Avastus mul endal on seoses sellega, et sain teada, et varasemalt olevad inimesed arvanud, et MINA olen üks neist ülbikutest. Et minu kohta käiksid sõnad, et ma olen liiga heal arvamusel endast, ülbe ja mida kõike veel, mida öelda saaks sellise vastiku inimese kohta. Kogusin veel andmeid enda kohta mõnedest allikatest, kust sain. See andmete kogumine enda kohta on VÄGA raske töö, sest keegi ei taha kunagi taolistes teemades ausaid vastuseid anda ja mul oli tunne, et ma pean kangiga sõnu välja tõmbama inimestelt. No paar sõna sain välja tõmmatud, et mingitki puslet kokku panna.
Lisaks sellele olen ma elus teinud ise päris suure enesearengu või pöörde seoses mitmete probleemidega jne, millest ma hetkel väga rääkida ei soovi. Igatahes lühidalt öeldes olin ma mõni aeg tagasi sisimas äärmiselt ebakindel ja väga suure enesekriitikaga inimene. Selleks, et püsida/paista/olla normaalne ja aktsepteeritud, tegin ma kõike. Meigid, uhked riided, ja otseloomulikult ka käitumine. Ütleme kõige lihtsamalt, et olin passiiv-agressiivne kameeleon. Sest see, millist inimest seltskond ootas, selliseks ma ennast ka muutsin, sest hirm eemaletõukamise eest oli nii suur. Passiiv-agressiivne seetõttu, et kui nt mult paluti midagi teha, siis ma ei suutnud/julgenud öelda ei just sel samal põhjusel, et mul oli räme hirm, et mind tõugatakse eemale ja siis pole ma midagi väärt. Noh, ma polnudki enda meelest midagi väärt nagunii. Ja passiivselt siis tegin kaasa asju vastu tahtmist, kuni lõpuks kees üle ja võisin agressiivselt midagi vastu öelda.
Kui nüüd need kaks siiakirjutatud juttu kokku panna, näeb seoseid. Ülbik - inimene, kes ütleb ja nähvab järsku midagi halvasti. Passiiv-agressiivne inimene - ütleb halvasti kui midagi üle keeb, sest ta ei julge seda varem teha. Ülbik - endast kõrgel arvamus uhkete žestidega inimene. Enesehinnanguprobleemidega inimene - teeb kõik, et paista enesekindel kuni liiga kõrge piirini. Seega: ülbe = enesehinnangu probleemid. Tundub nagu oleks see enesehinnanguprobleem mingi anoreksia. Et oled juba piisavalt sale, aga ei saa enam pidama ja tahad olla veel saledam. Enesehinnanguprobleemidega on sama - kui ei taha välja näidata, et on madal enesehinnang, teed kõike, et see paistaks kõrge kuni enesehinnang paistab teistele laeni ulatuvat.
Minu üks väga suur probleem oli ka seotud mu enda halva arvamusega endast. Inimesi kohates ma juba iseenesest kartsin, et nad arvavad minust midagi kindlasti halvasti (sest mina arvasin endast halvasti ja noh nad näevad kindlasti veel vigu) ja olin seetõttu juba kohe alguses kaitsepositsioonis. Näiteks kui öeldi midagi, mis tundus minu jaoks, et üritatakse mind solvata, pidin kohe midagi vastu panema, et jumala eest ennast kaitsta!!! Nii et ma olin pidevalt nö löögivalmis, sest kindlasti see inimene, kes minu kõrvale istus, arvab, et mis koleda lolli kõrvale ta sattunud on.
See põhjustas otseloomulikult ka seda, et seltskondades ei julgenud ma kellegagi rääkima hakata ja ei vaadanud inimestele otsagi, sest muidu nad vb mõtlevad minust midagi halba.
Nagu aru saate, siis
arrogance is subconscious self defence
Ehk siis alateadlikult ma kaitsesin ennast.
Ma ei julgenud olla mina ise, ma nägin kõvasti vaeva, et kõigile meeldida, ma polnud kohe kindlasti meelega ülbe, ma üritasin olla sõbralik, aga nii kui mulle tundus, et keegi mind ei salli, kaitsesin ennast midagi vastu öeldes.
Miks ma olin selline? Nagunii mu varasematest postitustest on näha, et mind kiusati noorena. See tekitas minus madala enesehinnangu. Teine probleem on jälle selles, et ma olin järsku kena. Ja kenadele naistele öeldakse üsna sageli halvasti, aga ma olin väga haavatav selles osas. Kui ma ei sittunud ükssarvikuid või ei olnud karvutute jalgadega, tundsin, et ma olen 100x teistest inimestest halvem ja häbenesin ennast. Mõned mehed ütlevad sageli pick-up linena midagi halvasti ilusatele naistele, sest "ilus naine teab, et ta on ilus ja vii ta enesehinnang natuke alla, et ta sind hakkaks tahtma". Minu peal tehti seda väga sageli, kui ma nüüd tagantjärgi aru saan ning kui ma pidevalt kuulsin pigem halbu asju, vähem häid, siis eks need jätsidki oma jälje.
Kuidas ma sellest üle sain? Ma ei tea täpselt. Aga kõik need laused, et "maailm on sinu sees" jms, hakkasin neile mõtlema. Ja mõtlesin ma siis ükskord, et no teate... suva, kui ma teile ei meeldi, suva, kui te mind ära põlgate, suva, kui te ähvardate mind, et "kui sa nii ei tee, ei suhtle ma sinuga enam kunagi", suva, kui ma pole nii hea kui teie, suva kõik... Mõtlesin, et mul olen mina ise ja mina olen ainus kelle eest ma saan vastutada, ma ei näe teiste sisse. Teen nii, et mul on tore. Ja need teised inimesed siis, noh... nende probleem ju, kui PÄRIS mina neile ei meeldi. Taolised mõtted keerlesid mul peas ja nii ma ka käituma hakkasin. Muidugi oli hirm kaotada osa oma sõpru, aga teate, siis ma mõtlesin, et omg... mida varem ma olen mina ise ja kaotan oma mõned sõbrad, et saada uusi, kellele päris mina meeldin, seda parem ju. Pealegi ma ei viitsi kameeleon olla. Ja muidugi teekond ei olnud lühike paaripäevane.
Ma kusjuures isegi tundsin mõnede inimeste puhul, et nad näevad, et wtf... mis selle Heleniga juhtunud on, see pole tema ju... omg, ta ei meeldi mulle enam. Aga mul oli ükskõik, nagu ennemalt öeldud. Sest nii palju mõnusam oli olla mina ise ja öelda välja, kui ma ei taha/tahan midagi. Üks oluline lause on ka veel see, et ma ei saa mitte kunagi täpselt ette aimata, mis meeldib teisele inimesele või mitte. Ehk siis ma ei saa kedagi teist mängida, sest tegelikult teisele isikule see ei pruugi meeldida. Arusaam minuni jõudis ka nii, et olid taolised situatsioonid minu kohta. Umbes, kui keegi ütleb nt: "ma ei julgenud sind varem sellisele lahedale üritusele kutsuda, sest ARVASIN, et sulle see ei meeldi", siis ma sain aru, et see ajab mul sita keema ja miks ma peaksin ise olema keegi, kes teistel sita keema ajab?! Mõtlesin, klge, elu on ju nii lahe. Ole ise see inimene, milline inimene on sinu meelest äge.
Nii ja kusjuures loomulikult ilmus inimesi, kes ütlesid mulle, et ma olen palju lahedam kui ma kunagi olin. Et ma olin kunagi ülbe ja ennasttäis, aga nüüd olen nii chill ja äge. Aga naljakas, et need asjad ei lähe nagu kokku ju. Ehk siis ma taipasin üht: kui ma sisimas olin puuduliku enesehinnanguga, paistsin ma ülbe. Aga kui ma sisimas olen normaalse enesehinnanguga, paistan ma vahva. Kas pole mitte naljakas, et teine variant võiks tunduda pigem ülbe?
Selle kõige jutuga seoses on kindlasti väga paljud inimesed kuulnud lauset: "ära lase end kiusajast häirida, sest tal on tegelikult endal probleemid." Ja kui mina noorena seda lauset kuulsin ja selle üle mõtteid mõlgutasin, arvasin küll, et no kuidas on kiusajal oma probleemid. Ta on ju nii lahe, ta on nii äge ja paistab meeletult enesekindel ja arvab endast hästi... et pole võimalik, et tal on probleemid. Tegelikkuses ongi see lause õige. Teades nüüd, et ma paistsin ise kiusaja, avastasin ühe tõe: ülbe on ainult see inimene, kellel puudub normaalne enesehinnang. Ei ole mitte ühtki ülbet inimest, kellel oleks normaalne või kõrge enesehinnang. Ja lisaks selline asi nagu liiga kõrge enesehinnang ei ole ka võimalik, välja võib paista tõesti, et on kõrge enesehinnang, aga tegelikkuses on see vaid kaitsekilp. Mida tugevama enesehinnangupaistmisega kaitsekilp, seda ülbem ja rohkem ennasttäis vaene enesehinnanguprobleemidega inimene paistab. Loogiline ka ju. Kui inimene arvab endast hästi, ei pea ta mitte kunagi ülbe olema ega midagi, sest ta ei võta teiste öeldud asju otsekohe rünnakuna ja mõtlemine on tal palju selgem ning kokku tulebki normaalne inimene. Ülbel inimesel on lihtsalt vildakas mõttemaailm ning sisimas nad haletsevad ennast tugevalt. Nüüd ma tean seda. Loogiline ju ka, et nii paljud teismelised tunduvad ülbikud, sest on teada ju täpselt, et teismelistel on tavaliselt madal enesehinnang ja nad on alles eneseotsingute teel.
Minul läks ikka päris pikalt aega, et oma "ülbest hoiakust" pääseda, ehk siis visata minema kaitsekilp. Ega ma vist päris sellest pole suutnud loobuda, aga olen ikka meeletu progressi teinud. Muidugi on raske progressi teha, aga no, ma otsisin abi ka. Ja soovitan kõigile, kes tunnevad, et nad pole nemad ise, ärge kartke abi otsida! Mida varem saad pasa elimineeritud, seda parem! Hale enesehinnang on ka minu meelest nagu vaimuhaigus, sest see ei lase maailmal ilusana paista ja teeb sind ka teiste silmis nõmedamaks.
Kui nüüd loeb seda keegi inimene, kellele ma ka varem nõme, ülbe jms paistsin, siis täiesti mõistan sind ja nüüd sa tead vähemalt põhjust. Mul vedas, et mõned mu sõbrad on julgenud mulle tunnistada (mis on neil küll raske, sest keegi ei taha ju väga teisele halvasti öelda), millise käitumisega ja milline ülbik jne ma olin. Siiski, kui ma olen mentaalse ettevalmistuse teinud ja küsin teiselt oma kõiki halbu külgi, on sellega väga palju lihtsam tegeleda kui ise lõputult välja mõeldes, et huvitav milline teistele paistan. Sellist asja, milline teistele paistad, ei saagi alati välja mõelda. Ja kusjuures, ma arvan, et ma poleks ka ehk teada saanud, et ma paistsin teistele ülbe. Nagu ülbe?! Mina ja ülbe?! Mina, arg inimene, kes teised endast ALATI esikohale seab, ülbe?! Vot sellised mõtted on mul.
Sa oled õigel teel. Minu meelest on täiesti lootusetu ja ka mõttetu proovida meeldida kõigile. Lihtsalt inimesi on liiga palju ja nad kõik on erinevad. Meelde jätta, mis kellelegi meeldib ja siis kaasa mängida ning teha asju mis sulle endale ei meeldi. Milleks? Selliselt käitudes on suur oht iseennast ära kaotada. Rääkimata pidevast stressis olemisest mida see kõik endaga kaasa toob. Mõistetav, kui mingi hetkel see kõik üle viskab ja kellelegi midagi ebameeldivat ütled. Kui sa just ei plaani poliitilist karjääri ja ei taha järgmise koosseisuga riigikokku valituks saada, siis milleks seda kõike teha? Kartusest kaotada sõpru? Ma arvan, et sellistest inimestest, kes ei saa sinust aru, kes ei arva sinu saavutustest midagi ja kellele meeldimiseks pead sa teesklema kedagi teist, ei saa kunagi õigeid sõpru. Sellised inimesed on lihtsalt tuttavad. Kui sedagi. Kõige mõistlikum on katsuda jääda võimalikult iseendaks ja teha asju, mis sulle meeldivad. Meil kõigil on teadaolevalt üks elu. Milleks seda raisata selliste "sõprade" peale? Jäädes iseendaks on elu palju stressivabam. Tehes asju, mis meeldivad, satud sa lõpuks kokku inimestega, kellel on samad huvid ja mõttemaailm. Sellistest inimestest võivad saada päris sõbrad. Päris sõpradega hängides ei pea teesklema kedagi teist, ei pea muretsema, et mis minust küll mõeldakse.
VastaKustutaKa mina olen kokku puutunud kiusajate ja ülbikutega. Neil on tõesti mingid enesehinnangu probleemid. Ma isiklikult ei saa sellisest inimesest aru, kellel on madal enesehinnang ja kes siis seda varjata üritades teeskleb ülienesekindlat troppi ja ülbitseb kõigiga. Pärast läheb ja haletseb ennast kuskil. Kogu selle teesklemisele kuluva energia võiks ju suunata probleemi lahendamiseks. Tegeleda otseselt põhjusega, mitte tagajärgedega. Miks mitte kasvatada päris-enesekindlust? Muidu ei muutugi ju midagi.
Väga õige, nõustun su mõttekäiguga!
KustutaKiusajatel jah on tegelikult raske oma probleemidest vahel välja tulla. Kui neile probleemidele otseselt ei mõtle, on vahel väga raske aru saada, miks on endal halb. See on ikka väga pikk tee muutuda iseendaks, kui on mingi viha enda vastu. Paljud inimesed jäävadki ülbikuteks. Näiteks keskealised kibestunud inimesed ei ole kunagi probleeme enda sees ära lahendanud ja see on juba minu jaoks isegi arusaamatu. Olla piisavalt vana, aga ikka nii loll, et olla ebakindel. Elu raiskamine ju. Lihtsalt üks näide igapäevaelust oli see.