teisipäev, 3. jaanuar 2017

möla

Mul on nii palju küsimusi, aga kes on pädev neile vastama? Kes teab vastust küsimustele, mida ma ise küsin? Kas ainus õige vastaja olen mina või on keegi teine palju targem ja teab minust paremini?



Kuidas saab keegi minu sisse näha? Kuidas on tekkinud arusaam, et ma olen täielik ekstravert, kui ma ise tunnen end introverdina? Kas õigem on teiste inimeste hinnang minu üle või minu enda tunne? Kumba ma peaks uskuma? Kas teistel on õigus minust valesti arvata? Kas see on minu kontrolli all üldse, mida teised minust arvavad? Kas see on minu poolt andestatav, et keegi muudab oma arvamust minust väliste minust mittetulevate allikate põhjal? Kas ma saaks üldse võtta sellist inimest sõbrana? Kas ta üldse oli enne sõber? Kas ta on võltssõber? Kas ta ongi sisimas feik? Kas see, kui keegi väidab minu kohta üht ja loob minust väära kuvandi, on piisav alus selleks, et mu sõbrad seda usuksid ja minust ära pöörduksid? Kas nad olid üldse sõbrad? Kas nad üldse tundsid päris mind või uskusid nad vaid mingit fassaadiluulet? Kas see, kui inimene kallistab mind ja on õnnelik mind nähes, on see selle tõttu, mis MULJE minust on loodud või selle tõttu, kes ma PÄRISELT olen? Kes ma siis olen?

Kas ma olen rumal blondiin, kuna mul on blondid juuksed? Või olen ma rumal seepärast, et keegi väidab antud väidet tõde olevat? Või olen ma rumal seepärast, et nii on moekas uskuda? Või olen ma rumal, sest panen teatud väited kahtluse alla? Või olen ma rumal lihtsalt seetõttu, et blondid on kellegi meelest rumalad? Kui ma värvin juukseid, saan ma targaks? Kui ma ise tean, et ma kõike ei tea, kas on õige öelda, et ma olen loll või olen ma just tark, kuna julgen tunnistada, et ei tea kõike? Kas see teeb mind rumalaks, et mul on kõrgharidus või teeb see mind targaks? Kas see üldse annab midagi juurde? Kas halvasti ütlevad vaid need, kes ei suuda seda paberit ära teha või ütlevad ka need halvasti, kes on kõrghariduse omandanud? Kas on üldse mõni haritud inimene minu kohta halvasti arvanud? Kui on arvanud, kas seetõttu, et liikuda planktonina kaasa massihoovuse arvamusega? Kas selle inimese seisukohad on üldse pädevad minu kohta, kui ta on vaid tükike massist? Ja kas mass on loll? Kas see inimene on loll, et massiga kaasa voogab? Kas see inimene on tark, kes omab oma arvamust ning ei ole mõjutatav igast väiksest lolli massi hüsteeriast?

Kui palju ma massi kuulun? Kas ma kuulun mingisse stereotüüpi või murran ma usutavad stereotüübid? Kas minust loodud kuvand vastab tõele? Kas ma peaks endast loodud väärkuvandile vastuvoolu ujuma või kaasa mängima? Kas on üldse võimalik tuuleveskitega võidelda? Kas ma olen igavene loll blond füürer, kes aina meest otsib? Kas seda on mõnus ja rahuldav uskuda? Kas on mõnus uskuda, et kellelgi, kelle peale kade olla, läheb ka halvasti? Kas on üldse mõtet minu peale kade olla? Kas see annab midagi juurde või annab ainult viha endasse? Kas inimesed üldse on mu peale kadedad või niisama peksavad igavusest keelt? Miks nad siis üldse minust räägivad? Kas on minust vaja rääkida? Mis see juurde annab? Kas annab rahulduse minu tagapanemine või annab parema rahulduse minu rõõmudele kaasa elamine? Kust üldse inimesed teavad mu rõõme ja mu mõõnu? Kas kuuldus on tõsi? Kui kuuldus on väljamõeldis, siis miks seda üdini usutakse? Sest nii on moekas? Sest kõik teevad nii?

Miks võõrad inimesed mind pelgavad? Kas asjata või on sellel mõte taga? Mis peljatakse oma mees kaotada just mulle? Mis minus siis nii erilist on? Miks see mees siis kedagi teist ei taha? Miks see mees oma naist ei taha? Miks ma peaks üldse tahtma kedagi, kellel on oma naine? Või on valus tunnistada, et ma põlgaks ära suhtes mehe? Miks ma üldse tundun nagu meest tahaks endale koju? Kas mul pole hetkel asjalikumaid probleeme? Kas ma ei saa ilma kaaslaseta elada teiste meelest? Kas see on tõsi, kui teised arvavad, et ma ei suuda kaaslaseta elada? Kas see, mis ma sisimas tunnen siis ei loe? Kas ma olen meelega loonud endast promiskuiteetse kuvandi, kuna olen blokeeriv ja kinnine? Kas olen loonud endast kuvandi, nagu kõik mehed tahaks mind, et varjata oma madalat enesehinnangut? Kas ma naeran salaja pihku, kui inimesed arvavad, et ma olen promiskuiteetne? Miks mind naerma ajab kui inimesed eksivad mu suhtes? Kui öeldakse mu kohta kehvasti, siis miks kardetakse mind ikkagi? Kas järelikult öeldakse seda vaid oma enesehinnangu upitamiseks? Miks tahetakse nii väga mu enesehinnangut madaldada? Kas ei piisa sellest, kui madal see juba on? Miks mul üldse on vaja tõestada, et mul pole kõrge enesehinnang? Kas ükskõik pole, mida teised mu enesehinnangust arvavad? Kas ükskõik mul pole rumalatest inimestest, kes sissesöödetud sõnu usuvad ja deliiriume omavad? Miks mul ei ole ükskõik? Miks on mul kahju eksiarvamusega inimestest? Miks ma tahaks neile näidata tõde, kuigi nad ei saa tõest aru? Miks ma tahan neile head, kui mulle soovivad nad vaid halba? Miks ma tahan püüda aru saada nende tasemest, kui minu tase on hulga kõrgem? Miks ma nii hästi endast nüüd järsku arvan? Kas ma arvan endast tegelikult hästi või on see vaid enesekaitse? Kui mulle öeldakse, et ma kole olen, miks ma sellega lihtsalt ei lepi? Kui mulle öeldakse, et ma olen täiuslik, miks ma seda ei usu? Mida ma arvama pean oma maisest kehast? Kas ma saan üldse midagi arvata?

Miks ma üldse pean hoolima sellest, mida tahavad mulle teised? Miks tahavad teised, et mul kaaslane oleks? Kas ei ole kõige tähtsam mu enda tahe? Kas ei ole kõige tähtsam, mida ma tahan hetkel? Miks ma teesklen midagi muud teiste heaks? Miks ma laon teiste heaks mingeid illustratiivseid väljamõeldud iseloomujooni, mida ma hindan meestes, kuigi tegelikult ma ei vali, kellesse ma armun? Kas mul puudub tegelikult latt? Miks ma üldse pean endale ette dikteerima bioloogiast tulenevat sobivust? Kas ei peaks jätma selle juhuse hooleks, kes mulle sobib? Miks mul ükskõik on? Kui ma olen iseendal olemas, siis miks mul üldse on vaja hingesugulast? Kas mul peab olema oma kriteeriumite alusel teine pool või kellegi teise kriteeriumite alusel? Miks ma tunnen end süüdi, kui ei armu kriteeriumite järgi ette antud inimesesse? Miks ma üldse juurdlen selle üle? Miks ma arutlen teemade üle kui see kõik on mõttetus? Kui minu mõtted ei huvita kedagi, miks ma neid kirja panen? Kes üldse hoolib mu arvamusest? Kes päriselt on mu jaoks olemas? Kas on üldse keegi mu jaoks ja kas ma seda üldse tahan? Kas ma tahangi kellelegi meeldida või? Miks ma tahan omaette olla? Miks ma vaid iseennast usaldan? Miks ma ainult endas kindel olen? Miks ma kuulan ja teen nägu nagu usuks, kuid sisimas ei usu? Kas ma üldse tean, mis tunne on armuda? Miks ma sellest ei hooli?


Miks mul on tunne, et mul jäi midagi ütlemata?


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar