Lugesin nüüd raamatut "Kehade mets" autorilt Jim Ashilevi. Noh, jälle see teema, et kui arutada kui reaalne on mina-tegelase maailm raamatus (nagu arutluses Emmie Blue kohta), siis vot selles raamatus see mina-tegelane nägi küll ikka maailma oma sellise veidra pilgu läbi, et pool ta juttu pole usutav.
"Kehade mets" räägib mina-tegelase seiklustest paari naisega ta enda elus. Ise on ta meessoost, alustab juttu oma elust kohe algusest. Kõigepealt oli mul raske aru saada, millal see raamat kirjutatud oli, et mis ajastust see räägib - on see tänapäev või ei. Põhjusel, et raamat lõhnas nagu sada aastat vana raamat, aga ilmunud oli too 2015 ja tekstist ka kohe esialgu aru ei saanud. Noh, lugesin siis edasi ja lõpuks sain veenduda, et üritab ikka tänapäev olla.
Ma mina-tegelase nime ei saanudki teada, aga tüüp siis rääkis oma kogemustest naistega. Jällegi on raamat hästi kirjutatud ning tekkis ka empaatia selle tegelase suhtes, ometi oli ta suht loll. Nagu elulistes valikutes loll. Tema peamine lollus oli endale eeskujuks võtta ägedad eakaaslased ja kogu hinna eest neile muljet avaldada. Ja siin tekkiski peategelasel konflikt endaga. Ühest küljest oli tema suur unistus mõni plika ära võluda ja naisi tundma õppida, aga mingil veidral põhjusel seda ta mitte kunagi ei teinud, sest kõige tähtsam oli ikka mingile räuskavale naabripoisile või kõige kõvemale klassivennale rämedalt muljet avaldada. Ja sellega ta oma suhtluse naispoolega kogu eluks ära rikkuski. Ehk siis raamat demonstreerib seda, kuidas on võimalik oma elu ära rikkuda, kui tahad muljet avaldada mõttetult ägedatele eakaaslastele.
Esimene tüdruk oli naabritüdruk, kes talle meeldis, kui ta vist 6 aastat vana oli. Ja tüdruk mängis nii tema kui ka naabripoisi Jontega. Peategelane ise muidugi oleks tahtnud naabritüdruku lemmik olla, aga Jonte va kavalpea tõmbas oma sõbra lõksu, millega ta ka kaasa läks, mis lõi igaveseks kiilu tema ja naabritüdruku vahele. Loll noh - kallas kuse tüdrukule pähe ja oligi kõik. Jonte ilmselgelt oli paremas nimekirjas selle tõttu. Selle asemel, et peategelane oleks võinud keelduda lollusest. Ta ise ei tahtnudki seda teha, aga sõber käskis ja sõbra ees peab lahe olema.
Edasi rikkus ta täielikult ära kõik suhted oma klassi tüdrukutega, et mingile klassi liidrile muljet avaldada.
Hiljem hakkas ta veel porri vaatama. Aga kahjuks ta ei saanudki ühegi tüdrukuga erektsiooni, kuna tal oli vaimne blokk.
Igal juhul mulle väga meeldis, kui hästi kirjanik kirjeldas selle mina-tegelase tundeelu. Omg, ma oleks olnud ise rohkem elus päästetud, kui selline ilukirjandus oleks mu kätte sattunud kuskil 17-18-aastaselt. Sest esiteks see oleks aidanud mul väga palju rohkem mõista seda minu jaoks müstilist meessugupoolt, teiseks oleks see mulle näidanud, et ma ei pea võtma kõike nii isiklikult. Seal raamatus näiteks see mees räigelt igatses endale tüdruksõpra, kuid ta selle sai, ei suutnud ta tema seltskonda nautida, temaga ühendust võtta, pm mitte midagi. Aga see, kui hästi kirjanik selle ära kirjeldas, oli mulle nii abiks sellise tegelase pähe nägemiseks. Kui lühinägelik, rumal ning tulevikuperspektiivi mittearvestav võib lihtsalt üks meesisend olla... Lausa nii palju, et mina noorena poleks sellist lapsikut mõtlemist oodanud kellegi teise pea seest.
Näiteks mul oli noorena tüdrukuna väga sarnane olukord, nagu mina-tegelase tüdrukul seal teismeeas. Minu unistatud tüüp lihtsalt muutus imelikuks, kadus, käitus veidralt jne. Ma olin nii madala enesehinnanguga, et võtsin seda isiklikult. Oleks ma aga seda raamatut lugenud, oleks ma kergendusest naernud, mis tegelikult meessoost teismelise peas toimub. Lühidalt - see meessoost isend oli oma peas ootused naisega kohtumise korraldamisele ning naisega ajaveetmise ajagraafiku täitmisele nii pööraseks ajanud, et ta ei suutnud lihtsalt pingega toime tulla, end vabalt võtta ning elu nautida. Tal oli iseenda peas tekitatud rumal surve.
Igal juhul, lugege see läbi. Siin raamatus vot see mees näeb kõike läbi oma kõverpeegli. Mis te arvate?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar