Kolimise teema

 Jee, saan postituse nüüd oma uuest üürikorterist kirjutada. Tunded selle korteri kohta käisid üles-alla nagu Eesti ilm suvepäeval. Praegu tundub jälle, et olen rahul.

Pilt sellest praegusest

Enne elasin ma Vilde teel. Mulle endale täiega meeldib Mustamäe. No, Kakumäe on terve elu vist eriline lemmik olnud, sest üles kasvasin ma Tiskres (enne muide Mustamäel Vilde teel 😆) aga kui praegu Mustamäe, siis Mustamäe. Poed lähedal, mänguväljakud lähedal ja linnast välja minek ka lähedal.

Ehk siis hiljuti nüüd elasin ma jälle Vilde teel spetsiaalselt firmale kuuluvas üürikortereid välja üürivas majas. See oli mingi vana ümberehitatud putka, ühetoaline kaunis korter, kust astud otse õue. Mootorratas seisis ilusti maja ees. Ja mulle meeldis see, et firma üüris seal kortereid välja, sest firma ajab asju edukalt üldiselt ja konkreetselt. Eraisikutelt olen korterit üürides petta saanud, sest igasugu hulle leidub. Reaalselt, kunagi oli nii, et korteri omanik või tema sõbranna oli tulnud minu korterisse (mind ennast väga tihti kohal polnud, nad teadsid seda) ning määrinud ühe akna ära, ruloo ette tagasi tõmmanud ning kui hakkasin välja kolima, siis huvitaval kombel oskasid nad just selle ruloo üles tõmmata ning näidata mingit okselaiku akna peal. Ma teadsin, et seal toas polnud mul mitte keegi ilma minuta käinud ja kui too hetk üritati mult selle lätaka tõttu tagatisraha välja petta, olin ma lausa nii naiivne, et arvasin, et ju pidid UFOd selle pleki sinna tegema, sest mina see polnud ja teisi seal toas polnud käinud... No, peale selle süüdistati mind ka nendes vigades, mis olid korterisse sisse kolides olemas ja mille kohta lubati, et nad teevad korda kohe. Terve aeg, kui seal elasin, olid vabandused, miks korda teha ei saa ning kui välja kolisin, näitasid mulle, et vaata nüüd seda! Ma mingi wtf, see oli sisse kolides ja teie pidite selle ju korda tegema! Nad mingi: eiiiii, mul ju siin tunnistaja, nii ei olnud! Täiesti pekkis, millised petturid olemas on ning veel rohkem häbi, et ma nende lõksu langesin. Nägin neid pärast veel minu üle naermas kahekesi käevangus. Salajased lesbid vist.

Igatahes, nüüdsesse aega tagasi. Vilde teel oli 21 ruutmeetrit korter ja ilmselgelt jäi see väikseks, kui Edgari lapsed seal ka olid ja nii pidime me suurema otsima. Kuigi mulle räigelt meeldis see korter. Uus, ilus, lõhnav, firmale kuuluv, arved tulid alati õigel ajal!

Edgar pani siis kuulutuse üles Facebook'i, et pakkuge üürikat, sest noh, on ju vaja suuremat. Ta sõber võttiski ühendust, käisime vaatamas ja ideaalne korter oli! Sõber oli ise seal üürnik ja omanikuga oli rääkinud, et võib ka uued üürilised otsida. Me olime dvj - meie need oleme!

 Edgariga võttis siis omanik telefoni teel ühendust ja ütles, et dvj, olete uued üürnikud, et varsti saame kokku ja teeme lepingu ära! Et korter norm, teil nüüd koht olemas, küll on hea, et sinna tuleme jms. Diil pm! Jäi omanikul ainult kokkulepe Edgariga, et saavad kokku ja teevad lepingu.

Andsin siis teada firmale, et kolin välja sellest armsast korterist. Ja jäigi üle õiget kuupäeva oodata. Ja oodata seda, et Edgar pidi näost-näkku omanikuga kokku saama, et leping teha.

Kui üks päev trennis olin, sai Edgar siis selle teise korteri omanikuga kokku. Selle asemel, et leping teha, hakkas omanik rääkima järsku, et tegelikult on tal sõbranna, kes tuleb Tallinna elama ja võib-olla annab korteri talle. Aga suure tõenäosusega mitte, sest Edgar oli esimene tahtja. Edgar oli, et okei, ma maksan äkki tagatisraha ära. Omanik ei tahtnud ja ütles, et siis kui see Edgari sõber välja kolib, siis teeme alles lepingu ära. Et äkki ei saa väljakolija uut korterit kätte või midagi, et aega on.

Edgar rääkis mulle selle jutu siis ümber. Mainin ära, et Edgar on äärmiselt halb ümberjutustaja ning unustab mitmeid asju rääkida, seega ma ei saa 100% kindel olla, et kõik nii oli. Aga kui Edgar mulle selle omaniku jutu ümber jutustas, lõid mul peas häirekellad põlema. Esiteks, miks ta tuli rääkima järsku, et tal sõbranna hoopis läheb sinna, kui ta lubas selle meile? Teiseks, miks ta üritab venitada lepingu tegemisega? Edgar rahustas mu maha ja ütles, et küll me saame selle, ei ole mõtet uut otsida, sest omanik oli öelnud, et tõenäosus on ikka väga suur. Ma ei uskunud hästi. Sest miks oli omanik otsinud põhjuseid venitamiseks?

Kartsin juba, et jääme lageda taeva alla, aga Edgar ütles, et noh, me ju saame selle. Kuni saabus see päev, kus Edgari sõber konkreetselt välja kolis. Edgar kirjutas siis sellele korteriomanikule, et kuidas lood on... Ja jutt oli sealt selline et "mul sõbranna elus mind nii palju aidanud, teil ju on kuskil praegu elada. Et te vist saate küll selle korteri, aga kõik selgub lähipäevil ikka. Vaadake seni teisi kohti ka." Meil elada? Meil ju oli leping lõppemas! No selline ümbernurgajutt kui inimesel pole piisavalt mune, et öelda, sorry, ei saa. Suht isekas on jätta perekond lastega niimoodi ripakile, aga eks igasuguseid leidub.

Ma ütlesin Edgarile, et kuule see tema ümbernurgajutt on nii imelik, et võtame seda ei-vastusena, mis siis, et konkreetselt inimene ei suutnud eitavalt vastata, lol.

Otsisin siis mingi uue korteri ise kv-lehelt välja ja läksime vaatama, sest see oli täpselt mu ema maja vastas. Asukoht mulle meeldis. Tundus ideaalne! Vann ka! Omg ja see maakler-muti, kes meile seda korterit näitas, oli nii konkreetne ja normaalne! Rääkis, et mõelge homseni, kas tahate, mõistis, et meil lapsed, ei hakanud mingit haiget teksti pärima selle kohta, et kus me töötame, mida teeme, kes oleme ja muud sellist isiklikku juttu, mida tegelikult on äärmiselt ebameeldiv rääkida võõrale.

Korter küll vana ja lagunenud, aga vähemalt ruumikas. Esialgu ütles Edgar, et ta ei tea, elame äkki selles praeguses konkus edasi, aga noh - tõele näkku vaadates see oli lihtsalt liiga kitsas, kuigi ilus, mõnus ja mugav. Ma ütlesin aga, et ma küll tahaks seda mu ema maja vastas olevat, mida vaatamas käisime.

Otsustasime ära, et võtamegi selle. Edgar helistas maaklerile ja maakler oli jumala norm - ütles, et väga hea, et kohe kui loobute, andke teada. Igatahes, tegime lepingu ära.

Ja lepingut tehes tulin teist korda siia korterisse, aga siis mu arvamus millegipärast muutus. Mõtlesin, et rsk, see korter ju laguneb ja haiseb. Et ma ei tea, mis suur hurraa mul enne oli, aga noh... Haiseb. Pange tähele, et ma lihtsalt olen äärmiselt lõhnatundlik terve elu olnud. Mõtlesin, et see ruumikus on väga äge, aga see kole vana tapeet... See ilge linoleum... See seinast seinani vaip, see peldikuruum... Mis mul arus oli?!

Kohe kui leping tehtud, läksin Selverisse ja ostsin 60€ eest lõhnavaid värke ja olin kurb. Ometi ma olin kunagi elanud haisvas ühikas Purde tänaval Tartus ja ma teadsin, et see vana maja läppunud hais ei kao kuhugi. Purde tänava haisumajas elades oli seda kannatada raske.

Ei tahtnud ma selles võetud korteris ööbida. Edgar tegi vaipate suurpuhastuse, avas aknad ja lohutas, et see läppunud hais kaob ära, aga ma ei uskunud. Kui on vana lagunenud korter, siis haiseb see ikka hoolimata sajast lõhnaküünlast. Aga noh, vähemalt pingutame.

Täna siis tulin uuesti korterisse ja näitasin seda oma perele. Nad ütlesid, et see jumala hea korter ju! Et ei haise ju üldse! Vaatasin, et wow, hais ongi vähemaks jäänud! Ju oli asi vaipade suurpuhastuses, õhutuses ja pistikupesas asuvas lõhnapuhuris. Korter oli järsku üllatavalt hubane, kena, korralik ja hea! Ja peldikuruum oli ka järsku hubane, seda koledat seina ma ju potil istudes ei märka. Vannis käis laps ja kiitis, toad on ruumikad ja kenad! 

Nüüd kavatsen siis esimest ööd siin ööbida ja vaatan, kuidas see on. Natuke ikka igatsen seda pisikest hea lõhnaga konkut, mis hobuseboksi suurune oli, sest seal oli kõik käe-jala juures. Astud ühe sammu, oled vetsus, astud teise sammu ja õues. Aga ruumi oli meil ju vaja! Haha, kas mõlemat korraga ei saa? Paar päeva veel on mõlemad korraga. 😆

Vot kui intensiivne on see kolimine. Seepärast tahaks reaalselt oma korterit, kus teed, mis tahad. Lööd naela seina või tood kassi koju. Neid lõbustusi üürikorteris, nagu me teame, teha ei või. Kuigi siin praeguses, kus me oleme, oli see omaniku esindaja (mingi mees siis) äärmiselt sõbralik ja ütles, et lapsed võivad tapeeti kakkuda ja võime vaiba ära tirida, kui tahame. Wow ju! Üldse see mees oli jumala sõbralik ja tore, nagu see maakler-nainegi! 

Üürikorterites elades (mis siis, et neid on olnud mitmeid) siiski pole mul mitte kunagi olnud tunnet, et see on MINU elukoht. Haha, see ongi põhjus, miks olen kõigile öelnud, et ma tegelikult pole kodust välja kolinud (kuigi olen) 😆. Ütlesin mõnikord näiteks inimestele, et lähen koju ja nad mingi wtf, sa lähed ju ema juurde. Ma mingi aajaa, see teine on ju üürikorter, mitte kodu.

Seni kogun pappi siin ja unistan isiklikust elukohast, kus tuleb see õige elukoha tunne peale ja sa saad seda nimetada oma koduks.