Postitasin instasse postituse üks päev, kus rääkisin siis nö progressist enda PCOSi ja metaboolse haiguse vallas. Lühidalt öeldes progress puudub ning rase ma ka ikka veel pole. Progress puudub seepärast, et olin mingi haigusega siruli maas mitu nädalat ning siiani on selle tõttu raske olla.
Eile läksin trenni ja oma üllatuseks avastasin, et olen alaselja ära venitanud. Aga mitte trennist, vaid trennikoti tassimisest -.- Olin seda eelneval päeval tassinud mööda kaubanduskeskust, kui Carmenile tegevust otsisin ja vahet pidamata talle nende sõitvate loomade seljas seiklusi otsisin ja sellest väikesest liikumisest piisas, et selg nüüd tunda annab. Täielik haledik olen ikka...
Igatahes trenn on koht, kus ma täiega võitlesin ülepingutuse vastu - jälgisin pulssi, enesetunnet ning ei teinud endale kuskil liiga. Peaasi, et saaks tasa ja targu alustada. Õnneks treening teeb natukenegi isu juurde, nii et ehk saab söömisega ka tegeleda pärast trenni.
Küll aga nägin ma trennipeeglist, kui uskumatult paks ma olen... Ok, jah, ma ei ole paks selle sõna hullemas tähenduses, vaid ütleme siis, et ma nägin trennipeeglist, kui halb ja ebaloomulik on mu praegune vorm! Piht, mis alati on sale olnud, punnitas ettepoole nagu tagumik väljapoole, püksid olid hiiglama väiksed, soonisid sisse ja üldse see vaatepilt ajas mind nii kettasse, et mõtlesin koju tulla ja hädaldava blogipostitusse teha. Koju jõudes hakkasin keskenduma mingitele muudele asjadele ja mõtlesin, et see paks ebatervislik vorm, söögiisu puudus, iiveldus, raskus liikumisel jms polegi nii tuntav, kui ma voodis pikali laman ja mõtlesin vinguva postituse ära jätta.
Kui aga nägin, et instagramis oli keegi mulle kirjutanud enda sõnul toetava kirja. Kirjas küsis ta, miks ma kogu oma selle haiguse nii suure kella külge panen, kui see ju mitte kuidagi igapäevaelu ei mõjuta ning kui ma haigusest ei teadnud, elasin ju rahulikult õndsas teadmatuses (haha, muidugi). Sain aru, et see on märguanne kõrgemalt poolt, et jep, see eilne blogipostitus tuleb ikkagi kokku keevitada.
Muidugi ma küsisin talt, et mida see kella külge panemine tähendab tema mõistes, kahjuks ta ei vastanudki, nii et pean ise spekuleerima, mida see tähendada võiks. Mul on instagramis oma hädast ainult kaks postitust feedis, mis pole eriti põhjalikud. Aga tegelikult ma ei olegi ju rääkinud, kuidas see haigus mind päriselt mõjutab, ma loll rääkisin sellest AINULT Õhtulehele (ning seal tehakse ju ka lühemaks vastavalt tähemärkide max kogusele), sest ei viitsinud sellele rohkem keskenduda ning sugugi ei mõelnud, et tegelikult pole see ju piisav, et ka mu jälgijad teaks, mis tegelikult toimub. Btw, mis mujal meedias toimub ja milline uudisteportaal on sellest midagi muud kokku vorpinud, ei ole päriselt ka, minu kontrolli all. Kui mõni sait refereeris Õhtulehte, siis pole mina sellest teadlik. Võib-olla seetõttu võib mõnele jääda mulje, et iga päev helistab mulle Elu24/7 ja küsib kommentaari, et kuidas ma nüüd end täna tunnen. Kahjuks nii ei ole, sest vastasel juhul oleks teil tõesti täpsem info olemas. Järeldada saan siit vaid, et see kirjutaja on oma faktidega eksinud. Nii et võtan vastutuse enda peale, et olen veidi liiga vähe infot jaganud, aga tundus vastupidi.
Kuidas see kõik alguse sai?
Oma kaalutõusu märkasin juba aasta tagasi. Küll aga ma ei kaalunud end iga päev ning kuna söömisele ma ka ei keskendu, siis mõtlesin, et see kogukam olek on lihtsalt vanuseline iseärasus. Kuigi ega ma nüüd nii vana ka pole ja tegelikult pole see põhjus. Fakt on küll see, et tundsin, et miskit on nagu korrast ära. Pidevalt olin väsinud ning käisin eelmise suve lõpus arsti ja endokrinoloogi juures kontrollis, kuid siis ei tehtud mulle suhkrutalumatuse testi, nii et olin õndsas teadmatuses, et midagi tõesti on valesti ning panin kõik oma veidrad sümptomid depressiooni ja stressi süüks. Nüüd tagantjärele tean valusalt, et oleks mul siis tehtud suhkrutalumatuse test, oleksin juba varem jälile saanud oma metaboolsele sündroomile, milleks on insuliiniresistentsus, ja seeläbi suutnud ennetada polütsüstiliste munasarjade sündroomi teket.
Küll aga kaal kasvas mühinal. Ma ei suutnud kuidagi kaalukasvu takistada ega teadnud, mis on selle põhjuseks. Kaal oli aastaid vaikselt kasvanud. See kõik ei tekkinud järsku, vaid oli pidev vale elustiili tagajärg, millest mul fcking polnud kahjuks aimugi.
Kuidas haigus lõpuks avastati?
Päris valusal kombel sain teada oma haigusest. Olin käinud ka naistearsti juures kontrollis ning kõik oli siis korras näiliselt. Kavatsesin paari kuu pärast alustada lapse saamisega ning siis tagasi tulla arsti juurde.
Kodus olles jälgisin, nagu ikka, oma tsüklit, kuni ühel hetkel juhtus midagi imelikku. Menstruatsioon kestis vaid ühe päeva ning seejärel oli mitu kuud pausi. Mõtlesin, et jälle mingi tsüklihäire, mis seal ikka, küll üle läheb.
Lõpuks tegin kindla otsuse, et tasapisi alustangi nüüd lapse saamist ning läksin naistearsti juurde tagasi, et end enne lõplikku otsust lasta üle kontrollida. Menstruatsiooni ka polnud olnud ning tore oleks olnud, kui seal arst avastab, et jehuuu - te rase! Vastupidi aga! Arst avastas, et ohooo - munasarjad on polütsüstilised. Lisaks olin arstile ka juba varem kurtnud, et maru palju kaalun - sama palju kaalusin ma viimati sünnitama minnes. Arst saatis endokrinoloogi juurde (toitumisnõustaja juurde saatis vist juba eelmisel korral, sest oma pirakat massi olin talle varem ka kurtnud. Aga nagu alati, arstid pigem arvavad, et sa oled tohutu maiasmokk ja õgid iga päev suhkrukeeksi).
Endokrinoloogile kurtsin siis ka oma tohutut massi, nüüdseks siis ka polütsüstilisi munasarju, tsüklihäireid ja muud jura, mis mul siis olla võis. Tehti suhkrutalumatuse test ja jehuuu - vaatasin juba ise digiloost, et näed - mul on ju kuradi insuliiniresistentsus. Mul tekkis täielik selgus - see seletas KÕIKE!
Mis on insuliiniresistentsus ja kuidas see põhjustab PCOSi?
Insuliiniresistentsus on olek, kus keharakud ei ole enam tundlikud sellisele hormoonile nagu insuliin. Insuliin ise on hormoon, mida toodab pankreas vastuseks suhkrule. Kui inimene sööb, siis toidus on süsivesikud ja need lagundatakse suhkruks. See suhkrukene liigub veres ringi (seepärast pärast sööki vere suhkrusisaldus on suurem) ja pankreas tuleb mängu ja toodab insuliini, mis tuleb võtab suhkrul käest kinni, koputab rakkude peale ja ütleb, et tuleksime koos sisse. Kui aga suhkrut liiga räigelt palju on, nii et rakkudel siibrisse viskab, siis rakud ei reageeri enam sellele, et see insuliin neil ukse taga koos oma sõbra suhkruga kopsib. Rakud panevad igno peale - on insuliiniresistentsed. Selle peale aga pankreas on mingi wtf, võtke see suhkur vastu ja toodab VEEL rohkem insuliini, et need suure kogusena seda suhkrut rakkudesse pressiks.
Igatahes, see põhjustab just seda, et kõhurakud koguvad eriliselt rasva ja tavaliselt lähebki kõht paksuks. Tadaa! Seepärast ongi mu kaunis piht kadunud. Muidugi ka teised rakud kukuvad rasva koguma.
Ja SEE põhjustab seda, et kui insuliini on liiga palju, siis ta käivitab sellise ensüümi nagu epimeraas. Epimeraas on siuke ensüüm, et organismis olev munasarjadele vajalik müo-inositool konverteeritakse teiseks vajalikuks inositooliks: D-kiro-inositool. Küll aga juhtub siuke probleem, et kui insuliini on LIIGA palju, siis ju suurem hulk müo-inositooli konverteeritakse ära.
Ja SEE põhjustab selle, et kui müo-inositiooli on vähe, siis ei tööta enam munasarjad normaalselt.
Ja SEE põhjustab järgnevat. Tavaliselt iga mensturatsioonitsükli jooksul pannakse küpsema punt toredaid folliikuleid. Neist kõige parem - võitja siis, hahah, valitakse välja, kes saab ovulveeruda ja võimalusel spermaga kohtingule minna. Kui aga kogu eelneva tõttu munasarjad ei toimi normaalselt, siis küpsevad küll folliikulid, aga need munasarjad jäävad multifollikulaarseks ja edasine protsess peatub. Ning siis oledki polütsüstiliste munasarjadega.
Ja SEE kõik põhjustab seda, et pole enam normaalset tsüklit, seejärel ka androgeenide tase tõuseb, sa lähed paksuks, sul on sitt olla ja mis iganes veel. Igatahes, ma tegin väga lühida seletuse. Seal on veel kõvasti nüansse, näiteks see, et munasarjad ei ole insuliiniresistentsed, seega kui insuliini on palju, mõjub see hormoonide tootmisele.
Näete, kui tõeliselt keeruline ja peen protsess. Tee üks asi protsessis katki ja kõik on pekkis. Ainult nii pisike jama, et süsivesikuid on natuke palju, siis insuliini selle tõttu natuke palju ja kõik muu lähebki jumala paigast ära. Nii pisikesest asjast nii suur pauk.
Nii et kuidas ravida?
Üks moodus on ravim Metformiin (retseptiravim) - see toimib nii, et vähem suhkrut läheb seedesüsteemist vereringesse.
Teine moodus on vähem süsivesikuid süüa - keto olla. Selle panin ma ise endal toitumisnõustaja abiga paika + teaduslik raamat "ketogeenne toitumine vähi vastu".
Kolmas moodus on võtta juurde inositooli. Ehk siis nagu me nägime, müo-inositooliga on lood veits pekkis PCOS puhul.
Neljas tähtis tegur on treenimine - see aitavat.
Viies oluline asi - NO STRESS!
Kuidas mul läheb?
Kui mulle Metformiini kirjutati, hakkasin seda ka võtma. Ise hakkasin juurde võtma ka inositooli. Ja hakkasin ka keto olema. Ja tegin endale kauni trennikava - mu lemmik postitants ja jõusaal. Ja omg! 80 kg läkski 75 kg peale! Mõjus seega miski neist!
Küll aga oli see rõõm üürike, kuna ma sain ülemiste hingamisteede haiguse. Jäin siruli voodisse ning kõik läks pekki. ACC tekitas mulle tohutu iivelduse. Oksendasin, ei suutnud süüa. Mul oli mingi tohutu väsimus - see võis olla Metformiinist. Lisaks oli kõht iga päev lahti. Mul oli sõna otsese mõttes siuke tunne, et surm on silme ees. Ma suutsin päevas olla ainult paar tundi aktiivne ning ülejäänud aja ma ei teagi, mida tegin, sest ma lamasin ja vahtisin seina, kuna mul oli lihtsalt niiii halb. Ning mitte ainult selle külmetushaiguse pärast, vaid seepärast, et mul iiveldas, mul kõht valutas, mul magu valutas, mul lihased valutasid. Metformiini jätsin ära, sest ma ei kannatanud enam seda piina ja lootsin, et midagigi aitab.
Nüüd, täna, olen jõudnud etappi, kus see iiveldus on kõvasti vähenenud, kuid kahjuks see eksisteerib. Menstruatsioonitsükkel ei ole endiselt korras. Liigne androgeenide tase muudab mu heaolu ebanormaalsemaks. Metformiini ei ole julgenud ma veel uuesti võtma hakata. Keto ma enam ka hetkel ei ole. Mulle küll meeldisid väga need ketogeensed toiduained, aga munale mõeldes juba läks süda pahaks. Ainus, mida ma sain pärast ränka perioodi vaikselt sööma hakata, oli mahlapulk. See pole üldse keto kahjuks, aga muud ei saanud süüa.
Ja vaatasin end nii peeglist ja mõtlesin, kuidas ma küll oleks võinud veel rohkem oma keha hinnata siis, kui see oli korras. Ma ei suuda praegu midagi teha. Ma olen iga sekund väsind. Kui ma ei ole väsinud, on see ime! Suvaliselt hakkab iiveldama. Menstruatsioonitsükli ebanormaalsus on minu jaoks ka harjumatu, kuna ma olin harjunud erinevate olekutega, mis kaasnevad tsükli erineval ajal. Sellest olen ma juba loobunud, et üks päev rõõmsa hurraaga on mul 7-päeva pikkune menstruatsioon, sest seda pole mul ammu enam olnud. Ja mis kõige hullem - rasedus, mis algselt plaanitud, seda ei saa tulla, sest ovulatsiooni pole.
Kõik see jama mõjutab mind igapäevaselt. Rääkimata sellest, kui raske on mulle füüsiliselt olla suurem kui ma harjunud olen. Okei - riided ei lähe selga, see on üks asi, ärgu siis mingu. Aga see, et ma ei saa kükitada ega põlvitada - see on jube. See on valus. Ma mõnikord püüan, trennis näiteks peab seda tegema (ja võtetel), aga see on niiiii raske, mõlemad jalad surevad ära ja püsti ei saa enam. Mu jäsemed surevad pidevalt ära (ma tegelikult ei tea, kas see on paksusest või äkki jälle mingi muu jama). Mul on raske püsti tõusta ka istumisasendist. Toolid on kitsad ja väikesed. Autosse istudes ma ägisen üle tänava, nii et on häbi. Ma lähen kehaga vastu pliidile, nurkadele jms kohtadele, mis varem ei olnud mu teel ees. Mul on reaalselt füüsiliselt raske!
Stressi vähendaks see, kui ma rohkem magaks. 10 tundi on mu tavaline magamise aeg, nii et püüan pingutada, et selle ka täis saaks. Kahjuks on elu niigi stressirikas. Aga kui ma teen enda jaoks mõnusaid asju - kirjutan, mõtlen, mängin arvutiga, olen looduses, paitan kassi, siis see viib natuke stressi alla.
Kuidas ma oleks saanud seda ennetada?
Iga inimene on erinev ja kõige tähtsam on kuulata iseenda keha. Minu probleem oli see, et ma vihkasin söömist, aga ma ei saanud aru miks. Tegelikult oli põhjus lihtne - mu keha ei tahtnud suhkrut. Küll aga on teadatuntud fakt, et toiduainetetööstuse lemmikaine ongi rõve suhkur. Ükskõik, mida sa poest saad, see on kuhi suhkrut. Kõik see aastatepikkune kogemata suhkru söömine tekitaski selle. Sest ma polnud piisavalt teadlik, et pakenditelt vaadata süsivesikute kogust. Ma läksin reklaami ohvriks - kui pakil oli kirjas, et palju proteiini ja null suhkrut, siis kahjuks seal OLI suhkur sees - nimega süsivesik, mis nagunii muutub kehas suhkruks! Ja sageli on seda ikka tohutu kogus! Mina aga ei vaadanud seda makrode kogust, sest ma ei viitsinud/tahtnud/ei pidanud oluliseks. Kogu mu metaboolne haigus on mulle aastaid ligi hiilinud, vaikselt, pideva süsivesikute söömisena.
Ma mõtlesin, et mu keha kuulata on liiga rahaliselt kallis. Sest mina oleks tahtnud süüa veiseliha, sparglit, võikooke suhkruta, mereelukaid ja muud kallist jura. Lihtsam on ju raha kokku hoida ja mis seal ikka hullu olla saab! Aga vot saab. Nüüd ma tulen vaikselt selle juurde, et söön ainult seda, mida mu keha vajab. Ning enam kunagi ei tee seda viga, mida ma igapäevaselt tegin - sundisin end sööma okserefleksidega võideldes. Need okserefleksid olid kaitse, sest mu keha ei tahtnud näiteks suhkrurikast banaani.
Ma olen nüüd nii palju teadlikkust tõstnud, kuidas toiduainete tööstused söödavad valesid sisse. Ma juba tean, et kui on kirjas, et pole suhkrut, siis seal on nagunii hunnik süsivesikuid. Kui on kirjas, et pole lisatud suhkrut, siis seal ikkagi on sees suhkrut. Kui on kirjas, et palju valku, siis seda pole palju. Kui on kirjas, et ei tee paksuks, on see vale, sest seal sees on ikkagi süsivesik ja süsivesik ongi see, mis paksuks teeb.
Siin on kogu mu ving ja katsun teid kursis hoida oma progressiga. Ja ka progressitusega kursis hoida, sest see näitab, et me oleme inimesed ja alati ei saagi kõik suure hurraaga minna. Mulle oli ausalt öeldes raske saada see polütsistiliste munasarjade sündroom, eriti TÄPSELT sel hetkel, kui ma kavatsesin rasedaks jääda. Aga samas see tõstis mu teadlikkust kõvasti, sest ma saingi teada, miks mu kaal nii tohutult kasvanud on aastate jooksul ja viimase paari kuuga tuli 10 kg otsa ka veel, nii et olin sama raske kui viimati sünnitama minnes. Veits palju ju.
Jah, eile oli tunne, et kõik on pekkis, kõik see võtab liigselt aega, elu vajab elamist ja ei viitsi kogu oma raha veiseliha ja sparglite alla panna. Ning trennis ma ka hakkama ei saa. Oh jumal. Eile oli nii sitt tuju sellest kõigest. Viimasel ajal on kaal jäänud 75 kg peale seisma. Ühtpidi on kurb, et mingit progressi ei olegi hetkel, teistpidi on tore, et vähemalt pole kaal tõusnud! 80 kg oli ikka liiga hull.
Lisaks tegelikult mul vedas, et ma kavatsesin hakata rasedaks jääma - poleks ma arsti juurde läinud selle plaaniga, oleks mu haigus jäänudki diagnoosimata. Huvitav kui palju ma veel paisunud oleks? Eriti, et nii napilt paar kuud varem olid arstid öelnud, et olen korras (kuigi jah, polnud tehtud suhkrukõverat varem, aga kilpnääre jms oli korras).
Mu pikkus on 172 cm ja mulle sobiv geneetiline kaal oleks 63 kg.