ja 4 päeva rase

Igatahes see kaaluteema oli tema suur lemmik ning ta oli täiega kaalus kinni. Võisin talle ükskõik kui palju seletada, et pekk ning lihased on erineva kaaluga ning kaalu järgi ei saa midagi arvestada, aga see läks kurtidele kõrvadele. Võisin talle ükskõik kui palju öelda, et söömata olemine on kahjulik, aga ta nagunii ei kuulanud. Ikka aina jutt, et söömine teeb paksuks, süüa ei tohi ning kaal peab olema väga väike. Koguaeg aina see toit ja kaal tulid tal suust... Aastaid...
Lisaks kaebas ta mu emale, et minu ahter olevat liiga suur.

Mõtlesin küll omaette, et osa tema jutust on suur lollus ning ütlesin endale, et ma ikkagi söön nii nagu vaja. Üritasin endale selgeks teha, et see jutt on lollus. Kuid väike tütar minu sisemuses tajus väga tugevalt seda, et ma ei ole isale üldse meele järgi. Kui ka see kaaluvärk välja arvata, suhtus ta ikka minusse suht põlgusega, irvitades ja hoolimatult. Arvasin, et ta on minus pettunud ning olen liiga paks/loll jms tema jaoks. Aga seda kõike ei suutnud ma endale teadlikult tunnistada. Seda arvasin ma sisemuses. Ta tekitas minus alati ärevust ja tahtsin alati tõestada talle, et ma ikkagi ei ole nii paks ja loll ja mida kõike ta veel arvata võis oma ükskõikse suhtumisega ja pidevalt kaalust rääkides.

Ja nii oligi, et mingi aeg tekkis nii märkamatult mul häire söömisega. Ma lihtsalt ei mõelnud sellele, et kust see tuleb, mis see on ega isegi seda, et niimoodi mitte süüa ja toitu vihata on ebanormaalne. Vältisin aastaid sellele mõtlemast.

Ja kui rasedusega see häire läks ära, sain aru väga mitut asja! 
Esiteks, et see toiduvihkamine ei olnud kohe üldse mitte normaalne. Ja arvestades, kui tihti mu isa koguaeg rääkis saledusest ja sellest, kuidas söömine teeb paksuks, kuidas mina olen ikkagi piiripeal ning pigem paks, siis siin pole midagi imestada. Minu õrnale teismelise ajule mõjus autoriteetse isiku jutt täpselt nii, et lõpetasin sellise häirega.
Teiseks sain aru, et mul oli probleem! Enne oli seda raske tunnistada, sest olin õppinud sellega elama, aga kui see kadus, siis mõistsin.
Kolmandaks sain aru, et toidud ei olegi nii jubedad ja hirmsad asjad. Ja toiduvalmistamine pole üldse vihkamist väärt, kui toitu pole halb vaadata.

Ja nüüd olen ma küll kilogramme juurde võtnud ja uhkusega, sest minu jaoks polnud kunagi juurde võtmine sugugi kerge.

14 nädal ja 37 nädal. Sorry, et pesupildid, ärge põdege, see on inimese keha, teil on ka keha. Mul rasedusarmid ka tagumikul.

Huvitav on see, et ma teadsin, et ma ju ei ole paks. Kõik ütlesid mulle, et ma olen nii sale, aga kahju oli tehtud mu ajule. Ma vihkasin söömist nii et ma ise ka ei saanud sellest aru. Nagu te välja lugesite sellise psühholoogilise teema tagamaid, siis on hästi näha, kust tekkis see häire. Ja ma olen õnnelik, et sain selle lõpuks endale teadvustatud!

Muidugi ma kardan, et see probleem tuleb tagasi. Aga eks ma räägin arstile ja psühholoogiline jne, nii et pole vaja mulle soovitada spetsialiste. Ilmselgelt ma ravin ennast, ega ma idioot ei ole, et jätaks ISEENDA heaolu tahaplaanile. See on ju minu elu ja minu valik on elada parimal viisil.

Vot nii. Kas kellelgi on veel sarnane toitumishäire? Kas see on üldse toitumishäire? Mis haigus see olla võib? Ja on mingeid häid lihtsaid retsepte ka peale kotlettide, kartulite, leivasupi, putrude, omleti, kalapulkade, pannkookide jms? Kindlasti on neid retsepte veel, mida ma olen kodus teinud. Näiteks mulle meeldib kurgiäädika salat. Paned kurgitükid kaussi, paned suhkrut veits, lahjendatud äädikat ja sööd. Aitab kõrvetiste vastu. Hea oleks, kui retseptis poleks jahu. See tekitab mul kõrvetisi. Ja hea oleks, kui poleks panniroog, sest panniroad tekitavad mul ka kõrvetisi. Hea oleks, kui oleks liha ja lihtne teha ka :D Või noh, vahet ei ole, tahan lihtsalt toidumõtlemist saada endale, nii et mainige lihtsalt oma lemmikuid lihtsaid toite. :)