esmaspäev, 25. juuli 2022

Tunnen end JÄLLE nii mõttetuna

 Ma peaks nagu superhappy olema, kuna täidan oma eluunistuse - õpin arstiks.

Suure tähtsusega maal, kuna maalisin selle sel päeval, kui ootasin oma viimast sisseastumiseksamit, milleks oli intervjuu!


Multitalent - tegin kunagi postituse kogu oma huvidest ja praegu seda lugedes saan rõõmustada, et olen mitmeid tegevusi sealt juba teinud!

Ning arstiks tahan just seepärast õppida, et see ei ole kunagi midagi igavat! Põnevus, iga päev on erinev! Püha müristus, kus ma seda õnne ja rõõmu ootan! Omg, ma leian OMA INIMESED! Kujutate ette, kui võimatu on tegelikult tavaliste inimestega anatoomiast rääkida (arusaadavalt), sest bioloogiliselt ei meeldi meile inimkeha sisemus, kuna tavaliselt sümboliseerib laip ohtu - kuidagi ta ju ära suri. Küll aga see mentaalne mõttetöö on mul endaga tehtud ära, nii et armastan anatoomiat ja lõpuks rääkides patoloogiast, ei lähe teistel arstiks õppijatel süda pahaks ega vaju näost ära! 

Nüüd hakkasin rantima õpingute kohta, mis mul veel käes ei ole, ja tuju tõusis. Ei teagi, kas enam vingumisnoodil isegi jätkata saab, haha. 😆

Anyway, ma kardan, et ma lihtsalt hetkel muretsen ja põen üle ja tunnen end seetõttu ka nii mõttetuna, kuna ma ei saa suurt midagi ette võtta. Ma annan oma parima hetkel elukoha otsinguteks, samal ajal on mul muidugi võimalus ju käia rongiga koolis, kui ka ei leia elukohta. Ma tean ju faktiliselt, et olen õpingutega alati edukalt hakkama saanud, isegi siis, kui juhtus karm sündmus aastal 2016, suutsin ikkagi isegi haiglast koolis käia ja eksamid oma tolleaegse olematu mäluga ära teha ning nüüdseks lahutabki mind magistrikraadist vaid lõputöö... Aga AGA, mis mul viga on? Miks ma muretsen?

Eks ma olengi selline muretsejatüüpi, esiteks see on pärilik, teiseks ei taha ma mingi käkiga hakkama saada, kolmandaks ma olen INFJ, kes ka kipub muretsema. Neljandaks, mu lapsed on mulle nii kallid.

Organiseerisime Edgariga nii, et tema nagunii fännab lastega kodus olemist ja ta on selles parem kui mina, kuna ma kipun üksluiseid igavaid tegevusi (milleks on lastega mängimine, söögitegemine jms) tehes palju kiiremini ära manduma kui tema. See on mingil määral tema superpower, et kodus olles nt süüa tehes ta ei igavle või titel mähkmeid vahetades ta ei igavle. Minu jaoks pole need aga piisavad stiimulid ja mu aju nõuab tungivalt huvitavaid mõtteid ja tegevust. Noh, ma lastega saan hakkama, sest näiteks päevil, kui nendega üksi kodus olen, teen ma spontaanseid lõbusaid tegevusi, mida naudin nii nemad kui mina, isegi kui selleks on kasvõi autoga harjumuspäraselt teise marsruudi läbimine 😆 Või püüan sõpradega kokku saada, et nende jaoks ka aega leida, ja samal ajal lastel vahva. Ehk siis peab optimeerima.

Aga lastega tekib see mõttetuse tunne seepärast, et iga hetk pead juhuslikult tõusma ja midagi andma/tegema vms. Mitte et see halb oleks, vaid nii jääb endal midagi olulist pooleli, näiteks koristamine ning selle tõttu ei viitsi isegi alustada, kuna tead, et kohe on vaja lõpetada.

Küll aga ülikool on selles osas mõnus, et loeng lihtsalt on loeng ning su ajul on vaba mõnus voli sügavalt süveneda, tundmata hirmu, et kohe su mõttelõng katkestatakse, kuna keegi kisab põhjusel, et tal ei õnnestu Barbiele kleiti selga saada.

Mõttetuse tunde põhjus seega ongi situatsioonid, kus ma ei jõua alustada enda jaoks perspektiivika tegevusega, olgu selleks maal või raamatu lõpetamine, kuna see tegevus võib iga kell teadmata ajaks katkeda. Ometi - see etapp elus on ajutine. Mida suuremad on lapsed, seda lihtsam on ning seda põnevam nendega on, sest ka juba nende isiklike murede lahendamine ei ole enam nii igav ja üksluine kui mähkmevahetus. 

Anyway, ma peaksin olema tänulik, mida ma olen! Aitäh kõigile ja kõigele, mis mind elus edasi on viinud! Issand, nii totter sentimentaalsus, aga mul on pisar silmis, sest I'm happy! Ma tasun kõige hea eest nagunii meie ühiskondlikku elu edasi viies nii hästi kui võimalik!











Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar