Kui Edgar järjekordsele saagiretkele raamatukokku läks, ütlesin, et too mulle Kivirähk ka. Tõi mulle neid kaks. Ühe lugesin läbi, teine aga oli eriti mokka mööda.
"Sinine sarvedega loom". Kogu see raamat meeldis mulle otsast lõpuni. Kivirähul (palun õpetage mind, kuidas tema nime käänata, ka mu enda nime käänatakse ka sageli valesti) on komme teha teoseid, kus midagi väga lampi muutub ebareaalseks või koguni rõvedaks. Umbes nagu kui raamat/novell lõpupoole jõuab, siis juba savi kah - kirjutan x asju.
Spoilerid!!!
Selles teoses juhtus ka ebareaalseid situatsioone, kuid raamatut lugedes tekkis tunne, et see ongi reaalne ning mitte midagi ebameeldivat ei juhtunud - vastupidi, kõik oli mõnus, fantaasiaküllasus tundus reaalne. Tekkis tunne, et lähen minagi õue ja minuga juhtub samu asju, niivõrd reaalselt, huvitavalt ja meeldivalt kõlasid need.
Raamatu peategelane on kunstnik Oskar Kallis, kelle mõnest teosest olid pildid raamatu lõppu toodud. Mulle meeldib lugeda teoseid nii, et ma mitte midagi ette ei tea - seda mõnusam üllatus ning mõnusam pärast lugemist analüüsida, nii et ma nimme viskasin kunstiteostele vaid pilgu peale ning asusin lugema, teadmata tegelasest endast midagi ning õppides teda tundma tema enda päevikust.
Oskar kirjutas, kuidas ta olevat ostnud endale kaustiku ning juba õppisime tundma kunstniku jaoks väärtuslikku annet - fantaasiarikast mõttemaailma. Küll ta fantaseeris aga, et see kaustik on mingi loomanahk ja veel millise looma.
Kui mõned inimesed väidavad, et "Sinine sarvedega loom" on esialgu liiga aeglase süžeega, kus midagi ei juhtu, siis enda poolt ütlen, et see oli just äärmiselt nauditav. Lugesin, kuidas Oskar käib õpetajaga maalimas ning raamatu lõpus nägin, et seal on teosed Kalevipojast. Seega püstitasin enda jaoks erutava küsimuse, millal Oskar seda Kalevipoega kohtab, et sellised teosed teeb. Ning justnimelt kohtab, kuna teost lugedes tekkis täpne nägemus, kuidas Oskari õpetaja mingeid fantaasiaküllaseid teoseid õpilasel teha ei luba. Nad maalivad ikkagi väärikalt reaalsust. Küll püüavad maastikku pildile, küll maalivad turult ja kõrtsist leitud rahvalikke tüüpe, et jäädvustada meie rahvast.
Seega oli ainult loogiline, et Oskarike oli õppinud joonistama seda, mida näeb ning kui ta Kalevipoega või kolme peaga madu oli jäädvustanud, küllap ta siis neid ka nägi.
Ülimalt mõnus oli see Kalevipoja maailmast arusaamise koht, kuidas kõik toimub korraga. Linda ühes kohas leinab oma meest taga, teises kohas aga läheb Kalev Lindale kosja ning need on need samad tegelased, lihtsalt erinevas kohas, aga samal ajal.
Kunstniku Oskari mõttemaailm mulle väga meeldis. Ta ei olnud minetanud lapsemeelsust - ta oskas rõõmu tunda lihtsate asjade üle ning tänu sellele suutis ta kriitiliselt vaadata ühiskonnakorraldusele. Ta ei näinud mõistlikkust nirus töötegemises, mis inimest otseselt edasi ei aita, kuid ta tundis konkreetselt, et tema käed jäävad lühikeseks inimesele selgitades, milline nende suhtumine võiks tegelikult olla - kuidas elus võiks ju teha seda, mida naudid. Seega sisaldas teos minu meelest ka peidetud kriitikat teemal, milline see õige elu on - kas suruda ennast alla ja olla ühiskonna silmis see õige ja tubli mees või saavutada iseenda sihid ja eesmärgid, mis teistele ei pruugi meelt mööda ilma mingi põhjuseta olla.
Tema lapsemeelsus ajas kohati väga naerma, näiteks kuidas ta nautis martsipanist kassi vaatamist vaateaknal, kuid me kõik võiksime sellest midagi õppida - keskendu sellele, mis meelt parandab raskel hetkel. Kui selleks on kasvõi martsipanist hiirt suus hoidev väga kaunis ning reaalne kassikuju, mida sul raha osta pole - tunne ikkagi rõõmu, et keegi nii kauni kujukese valmistanud on. Noh, kui saate mu mõttele pihta.
Mind ajas naerma ka, kuidas Oskaril oli joonestaja töö merekindluses, mida ta vihkas - olevat nii igav. Just see nüanss, et mehel on hea töö, ta saab tegeleda oma hobiga, aga pahandab oma töö üle nagu oleks see midagi kontimurdvat. Kõlab sarnaselt nagu first world problem.
Oskari ärritus väljendus ka kenasti - näiteks sai ta vihaseks ühe muti peale ning joonistas talle seetõttu kolm lõualotti. Eriti naersin ma selle peale, kui sorts tee peale sittus ning Oskar mõtles selle huvitava sita analüüsimise peale. Lisaks ei tekkinud ka tunnet, et Oskar jätaks võimalusi kasutamata, väärtuslikku infot edastamata jms; mis on omadus, mis mind ärritab mõnede raamatutegelaste puhul (vaatan sinu peale, "Ü nagu üksikema"). Oskar oleks rääkinud nagunii oma salamaailmast teistele ning ta seda tegigi. Hästi oli välja toodud ka see, kuidas Oskari nalju tema ümber olevad inimesed ei mõista. Arusaadavalt ka - kui sa ikka päev otsa õmmelnud, koristanud ja pesu pesnud oled, siis ei jõua küll kurnatuna naerda selle üle, et keegi sulle kolli teeb või näo vastu su aknaklaasi surub.
Igal juhul minule meeldis kogu raamat otsast lõpuni - ideaalselt kirjutatud, Kivirähk on endiselt hea kirjanik, näha on kogemust. Mainin uuesti - see nö aeglane algus - mul tekkis ka korraks tunne, et millal siis see peamine tegevus pihta hakkab, kuid antud tunde ajendiks oli vaid harjumus, et paljud kirjandusteosed on ühe puuga löödud. Mina isiklikult nautisin, et esialgu oli kirjutatud Oskari põnevast elust, millesse süvened niivõrd sisse, et Kalevipoja maailma külastamine hiljem koos temaga ei ole liiga järsk, vaid sujuvalt nauditav. Selliseid teoseid võiks veel olla. Btw, Kivirähk ja tema naljad teevad temast mu lemmikkirjaniku!
Äärmiselt hea teos! Soovitan!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar