Ma olen oma elu jooksul kasutanud antidepressanti, mille kõrvaltoime oli ka une tekitamine. Praegu kahjuks ma seda ei kasuta (ei kasuta ühtki ravimit), sest ma siiralt loodan terveks saada ilma ravimiteta, kasutades teraapiat ja elustiili muutusi.
Igatahes, uni on mul loomu poolest alati sitt olnud. Lapsepõlves juba olid unetud ööd sagedased. Mõnel ööl lihtsalt lampi und ei tule, tee mis tahad. Lammaste lugemine ilmselgelt ei tööta. Ma lihtsalt elasin selle üle.
Järjekordne mu isiklik probleem oli liigvarajane ärkamine. Ise oled kehaliselt nii väsinud, et liikuda ei jaksa, aga unetunne ajus on kadunud. Liigvarajaselt viie-kuue ajal ärgates umbes kümme ajal hommikul tuli uni tagasi. Ehk siis passid need tunnid niisama voodis ärkvel miljon mõtet peas jooksmas ja ootad kuni su aju suudab unelainele tagasi saada.
Ja peamine mure on olnud see, et uni õhtul õigel ajal ei tule. Nii ongi mulle alati lihtsam olnud pool ööd üleval passida ja hommikul... Khm... Lõunal ärgata. Kõige magusam uni millegipärast on alati lõunani.
Kuidas ma nende probleemidega tegelenud olen?
Üks fakt, mida ma kindlalt tean enda kohta, on see, et kui su ajul unetunnet ei ole, siis und ei tule. Voodis lamamine ei aita, aga muud teha ei jaksa.
Üks nipp aga, mis on toiminud, on enda aju ära väsitamine telefoni abil õhtul. Noorena tegin seda raamatu abil, kui nutitelefone ei olnud. Loed, kuni lihtsalt tunned, et nüüd võid ära kukkuda. Telefoniga on lihtsam, sest ei pea suurem tuli põlema ja seega tuleb vähem ärkvele ajavat valgusallikat ajju. Öeldakse küll, et telefoni sinine valgus on ilgelt äratav, aga mulle ei mõju see sellisel viisil öösel telefoni passides. See valgusallikas on nii väike ja mitte eriti ere.
Järgmine nipp on kõrvatropid kõrva panna. Ilmselgelt need kogu heli ei summuta, seega kui lapsed küsima tulevad midagi, siis kuuled nagunii. Ometi aitavad need paremini magada, kuna sammud, hääled akna taga jms, on summutatud. Kui aga Edgar mul kõva häälega kõrval telefoniga lobisema hakkab, pole neist kasu. Või ükskord hakkas ta peeretama kõvasti ja kui palusin tal vaikselt olla, siis ta solvus. Ma rääkisin talle, et ega ma peeretamist keela, lihtsalt tehku seda tasakesi, mitte kanne kokku surudes tuumapommi lõhates.
Kui unetuse probleemid on väiksemad olnud, siis mind väga häiris sosistamine ja hiilimine. Vaikselt olemine meenutab ju vargaid või pahandusi ning aju läheb kohe errorisse, kui keegi sosistama kukub ning viskab unemõtted kiiresti peast. Siis pidid teised tavaliselt käituma ning mitte mõtlema sellele, et ma magan. Välja arvatud see, et Edgar jälle ei tohtinud köögis potte-panne kokku lüüa, blenderit käivitada ja lahinal vett lasta. Need helid, muide, on läbi kõrvatroppide ka kostuvad. Äärmiselt valjud helid häirivad und lihtsalt selles mõttes, et sa tahad oma kõrvad ära peita.
Üks nipp veel on mediteerimine. Õhtul kuulan nüüd üht ülihead Kelly Howell meditatsiooni. See on super! Ja kui tekib liigvarajane ärkamine, kuulan mingit teist, parajasti sobivat.
Milline on teie lemmikmeditatsioon?
Head und teile kõigile!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar