Milline mure on juba suur mure?

Kui elus on tunne, et on raske, siis kui kindel saab olla, et on juba väga raske? Kas see, kui telefon kadus toas ära ja seetõttu ei jõudnud õigeks ajaks sõbra juurde, on suur mure? Või et on liiklusummik? 

Või tegelikult suhteliselt suur mure võib ju olla, kui oled juurde võtnud 5 kg ja oleks soov sellest vabaneda. Teatud hetkel on see tõesti suur mure.

Või äkki on suurem mure, et polegi midagi süüa? Kumb on hullem, kas see, et pole süüa, või on liiga palju süüa, sõltub perspektiivist ja vaadeldavast nurgast ning taustsüsteemist.

Iga inimese jaoks on tema mured tema taustsüsteemis tema enda võrdluste alusel kõige hullemad. Ma olen tähele pannud, et kui lahendada ära siis nö suuremad mured, tekivad nagunii väiksemad mured, mida jällegi lahendada. Eks see ole eesmärgile lähemale liikumine ning kui need mured on piisavalt väikesed, ei ole neid vajagi nimetada muredeks.

Seetõttu first world probleemid on ju tegelikult piisavalt suured mured, kui on täidetud kõik olulisemad kriteeriumid iseenda elu normaalseks funktsioneerimiseks.

Aga kui mured on juba vähe keerulisemad? Kui suureks saab nimetada taolist muret - inimese elu tundub muretu, aga sisimas on inimene muresid täis. Võib-olla tahaksid paljud selle inimese asemel isegi olla, aga inimene iseenda asemel ei taha.

Näiteks, kui suur on selline mure... 

pealtnäha käib isik prestiižses koolis, omab huvitavat elu, mis on seiklusi täis ning on vaba hing ja elab, kus vaid pea maha saab panna. Tundub ääretult lõbus - pole mingeid kohustusi, pole veel segavat perekonda, iga päev on seiklus.

Aga selline mure... inimene soovib omandada haridust, et saada tööle, kuid omab mitmeid suuri kohustusi, mille kõrvalt jääb vaevu aega õpinguteks, mõnest lisatööst rääkimata. Elada pole kuskil, sest kõik tuttavad on juba läbi kurnatud tema külasviibimisega ning elukohaks raha pole. Pole lähedasi sõpru, kes aidata saaks ega perekonda, kes suudaks toetada. Tundub ka tegelt lõbus seiklus ju, mida võiks isegi läbi elada. Ongi ju, et mida raskem elu on, seda rohkem hindad seda, mis on hea. Kas pole? Aga kui nii on elatud juba kuid?

Või näiteks:

inimene elab odavas ühikas ja käib ülikoolis. Kas pole mitte põnev? Ühikas toimuvad igasugu peod, seal kohtab selliseid vägevaid tegelasi, et hoia ja keela. Mine tea, mida järgmine päev toob.

Mis on tegelikkus? Inimene püüab öösel magada, kuna järgmine päev kell 8 on eksam, kuid kõrvaltoas lüüakse meeletut lärmi. Hommikul pesema minnes selgub, et vannituba on täis roojatud. Kööki süüa tegema minnes selgub, et kõik pliidid on kasutusel. Ja nii päevast päeva. Koju minnes saab rõõmsalt avastada, et ühikast on kaasa toodud prussakad. Tundub küll ikka meeletult lõbus.

Või kõige lihtsam:

Ilus perekond. Naine on õnnelik, tal on armastav mees, kaks last. Mees on veel rikas ka ja puha, seega saab perekond endale kõike lubada. Naisel on uusim auto ning ta ei pea isegi tööl käima. Olgu vaid koduperenaine, saab käia ilusalongides end tuunimas ning nautida elu.

Või hoopis kole perekond? Naine nutab end öösiti magama, kuna tema psühhopaadist mees (psühhopaadid on ideaalse fassaadi jätmises suurepärased) kurnab teda vaimselt ning vahel peksab jälgi jätmata. Mees on enda õnneks rikas, seega naine on ka majanduslikult mehega seotud ning põgeneda on võimatu, sest autod ja kodu on nagunii mehe omad. Kuhu minnagi on, kui sõbrad aina ahhetavad selle hea elu üle ja perekond ei taha kuuldagi, et naine tahaks sellise suurepärase mehe maha jätta. Naine on sunnitud kodus istuma, et hoida mehe armukadedust väiksena. Tööl käia ja end arendada ei saa. Aheldatud ollakse ilusasse vanglasse, sest mees ähvardab veel ka lastest ilma jätmisega. Mees sunnib veel naisel ilus ka olema, ja ilusalongid ongi ainsad kohad, kus naine viibida võib.

On need viimased näited suured mured või saab ikka veel hullemaks minna? Miks ma need näited tõin, on seetõttu, et me näeme tihtipeale vaid fassaadi, kuid fassaadi taha kiigata on kas liiga raske kui mitte võimatu või me ei taha näha fassaadi taha. Üks neist oli vaid fassaad, kuid fassaadi taga on midagi, mida isegi läbi ei tahaks elada. Neis olukordades pole enam 5 kg juurdevõtmine iseenda jaoks mitte mingisugune mure. Sest peamine mure on situatsioonist pääsemine.

Fassaadi hoiavad inimesed sageli paremana tegelikkusest. Või vahel tekib hea fassaad iseenesest. Kes poleks teadlik näiteks sellisest olukorrast: märkad ülikena naist, kes on maitsekalt riietatud ning meigitud. Pähe kargab mõte, et ta elu on kindlasti hea, sest miks nii kena naine ei peaks saama, mida ta tahab? Aga vaatame selle ülikena naise sisse - kui enda välimusest teadlik mitte olla, saades igapäevaselt negatiivset tagasisidet kadedate pilkude ja väljendite näol ("mis su elul viga peaks olema"), tundes toetuse puudumist, pole see just ka nauditav olukord. Raskem on tal kellegagi kontakti luua suurte eelarvamuste tõttu. Maitsekalt riietatud ja meigitud on ta seetõttu, et loodab jätta paremat muljet, teadmata, mis mulje ta üldse jätab. Üks on vaid fassaad, kuid inimese sees olevat muret on raske hoomata.

Murede suurust saab vast võrrelda baasvajadustega. Mis on meie maailmas baasvajadused? Kuna õnneks elame heaoluriigis, siis baasvajadused vast olekski toidu ja elukoha olemasolu. Nii et, kui on hetkel süüa ja koht, kus magama heita, siis peaksid kõik mured olema lahendatud? Et vahet pole, kuidas küll homne päev ellu jääda, või mis elust edasi saab, vähemalt hetkel on hea. Tegelikult on ikkagi olukord palju keerulisem.

Ma soovin, et kõigil inimestel oleks pigem kergemad ja motivatsiooni andvad probleemid kui hullemad depressioonile kallutavad probleemid, kuid soovin kõigile ka piisavalt empaatiat aru saamaks, et ise teatud viisil tipus olles, ei pruugi teised nii kergesti sinna jõuda.