Tänane postitus on pühendatud neile, kelle mõistus on arusaamatu sel kohal, et kuidas mingi uudis õhtulehes või mujal meedias konkreetselt mulle tähelepanu ikkagi ei ole!
"Kas sulle meeldib avalikkuse tähelepanu nii palju, et seepärast andsid intervjuu *mõni väljaanne*?" - vastame sellele lihtsale küsimusele. Küsimus iseenesest on juba valesti püstitatud. Sest khm... mis moodi on see tähelepanu mulle? Jah, tähelepanu saab leht, aga mina? Kuidas?
Või veel parem - lamp uudis on kuskil suvalises meediaväljaandes ning keegi lamp ütleb "näe, jälle saab avalikkuse tähelepanu!" Kuidas? Ma äkki ka sooviksin tähelepanu.
Mõtleme nüüd loogiliselt, kuidas asi käib. Mul on rääkida nii mõndagi oma elust. Ma sõidan autoga sinna, kus annan intervjuu. Seal annan intervjuu ja edasi lähen koju. Siis toimetatakse uudist jne (mina seda ei tee). Ning üks päev, nt nädal hiljem, on see lehes. Edasi? See on lehes. Ja tähelepanu? Tähelepanu on lehel, uudisel, intervjuul. Aga mul? No kuidas see tegelikult minu elu muudab? Istu, kallis lugeja ning mõtle sellele veidi.
Ütleme, et ma ärkan üks päev üles, kui ma tean, et olen lehes. Tore ju! Ma lähen teen süüa, lähen mängin kassiga. Võib-olla teen veidi oma tegemisi, saan sõbrannaga kokku, teen muid asju. On pikk ja tore päev ning lähen koju tagasi. Ja olin lehes. Tähelepanu on kus? Jaa, mu sõbranna ja kass andsid kindlasti mulle tähelepanu. Aga ülejäänud tähelepanu on ju lehe peal! Veebiväljaandes või kus iganes! Kust ma tean, mida seal inimesed teevad või mõtlevad. See ei ole ju minu asi mitte üldse ning ma ei ole kursis sellega. Mina sain õnnelikult oma sõnumi edasi öeldud, olen rahul, mu tegu oli tehtud juba selle intervjuu andmisega, see oli minu jaoks vahva ja tore, ma sain edastatud sõnumi neile, kes sellest huvituvad ja ongi kõik! Küsin veelkord, kus on siis see konkreetne käegakatsutav avalikkuse tähelepanu just minul. Kus?
Nii, aga näiteks ilmub suvaline jutt meedias. Mis "tähelepanu" mina sellega saan? Peatu ja mõtle. On sellel mõni tähelepanu? Mina näiteks istun samal ajal diivanil ja ilmub meedias minu pilt ja mingi jutt. Edasi? Et äkki tuleb kogu publik mu ukse taha või ja ütleb "tähelepanu!"? Või äkki käib till-toll mul kuskil piiparis, kui ilmub artikkel minust ja inimeste jutud ka kohe sinna? Ütlen ausalt, et kui ma ise pole intervjuud andnud, ei ole ma sellega isegi kursis, kas keegi kuskil minust kirjutas. Mina istun diivanil edasi.
Võin anda intervjuu ja intervjuu andmise hetkel oligi mul tähelepanu! Mitte aga avalikkuse tähelepanu, vaid selle toreda inimese, kes minuga intervjuud läbi viis. See on tõesti tähelepanu, et keegi küsib ja räägib minuga. Ka see on tore, et ma tean, et minu sõnum jõuab inimesteni, kes seda vajavad. Ja see jõuab omal ajal. Edasi on kõik. See aeg oligi mul tähelepanu ning ma lähen elangi oma elu edasi, teades, et olen teinud midagi.
Ja teen oma asju edasi.
Võrrelge seda "avalikkuse tähelepanu" nagu kellestki rääkimisega. Kui ma oma kodus räägin kellestki, siis see inimene, kellest ma räägin, see ei tea seda. Ongi kõik. Ma räägin oma jutu ära ning teine inimene vb lamab samal ajal diivanil ja istub arvutis. Kas ta sai mingit tähelepanu? Ei saanud ju otseselt.
Aga kui ma läheksin talle ukse taha ja ütleksin otse midagi, jutustaks temaga, siis sai ta otsest tähelepanu. Ning mõtleme nüüd - kas intervjuu ajalehes toob mulle ukse taha mitmeid inimesi? Vastus on ilmselge.
Aga vaatame lehe või väljaande peale, mis püstitas teema minust. Oi, kus see saab klikke ja tähelepanu. Jah, seal on konkreetne tähelepanu. Inimesed räägivad, vaidlevad, vajutavad, jagavad, sosistavad sellest artiklist. Jah, nad räägivad sellest, mis oli seal artiklis või pealkirjas. Sellest tollel ajal öeldud sõnadest (kui ongi intervjuuga tegemist), mis võisid mul muutuda ajaga, kui ma arenen ning hakkan asju teise nurga alt nägema. Inimesed vaatavad artiklit, pilte. Pilte - nad ei näe ju mind, sest mina teen hetkel omi asju ning ei ole pilt. Aga nad näevad pilti ja pööravad tähelepanu pildile, kus olen mina. Aga mina seda ei tea ning see pole mulle olulinegi. Või veel parem - vaatame veebiuudist, mis on tehtud ka minu teadmata. Minule on tähelepanu null, veebiväljaandele meeletu. Klikid, jagamised, rääkimised jne. Inimesed annavad oma vabast ajast tähelepanu veebiväljaandele. Mitte, et see halb oleks, aga tähelepanu jääbki sinna. Tore ju!
Ärgem saagem valesti aru. Mis hea jaoks ma seda oma intervjuud siis üldse annan? Vot just hea jaoks. Ma tean, et saan edastada oma sõnumi inimestele, kes seda vajavad, tahavad või sellest hoolivad või ükskõik mis muu põhjus. Kasvõi seepärast, et nad saaks jagada tähelepanu veebiväljaandele. Või kasvõi seepärast, et nad saaksid kirjutada halvustavaid kommentaare ning end korra paremini tunda. Tore ju!
Muidugi ka seepärast, et pean õigeks, et jagan oma elukogemusi inimestega, kes saaksid sellest õppida ning tänu sellele midagi parandada enda elus või enda puhul. Mul on ülimalt hea meel teie positiivse tagasiside üle mulle! See on see heategu, mida ma tunnen, et vääris tegemist! See oli super!
Nii, siin ongi seletus, mis toimub samal ajal kulisside taga, kui minust räägitakse. Mina istun kodus, söön toitu, kui ilmub veebis mingi jutt. Ma ei ole kursis sellega, mida keegi räägib. Ma lihtsalt tean, et too hetk jagasin ma infot ja kõik. Tähelepanu? Nimetagem seda siis nii, kõlab hästi ju.
Tänan tähelepanu eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar