Kuidas mind ära sebida?

Ükskord andis üks inimene idee mulle askis, et ma kirjutaks oma blogis, kuidas oleks meestel võimalik mind siis endale suhtesse saada. Arvan, et see on põnev teema, millest veidi kirjutada ning kuna mul on oma arvamus ka loodud antud teema "suhtesse minek" kohta, siis pajatan ka sellest lähemalt. Räägin kõigepealt valikutest, siis täpsemalt sellest, milliseid omadusi hindan mehes ning viimasena toon näiteid. Mainin lõpus ka seda, milline ma ise olen suhtes - milline on minu ideaalsuhe siis.

Mis on "kaaslase valik" minu jaoks?
Teen kohe alguses selgeks oma arvamuse, mis on mul püsinud terve elu ning mitte ükski eluline sündmus ei ole mind kahjuks pannud vastupidi arvama. Inimesed tavatsevad öelda: "me valime endale kaaslase" või "ma valisin selle paljude seast oma kaaslaseks välja". Vot, see "valima" sõna on see, millega ma pole terve elu seost näinud kaaslase "valikul". Ma pole kunagi endale kaaslast niimoodi välja valinud mitmete seast. Nagu näitaks näpuga järjekorras seisvale kümnele mehele ja ütleks: "see sealt paremalt kolmas on nüüd minuga suhtes". Olgu, see on tõesti liiga piltlikult võetud, aga mul pole ka otseselt nii olnud, et mina otsustan nüüd, kellega ma järgmisena suhtesse lähen. Suhted on minu jaoks alanud alati väga loomulikult ning spontaanselt, seega pole mul olnud võimalust mingeid erilisti valikuid teha. Lihtsalt vastastikku hakkame üksteisele meeldima ning ongi kõik. Mina olen enamasti passiivses rollis olnud. Kui see, kellele ma meeldin (ja kes ka mulle meeldib), teeb otsustavad käigud, ongi suhe. Aga ma nüüd ei vali, et kolm tükki on veel ja ma tahaks hoopis mingit muud meest neist kolmest. Pigem järgin täiesti oma südame häält. Ja südame häält järgides ma ei tee valikuid. Ma lihtsalt teen, mida ütleb süda ning ma ei nimetaks seda valikuks. Või kui tahame seda nimetada "valikuks", siis see "valik" on tehtud ju elu ja südame poolt minu eest ära.

Ma võtan seda suhtesse minekut ka üsna passiivselt ning rahulikult, "valikuid" tegemata just seepärast, et kui ma hakkaks oma südamele vastu ning ise midagi tõmblema, siis ei saa suhtest nagunii asja. Pole mõtet. Kui mingi inimene, kes mulle meeldib ning kellele ma meeldin, ei tee piisavalt otsustavaid samme suhte jaoks, siis mina võtan situatsiooni nii, et see pidigi juhtuma. Pidigi juhtuma, et me pole koos, sest pole määratud nii. Ongi kõik. Või kui ma ise hakkaks tõmblema, kas pikemas perspektiivis tunneksin ma hästi ennast suhtes, teades et see inimene ei suvatsenud suhte alguses isegi piisavalt panustada? Ma juba tean, et ma tunneks end terves suhtes seetõttu pigem just liiga initsiatiivikalt, nagu veaks vankrit üksi. Ma ei soovi olla aktiviseerija, sest see pole minu loomuses. Ja kui ma juba alustan suhet oma loomusele vastandlikult, siis sellest ei tule ju isegi aus suhe mitte. Näete seda enam, miks ma pole mingi valikute langetaja.

Lisaks järgmine asi, mis räägib valikute vastu, on see, et tavaliselt algavad suhted mitmete heade asjade kokkulangemisena. Kohtame üksteist piisavalt vms, ilma et üldse emb-kumb tõmbleks, vaid kõik algab loomulikult. Seega see toimubki minu jaoks nii, nagu see olekski nii määratud.

Selles mõttes muidugi kahju, sest päris uhke tunne oleks näpuga näidata kellegi peale ning mõelda, et see on mu järgmine mees ja siis ise initsiatiivikalt suhe üles võtta. Nii siiski ma ei ole elus kunagi saanud teha.

Kui siit nüüd mõni inimene ära langes, mõeldes, et mingid elulised sündmused meid kokku ei ole ju viinud, siis seletan selle lahti. Elulised sündmused on ka need, kui keegi mõtleb spontaanselt "issand, kirjutaks/lehvitaks/tutvuks selle Heleniga". Aga KUI ta ei tunne, et ta seda teha julgeks/tahaks/sooviks, siis ta polegi õige inimene. See, kui keegi tunneb piisavat tunnet teha midagi minuga tutvumiseks, siis see ongi tema südamejuhatus. Isegi kui ta ei tundunud alguses, et see on ta südamejuhatus ning soovis mind vaid voodisse saada, siis isegi see oli südame juhatus, kui see lõpeb suhtega ja sealhulgas on see ka eluline valik. "Eluline valik" ei tähenda siinkohal mingit minu valikut, vaid seda, et justnimelt elu/universum/inglid/jumal viisid meid kokku, sest nii oli see hetk määratud.

Mida peakski tegema, et minuga suhtesse saada?
Räägin nüüd käegakatsutavamast mõttest kui mingi valik. Esiteks peab inimene olema see, kes ta on. Arusaadav ju, et kellegi põnevaga tutvumine paneb veidi teistmoodi käituma, aga eelkõige ootan ma ausust sellest, kes inimene on. Seda seepärast, et teoorias plaanid sa selle inimesega edaspidi pikka aega koos ühte teed käia. Seega oleks mõistlik juba kohe alguses selgeks saada, kas te sobite seda teed koos käima. Kui valetada ennast teistsuguseks, mindaks suhtesse ju valesti ning siin ongi kaks varianti: tõeline loomus tuleb välja ja rikub suhte või siis peab terve suhe teesklema seda, keda teesklesid alguses. Seega: honesty! Ei teesklustele, sest need on lihtsalt ajaraiskamised. Mitte ükski teesklus ei ole kunagi hästi lõppenud. Ja minu kogemustele tuginedes on suhted lõppenud just selle tõttu, et inimese varjatud loomus ei saa kauem peidus olla, see tuleb välja ning peidetud loomus hävitabki suhte. Mina pakun vastu ausust: olen selline, oma vigade ja headega, sinu otsus on see, kas soovid mind või ei kogu krempliga. Muidugi on asju, mida pole viisakas esimesel kohtingul rääkida, aga samamoodi pole viisakas neid asju rääkida aasta pärast suhte algust. Kuid ma ei mõtle siin ikkagi sellest, mida inimene räägib. Vaid seda, et algusest peale tuleb juba käituda sellena, kes oled. Oled ebaviisakas mölakas - siis natuke jah võtad end kokku, aga sa ei mängi enesele vastandlikku inimest! See mainitud reegel kehtib tegelikult kõikide suhete kohta. Mul on soe soovitus olla alguses kohe sina ise kõikide seltskonnas, sest nii tekiks ausamad suhted, mis oleks ka hulga tugevamad ning kestaks kauem.

See ausus on suht põhiline asi. Järgmine oleks initsiatiivikus. Nagu te aru saite, olen ma küllaltki passiivne. Siin mainin uuesti ka fakti: ma ise ei alusta vestlusi, ma ise ei küsi, ma ise ei kutsu, ma ise ei tee midagi. Miks? Mitte seepärast, et ma kutsun teisi välja ja alustan teistega vestlust. Vaid seepärast, et ma olengi selline vähesuhtleja. Muidugi see on varieeruv. Aga pole mõtet mind "proovile panna", a la: "ma nüüd ei kirjuta Helenile nädal aega ja vaatame, millal ta siis ise kirjutab!". Lol, ma ilmselgelt mõtlen sulle, aga kui sa veel ei ole minu jaoks minu partner, siis ma lihtsalt ei kirjuta ise. Ma ei tea, miks, introvertide värk vb. Ma pikemalt ei oskagi seda analüüsida, miks ma selline tagasihoidlik olen, ehk on see mõne järgmise postituse teema.
Aga initsiatiivi ei oota ma ainult mitte sel põhjusel, et ma ise olen pelglik, vaid ka seetõttu, et teise initsiatiivikus näitab mulle, et inimesel on tõsi taga. Mul pole mõtet oma suhtlemisaega raisata kellegi peale, kellel on savi, kas ma eksisteerin või ei. Ma pole eriline suhtleja, suhtlemine võtab mult energiat ning pole mõtet tühja seda energiat kulutada. Kui keegi ise räägib, võidab ta pikapeale tegelikult mu südame.

Lisaks on oluline ka see, kui palju see inimene soovib mu elus eksisteerida. Kui ta näitab mulle, et ta eksisteerib mu elus nii palju, et ta kirjeldab mulle ka oma igapäevategemisi, soovib ilusat hommikut ja head ööd, siis mulle näitab see alateadlikult väga mitut asja. Esiteks, et ta soovib mind oma ellu, mis on oluline suhte alustala. Teiseks, ta ei kavatsegi minu eest midagi varjata, mis on aususe oluline põhipunkt. Kolmandaks, ju ta siis ei kirjutagi vahetpidamata miljonite teiste naistega sama võrdväärselt kui minuga. Sest ma ei taha olla järjekordne mingist sajast, vaid üks kindel.

Valikutest nii palju ka, et kui mu süda teeb "valikut" või elu toob ette mulle õige inimese, siis ei küsi ma oma ajult, et "sellel inimesel pole minuga võrdväärset magistrikraadi - seega ma keeldun või?" või ei loo muid kriteeriume. Jah, mul on miinimumkriteeriumid, millest allapoole lihtsalt pole võimalik suhelda. Tihti näen mina teises inimeses palju rohkem potentsiaali, kui näevad teised temas. Ma olen väga avatud - ma ei pea inimest idioodiks, kui tal pole ette näidata mingeid saavutusi, sest mina arvan, et igaühe elu on erinev ning see, miks tal teatud saavutusi pole, ongi tema elu teatud teekond. Ning kui tal on potentsiaali saavutada neid asju, siis mina näen inimeses potentsiaali. See vastas paljude küsimusele, miks ma olen "sitakottidega" koos olnud. Aga äkki seepärast, et mina nägin selles inimeses hoopis rohkem head, kui teised üldse temas proovisidki näha? Aa nojah, ma ju näen mingil määral inimesi läbi ka, seega mõistan ka teisi, sest nad ei näe mu kaaslasi läbi. (Lollidele elementaarne lause: muidugi ma ei näe üdini kõike läbi, ma pole mingi jumal ju lol, mul on ikkagi inimpiirangud.) Aga mõistan ka ennast - mul on oma lapsepõlvekogemused, mis panevad mulle meeldima teatud tüüpe. Sp ma tegelengi endaga, et jõuda endas selgusele.


Näited minu suhete algusest
Võib öelda, et kõik minu suhted on alanud teise inimese initsiatiivi võtmisel pärast teatud kohtumisi või teisepoolset initsiatiivi. Ehk siis inimene on otsustanud liituda minu eluga ning seda teinudki. Lisaks on muidugi elu teinud olulised sammud, et meil oleks võimalik kohtuda ja suhelda.

Lisaks on teatud pikemad tutvused alanud mul inimestega ka nii, et nad on hakanud initsiatiivi näitama piisavalt. Vb kirjutab ta sajale teisele naisele ka nii, sp ma ei näitagi algul erilist initsiatiivi vastu. Aga kui tal on huvi, jätkab ta minuga ja nii võibki alata suhe või vähemalt tutvus. Seega, inimene ei lase mul ennast unustada. See nõuab sellelt inimeselt muidugi teatavat julgust ja enesekindlust - omadused, mis mulle meeldivad.

Näide ühe suhte algusest: mingi mees hakkas mind instas followima. Ta jäi mulle silma, mingi ingel ütles mulle kõrva sisse, et sellega lähed sa suhtesse. Ma olin lol, ta meeldib mulle. Andsin tema nime inimestele, kes talle minu eest kirjutasid, et ta kutsuda projekti. Talle kirjutati ning selle peale võttis ta ise minuga ühendust. Ma olin aus, ütlesin, et jah, mina tahan sind siia. Tegin selgeks, et edasine suhtlus pole väga soovituslik. Tema näitas siiski piisavat initsiatiivi piisaval ajal. Ma ei alustanud ise vestlusi kunagi. Ta kirjutas ise "tere hommikust" ning "head ööd". Kuna ta eksisteeris pidevalt minu elus, jäid mu mõtted ka pidevalt tema peale. Meil oli temaga paljust rääkida, rääkisime telefonis mitmeid kordi ning jutt aina kestis mõlema initsiatiivil. Ta tegi mu olemise mugavaks, temaga suhtlemise lõbusaks ning sai minuga kokku meie mõlema initsiatiivil (viskasin initsiatiivipalli õhku). Algaski suhe. Suhe lõppes, sest ta oli teeselnud alguses (u 3 kuud teesklust, edasi suhtelappimine) teistsugust inimest.

Teeskluste puhul ongi asi nii, et tavaliselt teesklus kestab 3-4 kuud. Vahel rohkem, vahel vähem. Aga teesklus rikub suhte. Pärast võite küll suhet lappida ja kõike teha, aga kui lõpuks aktsepteerid vastikut, valusat, nutmaajavat fakti, et sa olid armunud hoopis kellessegi, keda ei eksisteeri, siis pole enam muud võimalust, kui lahku minna (sõbralikult ikka soovitan ma).

Nimetasin ka meie mõlema initsiatiivi. Kui inimene mulle järjest meeldima hakkab, suureneb ka minu huvi, initsiatiiv. Minul on siis "valik" - näitan välja teatud initsiatiivi nt kokkusaamises. Kui ta võtab pakkumise vastu, on asi igati super. Kui ta pakkumist ignoreerib või vastu ei võta, kaob minu huvi veidi.

Üks tutvus hakkas nii, et inimene pidevalt kirjutas mulle netis. Käis seni närvidele, kuni temaga oli meeldiv vestleda. Pärast mõnda nädalat tema initsiatiivi mõtlesin, et cool, mind juba ka huvitab, mida ta teeb. Saime kokku.

Minu üks kõige pikem suhe algas nii, et inimesega tutvusin peol. Siis ta oli arg, see mulle ka istus, aga minuga jumala sõbralik. Mulle ei meeldi liigne jõllamine ja pealetükkivus. Igatahes ta kirjutas mulle ja viskasin jälle endapoolse initsiatiivipalli õhku: lähme jääle sõitma. Ta tuli ja varsti algas suhe.

Minu üks suhe psühhoga algas nii: tutvusime peol. Temaga ongi see, et tema tegi ise mingeid trikke ja värke, seega oli see natuke teistsugune. Aga igatahes ta kirjutas vahepeal, aga vahel oli kadund. Aga ta hakkas mulle meeldima ja siis me kohtusime veel üritustel ja siis otsustasime, et meeldime üksteisele. Nii et see on üks näide, kuidas inimene ei olnud tema ise. Proovis natuke "trikke", milledest oli küll suhtes edaspidi suht suur pahandus ja jama, aga ta mingil määral ikka tegi ka asju loomulikul viisil, seega polnud need trikid just suur pahandus, kuna suhe ju algas.


Tulles trikkide juurde, siis on mitmeid, mida mehed kasutavad, aga siin pean kurvastama teid: minu eluajaloos pole mitte ükski meeste trikk suhteni minuga viinud.
Nimetan mõned trikid ning kuidas need on suhtealustamise katkestanud.

• Mees ei suvatsenud minu eest mingit viieeurost praadi maksta ning pärast küsis mult kinopileti raha tagasi. Ma ei tea, mis trikk see on, aga see mees oli pärast minu jaoks mõttetult naeruväärne.
• Mees ei võta minupoolest initsiatiivipallist kinni. Umbes, ma ütlen midagi: "mul lõpeb see too kell, et äkki saaks pärast seda kokku" või siis "lähme jääle sõitma" või siis "too mulle ka süüa". Ma viskan initsiatiivipalli suht harva õhku. Kui mees sellele vastab eitavalt: tal kiire, tal muud asjad ning lisaks ei paku ise muud lahendust välja või näitab, nagu tal jumala suva, siis on ka mul jumala suva, aga ma ei näita seda, vaid mul algabki jumala suva päriselt.
• Kui mees teeb "ärakadumise" trikke. Esiteks suure tõenäosusega ma ei pane neid tähelegi. Aga kui juhuslikult ise mehele kirjutan ning ta pole vestlemas minuga sel toonil, nagu ta vestles enne, vaid on napisõnaline ning tahab paista busy, siis hakkab minul automaatselt busy. Minu (alateadvusele) jaoks on see selge märk, et ega tal suurt huvi pole. Feil on asja juures see, et minuga on tehtud neid asju, aga mina va loll blondiin arvasin, et mehel pole huvi ja oligi kõik. Pärast kuulsin, et tal oli räige huvi olnud ikka. Oh seda vaest meest küll siis... Keda me siin süüdistada saame? Mitte mind igatahes, sest seletasin taolise mõtte ära ka varem.
• Kui mees üritab mind armukadedaks ajada. Siin on tegelt erinevus, kas mees on aus ning jutt läks lihtsalt sellele, et mingi sada naist sebib teda või mees üritab seda rääkida minu armukadedaks ajamiseks. Kui üritab armukadedaks ajada, siis esiteks on mul alguses jumala pohhui, palju naisi seda meest tahab või ei taha. Mis mul sellest ju? Aga kui ta uhkustab nendega, tunnen ma, et ju ta ise tahab ikka neid teisi naisi rohkem, et siis pole mõtet mul nende vahele tükkida. Las sebigu neid. Aga tegelt te võite kommentaarides mulle öelda, et miks seda vahel tehakse meelega. Sest see mõjub ju vastupidiselt, siis ma ei teagi nagu, mis selle tuum on.
• Kui mees uhkustab sellega, mitu sõpra või mitu raha tal on. Need on märgid ebakindlusest ning seetõttu ei mõju hästi lihtsalt mulle. Et kui ta nendega uhkustab, siis kui ta need kaotab, siis ta pole enam tema ise? Või et ta ei suuda neist loobuda? Või miks ta üldse uhkustab nendega? Vot sellised alateadlikud küsimused tekivad.
• Kui mees loodab, et juba alguses võtan mina initsiatiivi, siis mõttetu lootus. Seda olen mitmeid kordi ära seletanud. 

Milline olen ma suhtes?
Erinevad inimesed on suhetes erinevad, seega on ka mul oma ettekujutus suhtest, mis mulle sobib.
Olen küll kehv suhtleja ning istun tihti omaette, AGA seda kuni ajani kuni ma olen suhtes endale sobiva inimesega. Siis istun ma temaga koos omaette. Siis võiks ma inimesega 24/7 koos olla. Siis suhtleksin ma temaga meeleldi koguaeg. Siis ma ei ole enam eemalhoidev temast, sest meie omavaheline suhe on minu jaoks omandanud teised mõõtmed - ta on minu inimene. Teistest hoian endiselt eemale. Ja minu jaoks kõige ilusam aeg on see, kui mu mees saab kokku sõpradega ja ma reaalselt lihtsalt tolknen kaasas. See on nii lõbus! Ma võin rõõmsalt mehe kõrval seista kuni nad oma mootoritest või töökodadest räägivad ning ma tunnen end ülihästi ilma kaasa rääkimata. Sest ma saan ometi olla see, kes ma olen - naudin seltskonda ilma et ma seltskonnas rääkima peaks. Kui ma üksi lähen seltskonda, siis inimesed ootavad minult ikka veidi rohkem initsiatiivi kahjuks, kui vaid seda, et ma taevasse vaatan ja mõtlen oma mõtteid.

