Lõppev aasta tõi megalt enesearengut

Ma pole kunagi viitsinud mingit kokkuvõtet teha aasta lõpus, et mida juhtus mul, aga ma arvan, et seekord teen selle ära, natuke teistsugusemas võtmes küll.

Kuna 2017 on päris hull aasta olnud mu jaoks, mis ajal jõudis meeletult juhtuda, siis on see päris põnev. Selle aasta jooksul on toimunud kõige suurem areng mu enda sisemuses. Muidugi alati tee läheb veel edasi, aga endaga olen ma kõvasti tööd teinud ning suur töö on veel ka ees.

Photo: Karmo Koppel.
Oeh, ma pole kunagi oma keha häbenenud, aga ma olen püüdnud teeselda nagu häbeneks, sest teised ootavad mult seda.

Tegelikult mul on tunne, et ma ei taha sellest aastast eriti rääkida :D Aga ma ikkagi midagi räägin. Osad asjad on nii isiklikud, et ma ei tea, kuidas rääkida, aga räägin parem tööst endaga ning mida ma enda jaoks olen saavutanud.

Minu jaoks oli siht kõigepealt saada korda enda depressioon ja enesehinnang. Selle aasta kevadtalvel ilmus välja eelmise aasta sügisel ja talvel filmitud Prooviabielu. See oli meeletult raske periood minu jaoks. Seda kriitikat oli nii meeletult, eriti üksindust. Kõik arvasid, et näe, saab see staar tähelepanu ja kuulsust, võiks teda maha teha. Depressioonile see hästi ei mõjunud, aga ma ei süvenenud sellesse kõigesse. Hoidsin end eemal, tegelesin oma asjadega ja tegelesin oma probleemidega.

Mul oli nii raske suhelda avalikkusega nii, et mul keelati osasid asju teha (keelati kirjutada teatud blogipostitusi, keelati videoid teha, keelati veel mitmeid asju, kõik mu tehtu oli kontrolli all). Seega oli mul limiteeritud võimalus üldse midagi teha. Hiljem see keeld muidugi rauges, aga raske oli ootamatus olukorras. Ma ei teadnud, kuidas avalikkuse ees istuda või astuda, mida öelda, mida mitte öelda. Mida teha, mida mitte teha. Nõu ei saanud kuskilt võtta, sest keegi teine polnud sellises olukorras. Lihtsamalt öeldes, ma ei teadnud, kuidas olla mina ise sellises situatsioonis. Ja ausalt öeldes, ma teadsin, mida mina ise isiklikult teha tahaksin, aga puudus julgus endaks jääda. Kõige hullemaks tegi asjaolu just see loodud väärkuvand minust - seepärast ma ei teadnudki, kuidas olla - kas peita end või mitte? Kas ignoreerida kõike või ära tappa end?

Hakkasin rohkem endasse süvenema, kui see suurem pasarahe läbi sai. Siis jäid mu kõrvale osad inimesed, kes olid mind märganud sellena, kes ma tegelikkuses olen või olla tahaksin. Või siis, kes ma tegelikkuses ei olnud - minust oli loodud kuvand, aga tõsist huvi tundsid need inimesed, kes kuvandist läbi nägid. Mu ellu hakkasid tekkima ka need inimesed, kes mõistsid mu uut "taset". Kellega sai arutada asju, mida kõigiga ei saa ja mida mõned üldse ei mõista.

Nii ma siis hakkasin tegelema endaga. Enesehinnang oli madal nagu muru, aga asja pidi saama. Alustuseks tegelesin depressiooniga, sest see oli kõige pinnal. Sest no kui on suur probleem, siis teised probleemid ei paista selle alt välja. Nii siis peletasin järjest depressiooni. Kui on mingi megasuur mure, siis teised pole ju nii märgatavad, eksju.

Depressiooni alt koorus välja mu ärevushäire, mis on mul koguaeg olnud, aga ma olin õppinud sellega elama. Võtnud end sellega nii nagu olin - pidev öökimine, isutus, üle kere higistamine ja värisemine jm. Kui suurem probleem pealt langes, sain lähemale oma ärevuse lahendamisele. Ehk siis depressiooni lahendasin, tuli lahendada järgmine probleem - ärevus.

Ma olin varasemast olnud koguaeg selline, et kõiki vaimseid hädasid varjasin ma kiivalt (depressiooni, ärevust jm), seda ei teadnud isegi kõik mu lähedased sõbrad. Ainult depressiooni olin maininud, aga ärevust kartsin hirmsasti mainida. Olin profinäitleja. Mask ees oma häiretel, sisimas süda väreles ja olid hirmud ning kehvad mõtted. Kuid seltskonda sattudes olin lõbus pliks, kellel on elu ilus ja kaunis. Ma pidasin oma depressiooni väljanäitamist suureks nõrkuseks. Nagu ma näitaks inimestele, et ma polegi see ülikauni eluga lõbus tore plikakene, kellel elus lihtsalt jopanud on. Kartsin, et inimesed ei mõista mind nii. Et nad kaovad mu ümbert, et nad peavad mind hulluks, ebanormaalseks, teistsuguseks - sellise sõbrad nad ju olla ei tahtnud!

Aga ma jõudsin arusaamani, et mida varem ma hakkan selleks, kes ma olen, ja kaovad mu ümbert need, kellele ma sellisena ei meeldi, seda rutem saan ma enda ümber inimesed, kes hindavad mind sellena, kes ma olen. Muidugi oli mu varasem hirm, et ma ei meeldi mitte kellelegi maailmas, aga tegelesin selle mõttega.

Nii siis julgesin rääkida välja, et mul on depressioon ja ärevushäire (alguses rääkisin seda muidugi vaid oma jälgijatele, aga see oli kõva uudismaterjal, nii et sellest loodi uudis. Õnneks sain ise ka intervjuu anda selle kohta.). Muidugi rääkisin ma asjast pigem siis, kui endal oligi juba hulga parem hakanud. Selline kivi langes südamelt :D Muidugi tekkis järgmine probleem, et osad lollid arvasid, et ma valetan seda millegipärast, sest siis oleks ju Prooviabielus näha olnud seda. Mm.. kiirabi käiski seal üks õhtu mu paanikahäire pärast, aga see on ju konfidentsiaalne terviseinfo. Näha kohe, et need lollid ei mõtle, kes selliseid asju väidavad. Ja mina nägin end pärast ekraanilt kahjuks küll mitmes kohas väga haigena... Mu tuttavad olid ka šokeeritud. Ma ei teadnud küll oma kogemustele tuginedes, et nii tehakse. Igatahes, see jura selleks. Mõttetu see võte. Oluline oli see, et ma märkasin, et ma saan sellest rääkimisega aidata teisi inimesi. Paljudel on sellised probleemid nagu mul. Ma ei tundnud enam nii üksi ega kaugena kõigist. Ma olin ka inimene. Ja see, et ma sain kedagi aidata, tegi mind ka rõõmsamaks - äkki ei pea teised läbi elama seda, mida mina ning saavad rutem abi! Kui kasvõi üks läheb minu jutu tõttu psühhiaatri juurde, olen ma ju teinud ikkagi maailma killuke paremaks! :)  Äkki läksidki, sest kuulsin hiljuti, et aegu sinna on raske saada :D
Mina ju ka ei teadnud alati, et mul on depressioon ja ärevus, KUNI ma sellest aru sain. Ja kui asjast ei tea, siis ei saa seda ju parandada! Ma tahtsin, et kasvõi minu jälgijad saaks asjast aru enne kui on hilja.

Nii ma siis tegelesin endaga edasi. Lugesin raamatuid, jälgisin ennast kõrvalt enda jaoks, tegin eneseanalüüsi. Teraapia ka ilmselgelt, sest üksi läheks aeglasemalt. Mitmed mured said järjest lahendatud ja seda enam kerkis ka uusi muresid, meenutusi jne. Arusaamad, millistest kogemustest on need häired tulnud. Ma olen sellest veidi rääkinud - nt kiusamine. Inimesed mu ümber arvatavasti mõistsid ka, et välimus ei ole enesehinnanguga kuidagi seotud.

Rasedusega kaasnes järsku minus mingi muutus. See on täiesti tõsi, et rasedus muudab inimest ning ka lapse saamine muudab inimest. Kui ma veel ei teadnud, et ma rase olen, imestasin, et depressioon on vähemaks jäänud. Mõtlesin, et ohhooo, midagi mõjub juba mu tegevustest nii hästi! Pärast sain teada, et ma rase ja siis oletasin, et ju see muutis midagi ka.

Teades, et ma olen rase, ma tajusin seda selgelt, et enam ei muretse ma vaid enda heaolu eest, vaid minu sees on teine inimene, kelle nimel ma pean suutma ennast ja sellega ka teda kaitsta! See oluline teadmine tõi mind tajuni, et mu niisama "veniv" eneseanalüüs on läbi, aeg on tegeleda asjadega KOHE. Tegin põhjaliku eneseanalüüsi jällegi paberile nii enda, kui ka tol ajal mu elus olnud inimese kohta, et saavutada parim sellest situatsioonist ja teha parimad otsustavad käigud oma elus oma lapse jaoks.

Nii ma sain aru, et maksku mis maksab - ennast võisin ma ju alandada lasta igast inimestel, aga mitte enam seda uut elu enda sees! Nagu kõiges mõttes. Seega, varem olin vastanud rünnakutele (kritiseerijatele) proovides ründajat mõista, aru saada, miks ta nii ütles. Enam selleks aega polnud. Ründas mind, ründan teda. Minus tärkas mingi uus enesehinnang.

Ma sain aru, et ma ei ole kole. Ma ei saa olla kole, sest mu sees on uus inimene. Tulgu keegi jälle öelgu mulle, et ma olen kole - ma kritiseerin siis ka tema välimust. Ma sain aru, et ma ei ole loll. Ma lõpetan ülikooli, mul on juba üks kraad ning ma olen tohutult kogenud. Tulgu mulle ütlema loll - ma kritiseerin selle inimese rumalust. Ma sain aru, et ma olen meeletult hea inimene - ma aitan kõiki oma elu hinnaga, aga see on läbi. Nüüd aitan ma kõiki oma võimete piirides. Jah, ma soovin head, jah, ma tahan, et kõigil läheks hästi. Seega - ma ei ole teinud midagi kurja, kedagi tapnud, ma ei ole halvasoovilik - seega, kõik, kes üritavad mind maha teha, siis on mul täiesti savi. Ma olen hea, ma tean seda.

Nii et see rasedus muutis mind kõige rohkem. Hakkasin mõtlema ka, et miks ma ei või teha asju, mida ma teha tahan. Panen, mis pilte, mida tahan. Käin, kus tahan (ehk siis istun kodus palju tahan). Mängin arvutiga nii vähe või palju, kui ise tahan. Mängin malet, kui tahan, loen raamatut, käin jõusaalis. Aga ma ei pea tegema midagi kellelegi tõestamiseks. Teen, mida tahan, sest ma ei kahjusta oma tegevusega mitte kedagi. Kellele ei meeldi, ei pea vaatama. Kes on kade - need on tema probleemid. Kes halvasti ütleb - räägib ju endast.

Ja ma sain aru sellest - ma võin kõik ära tõestada ja kõik ära seletada, aga idioot jääb idioodiks ning idioot ei saa ikkagi aru. Olenemata sellest, et ma olen blogis kirjutanud, kuidas mul ärevus välja lööb, ilmub ikka idioote, kes ei suuda mõista, et tuntud inimene omab ärevushäiret. Ning see idioodikene ei suuda mõista, kuidas tuntud inimene ei karda ennast filmida. Talle ei mahu pähe, mis on ärevushäire ning mis on võte. Ma võin selle talle puust ja punaseks selgeks teha, aga lollust ma ei muuda ning ta peab mind ennast hoopis lolliks. Ma ei muuda seda. Ma nüüd tean, et ma aktsepteerin seda, et ta on idioot. Las ta siis olla. Siiski on pisike killuke mu sees, mis soovib igat idiooti aidata, aga... ma ei tohiks enam nii palju kui varem.

Ja ma sain aru sellest - ma võin rääkida, mida ma tahan, aga ikka ilmub mõni kade sitapea, kes arvab, et tal on õigus mulle näkku hõõruda "ise läksid ju Prooviabielusse, mida sa vingud äää". Nagu mu kogu elu keerleks nüüd selle ümber. Nagu ma ei võiks rääkida sellest, kes ma olen, millised on mu head ja halvad. Nagu ma ei võiks oma kogemustega teisi aidata. Ma olen sellistele idiootidele seletanud ka puust ja punaseks asju ära, aga kui tal ei ole elukogemust ning ta ei proovigi teisi mõista, siis jääb ta ikka lollakaks kadeduseussiks.

Ja ma ei saa neid inimesi elimineerida elust. Kuigi olen püüdnud, aga neid on ikkagi palju. Ma olen püüdnud neile palju seletada, aga nad jäävad lollideks.

Veidi esoteerilisemalt poolelt, et ma sain teada täpsemalt oma eesmärgi siin elus ning raskused. Ma tean, mida teha. Ma tean, miks mul on nii palju raskusi. Pole elukohta, vaesus jne. Suured mured, üksindus, raskused siis jah. Proovi sa kõige sellel positiivseks jääda ja mitte soovida end maha tappa, aga ma pean.

Julgesin ka tunnistada, et mulle ei meeldi kõik asjad mis teistele. Mulle ei meeldi võõrastega seksida (ega ka käppida, ameleda, suudelda jne). Varem oleks mind selle ülestunnistuse eest friigiks peetud, aga nüüd ma ütlen välja, sest ma ei karda enam seda hinnangut. Ei, see ei tähenda, et ma voodis halb oleks (mida iganes see tähendab, ma veel ei tea, aga savi ka), aga JAH, ma EI TAHA võõraste meestega voodisse ronida. Oma mees - siis muidugi!!! Ning jah, ma olen friik vb mõne meelest, sest ei taha võõraid katsuda! Kallistada võib, aga rohkem on ebamugav. Kuna ei pea neid asju tegelikult ebanormaalseteks, sest suhtes on seks siiski minu jaoks olulisel kohal (lihtsalt võõrastega seda ei taha), siis see ju mu elu ei häiri ning kõik on ilus :D Ma ei tohiks karta seda välja öelda. Ning jah, ma olen hetero.
Ning julgen ka tunnistada ka seda, et ma olengi introvertne! Ma eelistan vähe suhelda. Mul on sõpru, mul on häid sõpru, mul on tuttavaid, aga ma ei tunne vajadust KOGUAEG rääkida kellegagi. Ja julgen tunnistada, et ma ei saa kõigiga suhelda. Kui inimesega klappi pole, siis ei suhtle. Ning jah, ma olen tegelikkuses viisakas ja tore inimene. Ning jah, ma julgen ka seda tunnistada, et olen enesearengu teel, mitte meheleidmise teel ning sellega seoses saan lõpuks tunnistada, et ma ei läinud Prooviabielusse meest otsima. Aga miks sa siis läksid?! - küsivad lollid. Vot olen juba vastanud ja kordamine on tarkuse ema, et mind kutsuti ja mulle öeldi ka, et see on lihtsalt saade, ega otseselt sa mingit meest ei otsi sealt ega pea leidma. Saate tegemine ei ole tegelikkus - väike meeldetuletus teile. Vot, ma nõustusin põnevuse ja tele pärast. Ning jah, mulle meeldib näitlemine, filmimine, tele, monteerimine jne. Ning jah, see juhtus olema halb kogemus. Oeh, ma olen seda miljard korda enda meelest seletanud :D

Seega. See aasta õpetas mulle enesearengu poolest palju. Ma olen aastaga tulnud meeletult kaugele. See, mida ma teen praegu - mingi julgen bikiini autopesus osaleda või akti- ja buduaarimodell olla, ma poleks seda julgenud viis aastat tagasi, aga ma vahtisin ilase austava näoga neid, kes seda teha julgesid. Ma ei ole varem julgenud kanda gooti stiili või teatud riideid. Vahtisin neid, kes julgesid seda teha, austusega, aga nüüd olen ka ise igast riideid julgenud kanda. Kui meeldib, panen selga, öelgu teised, mida tahavad. Ja omg - ma ei julgenud ju varem juukseid isegi värvida, kuigi niiniinii kangesti tahtsin! Ja tegin selle ära! Tänan selle eest Kalvit, kes lihtsalt ütles, et lähme ostame selle musta värvi ära ja topime sulle pähe! Vot nii saingi lõpuks mustaks peast, mida olin ammu igatsenud. Nüüd ma teen, mida tahan. Mitte küll kõike veel, aga rohkem.

Ma ei julgenud juukseid värvida, sest kartsin ainult seda, mida teised ütlevad. Ma ei julgenud aktimodell olla, sest kartsin, et kõik kaovad mu elust siis, et "issand, see on mingi rõve paljas naine, kes ei häbene ennast" või mida iganes. Ma ei teagi, mida ma kartsin, kuigi ei ole ju midagi karta. Aga need asjad toodi mu ellu - Kalvi pani värvi pähe. Mu kursaõde ja hea sõbranna on modell, kelle kaudu sain ka julguse olla modell! Mu üks teine sõbranna kannab igast kette enda küljes ja ägedaid riideid. Ma näen, kuidas elu on viinud mind kokku inimestega, kes aitavad mul saavutada oma hingesoove. Ja ma olen tänulik selle üle!

Ja üldse see modellindus. Vot, see on asi, mida ma ei mõista, et mis värk inimestel selle oma kehaga on?! Et on vaja mingi häbeneda oma keha? Milleks? Olen püüdnud mõista, aga jõudsin selgusele, et ma ei saa aru. Ma austan inimkeha ning kuna mulle meeldib võttel olla, siis lasen fotovõttel end pildistada ka, sest see on kunst. See on minu jaoks vahva ja ilus. Ilus kunst, inimkeha austamine, hindamine, väärtustamine või mis iganes. Panen pilte ka üles, kui tahan, keegi ei saa mögiseda. Ja kui mögisevad, siis mida neil öelda on? Et ma ei austa ennast? Haha, lubage naerda, kui asi on vastupidi. Et ma peaks oma keha näitama ainult ühele mehele maailmas? Hahah, lubage naerda, sest ma ei taha tähtsustada kedagi liiga maksimaalselt. Jah, võin teha eriti paljastava albumi ainult oma kaaslasele, aga keegi ei saa mul keelata ikkagi neid pilte teha lasta ja jagada neid, kus ise soovin. Mõned peavad seda halvaks, aga arvatavasti seetõttu, et nad häbenevadki oma keha ning ütlevad halvasti, sest peegeldavad enda seest tulevat hinnangut hoopis enda kohta. Igatahes tulevad lõpuks kunstipärased kaunid pildid. Maalimine meeldib ka mulle, jah :D Ehk siis kunst igatepidi üldiselt.

See ei olnud karm jutt, vaid mu mingi eneseareng. See on kindlasti igav mõne jaoks, kuid mõne jaoks vajalik. Eks ma pean lihtsalt leppima, et minu jaoks on suurem hulk inimesi, kes mulle tulevad halvasti ütlema ning ma pean nad lihtsalt kõva südamega sinna lollide patta panema, kuigi see on raske, kuna ma püüan kõiki alati mõista ju. Raske on mitte proovida mõista.

Kui ma esoteerilisema poole pealt lähenen, siis saan jälle öelda, et need on olnud raskused, mida ma pean läbi elama. Kõik see vingumine minu pihta; destruktiivsed pendlid, kes tahavad mind kallutada vanale teele tagasi. Proovilepanek - kas ma julgen muutuda või olen sama vana rasva sees edasi. Lisaks minu kokkuviimine inimestega, kes tegelevad sellega või aitavad mul tegeleda sellega, millega ma tegeleda soovin.

Aga loodan, et uus aasta tuleb ilus ja kaunis ning häid üllatusi täis. :)

Ja üks superhea eestlaste laul ka siia aastasse, mis mind selle aasta jooksul saatis autos!

"Blondid ikka nii sobivad sulle" - juukseajalugu + suhtumine minusse erinevate juuksevärvide ajal

Jälle räägin juustest, sest need viimastel päevadel teemaks olnud.

Loomulik blond + värvitud pruuniga osasid salke (2012)

Loomulik värv on mul blond. Probleem on selles, et blondidesse suhtutakse ühiskonnas teistmoodi. Mõelge ise, kuidas. Ja teine probleem on selles, et ümberkaudsed inimesed sisendasid mulle koguaeg, et ma ei tohi oma juukseid rikkuda, sest muu värv peal blondi ei kõlba mulle. Ehk siis ma olin sunnitud olema blond, kuigi ma ei tahtnud. Teiseks see suhtumine, mis blondidesse inimestesse kaasneb, ei meeldi mulle ehk siis ma ei händli seda.

Tavaliselt on ühiskond harjunud, et blondiinid on enamasti need, kes ise oma kartulikoorekarva või musta värvi juuksed ära pleegitavad, seega on neil ka tõmmum nahk. Ja nad pleegitavad oma juukseid, et olla tibid ning kuna neil on nahk, mis talud päevitamist, grillivad end nad pidevalt solaariumis. Ehk siis täielikud tibid. Nii suhtub ühiksond blondidesse. Ja me teame, et tibidesse suhtumine on teistsugune.

Seega seostatakse ilusa näoga ja meigitud blondiine grillkananahaga. Inimesed arvavad automaatselt blondiini peale vaadates, et ta on tibi. Ja kuidas saaks tibile kõige rohkem puid alla panna? Kuna tibi eesmärk on välja näha imekaunis, siis tuleb ta välimust maha teha!

Ja siit võin öelda, et KÕIGE rohkem vingu sain ma oma heleda naha kohta oma loomulikku juuksevärvi omades. Mõned inimesed on mulle hiljuti öelnud, et "blond sobib kõige paremini su heleda nahaga". Jah, see sobiKS, kui pealevaadates on aru saada, et ma olengi loomu poolest väga heledate karvade ja nahaga, aga inimesed ei arva nii. Neile on mu nahk meeletult ette jäänud. Olen sellest ka varem rääkinud. Ehk siis kui ma olin blondiin, mõnitati mu heledat nahka pidevalt.

Lisaks ka suhtumine minusse mitteoluliste inimeste poolt (müüjad jne) oli halvem, kui olin blondiin. Sest automaatne arvamus on, et olen tibi. Ka mu blond sõbranna ütles, et kui tal on juuksed peidus olnud kapuutsi all, on suhtumine olnud parem.

Kuna ma ei ole tegelikkuses tibi (kuigi kõik üritavad mulle seda väita), siis oli mul raske seda händlida. Kui ma oleks tibi olnud, oleksin uhke selle üle ja värki. Aga mul oli tüütu, et mul on niigi madal enesehinnang, aga seda tehakse veel rohkem maha, nimetades mind veelgi koledaks peletiseks ja valge nahaga luigeks ja sõimati, et mingu solaariumisse.

Olen juba öelnud, et mu ammune unistus oli värvida juuksed mustaks. Nagu te sellelt vanalt pildilt näete, siis juba 2012 aastal ja ka enne seda ma salaja värvisin oma juukseid altpoolt pruuniks. Värvisin osasid salke ka mustaks. Tahtsin nii kangesti ammu juba mustaks peast värvida, juba teismelisena, aga VÄGA paljud ütlesid mulle ka, et blond sobib nii hästi ja ma ei tohi kunagi värvida, sest värvimine täiega rikub juukseid jne. Ja ma kuulasin neid.

Kuna mul mustaks värvida ei lubatud, sest see olevat kole, ei sobi mulle ja rikub juukseid, siis tegelikult ma ikkagi värvisin :D Värvisin tugeva blondiga ehk siis rikkusin nagunii juukseid. Mul oli nii kange tahtmine midagi teha juustega ja ma teadsin, et blondi ei panda nii väga tähele, sest mul ongi blondid. Nii et kas te siis seda tahtsite? :D Aga ma ei värvinud kogu pead, vaid pealpool olevaid salke.

Kuni saabus aeg, et mõtlesin värvida lillaks kõigepealt otsad. Ka siis juuksur eriti ei tahtnud, kiitis mu blondi värvi, aga ma olin, et pane see värv juba pähe. Otsad julgesin ma seepärast ära värvida, et otsi saab alati maha lõigata, kui tuleks mingi räige sõim ja kisa, et rikkusin oma blonde ilusaid juukseid! Seega otsad oli hea valik.

See oli nii uhke mu peas ja inimesed hakkasid kusjuures minusse teisiti suhtuma. Mõelge ise - tibi ei ole ju peast mingi lilla ääää! Tibid on ikka blondiinid. Seega oli suhtumine minusse juba parem.

Jätkasin seda rada ja lisasin ka sinist juustesse, sest minu suureks kurvastuseks kulus lilla nii kähku maha.

Vaadake nüüd blondi väljakasvu. Tahe juukseid värvida oli ümberkaudsete keelust nii meeletult suur, et ma rikkusin ikka oma juukseid blondiks võõbates.

Siis pakkus mu juuksurist sõbranna, et tal on lõputöö tarvis üleni lilla peaga modelli, et kas ma julgeks värvida üleni lillaks. Mu esimene mõte oli muidugi, et kuidas ma küll blondiks tagasi saan ja kas saan?! Sest kartsin jälle inimeste reaktsiooni, kuna enam ei ole lillad otsad, mille saab maha lõigata, vaid kogu pea, seega kiilaks ma end ajada küll ei saa. Ehk siis see oli mu esimene hirm - teiste arvamus. Sisimas tahtsin ma muidugi lilla olla.

Mõtlesin siis, et savi kah, lähen modelliks. Hea põhjendus teistele olemas ju - pean värvima sõbranna tarbeks, sest tal on on modelli vaja. Nii et värisesin selles hirmus, et "blond ju nii ilus, mida sa rikud", aga tegin hea meelega pea lillaks. Haha, jeee!

Muidugi kartsin ma jälle ümberkaudsete inimeste suhtumist, et kuidas nüüd müüjad jne on, aga teate... Minusse suhtuti hoopis austusega! Ma olin ikka niiii imestunud! Ma ei suutnud uskuda, et kui ma lähen poodi, siis müüja ei räägigi minuga ülbel ja üleoleval toonil, vaid normaalselt ja viisakalt, austades mu soove ja kuulates mind. Varem (blondina) suhtuti minusse ka nagu titasse, aga nüüd suhtuti nagu täiskasvanusse. Lilla värviga?!?! Jah. Mõtlesin vahepeal, et kas asi on selles, et äkki läksin ma näost hoopis täiskasvanulikumaks, aga arvatavasti ei läinud ma nii kardinaalselt näost teistmoodi värvimuutusega. Nagunii oli suhtumine juba veidi parem lillade otstega. Enam ei jäänud kellelegi mu hele nahk ka ette ja kiideti täiega mu silmavärvi, mis enne polnud küll kunagi tähelepanu saanud. Ma sain uskumatult palju komplimente hoopis ja ka silmade kohta. Naljakas, sest silmi ma ei muutnud. Kandsin hoopis kunagi noorena blondina rohelisi läätsesi, aga siis ei öelnud mitte keegi mitte ühtki sõna, et need ilusad või koledad. Keegi ei teinud märkamagi. Ja nüüd järsku loomulik silmavärv oli ilus.

Siis see lilla kulus maha ja ohmygod nii palju komplimente oma juuste kohta ei ole ma kunagi varem saanud. Kõik kiitsid mu juuksevärvi, silmi, ütlesid, et ma olen nagu haldjas. Jee! Ja mitte kellelegi ei jäänud mu hele nahk ette. Ütlen veel ära, et solaariumis käisingi ma ainult blondi peaga. Huvitav, et siis, kui end päriselt grillisin, sõimasid kõik mu heledat nahka, aga nüüd enam mitte, kui ma isegi randu vältisin.

Siis tuli kutse Prooviabielu saatesse. Ja selle saate produtsent oli esimene inimene, kellele jäi lilla värv hoopis ette! Ma olin harjunud saama komplimente selle kohta, aga ta oli wtf, kui kole. Siis sunniti mind juukseid kulutama, et oleks blond tagasi ja nii ma castuinguklipiks need kuidagi rohekaks saingi, sest see värv kulub loomulikult maha. Minu meelest siis olid mu juuksed kõige koledamad, aga see oli nende saatetegijate soov. Selliseks läksid need, sest enne teatud kuupäeva pidin pesema nende soovi järgi šampooniga neid, mis värvi maha kulutab kuidagi. Käisin spetsiaalselt seda oma raha eest ostmas. Muidugi ma pakkusin, et äkki teen otsad lillaks, aga selle peale sain küll pahandada, et see on halb idee "muidu keegi ei kandideeri, sest sul on probleem". Palun väga siis.

2016 suvi - väga kena värv või mis o.O

Keset saadet värvisin ikkagi vihaga lillaks tagasi. Oi, kus ma sain pahandada, aga cmon, ise nad olid sellised. Muidugi ei tulnud siis värv nii hea, aga yolo. Panin otstesse rohkem ja ülespoole vähem. Oi, kus mulle öeldi, et pese enne järgmise mehe tulekut 30 korda pead, et see sitt välja saada jne ja et nüüd tuleb uus mees, tahab kohata blondiini, aga on mingi rõve lilla. Ma ütlesin, et jumal küll, mis see TEIE asi on, MILLISED on minu juuksed! Noh.. karistus saabus monteeringu näol nagunii mulle :D

Siis pärast võtteid rääkisin Kalvile, et issand kus ma tegelt olen terve elu tahtnud mustaks värvida juukseid, aga keegi pole lubanud. Et inimesed on öelnud "musta ei saa sa enam mitte kunagi blondiks" - seda kartsin kõige rohkem, et see on permanentne valik. Või siis: "sa võid jah saada musta blondiks, aga suure rikkumisega ja sul ei jää enam ühtki karva pähe!!!!!!!" Otsustasin selle riski võtta väriseva südamega. Kalvi mingi dvj, lähme ostame värvi ja teeme ära. Mind oli hirmutatud, et värvides kukuvad kõik juuksed mul peast jne, nii et ma värisesin värvides seal temaga, kartsin, et kukuvad kõik juuksed ära jne. Ei kukkunud ja olin lõpuks MUST!!!!!!!!!! Minu unistus!!!!

Ma olin mingi omg, ma nii ilus, omg mulle nii sobib jne!

Ja räägime nüüd suhtumisest! Esiteks ei kuulnud ma enam kordagi vingu mu nahavärvi kallal! Kuigi kartsin, et seda just tuleb, sest mustale ei sobi valge nahk. Enne mustaks värvimist mõtlesin pingsalt välja, et kui keegi mu nahka sõimab, siis ütlen, et ma olen nagu lumivalgeke, tal oli ju ka valge lumevärvi nahk ja eebenimustad juuksed. Et ma sama. Aga wow... ei ühtki vingu mu naha kohta. Ma ootasin ja ootasin, aga mitte keegi ei pannud oma käsi mulle võrdlusesse, mitte keegi ei öelnud, et mine külasta solli. Mõni üksik vingumine tuli, aga võrreldes sellega, palju seda vingumist oli blondi peaga, oli kööga.

Müüjad ka olid sõbralikumad, aga mitte nii austusväärsed kui lilla värviga.

Siis sain must ära olla ja mõtlesin, et tahaks blondiks tagasi, et jälle mingi värvipea olla, lilla vms. Sest see väljakasv oli meeletult kontrastne. Mõelge ise, kui blond kasvab välja. Ma reaalselt ei viitsinud iga kuu korra kellegagi oma väljakasvu värvida.

Teine oluline põhjus blondiks tagasiminekul oli see, et mu juuksed ISE kippusid blondiks tagasi! Mäletate, et mind oldi hirmutatud sõnadega "mustaks blondiks ei saa enam kunagi", kuigi ma olin ise kogenud, et kui värvisin oma osad salgud mustaks, siis mõne aja pärast olid need krt blondid tagasi. Musta peaga oli sama lugu - värvisin kõige mustema sinkjasmustaga, aga nad kippusid nii väga minema blondiks. Mulle tekkisid sellised pruunikad salgud ise musta sisse. Ka mu juuksurist sõbranna imestas. Ütlesingi naljaga, et mul on needus olla blond. Seda oli päikese käes eriti näha.

Ja panin juuksuriaja sõbranna juurde, ootasin seda pikalt, sest saab heledamaks ja ei pea väljakasvuga jamama. Tegime värvipesu, blonde salke ja tuli siuke pruun plära. Ehk siis mustaks heledaks saada ei olnud vaatamata teiste suurele hoiatusele mingi probleem. Normaalne suht see värv, aga polnud minu lemmik, sest oli nii tüütult tavaline. Vähemalt ei pidanud väljakasvuga nussima.

Nii lebo oli kui värv välja kasvas, sest see sobitus kuidagi. Aga värv mulle ei meeldinud eriti. Kõik muidugi kiitsid nii: "hele sobib sulle miljon korda paremini kui must", ja öeldi ka nii: "must sobis sulle ikka paremini". Aga kusjuures nahavärv hakkas vaikselt millegipärast jälle ette jääma. Müüjate suhtumine oli tavaline, ma ei mäletagi. Huvitav, et heledate toonidega tahavad inimesed mingit tõmmut nahka.

Ühe projekti tõttu ei saanud ma pikalt-pikalt juustega midagi ette võtta. Kuna see jäi ära, siis esimese asjana võõpasin juuksed lillaks!!!! Mul oli kodus mingi blond. Panin selle pähe, aga wtf, seda oli nii minikogus, et ma ei saanud paksult panna ja juuksed ei muutunud seetõttu eriti. Siis oli mul kodus kaks erinevat lillat. Alguses mõtlesin otsad teha, aga siis mõtlesin, et yolo noh, panen kõik ära. Allapoole sattus see tumedam lilla ja ülespoole see roosakama tooniga. Tegelt vastupidi oleks olnud ilusam, aga mis teha, viimasel ajal ma mõtlen vähem :D

Praegu

Siis hakkasid jälle inimesed ütlema, et sobis blond jne. No sobigu siis, mis teha, küll see kasvab. Siis hakkasid inimesed ütlema, et ära värvi, see rikub juukseid. No rikkugu! Pärast kuulan kõiki ja surivoodil nutan, et "oeh, oleks pidanud ikka nooruses juukseid värvima erinevate värvidega. Nüüd suren blondina ega teagi, milline ma oleks välja näinud." Seda tahate või? :D

Inimestele hirmsasti meeldib vahtida mu juukseid ja öelda, et need on rikutud, koledad jne. Nüüd teen teile paar olulist asja selgeks oma juuste loomuliku struktuuri kohta:

• mul ONGI halva struktuuriga juuksed. Otsad lähevad väga kergesti katki, sõltumata värvimisest. Ma saan teha ainult kuumkäärilõikust, sest tavalõikusega läheks juukseotsad kolme päeva pärast rõvedalt lõhki. Mul on selline struktuur ja peen juus. Ja seda on terve elu olnud, ka lapsena, kui ma ei värvinud juukseid ju.
• mul ONGI õhukesed juuksed. Nad ei ole seepärast õhukesed, et kõik nüüd maha kukkusid värvimise tõttu (vbsee aitas kaasa ka), aga mul on väga väike juustetihedus peanahal. Terve elu on olnud mul õhukesed, ka siis, kui ma ei värvinud. Ma lihtsalt oskasin neid kanda ja teha nii, et need paistaks paksud, aga need ei ole (kuivšampoon, tupeerimine). Niisama mul ongi kolm karva viies reas. 
• JAH, ma kasutan maske, palsameid, juustesse jäetavaid vahendeid. Ma EI sirgenda, föönita ja lokita üldiselt! Te võite tulla mulle ütlema ja mulle on palju öeldud, et "su juuksed on nii katkised, hakka kasutama palsamit ja ära sirgenda enam". No LOL, ma ei teegi neid asju ju! Võib-olla kolm korda aastas teen kuumaga, föönitan spaades ja spordiklubides küll ettevaatlikult, sest ei taha märja peaga välja minna, ja palsamit olen TERVE ELU kasutanud. Problem!? Mu juuksed ongi lihtsalt sellised imelikud õhukese struktuuriga loomu poolest, sest ma ei riku neid muud moodi peale värvimise.
• Ei, mul ei ole kunagi olnud juustesse jäetavaid juuksepikendusi. Mul olid kunagi väga pikad juuksed tänu sellele, et vältisin juuksureid, kes lõikavad pool pead maha. Lisaks tänu sellele, et tegin kodus mitu korda nädalas juuksekasvu soodustavat maski. Lisaks võtsin kalleid juuksevitamiine ka. Enam ma seda maski teha ei viitsi ja juuksed suurt mul ei kasva ka ja neid vitamiine võtta ei tohi kahjuks. Mingi 1-2 cm kuus vist nad kasvavad. Ma ei tea, miks neil siuke pahn kasv on. On nõmedad noh, sest mulle endale meeldiks ääretult pikad.
• Ning JAH ma jätkan oma juustega eksperimenteerimist nii palju kui tahan. Kuna neil on nagunii pask struktuur olenemata mu suurest hoolest nende vastu, siis on täiesti savi ju, et värvimine rikub taastuvat vara. Need kasvavad tagasi ju kunagi ja kui ei kasva, on igast värke välja mõeldud. Imetades kukuvad nagunii kõik maha ka, nii et olge rahulikud. Parem on teha oma juustega, mida sisimas tahan, kui olla sunniviisiliselt elu aeg blond.
• Kogu see jant on mulle õpetanud, et teiste lollused "see ei sobi, tagasi ei saa, kõik juuksed tulevad ära" jne on mõttetud. Kogu see olukord on mulle õpetanud, et sellises asjas teisi kuulata on olnud täiesti vale. Te võite jah tulla mulle ütlema, mis värv teile meeldib, aga mul ei ole sellest mingit vahet. Ma teen nagunii nii nagu ma ise soovin. Ja ei usu seda, et mustaks blondiks on võimatu saada jne. Järelikult ei usu ma ka teisi asju, mida võõrad mulle ütlevad. Nii et seda enam teen ma, mida tahan :D

Seega, jah, ma olen loomulik blondiin. Ning ei, see ei näita mu aju kohta midagi. Ning jah, ma tahtsin ammu must olla. Ning jah, mulle meeldib igast värve katsetada. Ning jah, neil on kole struktuur. Ning ei, juuksuris pole mõtet raha kulutada, sest tavaline lõikamine teeb juuksed MUL koledaks.

Ja üks asi veel neile, kes ütlevad, et blond nii ilus, ole loomulik. Mul vastus, et mõelge kui tore, et ma just blond olen, sest sinna jääb lilla nii hästi ju peale!!! Seega, värvimiseks sobiv värv on mul!

Siis kui mees vingub oma laulus nagu haledik - kuidas mitte selline olla + laulude arvustus

Ma rääkisin üks päev Snapchatis, et Shawn Mendes on teinud koledad lood. Ma mõtlen üldse hullult palju muusikale. Kui ma olin väike, ma arvasin, et kõik laulud ongi nagu jutustus, et nii on juhtunud ja siis laulja lihtsalt räägib, mis toimunud on. :D Ilmselgelt kõik nii ei ole, aga paljud on. Kes kuulab muusikat lihtsalt taustamürana, võib seda postitust mitte lugeda, sest ma arutlen siin oma mõtteid laulude kohta.

Mind kummitas Maroon 5 lugu What Lovers Do, mis ajendaski mind seda postitust kirjutama lõpuks. See on lihtsalt õudne laul. Ja kui see on hetkel populaarne, siis ei saa mitte midagi teha selle vastu, sest kui oled kohas, kus sa ei saa kontrollida helisid, võidakse seda paska lasta ja pähe jääb see ikka kummitama. Mõtlesin siis vaadata selle hirmsa loo videot. Issand, see on õudus kuubis. Ainus normaalne asi oli seal videos triceratops, aga kõik muu oli õudus ja ma ei saanud lõpuni vaadata. Nagu laulvad loomad?! Veidrus. Ma ei suuda isegi süveneda laulusse, aga mulle tundub, et see on ka mingi lamp ja mittetõsine.

Mõtlesin siis, et üks Maroon 5 lugu, mis mulle meeldib on Cold. Kahjuks see räppar seal vahel rikub loo ära, aga mida ma teha saan. Igatahes miks selle video ei lähe üldse muusikaga kokku?! Videos on ta püsisuhtes ja elab naisega koos, on lihtsalt vahepeal mingi laksu all. Terve laul seevastu on sellest, kuidas suhtes on ta kaaslane tema vastu jäine. Ju mul jääb siis videos midagi märkamata, kui mulle tundub, et see lauluga kokku ei lähe või on see spetsiaalselt nii... võite kaasa arutada.

Okei, ma räägin nüüd sellest Shawn Mendesest. Tema laul "Treat You Better" on esiteks väga koleda kõlaga, teiseks on see õudse mõttega. Põhimõtteliselt kogu laul on sellest, kuidas laulja on siis armunud mingisse naisesse, kes on suhtes. Ja terve aeg püüab siis see mees naist ümber veenda selles, et see mees on mõttetu ega käitu temaga hästi. Ja muidugi ei unusta lisamata, et tema on hulga parem, kohtleks naist kõvasti paremini jne. Võib-olla mulle ei meeldi see laul seepärast, et ma tean, et kui mees räägib sellist juttu, siis ei ole see tõsi. Ta kujutab ette seda, et ta nii ilgelt seda naist tahab ja teda paremini kohtleks kui naise poiss-sõber. Ta lihtsalt tahab kättesaamatut ja lubab maad ja ilmad kokku. Kui ta selle naise saaks, siis kohtleks ta teda ilmselt veelgi halvemini ning süüdistaks arvatavasti naist ka selles, et pettis oma eksi, kui ta teda taga ajas ja siis kohtleks nagu sitta. Ma usun, et selline lõpp oleks sel lool, kui naine jätaks selle hala peale oma poisi maha ja võtaks selle haleda mehe endale. Nagu, muidugi, kui keegi räägib mõistlikult, et su praegune poiss-sõber ei käitu sinuga hästi ja analüüsi oma suhet igaks juhuks, lisades ka mitmeid näiteid, siis see on igati tervitatav ja normaalne. Aga selles laulus mingit analüüsi pole. Lihtsalt mingi hala, kuidas see Shawn Mendes oleks ise kõvasti parem ja umbes "võta mind, ma nii hea!!!". Lisaks hullemaks teeb asja veel see ka, et ta süüdistab naist, et ta selle teisega koos on:
"Tell me why are we wasting time
On all your wasted crying
When you should be with me instead
I know I can treat you better
Better than he can" - need on ju õudsed sõnad!
Kui keegi mulle nii ütleks, siis ma tunneks end pigem rünnatuna ja ahistatuna, mitte meelitatuna. Siin on suur erinevus, kuidas selliseid asju öelda. Ning see lugu on hea näide, kuidas MITTE teha. Selles laulus jääb mulje, et see mees tahab lihtsalt suhtes naist, aga tal on raske saada suhtes naist. Ja ta üritab jätta naisele muljet nagu tema mees oleks halb, aga ei pruugigi olla. Kui oleks tegu sellise olukorraga, et päriselt on see suhe halb, siis oleks tark lisada analüüs ning teatud situatsioonide kirjeldused ning hinnangud neile, mis suhtes halvad on. Sest teada on ju, et halva asja sees olles ei ole lihtne sellest aru saada, et see on halb. Ja kui mingit naist ilgelt tahad, aga ta on suhtes, ma ei tea, no sebi siis normaalselt. Ära hala, et "ma käitun paremini kui su mees äää ving-ving", vaid konkreetselt näita tegudega, et oledki parem. Kui sa oleks parem, ei peaks sellist vingumist tegema ja kibestunud olema.

Aga Shawn Mendes on tuntud vinguja lauludes. Tema eelmine laul "Stitches" läheb väga hästi tema vinguva iseloomuga kokku. Keegi jättis ta maha ning ka video illustreerib suurepäraselt kui sitasti ta end tunneb ja siis ta lihtsalt süüdistab oma tunnetes naist. Et naine on süüdi, et tal on vaja nüüd oma hingehaavu lakkuda. Ja väga jube rida seal laulus on: "Your words cut deeper than a knife
Now I need someone to breathe me back to life". Põhimõtteliselt seepärast, et ta kasutab teisi inimesi oma meeleolu parandamiseks. Me teame kõik ju, et õnn tuleb siiski sisemiselt ning kui sul on rõve lahkuminek ja lähed uude suhtesse ainult seepärast, et oma haavunud tundeid parandada, siis ei ole see eriti aus ka teise inimese suhtes. Sa seaksid enda ÕNNE teise inimese õlule. Kas see pole mitte suur koorem teise inimese jaoks? Ma ei imesta, et selline mees maha jäeti. Mu meelest isegi naljakas, et ta kere peale sellise haletsuse eest saab. Hakaku meheks.

Neil kahel Shawn Mendese lool on selline tugev "ma olen mingi eriti nice guy ja naised on lollid kui mind ei taha"-maik juures. Seepärast need lood mulle vist üldse ei sümpatiseerigi. :D

No aga kui seda teksti loeb mõni haleda iseloomuga mees, kellel on kange tahtmine olla nice guy või tunned end puudutatuna, siis ütlen sulle ausalt – arvatavasti sa ei ole mingi hale nice guy. Ma kohe ütlen ära lihtsuse mõttes, et hale mees = nice guy. Ja see ei ole nice, kui mees on hale ja põrandamatt. Nad ise nimetavad end headeks meesteks, aga nad ei ole. Nad on halvad, kellel ongi pärast mingi stitches ja uluvad, et nad treatiks kõiki naisi paremini kui teised mehed. Igatahes point on selles, et hale mees ajab sellist paska nagu Shawn Mendes oma lauludes ja samasuguse vinguva häälega. Kui sa sellist juttu ei aja, vaid kohtled naisi võrdselt endaga ning väärtustad ja austad naise valikuid, mitte ei püüa teda vingudes ümber veenda, siis on kõik hästi. Ja kui peale purunenud suhet sa mõistad, et uue naise musi ja kalli ei tee su purunenud sisemust tegelikult terveks, vaid vb plaasterdab, aga ei ole aus kellegi suhtes, siis arvatavasti sa ei ole hale mees.

Igatahes, point tegelt on selles, et kuidas mitte olla selline hale :D No arvatavasti sa ei olegi, sest tegelikult on neid haledaid mehi vähe. Mul on nendest üks postitus olemas juba ka: see on siin. Sealt saab lugeda nende kohta. Ja kui sa selline ei ole, siis on ju kõik hästi.

Ma tahtsin soovitusi anda ja koguaeg läksin teemast kõrvale :D Seega, kui on lahkuminek nagu Shawn Mendes oma laulus väidab, siis paranda enda haavu nii, et sa tegeled enda probleemidega. Mõtle oma mured läbi, mõtle, kuidas sul valu tuleb. Sul on täielik õigus nutta. Ära peida oma valu kuskile selle taha, et keegi teine peaks sulle nüüd kohe midagi tegema. Ja ära süüdista seda, kellest lahku läksid valu tegemises. Muidugi tema tõttu on valu, aga sina saad sellega ise tegeleda nii, et vaatad endasse. Raske on, aga mõistlikum kui uude suhtesse tormata valu parandamiseks. Ega midagi erilist ei olegi. Lihtsalt ära kasuta teisi ära.

Ja kui naine on suhtes, aga tahad teda nagu selles teises laulus? Siis ole parem mees kui tema mees. Ära vingu ning korruta selliseid asju nagu "su mees on nii halb" jne. Ütle jah neid asju, kui need vastavad tõele, aga koos põhjendusega, mis aitaksid naist mõtlema panna oma suhte üle. Kui on põhjendus ja siis võrdlus, siis hakkabki naine aru saama, mis võiks tegelt olla. Ja siis ise ole parem. Ära ole mingi vinguv halapüks, vaid käitu ilusti, armasalt, mehelikult jne. Lihtne öelda, aga päris elus see nii kerge pole, ma tean :D Põhimõtteliselt ära erita sellist aurat nagu Shawn Mendesel seal laulus. Tunneta selle laulu aurat.

Kui nüüd laulu auradest/energiatest juttu tuli, siis miuke on eeskuju? Ma nüüd mõtlesin, paljud laulud on tegelt normaalse energiaga. Näiteks Louis Tomlinson - Back to You ft. Bebe Rexha, Digital Farm Animals. Seal see mees räägib nii nagu asi on. Mehelikult, enesekindlalt jne. No naine räägib sama teksti. Laulu mõte on see, et neil on palju tülisid, aga nad ei saa kuidagi lõplikult lahku mindud, sest nad ei oska ja tunded keevad üle jne. Täitsa tavaline, nii on päris elu sageli. Ja laulus pole nagu üksteise süüdistamist ka. Ütleb mees otse välja, et draamast on sõltuv ja see lause: "And I guess you'll never know, All the bullshit that you put me through" demonstreerib hästi, et teist ei süüdistata. Jah, ta põhjustab jamasid, aga ta ei tea, sest ta ei saakski aru. Oeh, teooria on lihtne jah :D :D

Dua Lipa - New Rules on halva kõlaga (ma ei tea, miks mulle ei meeldi), aga demonstreerib ka väga hästi normaalset lahkuminekut. Tegelikult pärast sõnade vaatamist hakkas laul mulle rohkem meeldima ka. Naine teeb endale seal kõik selgeks, kuidas mees temaga on halvasti käitunud ning püüab kinni pidada oma uutest reeglitest, et mitte ta kõnedele vastata jne. See on väga õige teguviis siis, kui mees on olnud täielik sitakott nagu tema eks seal laulus. Ma väga soovitan pärast lahkuminekut sitakotist seda laulu kuulata. Esiteks, see mees helistab ainult täis peaga... on loll. Igatahes kõige hullem on see, et see mees tegelikult ei armasta seda naist. Lihtsalt teeb koguaeg head nägu ja tahab seda naist ja miks? Sest ta teab, et see naine on parim, keda ta saab, aga ta ei suuda ise tõsine mees olla. Igatahes see on see, mida ma sest laulust tunnetan. See mees tahaks olla sisimas boss ja tähtis ja uhke ja ülbe oma naisega, sest tegelikkuses ta ei armasta seda naist tõeliselt, vaid ta tahab seda naist, kuna naine on mingi the best. Seda näitab kõik see seal laulus, kui hästi oskab see mees manipuleerida naisega - üritab sõber olla, helistab, näitab nagu hooliks, katsub külla tulla jne. "And if you're under him, you ain't gettin' over him" - see on mu lemmiklause seal laulus. Nii hästi pandud :D Ütlen ausalt, et see mees saaks naise tagasi ainult siis, kui ta õpiks tõeliselt armastama ja võib-olla võiks ta alustada iseenda armastamisest. Kusjuures arvatavasti see mees isegi ei tea, et ta ei armasta naist tõeliselt, sest ta on nii loll ülbe äratõusik. Vot, seepärast on see laul väga hea. Dua Lipa eks erineb täielikult Shawn Mendesest, muide.

See oli mu tänane arvustus selleks korraks siis. Andke teada, kas teile kõlavad ka Shawn Mendese laulud nii.

***
NB! Kasutan tekstis lugeja poole pöördumist ehk sina-vormi, kuid see ei tähenda, et lugejaid automaatselt selliseks loon. Tekstis on kõnekeel kasutusel.

Siis kui keegi tahab hävitada inimesi ja inimesed on sellega kogemata nõus...

Ma olen alati hoidnud seda teemat kinni, aga järjest enam paisatakse mulle kõike näkku, et mõtlesin nüüd, et räägin siiski südamelt ära miskit.

Kas teate seda mängu maffia? See on üks seltskonnamäng grupis. Eks igal grupil ole veidi oma reeglid, aga üldiselt on seal mingi maffiategelane, kes öösel kellegi ära tapab ja siis mingid teised. Saab olla ka arst, kes ravib terveks ühe inimese. Ja ma olen seda mänginud ja kui oled seal grupi keskel keegi, eks siis ikka kisutakse üles (mängu tarvis), kes on kes ja kes võib olla maffia. Ja väga huvitav on seda mängu jälgida kas kõrvalt või ise sees olles, kuidas väga emotsionaalselt hakatakse kedagi süüdistama, siis kõik järsku kujutavad ette, et see, keda süüdistatakse, ongi kohe 100% süüdi ja tuleb maha tappa. Ja kui see, kes end siis kaitsta üritab, ütleb ükskõik milliseid argumente, siis neid enam ei kuulata. Olgu see kasvõi mingi teaduslik uuring (mida seal mängus muidugi pole :D), aga mitte kedagi see ei huvita - süüdi, siis süüdi! Ja mina olen olnud see "must lammas" seal, keda süüdistatakse järsku. Kogu grupp hakkas arvama, et vot mina olengi see hull süüdlane ja mind tuleb maha lüüa. Algas see väikse arvamisena ühest nurgast, siis ütleb arvamusliider, et täitsa tõsi jah, et süüdlane olen mina ja siis hakkavad ka teised liikmed mõtlema, et miks ka mitte. Ja kõige õnnelikumalt valavad õli tulle mafioosnikud ise. Sest nemad ju pääsevad siis hukkamisest ning saavad oma salajast maffiatööd edasi teha. Ja nii siis mind maha löödigi, aga ma olin arst. See, kes ärkab öösiti ja kedagi päästab peale maffiarünnakut. Ehk siis üks päästjatest hoopis... Nad viisid ennast kogemata hukule just lähemale ja arvatavasti peasüüdistusi levitas maffia ise. No jaaa... Aga no mis siis! Tuleb otsida uus süüdlane...

Mitte et see mäng oleks elu, aga see mäng on pigem nagu mudel. Inimesed võtavad rolli ja käituvad selle alusel. Ning selles mängus on suurepäraselt näha emotsioonide osakaal. Kui miski asi emotsionaalselt on nii NAGU KEEGI TÄHTIS ÜTLEB, siis seda usume me kõik!!!

Teema, millest ma tegelikult rääkida tahtsin, on see, et mul hakkab järjest enam tunduma (kuigi ma veel seda ei usu), et meie inimeste maailmas ongi kuskil mingid kahtlased "mafioosnikud", kes valavad õli tulle ja nende eesmärgiks on inimkonna populatsiooni kas vähendada, hävitada või üldse mingi kolmas. No vahet ei ole, mis nende eesmärk on ja kas sellised üldse eksisteerivadki, AGA see on seotud sellega, et ma olen pikalt jälginud inimesi nende ajaloos ja kuidas nad käituvad kogemata ennasthävitavalt.

Kui ilmub midagi head, siis ALATI ilmub vastukaaluks keegi või miski, mis seda head hakkab vähendama, et see inimesteni ei jõuaks, mille tagajärjeks on enamasti populatsiooni vähenemine.

Eks need algasid selliste "ohutumate" teguviisidega, umbes et ravimite asemel tuleb haigele inimesele peale kusta (jah, nii arvavad mõned) või siis mingi muu veider ekstreemsus.

Kõige lihtsam näide on see, et teadlased suutsid kasvatada mingi riisi, kuldne riis, milles on lisaks ka A-vitamiini. Minu meelest ei ole seda siiani turule toodud, sest vihased inimesed hävitasid riisipõllud ära (see ajab lausa nutma... miks nii teha süütutele taimedele?!?!). Nagu vist aimasite, on tegemist sellega, et nendele aretatud taimedele lisatakse geene ja pandi neile nimi GMO. Vahet ei ole, et taimegeenidega on läbi ajaloo manipuleeritud ning sa ei saa ikkagi geenidega mängides teha kärbsest hobust vms, vaid toimub tavaline taimegeenide ärakasutamine millegi hüvanguks. Näiteks siis näljahäda leevendamiseks. Sest loodi näiteks taim, mis talub palju karmimaid tingimusi. Põhimõtteliselt selle pika jutu kokkuvõtteks võib öelda, et on tegelikult leitud viisid, kuidas vähendada maailmas näljahäda ning kasvatada suuremas koguses saaki palju väiksema pinna peal. Kõlab ju hästi, eks?

Mul on kahtlane tunne, et on olemas miljardite inimeste hulgas selliseid "trolle", kes reaalselt tahavadki, et (teised) inimesed sureksid. Mis selleks kõige lihtsam viis oleks? Lasta liikvele mingi jutt, mis teeb täiesti maha uue tehnoloogia toiduainetes. Ehk siis pane loll mass arvama, et GMO = halb! Ilmselgelt emotsionaalselt oma hala esitledes suudadki sa panna terve karja inimesi hävitama ilusat riisipõldu ja siis nurgas itsitada ning mõelda, et see on nende endi tulevikutoit, mida nad isiklikult hävitasid... Njaa... Nagu maffiamängus... Alusta kellegi süüdistamist ning lõpuks lähevad kõik sinuga kaasa, teadmata, et nad lähevad kaasa maffiaga, ning tapetakse arst.

Sama lugu on minu meelest vaktsiinidega. Alustame algusest... kunagi oli peredes kümneid lapsi, sest mingi pooled või midagi suri lihtsalt maha igasugu haigustesse. Keskmine eluiga ka eriti pikk ei olnud, sest tavaliselt niitis mõni tore haigus inimese jalust ja tappis ka. Et see oli nagu normaalne. Inimpopulatsioon oli ka muidugi palju madalam kui praegu. Aga häda ja kannatusi oli rohkem. Ravimatud haigused olid alati liikvel.

Ja siis avastati vaktsiin. Jep, reaalselt imeravim, et sa põed selle haiguse nõrga versiooni läbi ning sa ei saagi enam seda päris haigust! Nagu tegelt?! Jah, tegelt! Põed ära mingid lambarõuged ega saa enam inimrõugeid. Arendati asja edasi, uuriti ja värki ning tänu vaktsineerimisele saadi peaaegu kaotatuks kõik varasemad surmahaigused.

Muidugi on inimpopulatsioonis jälle mingi "maffia", kelle jaoks see inimeste järsk ellujäämine ei kõla nii hästi. Ma ei tea, kas ta tahab lihtsalt trollida või on tõsiselt vihane inimkonna peale, aga arvatavasti teab ta seda, et vaktsineerimise puhul peab olema vaktsineeritud ikkagi mingi suur protsent inimestest (mingi 98% vms see oli). Ja kui ta saab oma vihategu viia nii kaugele, et vaktsineeritakse vaid nt 90% inimesi, siis on juba väääga suur tõenäosus, et haigus ei kao kuskile, sest võib juhtuda, et osa vaktsiini saanud inimestest ei omandagi immuunsust, seega võivad saada haiguse ka need, kes end on vaktsineerinud :( Maffia muidugi hõõrub nurgas käsi ja itsitab... Naljakas ongi, et inimesed iseennast hävitavad. Aga no kui "naljakas" see ikka on.

Ja kuidas seda "nalja" saavutada? Lihtne! Mass on ju loll. Lase liikvele mingi jutt, sarnane eelmisele, aga seekord vaktsiin=halb. Tuleb midagi mõnusat juurde lisada, rääkida seda emotsionaalselt, häälekalt, väga enesekindlalt ning väga suure tõenäosusega massi nõrgimad lülid ehk siis massi lollimad liikmed kuulavad seda pisar silmis ning ei vaktsineeri enam ennast, oma lapsi ning hakkavad seda rumalust levitama.

Olen jälginud ka neid jutte, millega levitatakse seda, et vaktsiin ja GMO on halvad. Telegram on üks sait, mis igast jura kirjutab. Kui ma ükskord ammu nägin mingit juttu Telegramis GMO kohta, siis ma avasin selle ja lugesin ja ausalt, esimese hooga ma arvasin, et tegemist on lihtsalt iroonia või sarkasmiga! Mõtlesin, et see on lihtsalt mingi vahva peen nali seal. Seal oli kirjas midagi sellist, et "GMO on bakter, seen, viirus, loom ja väga ohtlik!!!". Nagu ma olin hahahha.... lugesin edasi ja mõtlesin, et issand... Inimesed usuvadki seda paska. Ehk siis nagu näete, siis alguses vihakõne levitamiseks ei pea isegi midagi normaalset lausuma. Täpselt nagu mingid suva heiterid: pane kokku lihtsalt mingid tühjad sõnad, soovitatavalt halvamaigulised ja lihtsalt tulista. See, kas seda ise usud, ei oma tähtsust.

Ja no, kuna sellisele pasale on normaalsete poolt lihtne vastuargumente tuua, siis need mafioosnikud teavad, kuidas edasi massi mõjutada. Hakka lisama midagi mis kõlab uhkelt, levita mingeid "uurimusi", näiteks kunagi vist mingi mees meelega levitas juttu, et vaktsiin põhjustab autismi. Ta pärast muidugi ütles, et see oli kõik vale, aga mass siiani usub. Massi ei koti, kas see on vale või ei. Kui mingi põrutav uudis lolli massi hulgas lahti läheb, siis ei olegi midagi teha, nad lähevad sellega kaasa ja usuvad seda surmatunnini... kuni surevad oma vaktsineerimatajätmise tõttu mõnda haigusesse :D Sry, õel nali.

Vaktsiiniga on asi seepärast ka lihtne, et nagunii leidub olukordi, kus vaktsineerimise tõttu on tekkinud palavik või midagi sellist. Ja siis kõik need juhtumid puhutakse meeletult suureks, unustades, et vaktsiin on aidanud miljoneid inimesi, ning kõrvaltoimed (ning ei, autism ei ole vaktsiini kõrvaltoime, issand noh) ei ületa surmahaigust! Kas surra või põdeda korra (vb) palavikku - selles on küsimus ja tegelikult ei ole see raske küsimus. Lihtsalt oleneb, millise nurga alt seda esitada. Jah, selle surmahaigustest päästva vaktsiini hind on tõepoolest vaktsineerimisega kaasnevad ebameeldivused (mis on tegelikult haiguse nõrga versiooni läbipõdemised), aga me ei sure ega jää haigeks!

Minu elus oli sarnane kuulujutu situatsioon, kui läks kunagi ammu lahti jutt, et ma olen rase. Vastuargumendina lisasin pildi saledast kõhust, andsin intervjuu, et ma ei ole rase, aga kas keegi seda kuulas või uskus?! Ei, kõik levitasid edasi juttu, et ma olen rase, hoolimata isegi sellest, et ma ütlesin, et võtan akneravimit, mille ajal ei tohi rasestuda. Seda kuulujutu levikut oli väga huvitav ja hariv jälgida. Mulle andis see elukogemuse, et inimesed usuvad lihtsalt midagi põrutavat, ükskõik kas see on mõistlik või ei ning hoolimata edasistest vastuargumentidest. Lihtsalt esimene esitaja oli esitanud selle väärväite äärmiselt enesekindlalt ning nii see lahti läks. Kusjuures, ma olen veidi mõelnud ka, kust need jutud tulid ja kõige suurema tõenäosusega keegi nägi mingit minu sarnast inimest, kes oligi rase. Sest väga sageli on juhtunud, et mu tuttavatele öeldakse, et "Helen oli seal", kuid mind ei ole viimasel ajal "seal" üldse olnud. Küll olen olnud niimoodi klubis, hotelli fuajees, bussis jne, kusjuures need kõik on olnud koos teise tuntud inimesega (keda ka polnud seal). No ma ei tea kui valesti selleks peab nägema, aga nii on väga palju juhtunud. Segi aetakse lihtsalt kellegagi. Juhtub. Oeh, läksin teemast kõrvale :D Hea elukogemus oli lihtsalt.

Ja ma olen vaadanud neid uusi suundi, mida siis ette võetakse, et hävitada ikka inimkonna häid asju. Raha on lemmikteema. Öeldakse, et mingi taimekasvatus ja vaktsiin on ravimitööstuste värk ja kõik haigused on ka välja mõeldud raha pärast jne... Okei... Ma ei oska reaalselt kaasa rääkida, sest raha on viimane asi, mis mind kotib siin elus. Muidugi me elame kapitalistlikus maailmas ja muidugi vaktsiinid maksavad, sest neid toota ja katsetada on ilmselgelt kallis, aga haigekassa ju maksab kohustuslikke vakstiine mu meelest. Ja nagu mdea... kuidas see raha ja vaktsiinid siis seotud on? Okei, inimene, kui ta tahab gripivaktsiini teha, siis jah, see maksab vist enda poolt, aga see on seepärast, et seda võivad põdeda kõik, kui tahavad. Nagu gripp on see, mis muteerub iga aasta, seega peaks ka gripisüsti tegema iga aasta ja gripp ei ole otseselt eluohtlik tervele inimesele. Nii et, kes on nõrgema tervisega, neile jah on see vaktsiin tore, sp see maksabki, et kõik ei pea tegema. Aga ikkagi, seda ei pea ju kõik tegema?! Nii et mis see raha siia puutub?

Siis järgmine lemmikjutt on, et vaktsiin põhjustab mingeid haigusi. Ah, ma tõesti ei jaksa enam.

Igatahes, miks ma hakkasin sellest teemast rääkima, on see, et meie kallid teadlased on leidnud vaktsiini emakakaelavähi vastu. Vaktsiin VÄHI vastu! Kas see ei kõla mitte imehästi? No ei kõla mõnede jaoks. Ja mulle kargaski ette, kus mingi inimene oli öelnud, et seda vaktsiini ei tohiks rahastada, sest sellel kõrvaltoimed jne... Appi, ma ei jaksa lihtsalt...

Igatahes... kes iganes te need olete (ja kui olete üldse olemas), kes inimkonda hävitada tahavad või populatsiooni kontrolli all hoida, siis te olete teinud tõesti head tööd! Loll mass on pikalt ja kaua kaasa läinud! USAs ongi juba mingid vaktsineerimisvastate tõttu igast (peaaegu kadunud) haiguste puhangud taastekkinud. Tubli töö! Siuke tunne, et minust endast saab kogu selle krempli otsas mingi vandenõuteoreetik juba, kes arvab, et keegi siin hoiab inimpopulatsiooni kontrolli all.

Mu ainus palve on ainult selline neile: jätke eestlased alles :D Las eestlased olla see intelligentne rahvas, kes välja ei sure. Plz... ma ei tea, miks mulle eestlased meeldivad, aga ma oleks õnnelik, kui siinsed inimesed ei kuuleks mingit lolli massi hävitusrelvadeks kasutatud paska. Ma siiski endiselt loodan, et need häälekad idioodid on vähemuses, aga lihtsalt väga häälekad siin Eestis.

Või teine variant on see, et ma ei peaks muretsema selle pärast? Lastagi inimestel pooleldi hävitatud haigused uuesti levima lasta ja mingi maha kärvata? Lihtsalt muretsen enda ja pere pärast, aga teistel lasen surra? Ma millegipärast sisimas ei taha nii, ma nagu hooliks inimestest. Muidugi, ma tean, et rahvaarv on liigselt suur, aga minu väike arvamus on see, et see on suure nende arvelt, kes kontrollimatult paljunevad mõnedes kaugemate maade populatsioonides, mõtlemata, et nende endi lastele ei ole isegi süüa. See on nende vastutustundetu töö, muidugi võiks ma neile ka seletada, et palun ärge tehke kümmet last, kui pooled neist nälga surevad, aga arvatavasti ei sure nad nälga, sest USA käib toidupakke ja vaktsiine saatmas, aga ma ei saa seda teha...

Seega saan ma ainult üksinda istuda ja loota, et minu lähedal olev populatsioon hakkab omama mõistust.

Mis on madal enesehinnang ja miks see mul on?

Ma avastasin, et kui kirjutasin oma sotsiaalärevusest, rääkisin ajakirjanikule depressioonist, siis hakkas parem! No võib-olla on asi hoopis selles, et julgesin neist asjust rääkida alles perioodil, kui mul ongi paremaks läinud ja olen suuresti paranemise teel. Aga võib-olla ka see, et julgesin lõpuks suu avada neil teemadel ja need enda sees veelgi rohkem läbi seedida.

Nii et äkki hakkab parem, kui räägin madalast enesehinnangust ka. Nii et pühendan seekordse postituse teemale, mis mind põhimõtteliselt terve elu on taga ajanud.

Kui ma loen kasvõi siin blogis oma varasemaid jutte, tajun ma, kui madal on mu enesehinnang olnud neil perioodidel. Vahel tahaks isegi kuidagi kössi tõmbuda ja hakkab ebamugav selle mulle vastu peegeldava madala enesehinnangu peale. Kuigi mulle meeldib oma blogi lugeda mõnikord :D Igatahes kindlasti ka mõni teine inimene, kes on parema tajuga, tunnetab, kui sitt mu enesehinnang on.

Ja see on õudus kuubis tegelikult. Mu miinuseks on ka see, et esimese asjana usun ma inimesestest pigem head. Kui midagi negatiivset tajun, pahandan sisimas endaga, et kuidas ma küll nii mõelda võin. Lisaks teine "miinus" on see, et kuna ma olengi loomu poolest väga empaatiline ja heasoovlik inimene, on mul ääretult raske mõista ebaempaatilisi käitumismotiive. Kui keegi on teinud kellelegi halba, on mul nii raske seda uskuda, sest ma ise ei teeks nii. Ja ma tean ju, et kõik ei ole nagu mina, aga MIKS ta tegi siis nii??? Nagu mis teda ajendab kellelegi halba tegema?

Ja miks see headuse uskumine oluline on? Sest kuna ma usun liiga palju head ega väärtusta ennast, lasen ma endaga käituda halvemini kui ma väärt olen. Kuna minu sinisilmsus on mind pannud lollidesse olukordadesse, halbadesse suhetesse ning inimesed on mind ära kasutanud, siis no seda võiks küll parandada. Aga ei, ma ei hakka inimestest halba uskuma. Usun ikkagi head, lihtsalt võiksin olla enesekindlam, sest enesekindlus tekitab olukorra, kus ma ei lase endale halba teha, sest tajun, et ma ei vääri seda.

Kui ma olen ebakindel, siis ma lasengi endaga halvemini käituda. Lasen halvasti öelda, sest "äkki tal oli õigus" või lasen end jooksutada ja käsutada, sest "ega ma muidu ei olegi midagi väärt". No kindlasti on paljud näinud, kuidas ma olen lasknud end ära kasutada ning lollitada. Olete mõelnud raudselt, et kuidas ma nii totakas olen, et nii luban. Hmm... siin on saladus: ma olen EBAKINDEL! See tähendab, et jah, ma võin teha mõne inimese jaoks ilgelt intelligentse töö ära ainult seepärast, et ma mõtlen, et "ma ei olegi paremat väärt ja nagunii ma võlgnen seda talle". Ehk siis ebakindlad (mitte rumalad) käitumismustrid panevad käituma mind enesealandavalt ja ebaväärikalt.

Nii ma siis olengi läbi elu veerenud sellega, et lasen paljudel endale pähe istuda. Aga no ma ei tea... Aitab.

Räägime kõigepealt, kuidas ära tunda ebakindlat inimest.

• Ebakindel inimene tundub tihtipeale ülbe või kõrk. Põhjus on maskis, mille inimene endale loob. Teadmata oma tegelikku väärtust, aga arvates, et see on madal, püüab ebakindel inimene paista enesekindel. Seega ta teeb seda teatud situatsioonides üle, mille tagajärjeks on ülbus. Ükski ülbe inimene ei ole tegelikult sisimas enesekindel.
• Ebakindel inimene võib tihtipeale sattuda (oma peas) konfliktidesse, mis tekivad vääritimõistmisest. Mitte, et ta oleks konfliktne inimene, vaid ta ta tõlgendab asju enda jaoks kõige negatiivsemal (ennastalandaval) viisil. Ehk siis oma peas otsib ebakindel inimene alateadlikult kinnitust oma väärtusetusele. Kui keegi ütleb mõne lause, mida saab mitmeti mõista, kujutab ebakindel inimene ette, et see öeldi tema mõnitamiseks/alandamiseks vms. Ja kuna need laused on nii igapäevased, koguneb ebakindla inimese sisse järjest rohkem ebakindlaid "tõestusi" tema väärtusetusest, mis panevad teda veelgi ülbemalt käituma. Nõiaring.
• näiteks on see, et kui ebakindla inimese kohta tunda siirast huvi, nt: "kuidas sa viitsid pikemat teed koju kõndida?", võib ebakindel inimene tõlgendada seda kui "mis mõttes sa nii loll oled, et pikemat teed mööda koju kõnnid." Ehk siis küsimuse asemel kuuleb ebakindel inimene etteheidet/mõnitust/alandust.
• Tihtipeale puudub ebakindlal inimesel julgus luua silmsidet või inimestele otsa vaadata või üldse seltskonnas kaasa rääkida. Sageli tõlgendatakse seda ülbuseks/kõrkuseks/vastikuseks vms, kuid tegelikkuses on ebakindlal inimesel hirm, et kui ta rääkima hakkab, siis kõik vaatavad teda imelikult/peavad teda imelikuks või muusugune hirm. Ebakindel inimene kardab, et kui ta räägib, põhjustab ta endale sellega rumalaid olukordi, kus kõik saavad olla tunnistajaks tema rumalusele. Seega on ta pigem seltskonnas tagasihoidlik, ei julge kontakti luua.
• Kui keegi juhtub ebakindla inimesega seltskonnas rääkima minema, võib ebakindel inimene olla napisõnaline, paista hajevil või mitte eriti kaasa rääkida. Põhjus on jälle nagu eelnev. Ebakindel inimene analüüsib liigselt oma käitumist ning kardab, et teda peetakse rumalaks vms. Lisaks teine põhjus on see, et ebakindel inimene üritab paista enesekindel.
• Ebakindel inimene omab teatud maski. Ta arvatavasti ilmselgelt teab, et enesekindlad inimesed löövad elus läbi. Seega võib ta osata näidelda. Ta näitleb enesekindlust: naerab siis kui teised naeravad, räägib õige koha peal ka mõne nalja või järgib teisi. Kartes teha midagi valesti või teistmoodi, ta kopeerib teisi päris palju. Kuid see mõjub. Tihtipeale inimesed ei märkagi niimoodi peituvat ebakindlust. Ebakindel inimene võibki näidelda ka seetõttu, et arvab, et tema pärisisiksus ei meeldi kellelegi, kuigi ta võib olla väga siiras, armas ja tore inimene tegelikkuses.
• Ebakindel inimene võib ärrituda teiste peale, võttes teiste inimeste tegusid väga isiklikult. Kuna ta arvab, et keegi mõtleb või tahab talle halba, võib ta sellega sisemist viha tekitada ning selles inimeses näha rohkem halba kui vaja ning selle abil vihata ennast rohkem.
• Lihtne näide: ebakindel inimene kutsub külalisi. Kui külalised jäävad kõik päris palju hiljaks, arvab ebakindel inimene, et "see on seetõttu, et nad ei taha minuga eriti aega veeta, seepärast tulevad hiljem! Ma olengi nõme!". Tegelik põhjus on ilmselgelt nende inimeste isiklik põhjus. Hiljem võib ebakindla inimese suhtumine neisse inimestesse olla negatiivsem, sest "nad nagunii ei hinda mind, seepärast, et ei taha külla tulla mulle. Nii et eks ma siis käitun vastavalt."
• Ebakindel inimene peab teiste inimeste arvamusi enda omast kõrgemaks. Ükskõik mida keegi teine ütleb, arvab ta, et see on tähtsam kui tema arvamus.

Mul on olnud neid osasid olukordi. Ja kuna ma tean, millised on ebakindlad inimesed, on neid lihtne ära tunda. On ka väga kindlad indikaatorid ebakindlate inimeste äratundmiseks. Enamasti on selleks siis ülbus, (näiline) enesekesksus, pessimistlikkus.

Nii ja nüüd jõuan oma jutuga ka sinnamaani, et väga üllatav on see, et väga paljud inimesed ei suuda tajuda minu suurt sisemist ebakindlust. Ma ei tea, kas olla selle üle õnnelik või mitte (sest ilmselgelt olen ma seda varjata püüdnud). Võib-olla see ei olegi nii oluline. Oluline on tegelikult see, et mulle endale põhjustab ju enesekindluse puudumine kõige rohkem kannatusi.

Näiteks kõige hullem on see, et põhimõtteliselt terve elu pidasin ma kõikide inimeste arvamust enda omast tähtsamaks. Ma ei tea, miks, sest ei andnud sellele isegi mõtet. Kui keegi ütles, et tahab üht, aga ma tahtsin sisimas teist, andsin ma kohe teisele inimesele voli, sest noh, tema ju ütles nii. Või kui küsisin nõu, siis pidasin enda arvamust hoopis madalamaks, kuigi võisin ise selles teemas rohkem teadlik olla. See on väga häiriv ja kahjuks on see minu puhul ka ääretult automaatne protsess. Mul on raske saada kinni taolises situatsioonis olles sellest alateadlikust mõttest, et teise inimese juttu enda omast tähtsamaks pean. See muidugi meelitab ligi igast psühhosid ja selliseid, kellel on lihtne minuga nii ju manipuleerida, sest nad märkavad, et pean nende juttu olulisemaks endast. Siiani on nii, et kui arutlen teistega midagi, kipun kuldse tõena võtma nende juttu automaatselt. See on väga häiriv. Lisaks nõuab lisamõtlemisaega see, kui hakkaksin läbi mõtlema, et miks ma pean nende juttu olulisemaks. Nüüd ma olen jõudnud ka tõeni, et teised inimesed ajavad sageli pläma suust välja. Nad ei pruugi hiljem oma pläma isegi mäletada, aga mina va loll, olen võtnud nende pläma rohkem tõepähe kui enda isiklikku teadmist. Ja sageli ongi olnud, kus käitun teise inimese jutu järgi (võib-olla ka käitun alateadlikult) ning hiljem selgub, et teine inimene ei mäletagi, et sellist nõu oleks mulle andnud. Lolli olukorda jään mina ikkagi ju. Ja no siin saan süüdistada ainult oma ajumustreid, mis automaatselt peavad teisi minust paremaks.

Ja tõesti, ma peangi teisi endast paremaks. Küll on kõik ilusamad, küll on kõik paremad, toredamad ja mida iganes. Ma ei ole suutnud leppida sellega, et mina olen mina. Ma olen nagu tahtnud olla ka nagu nemad! Ilus, lahe ja tark! Sest iseennast ei pea ma kellekski.

Muidugi kaasnevad enesekindluse puudusega ka sellised "tavalised" probleemid, nagu enda koledaks pidamine ja enda idioodiks tembeldamine. Aga kust need siis tulevad?

Ilust olen ma juba rääkinud. Kui ma kasvan üles keskkonnas, kus mitte keegi mitte kunagi ei ütle mulle, et ma olen ilus, siis 1) noorele on tagasiside meeletult oluline, sellest kujunebki tema maailm, 2) nii arenevadki mu ajuühendused, kui keegi kordab mulle, et ma olen kole. Nagu te teate, olin ma noorena suht jõle ja no paljud inimesed pidasid targaks seda mulle pidevalt meelde tuletada. Ma küll püüdsin seltskondadest eemale hoida ja värki, aga no ega see ei takistanud inimestel ikka mu järele karjumast, et ma peletis olen. Isegi võõrad inimesed tänaval irvitasid mu üle. Ja kui see toimub noores eas, siis ilmselgelt ei ole võimalik hiljem mõista, et ma olen ilus. Ma olen sellest nüüd ratsionaalselt mõeldes aru saanud, aga me siiski räägime enesehinnangust, mis on automaatne. Mu esmane reaktsioon olukordadele on ikka see, nagu ma oleks jõle peletis. Saate ehk pihta? Kui ma soovin seda muuta, nõuab see väga pidevat teadlikku enda analüüsimist ja mõttemustrite tugevat jälgimist. Automaatne rada on ju mitmete aastate jooksul kinnistunud ja organismile kõige "turvalisem", seega on ilmselge, et ma käitun nagu ma peaksin olema kole ja kohe-kohe saama vastavat tagasisidet.

Lolliks pidamine algas mul hoopis sellega, et mul ei vedanud oma blondide juuste ja "ülbe" olekuga samal ajal, kui järsku mu välimus otsustas kannapöörde teha ja ilusaks muutuda. Enamik inimesi pidas seda mu olekut, et ma olen loll blondiin. Mis siis, et ülikoolis ja mida kõike veel, mis lolli inimesega kokku ei lähe. Heiterid ütlevad muidugi oma lemmiklauset, et "haritus ja haridus ei ole samad", aga no väga ausalt, mul on seda elukooli ka ikka, kui see haritust tähendab. Igatahes, sel teemal ei kavatse ma mitte argumenteerida, sest see polegi oluline, ehk olengi teatud situatsioonides rumal; vaid panna teid mõistma, et oli periood, kus ma olin niivõrd tagasihoidlik ja ülbe hoiakuga (oma ebakindluse tõttu), et paistsin mingi räige loll bitch. Oh, siin mulle meenus ka see - ma räigelt hoolitsesin mingi aeg oma välimuse eest, sest kartsin ju, et ma muidu peletis. Meikisin end igapäevaselt, kandsin ilusaid riideid, rinnahoidjaid, olin üldse väga hoolitsetud ja kena, aga tegin seda kõike üle ja mitte vastavalt enda sisemisele soovile. Selles mõttes üle, et mul oli loomulikult juba päris hea põhi (no blondid juuksed ilmselgelt ja norm sale keha). Ja no blondid juuksed olid ju KA ebakindluse tõttu, sest ei julgenud oma loomulikke blonde juukseid ära (mustaks) värvida. Lisaks see kena riietus oli ka seetõttu, et ei julgenud mingeid tanksaapaid, kette ja ogasid kanda. Ja no tavaliselt pingutavad välimusega üle just tibid. Aga kuna ma ei olnud tibi, ma lihtsalt olin enda meelest kole ja nägin räigelt vaeva, et natukenegi ühiskonda sulanduda, siis andsin päris halva kombo välja enda kahjuks. Ehk siis nagu näete, ma juba välimuses tegin end selliseks tibiks AINULT ebakindluse tõttu, kuigi sisimas oleksin ma tahtnud hoopis teistsugune paista. Välimusega saab ikka veidi oma sisemust edasi anda. Ja kui mu tegelik sisemus on hoopis midagi muud, aga väljastpoolt olen kena sale blond tsikk, siis no püüa sa midagi muud tõestada. Ja nii mind tihti lolliks nimetatigi, sest esiteks ma ei rääkinud palju, mis oleks võinud vastupidist tõestada ja teiseks ma olin ebakindel oma ütlemistes, mis paistab ka teadmatust esitlevat. Muidugi see kõik nüüd nii must-valge ei olnud, nagu ma siin kirjeldan, aga asja tuum oli midagi säärast. Ja hoolimata sellest, mis on mu tegelik elukogemus, pidasingi ma end lolliks, sest teised ju enesekindlalt käitusid nii, nagu ma oleks loll. Huvitav tegelikult mõelda, mis oleks saanud, kui ma olekski kandnud neid riideid, mida tahan ja juba ammu juuksed mustaks värvinud :D Ma usun, et oleksin tundnud vist väga tugevaid süümepiinu, et teisi "alt vean".

Eelneva jutuga seoses, ilmselgelt öeldi mulle sageli ka mind veidi rohkem tundma õppides seda, et ma olen meeletult tark, arukas jne. Väga sageli kuulsin ka: "alguses arvasin, et sa mingi loll blondiin, aga sa tegelikult nii tark/asjalik/arukas" ja vahel räägiti poolnaljaga, et ma olen see arukas blondiin. Nonii. Neid asju ma ei uskunud kahjuks, sest see ei sobitunud mu ebakindla mõttemustriga. Kui ma olen juba ebakindel inimene, siis me teame, et mulle on jäänud ebakindlad käitumismustrid ja ma usun negatiivseid asju enda kohta. Kui keegi ütleb midagi head, siis see ei sobi mu peas olevatesse mustritesse ning ma ei võta seda omaks. Seega, selleks, et hakata uskuma positiivseid asju, tuleks seda korrutada mingi sada korda rohkem kui negatiivset. Aga me teame ju  praegust maailma – negatiivsemalt öeldakse ikka sagedamini kui positiivsemalt.

Ja kõige hullem teine asi selle ebakindluse juures ongi see, et ma kardan olla mina ise. Ma ei julge olla mina ise, sest ma kardan, et ei meeldi kellelegi nii. Ma ei julge öelda oma arvamust, sest kardan, et see on lollus. Ma ei julge teha neid asju, mida ma teha tahan, sest kardan, et see pole normaalne/sünnis/väärikas vms. Ma kardan öelda inimestele näiteks: "see jutt, mida sa räägid, on mulle juba teada", sest ma kardan näidata välja nagu ta oleks asjatult oma jutu rääkinud. Ma kardan teha inimestele oma nalju. Ja teine kõige hullem asi ebakindluse juures on see, et tegelikkuses kui ma neid asju kardan, siis ma seangi end ebaväärikatesse olukordadesse. Näiteks kuskile, kus keegi surubki kõik mu isiksuse alla, sest "su naljad ongi nii haiged, keegi ei saa neist aru" või "su jutt ongi nii loll, mina olen ikka parem" ning kuna ma surun iseennast alla, algabki sealt depressioon (ehk siis on alanud – ilmselgelt on see üks põhjustest).

Pealegi, väga ebameeldiv minu puhul on ka see, et kui satun mingisse seltskonda, kus midagi pean tegema, siis muutungi käsutatavaks, ebakindlaks, hakkan kogelema. Ma ei suuda enam midagi normaalselt teha.

Lisaks nagu näete, siis panite kindlasti ka mitu erinevat otsa kokku nüüd seoses ühe saatega. Kui inimene on ebakindel, räägib ebalevalt, kokutab, kordab mingeid lauseid hajameelse olekuga järgi, mida talle ette öeldakse, siis saab tõesti inimesest endale sobiva kuvandi. Aga ma usun, et sellest on juba kõik aru saanud, miks minust see kuvand loodi. Seal korrutati mulle ka, et mu naljad on nõmedad, mu jutt koolist on igav jne ehk siis kasutati mu ebakindlust enda kasuks. Muidugi nagu juba vist aru saite, ei julge madala enesehinnanguga inimene õigel ajal ka eitavalt käituda ning oma piire paika panna ehk siis ta ei julge öelda "ei". Töötab üle, teeb asju, mida ei suuda jne.

Õnneks olen ma teel, et parandada seda kõike. Alustasin väikeste asjadega. Juustevärvimine. Jah, irvitage nüüd mu üle, et olin nii loll ega julgenud juukseid värvida, sest teised ütlesid, et "loomulik blond on ju nii ilus!!!". Alustasin näiteks laulmisega. Laulsin teiste ees, sest ma armastan laulda ja ma objektiivselt tean, et mul on kole hääl, aga mis siis. Mulle meeldib. Alustasin millegagi veel ehk. :D

Mul vist ei olegi midagi rohkem lisada. Vähemalt rääkisin nüüd ausalt välja, et pean end koledaks, lollakaks ja mitteväärtuslikuks. Lisaks kõik teised on minu jaoks minust väga palju olulisemad. Kõige halvem :S Või vähemalt pidasin mingil määral seda palju. Vabandan jälle inimeste ees, kellele võisin oma ebakindlustega mingeid kannatusi põhjustada. Eks nüüd saite siis mu saladuse teada. Ja eks ma ikka pingutan, et nüüd teada enda tõelist väärtust.

Siis kui mitte midagi ei õnnestu

Tegelikult see tuleb nüüd negatiivne ja hädaldav postitus, aga ma ei saa muud praegu teha.

Kõik algas sellest, et ühes õppeaines oli vaja teha ettekanne. Ei ole midagi erilist, aga ette kanda ma ei oska. Ja ettekandeoskuse mandumine algas sellest, kui bakalaureust lõpetades mul lihtsalt ei vedanud. Aga sellest algas alles mandumine, sest vahepeal ma ikkagi nagu oskasin... Ja enne seda oskasin ka.

Meil oli bakalaureuses mingi harjutamine - harjutas igaüks oma lõputöö kaitsmist. Selleks ajaks muidugi ei pidanud suurt midagi valmis olema, lihtsalt lugesid saalitäie inimeste ees oma poolikuid asju ette ja valmistasid slaidid.

Mina olin esimene juhuse tahtel seal klassi ees ette lugema. Mul oli muidugi midagi paberil kirjas, aga peas ka ikka. Ehk siis olin veel täitsa tip-top ettekandja: rääkisin peast, märksõnad paberil. Ja no selleks ettekandeks ma ei olnud suurt valmistunud, sest mul oli lõputöö alles poolik ning see oligi niisama harjutamine, mis mingit hinnet ega midagi ei anna. Vuristasin siis oma jutu kõik ette, kuhu maani jõudnud olen, ise rõõmus, et nii kaugele jõudnud olen ja varsti lõpetatud. Kandsin ette ära ja siis...

Üks professor tegi mind täie tambiga maha. Kui ma lõpetasin, ta võttis käega peast kinni ja raputas pead demonstratiivselt žestikuleerides, nagu mu ettekanne oleks olnud maailma hullim asi. Siis kõva häälega rääkis ta, kuidas ma küll kõik maha lugesin, kuidas mu teema on üldse nii nõme ja arusaamatu ja mida kõike veel. Ma arvan, et seal oli hästi näha, kuidas mu nägu ära vajus ja ma punastasin. Ma häbenesin mis hirmus. Ja olin ka ebaadekvaatse tagasiside üle meeletult pahane, sest ma ei lugenud maha!

Istusin siis maha, hoides pettumust enda sees, nagu tavaliselt, kui mul kõik halvasti on ja asusin järgmisi kuulama. Aga imekombel ega nad ka "paremad" ei olnud - märksõnad paberil. Ja professor tegi rõõmsalt neid ka maha, ise rõõmsalt lösutades toolil jalg tähtsalt üle põlve ja käed ristis. Aga kui tema enda tudeng esines, siis... see luges kõik maha nii vaikse häälega, et ma vaevu kuulsin ja ohsa - professor ei öelnudki "lugesid kõik maha", vaid ütles meelega natuke halvasti, aga kiitis üldiselt. Nii nõme alandamine minu jaoks! Olgu siis vähemalt kõigi vastu ühesugune. Ise õigustas oma teguviisi ta niimoodi, et "parem, kui teid tehakse siin täie hooga maha, mitte nii, et lähete kaitsma ja siis seal tehakse maha!" Aga ju tal oligi vaja seda teha millegipärast. Ju on see vajalik mõnele tudengile, ma ei tea.

Kuigi kaitsmine nii hull ei olnud küll! Muidugi seal jäin ma jälle ühele inimesele hambusse, et minu lõputöö teema on üks suur ilus roosa mull, mis mitte kunagi ei realiseeru ja seetõttu sain ma ka halvema hinde. Närvis olin ma nagunii. Aga keegi mind seal maha nii küll ei teinud, nagu professor enne öelnud oli! Õnneks!

Ja teate, ma ei teadnudki, et selline mahategemine mind nii palju mõjutanud on. Ma olin alati selline keskmine ettekandja - märksõnad paberil, aga suhtlesin vahetult ka publikuga. Ega mul palju ettekandeid vahepeal ei olnudki ja kui olid, siis kellegi teisega, nii et ma ei rääkinud üksi ja seetõttu ma ka ei teadnud, et mul on tegelikult varjatud trauma. Muidugi ma kuidagi tundsin, et imelikult läheb kõik meelest ära klassi ees, aga ei süvenenud sellesse.

Siis praegusel õppeaastal oli meil üks üksi ettekanne. Ma igaks juhuks kirjutasin kõik jutu endale vihikusse ära ja läksin siis ette kandma. Ja ma järsku ette kandes avastasin, et ma pole enam selline ettekandja nagu varem - nüüd olen ma selline, et kui ma lähen klassi ette, käib mu sees mälupuhastus ning ma ei mäleta enam ööd ega mütsi teemast, millesse ma põhjalikult süvenenud olen ning millest ma olen ettekande teinud. Õnneks olin ma kõik kirja pannud! Ma küll ei arvanud, et mul on vaja kõike maha lugeda, aga millegipärast oli, sest ma unustasin ära isegi, millest ma räägin! Õnneks oli seal ettekande tegemine lihtsalt kohustuslik ja seda eraldi ei hinnatud, nii et sain selle lihtsalt tehtud. Lihtsalt avastasin õudusega pärast ettekannet, et ma ei ole enam hea ettekandja - ma olen kohutavalt kehv oma mälupuhastusega. Võtsin selle teadmiseks ja arvestasin, et järgmine kord on vaja veelgi täpsem (seega ka pikem) tekst kirjutada ette valmis.

Ja siis oli järgmises aines selline asi, et kahe tudengi peale antakse artikkel ja mõlemad peavad valmistama ettekande ja oponeerimise. Ja saatuse iroonial sattusin ma sama artiklit tegema tudengiga, kes on meie kursuse parim ettekandja (ta on seda Saksamaal õppinud normaalselt, erinevalt meist siin meie ülikoolis). Nii et kokku sattusid halvim ja parim ettekandja! Ja kui algab enda ettekande esitamise aeg seminaris, siis võetakse loosi, kumb oponeerib ja kumb ette kannab. Ma ei olnud kunagi oponeerinud, aga see tundus minu jaoks nii lahe, et lootsin täiega oponeerida. Kuna mu kursakaaslane on megahea ettekandja, siis lootis ta nagunii, et saab ise ette kanda ning mul oleks olnud lust tema ettekannet ka oponeerida! Muidugi valmistasin ma ka ettekande ette, aga lootsin, et ma ei pea ette kandma, sest ei oleks tahtnud kõike maha lugeda. Pealegi selles õppeaines oli suur häda see, et kaastudengid HINDASID ka meie ettekandeid! Jube!

Ja häda algas sellega, et mul ei ole korralikult töötavat sülearvutit. Mul on lauaarvuti. Tegin seal kõik valmis, aga häda on ka selles, et mul ei ole printerit. Etteloetava teksti kirjutasin kõik arvutisse, aga keset ööd ei saanud ma enam kuskile printima ka minna. Ja kuna teksti oli seekord meeletult palju, siis ei jaksanud ma seda kõike hakata vihikusse ümber kirjutama ka enam, sest kui mu käsi väsib, ei saa ma oma käekirjast närvilisena ette kandes aru. Kuna ma olin näinud ühes seminaris ühte oponenti oma teksti telefonist vaatamas, tulin ka ise samale ideele - panen faili telefoni ja loen sealt maha! Ei pea ümberkirjutamist tegema või printerivõimalust otsima keset ööd. Mõtlesin, et nagunii on 50/50 šanss, et ma kannan ette, ja oponeerides on mul nagunii enamik peas ning saan telefonist märksõnu vaid vaadata. Artikliga olin ma hästi tutvunud, leidnud selle head ja vead ning muu huvitava, mida seal oponeerides rääkida ning ettekandjalt küsida.

Läksime loengusse ja lootsime siis vastavalt saada, et mina oponeerimist ja mu kursakaaslane ettekandmist. Võtsime loosiga kaardid ja meile sattus sama number. Küsisime siis õppejõult, et kui on sama, oleks aus, et valime siis ise, kumb oponeerib ja kumb ette kannab. Aga ei... Õppejõule nii ei sobinud, et samade kaartide puhul on valik enda oma, vaid tuleb uued kaardid võtta. Võtsime uued ja no meie pettumus oli suur, sest kahjuks sattusin mina ikkagi ette kandma!

Mu kursaõde ei olnud ka valmistunud nii hästi oponeerima, seega ta seal kiiruga vaatas neid asju üle. Ja ma ei olnud valmistunud ette kandma, nii et kuni veel aega oli (teiste ettekannete ajal), lugesin ma mitmeid kordi seda ettekande teksti telefonist üle, et äkki jääb midagi ka pähe.

Siis tuli minu kord üksi ette kandma minna. Ma olin nii närvis! Ja läksin siis sinna ette ja nagu te arvasitegi, mul läks KÕIK meelest. Mul läks meelest, mis artikkel see üldse on, mida ma seal teen ja kes ma ise olen. Mingi mälupuhastus käis. No ei olnud hullu. Hakkasin siis seal kõva häälega seletama kõike maha lugedes slaididelt ja telefonist. Ja teate, kui mu aju ei tööta, siis väga kehv asi on see, et ma võin rääkida, aga mul on tunne, nagu ei räägiks mina. Ma põhimõtteliselt ei saa mitte midagi aru, mida ma räägin või mida ma just ütlesin. Nagu ükskõik, mida ma sealt slaidilt loen, ma unustan kohe ära, kas ma just lugesin sama lause ette või mitte. Mul ei olnud varem ettekannet tehes asi nii hull olnud, aga seekord oli asi kohe eriti hull. Artiklit teadsin ma tegelikkuses hästi, aga seal ees oli tunne, et seda ei räägi seal mina. Vaid ma nagu ei kontrolliks enda teadmisi. Suu lihtsalt käib, aga see, mis sealt suust tuleb, seda ma ei kuule ega tea. Loodetavasti ei lugenud ma ette isiklikke märksõnu nagu "slaid 5" või "järgmisel slaidil video". Väga jube! Ja kuna ma seal ees sain aru, et seekord käis eriti tugev mälupuhastus, siis pidin telefonist suht kõik ette lugema, sest noh... printida ma ei olnud ju kuskil saanud. Ja silme eest ka virvendas. Tekst käis sik-sak ja ma ei saanud aru, kas ma olin millegi juba ära lugenud või ei. Kas ma olin juba sama rida teist korda lugemas või jätsin üldse ühe rea vahele - seda ma aru ei saanud. Ma olin täiesti ära unustanud, mis on järgmisel minu slaidil ja ei teadnud, kus maal ma üldse omadega olen. Ja keset lugemist pidin oma auto ka sõnumiga parkima panema, sest kellaga parkmisaeg sai läbi ja tahvi ma ka saada ei tahtnud. Mingi aeg panin slaide edasi ja minu üllatuseks saabuski siis üks hetk järsku "tänan kuulamast". Ma ei tea, kas mu tekst läks slaididel olevaga kokku või ei, sest ma jee mäletan, mida ma seal rääkisin ja kuidas slaide vahetasin. Paanika reaalselt halvas mu. Ja see, et ma enne üritasin pähe õppida teksti - hahahahahha, ei olnud sellest mingit tolku, kui mul isegi enda nimi meelest läks! :D

Üritasin vaadata ikka teistele otsa ettekande ajal ka, aga seda oli viga teha, sest nii kui ma silmad tekstilt tõstsin, ei teadnud ma sugugi, mida ma olin öelnud. Kuigi ma siiski püüdsin ringi vaadata, olenemata sellest, et hirmsasti kartsin.

Siis tuli kursakaaslane oponeerima ja kuna ta on väga hea esineja, oli ta oponeerimine ka super, mida oli mõnus kuulata. Kahju lihtsalt, et tema ettekanne jäi kuulmata. Muidugi see kontrast oli ka eriti jube, kursuse parim ettekandja ja halvim ettekandja sattusid koos tegema! Küsimuste kord oli käes, lootsin vähemalt küsimustele hästi vastates paista normaalne, sest siis kui mu kursaõde oli ka klassi ees, mälu kuidagi millegipärast taastus. Aga mu kursaõde vastas ise paljudele küsimustele, mis on täiesti arusaadav, sest ta ju tahtis nii väga ette kanda ja jutustada, kuna oli vaimselt valmistunud ettekandmiseks. Pealegi oli teda teistel ka hea kuulata.

Saime tehtud ja läksime siis ära. Muidugi häbenesin hirmsasti, et nii nõme olin olnud. Aga kursaõde ütles, et ära põe.

Siis unustasin selle kõik ära, kuni eile ilmus ÕISi kokkuvõte. Ja omg, nad olid nimedega sinna pannud. Ja omg, ma reaalselt olin KÕIKIDEST ettekandjatest kõige halvemad punktid saanud! Ja teate... minu kohta oli kõige rohkem märkusi kirjutatud juurde. Äär oli paksult täis juttu, et kuidas ma vaatasin ainult telefoni, ei rääkinud üldse teistega, jutt oli segane. No shit ju! Tean ise ka, et vaatasin telefoni, aga sellel oli põhjus. Muidugi mõistan, et see nii oli, aga see tegi tuju nii halvaks. Ma tõmbusin täiesti endasse ja mõtlesin, et kuidas ma niimoodi üldse oma magistrit kaitsen, kui ma klassi ees maha suren. Aa, ja õppejõud oli teinud ka kokkuvõtte meie ettekannetest ja muidugi pidas ta targaks sinna kirjutada, et "eriti kentsakas on telefonist maha lugemine...". Ei no, muidugi on... Ma tänan! Aga kuidas see mind aitab?

Ma hakkasin mõtlema eile, et MIS AJAST olen ma selline halb ettekandja? Sest ma varem ei olnud. Sain hakkama, tegin isegi nalja ettekannetes, meeles oli ka, mida rääkida, paberil lihtsalt märksõnad. Ja meenutasin, et issand... see oli see too aeg pärast ühe professori pahandamist. Jah, ta lihtsalt elas end välja ja õigustas end ja ma ei tohiks seda nii südamesse võtta ja blabla, AGA ma ei ole nii tugev inimene! Ma võin ju öelda, et mind see ei morjenda, aga kui mu alateadvust, aju ja keha see salaja ikkagi mõjutab, siis ma ei saa sinna midagi teha. Mingi posttraumaatiline häire lihtsalt, mida on raske kontrollida. Nii et selle eelnevalt kirjutatud jutu tõingi siia, sest eile taipasin alles seda kõike. See pole ju isegi professori süü. See pole kellegi süü ja kas see ettekannete hirm on üldse selle tolleaegse pahandamise tõttu? Või on midagi muud ka mu elus olnud, et ette kanda ei julge? Ma ei tea.

Ja kuna ma nägin nüüd seda tabelit, kus kõik olid mind maha teinud kõige rohkem, mul olid ainevõtjatest kõige madalamad punktid jne, siis ma vist järgmine kord oksendan ettekannet tehes. Kardan, et mu stress läheb sellega suuremaks.

Või siis võimaluse korral teen kõik nädal aega varem valmis ja harjutan iga päev kõigi ees, AGA sellel on üks tohutult suur miinus - kodus harjutades ei tunne ma karvavõrdki sama nagu koolis ette kandes. Ma võin kodus peast rääkida ja lahe olla ja siis mõtlen, et näedsa, kõik oli ilusti peas ja pole märksõnu vajagi, aga kui lähen kooli ette kandma, siis mõtlen, et mul peaks kõik sõna-sõnalt kirjas olema. Nii et ma ei tea, kuidas sellest üle saada ja kas on üldse vaja sellest üle saada. Esineda ei ole ma kunagi peljanud, seepärast ongi selline trauma nüüd minu jaoks nii segane. Aga ma võtsin ikka kriitikat ka konstruktiivselt ning seal oli ka see, et slaididel oli liiga palju teksti. Seega teinekord ma jaotan need tekstid kõik erinevatele slaididele ära. Seekord tegin ma jah nii, et panin ühele slaidile sama teema, aga ei mõelnud, et võib-olla muudab arvuti siis teksti veidi liiga väikseks, et kaugelt näha. Et jah, mõtlesin hoopis vastupidi, et hea on, kui palju infot on korraga ühel slaidil ja korraga silme ees (sest mulle isiklikult meeldib, kui on palju infot korraga - saab võrrelda).

Ja täna siis mõtlesin, et kuna mu lauaarvuti on Tartus, siis võtan ühe vana juustu rüperaali ja kirjutan raamatut. Olgu, Wordi ei olnud, mõtlesin siis VPNiga minna ülikoolivõrku (et saada Ofiice), aga see ei laadinud end alla, sest see arvuti on liiga saamatu. Siis mõtlesin, et no midagi ma ehk ikka näen sealt Wordist ja saan õppida eksamiks ja hakkasin slaide alla laadima ja siis ütleb, et arvutil on ketas täis... No ma ei tea.. See pole isegi minu arvuti. See on niiiiiii aeglane, et arvuti avamisest slaidide allalaadimiseni läks tund aega. Kuna miski mu kooliasjadest ei õnnestunud, avanes ainult blogi ja mõtlesin oma emotsioonid välja elada. Aa, ja muide... mul ei avanegi enam ükski koolidokument, ma ei tea miks... "Windows ei suuda" vms. No mida?!?!?! Üks harv aeg elus, kui ma vabatahtlikult õppida tahan ja ma ei saa!!!!!

Ehk see väljaelamine aitas ennast. :( Vabandan veel sellise negatiivse jutu pärast, aga mul polnud midagi muud võimalik selles arvutis teha.