neljapäev, 1. märts 2018

Rasedusega saabunud uued kehalised sümptomid

Ma teadsin, et keha muutub rasedusega, aga mina ootasin pigem imelikke isusid ning lõhnataju muutust. Teadsin ka, et rasedad on väga närvilised ja kergesti ärrituvad. Ehk ootasin ma raseduselt rohkemat, aga kui mõtlema hakkan, on päris põnevad sümptomid mul, milleks ma ei osanud valmistuda.



Ajupuudulikkus, häiritud tähelepanu, unustamine - need sümptomid häirivad mind kõige rohkem ja on ka kõige rohkem märgata, kuna pean tegelema kooliasjadega. Kui varasem mina oleksin teadnud hoobilt vastuseid küsitava õpitud teema kohta, siis praegu pean ma mõtlema mitu korda, mida küsiti. Muidugi esineb see ka muudes valdkondades. Mälu on küllaltki kehva, aju kasutada eriti ei saa. Midagi planeerida pole mõtet proovidagi. Kui ma sõnastan imelikke lauseid või teen imelikke vigu, siis see on rasedus. Mõnikord on nii häbi ka selle üle. Nüüd vähemalt tean, mis tunne on loll olla ja päris hea tegelikult. Tänu sellele mõistsin ka kui tark ma enne olin. o.O Mida hekki nagu?! Vaatan oma varem analüüsitud tekste või kirjutisi ja olen omg wow. Kahjuks ma ei teadnud, et rasedusega nii lolliks läheb ja seda keegi ei olnud öelnud ka varem. Ja noh, ega ma polekski seda osa endast nii väga tähele pannud, kui ei tegeleks teadusega. Vb mingi aine puudus - ei tea ma seda.

Närviminek - seda teadsin küll, et rasedad on kergemini ärrituvamad. Ja seda esineb minu puhul täiega, kuigi ma ei ela seda suurt välja, lihtsalt ise tunnen. Sellist asja polnud mul mitte kunagi varem, kuna olen alati olnud pigem ratsionaalne inimene. Nüüd reageerib hoopis mingi tundmatu osa minust välistele või sisemistele teguritele (mõtetele) ning selle osa olemasolust minus polnud mul varem aimugi. Mul võib järsku tulla vihatuju. Muidugi püüan ma siis end kontrollida. Näiteks mind ajas närvi, kui üks kotlett pannil ei püsinud koos. Ja siis süüdistasin muidugi ennast, et tegin nõmeda kotleti (samas tulid need nii head). Lisaks ajab mind iga päev närvi see, et mulle mingid võõrad oma riistast pilte saadavad. Kurat, ma olen rase, ma tean, milline see välja näeb!!!
Aga seda närvilisust pole ainult tõeliste põhjuste peale (nt need fcking riistapildid), vaid ka mõne mõtte peale. Meenub mingi värk ja siis olen enda sees närvis. Aga vahel läheb see närvilisus sama kiiresti üle nagu see saabus. Täiega imelik. Vahel ajab närvi mõni asi, mis üldse ei peakski mind kõigutama. Ehk siis varasemat mind pole see tegur sugugi kõigutanud. Näiteks kui mingi auto mu ees pidurdab. Varem oli mul savi, nüüd ajab närvi (ja ka mitte alati). Lisaks ka emotsioonid kõiguvad rohkem ja järsemalt. Inimesed enamasti ajavad mind närvi. Aga samas mõnikord täiega inimesed meeldivad mulle ja tahan nende vastu väga hea olla.

Tapajanu - muidu jõin ma päevas ainult 5 liitrit vett, siis rasedusega vist joon 6-7 liitrit. Jumala haige on see, et korraga ei mahu eriti palju vett makku ja siis peab janus kannatama ja ootama, et uuesti saaks vett sisse kallata. Täiega tahaks mõnikord endale kanüüli külge panna füsioloogilise lahusega. Aga siis "tapajanu" - see tähendab, et mingi hetk tekib mul järsku selline tunne, et kui ma kohe vett ei saa, suren maha. See on täiega häiriv ja ebameeldiv tunne. See tunne esines mul varasema mina puhul ravimi  alustamise/lõpetamise korral. Olen avastanud, et selle vastu aitavad teatud joogid. Kraanivesi ei aita siin mitte essugi. Võin liitri korraga ära juua ja joomise ajal on juba tapajanu tunne. Seega aitas mind alguses jumala hästi see Arctic Sport. Õnneks need on suures pudelis ka. Lisaks aitas Borjomi. Ning kõik muud sellised joogid, kuhu on lisatud midagi sisse. Ämmaemand ütles, et janu on normaalne, aga mis siis lahendus oleks normaalsele tapajanule peale kanüüli? Kuna mul ajusid pole, siis pika aja peale avastasin, et mul võib ju mineraalainete (eriti magneesiumi) puudus olla. Seega hakkasin magneesiumi võtma ja asi paranes kõvasti.

Isud - see on raseduse parim sümptom. Söömine oli varem minu jaoks maailma vastikuim, igavaim ja nõmedaim tegevus, mida pidi sunniviisiliselt tegema, sest tahad ju elada. Mind varem ajasid kõik magusad asjad öökima ning süüa kõlbas mulle vaid kallist korralikku veiseliha igast peenete salatitega. Nüüd on palju lihtsam, sest mul on normaalse inimese isu! See oli väga hämmastav tunne. Sõin kohe uhkelt šokolaade ja muid toite, mille poole poleks ma varem öökimata suutnud vaadatagi. Sellist imelikke isusid, et tahaks mingeid kipsplaate lakkuda või soolaga maiustusi, pole küll olnud. Pigem see (veidi häiriv), et kui näen midagi isutavat pildilt, siis on kange tahtmine kohe ise ka saada seda. Siis tuleb seda toitu hankida, et rahu majas oleks. Kas see on normaalsetel inimestel ka või? Seepärast nii palju koogivideoid internetis ongi või?
Ülihea on ka see, et mul läks vist muna- ja piimatalumatus ära. Varem oli söömine nii raske, kuna ma pidin asendusi otsima neile toitudele, aga nüüd teen hommikuti omletti ja putru. Varem poleks ma küll endale omletti saanud lubada. Megahea. Ja noh, jogurtid ja värgid ka ju. Super, et neid süüa saan. Kusjuures jumala lahe on sõpradega söömas käies vaadata, et ma suudan sama suure tüki kooki ära süüa kui nemad :D Enne nii ei olnud, sest ma pidin suruma vägisi kooki endale sisse. Muidugi ämmaemand seda eriti heaks ei pidanud, et mul hea isu on, sest võtsin juurde. Imelik, sest mul pole varem seda isu kunagi olnud (kunagi ammu ühe korra oli tänu ühele antidepressandile, mis isu tekitab - seda võtan siiani, aga see mõju kahjuks hajus). Hull magusaisu on ka, aga see magusaisu vähenes täiega, kui magneesiumi hakkasin võtma.

Õpid oma keha armastama - ma näen enda keha kõrvalt, kui proff see on lihtsalt! Nagu wow! Ise kasvatab inimest enda sees, ise ütleb, mida süüa, ise paneb rasva õige koha peale. Näiteks mul läks tagumik jumala suureks - kellele see tore muutus ei meeldiks. Kohe näha, et keha oskab valmistuda. Selles mõttes, et ta teab, et peab kasvatama nüüd ka pisikest inimest minu sees/kõrval ning selleks peab mustadeks päevadeks energiat varuma. Ahjaa, rinnad ka ometi kasvasid. Mitte nagu suureks, aga nüüd on need olemas eelneva puudulikkuse asemel. Leidsin kapist ühed oma vanad rinnahoidjad, mis varem olid suured mulle ja need on parajad. Megaäge! Naised peaksid õnnelikud olema oma keha üle, sest nüüd ma tean, milline õnn on omada rindu. Ma lihtsalt näen, kuidas mu puus muutus selliseks, et oleks parem sünnitada ja kogu keha valmistub last kasvatama. Megawow ja ma olen megatänulik oma kehale!

Külm ja kuum kordamööda - häiriv asi. Panen mingi riide kodus selga, sest on jääkülm olla ja siis varsti on täiega palav ja pean ära võtma. Ja viimasel ajal on sagedamini palav. See on hea, sest varem oli koguaeg külm mul siin kliimas.


Kõrvetised - need olid mul varem enne rasedust ka söömatusest, aga nüüd on need teatud toitude söömise tõttu. Näiteks kui ma putru söön, siis on mul tund aega aega enne kui tekivad kõrvetised. Seega võin ma küll putru süüa, aga pean tunni pärast midagi muud sööma. Lisaks õlised ja rasvased toidud on mu viha (olid varemgi) ning tekitavad kõrvetisi. Sidrunimahl ja šokolaad aitab mul kõrvetiste vastu. Aga noh, ma, paks, ei tohi ju šokolaadi süüa. Ja sidrunimahl annab vaid puhveraega ehk siis poole tunni pärast on kõrvetised tagasi kui ma just midagi ei söö. Õnneks mõnikord pole kõrvetisi.

Kõht kinni - väga häiriv. Kuigi mul terve elu probleeme olnud, et kõht kinni ja lahti. Nüüd on see lihtsalt pikemalt kinni ja tulid hemorroidid ja neist voolab verd. Ämmaemand ütles, et see on normaalne ja nii on paljudel rasedatel. Mis nende vastu konkreetselt aitaks - ma ei tea. Lahtisti jah aitab kõhuhädade vastu, aga hemorroidide - eks näha ole.

Pissihäda - tüütud on kaks asja - öösiti häda pärast ärkamine ning see, et korraga ei tule kogu piss välja (ainult pool või midagi). Ämmaemand ütles, et see on normaalne ja lahendust pole. :( Aga ma istun pidevalt potil kõvasti punnitades, et kogu piss välja saada, sest muidu peaksin 3 min pärast uuesti minema. Eks elan üle siis.

Mure ja soov lapsele pesa teha - jah, see on vist paljudel. Lihtsalt mure, et on KOHE vaja lapsele asju. Üks öö läks uni ära selle pärast ka, aga elus ei saa ju alati KOHE.

Seljavalu - mul on õlavööndis abaluude vahel põletik (mida varem polnud) ja ma ei saa midagi teha sinna. Ma ei saa seetõttu alati paremal küljel magada. Käed ka väga sinna ei ulatu masseerima endal. Ootan juba rõõmuga alaseljavalusid ka, mida kõik lubavad.

Ninakinnisus - see tore asi mulle ei meenunudki kohe. Aga koguaeg on nina tatti täis. Õnneks soolalahust saab lubada ninna lasta! Ilma nuuskamispaberita ei maksa kuskile minna.

Sabakondi valutamine - varem arvasin, et see on rasedana istumisest, aga see on pigem suvaliselt, istumine aitab kaasa. Teen trenni ja liigun - ehk aitab valu parandamisele kaasa. Ma ju pean autos istuma, seistes ei saa roolida, nii et ei tea, mis aitaks. Ma ei hakanud ämmaemandalt isegi küsima selle kohta enam, nagunii ütleb, et see on rasedana normaalne ja lahendust pole.

Ishias - see oli varem ka. Rasedana lihtsalt kohe alguses suurenes nii et kummardada oli valus. Nii tore noh.

See oli kõik, mis siis praegu meenus mu vaid ligi 7-kuuse rasedusperioodi peale. Kindlasti tuleb midagi veel. Öeldud on mulle ka, et ärgu ma muretsegu, kuna läheb hullemaks veel. Aga õnneks mul pole praegu aju töökorras muretsemiseks - see on positiivne osa! Kahjuks pean ma kooliasju tegema with no brain ja see on päris raske.


NB! Postitus on kirjutatud kõnekeeles väljendamaks tooreid rasedusega seotud tujusid. Kui on midagi arusaamatu selle kõneviisi tõttu, küsida üle. 🙂







6 kommentaari:

  1. Aga kuidas on "vana hea" aknega? Lugesin just mingi Porgandpalja lugu Stiilist või kuskilt, et"...kulutas sadu eurosid võitlusele aknega,lahenduse tõi aga hoopis 9-eurone" .

    VastaKustuta
  2. Pärast seda Roaccutane lugu toob lahenduse La Roche-Posay Effaclar Duo apteegist. Enne poleks sellest üksi mingit abi olnud.

    VastaKustuta
  3. Kõrvetiste vastu aitab häsit soodavesi. 1 tl soodat klaasi vee peale. Võta väikeste lonksudega, kuni tunned, et said leevendust. Ja kui mõne aja pärast on kõrvetised jälle platsis, lonksa veel. Ei pea tervet klaasi ära jooma, lihtsalt niipalju, et kõrvetised kaoks. Mul oli see ainus, mis aitas ja ÄE ei näinud ka selles probleemi. Samas on ka Rennie tabletid olemas....

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Minul teeb soodavesi asja kõvasti hullemaks. Nagu mainisin, aitavad mul mõned happelised asjad: kohvikene (piimaga) - aitab hästi, sidrunivesi jms. Seda sp, et aluselist asja makku pannes hakkab magu rohkem hapet tootma. Ja sooda on aluseline maos. Seepärast ei saa ma näiteks deviani vett juua ka. Vot siis :D Rennie ei tee mul muhvigi. Ainus, mis apteegikaupadest aitas, oli Nexium (omeprazol, rakkude prootonpumba inhibiitor - seega töötab teisiti kui aluseliste ainete makkupanek). Kui väga hulluks läheb, teen selle kuuri läbi ja jälle parem. Jamanud olen selle maoga pikalt...

      Kustuta
  4. Kõhukinnisuse vastu võid proovida õunaäädikat, linaseemnejahu pudru sees või linaseemnete leotise joomist.
    Esimese retsept on 1-2 tl õunaäädikat klaasi vee peale, joo ära hommikuti enne sööki (tühja kõhuga). Maitse vajab alul harjumist, aga kui ära harjud, hakkab selle joomine päris meeldima :) Kasulik asi see õunaäädikas. Kui ostad, ära seda mingi plastikpudelis jura osta, vaid vali mõni klaastaaras olev.
    Linaseemneleotist tee nii, et pane õhtul kaussi ja vala veega üle, hommikul joo see leotis ära. Seda ma ise küll ei suutnud ja eelistasin linaseemnejahu pudru sise segada. Jahvatasin eelnevalt leotatud linaseemned jahuks ja lisasin igapäevaselt pudru sisse. Mõni räägib, et kuivatatud ploomi leotis ka aitab. Isa ma pole seda proovinud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kasutan juba Duphalaci (mis tundub aitavat), aga aitäh sellegpoolest. Kuigi doseerimine tundub keeruline linaseemneleotise ja õunaäädika puhul. Kasutasin ka astelpajuõli kõhukinnisuse vastu, aga ei aidanud mul.

      Kustuta