Mehega koos võin ma vaikida ka. Võime vahtida koos taevast või koos mida iganes teha. Ma olen inimene, kes ei häbene ennast inimesena oma kaaslase ees. Ma võin kõigest rääkida. Kui mu kaaslane on sama, siis sobime.

Kaaslasega meeldib mulle spontaanselt igasugu asju teha. Üllatusi teha talle, süüa teha talle jne. Rõõm.

Minu jaoks pole mõistlik suhe, kus üksteist nähakse harva. Kui see on mõne eesmärk, siis seda ma ei soovi. Visiitsuhe pole üldse minu rida. Mõnedel jällegi on - pole hullu, lihtsalt pole need inimesed mulle sobivad. Minu meelest, kui koos ei saa olla parjasti siis suhelda tasub ikka. Mõnel on see, kui koos ei saa olla, siis teist ignoreeritakse kolm tundi. See pole minu jaoks.

Lisaks pole minu jaoks mõistlik suhe, kus on teatud saladused. Nt saladus, et mees habet ajab/ei aja vms. Mis mõttega nagu? Kui elu läheb kiireks, siis - vabandust otsekohese väljenduse eest - aga pole aega põdeda, kas üks situb teise ees või ei. Pole aega oodata viis minutit vetsuukse taga, kui samal ajal saaks aega poole mõistlikumalt kasutada. Me kõik oleme siiski inimesed ju inimese kehadega. Kui teine inimene pole selleks valmis, et tal on inimese keha, siis pole hullu - mina lihtsalt seletasin oma elunägemust.


Kõik ülejäänud asjad, kui väga ma kellegagi sobin - arutatakse ära ning selguvad suhte käigus ka.


Ma nüüd otseseid näiteid ei toonud väga, aga ehk sai küsija veidi aimu minu suhteeelistustest ning sellest, kuidas siis mind "ära sebida". Nagu näha, siis see kõik lihtsalt juhtub. Minu elus pole seni eksisteerinud teadlikke valikuid. Ma ei pane kätt ette kunagi ning ma ei sunni end kunagi.

Mõned inimesed on öelnud mulle, et mu tase oleks kõrgharitud keegi ilus mees. Aga mis mõttes tase ja miks just mulle? Kas see kõrgharitud mees julgeks teha ka palju hulljulgeid samme nagu mina oma elus? Kui ei, siis me ei sobi ju. Kas see kõrgharitud mees julgeks olla minuga täiesti aus ja avameelne? Kui jah, siis me sobiksime ju. See näide on siin illustreerimaks, et sellised materiaalsed omadused ei ole suhteks mingid kandidaadid. See pole siin CV-keskus, kus ma vaatan teise elu, mis on tal ette näidata mulle. See on vaimne maailm - kus ma tajun, kes oleks minuga sobiv teatud teel käima hoolimata tema hariduse rohkustest või vähemustest, ilust või koledusest. Kui ta jagab minuga teatud omapäraseid parameetreid, siis see panebki meid üksteisega sobima. Ning "ilu" on nii meeletult suhteline mõiste, et minu jaoks on "ilus" lihtsalt see mees, kellega on mul tavaline füüsiline-bioloogiline klapp kehaliselt. Olgu ta siis teiste meelest kole - mul jumala savi. Ja selle klapi olemasolust saabki aimu üksteist nähes.