Asjad, millest ma unistan

Vann - mulle meeldiks vee sees üksi liguneda.

Võrkkiik - tahaks seal pikutada.

Aed - tahaks autoga sinna sõita.

Panipaik või boks või garaaž - tahaks sinna rehve toppida.

Riiul - saaks palju raamatuid sinna hankida.

Suur riidekapp - see oleks tase! Hea oleks, kui see eraldi tuba oleks.

Ükskord ma teen kõik need unistused teoks.

Mõnus :)

Meestele mõeldud seekord

Ükskord mingi inimene piuksus kuskil, et ma võiks teha juhendi selle kohta, kuidas mind sebida. Keegi veel kraaksatas, et mu latt on räme kõrgel, et keegi sealt läbi ei rooma. Mu meelest sellist juhendit on väga keeruline teha ja üpriski mõttetu, sest paljud sebimisele eelnevad ja järgnevad tegurid ning minu tunded on mõjutatud mitmetest erinevatest faktoritest ning täpseid juhiseid ei ole võimalik esitada.
Kuid nüüd ma mõtlesin, et kõige elementaarsemad asjad, mis peaksid inimestele selged olema, võiksin ma siiski siia kirjutada. Mingi aeg olen ma tundnud, et raiskan mõttetult aega inimestele, kes mulle närvidele käivad ja lisan jutu ka seepärast siia, et mõni mees lihtsalt oma aega minu peale ei raiskaks. Alustame kõige-kõige elementaasemast.

    Esimene samm:
Ära mind kavatsegi endale saada, kui:

• sa ei oska õigekirja (nagu ma olen maininud: mõned trükivead ei loe, meelega tehtud vead ei loe, lol wtf, irw sõnad ei loe. Loeb reaalne oskamatus osata eesti keelt või muud oma emakeelt)
• sul on ilge viinaviga (täpsustan: pidudel joomine pole viga. Viga on, kui sa haised nagu parm. Lase sõbral ennast nuusutada.)
• sul on tugevad vaimsed häired (täpsustan: mingil eluperioodil tekkinud stress, depressioon või muud raskused ei kuulu siia alla. Kuid loen vaimseks häireks seda, kui sul on nii suur viga, et sa ise ka enam vaatamata kõigele pakutud abile end enam aidata ei soovi, st peaksid kinnises asutuses viibima.)
• kui sa oled natuke lihtsake (saad seda kontrollida sellega, kas mõnda raamatut lugeda oskad või pigem kas soovid)
• kui sul on mind väga raske mõista (Kindlasti on väljendeid ja asju, millest sa minu puhul aru ei saa, aga alati võid üle küsida. Aga kui meie vahel tekib reaalne kommunikatsioonitõrge, kuna kumbki teineteist ei mõista, siis me oleme vist liiga erinevad, sry.)

Nii, see oli mul esimene väga kõrgel olev latt. Issand, ma nüüd vaatan, et latt on lausa nii kõrgel, et keegi läbi ei saa O.o iisusa xrista. Asi läheb kahjuks hullemaks, lisan mõned tegurid veel.

    Teine samm, välimus:

• kui sa oled minust üle 10-15 aasta vanem, siis jäta mind plz rahule. Kindlasti on ka erandeid, aga mulle juba tundub, et oleme erinevast põlvkonnast.
• kui sa oled väga lodeva kehaga, siis sry, ma ei taha sind. See on selle tõttu, et mingil määral välimus väljendab sinu sisemist soovi endaga tegeleda. No siin ma mõtlengi neid ligi 40-aastaseid papisid, kes arvuti taga kuskil portaalis istuvad suur õllekõht üle ääre rippumas. Ma ei kritiseeri pakse ega midagi, sest mina ei tea selle põhjust, ma ei tea ju tegelikult, palju inimene vaeva näeb. Aga kui seda on hoomata, et sa tegelikult ei hooli enda kehast absoluutselt, siis njah, not for me.
• kui sa oled ilge ilu-eedi, siis tunnen ennast ise kuidagi mittenaiselikuna, sest sul on rohkem kreeme, mökse ja ilusam soeng kui mul. Mul lihtsalt pole mukitud meeste vastu huvi. Eks tegelt see huvi kaob mõeldes, kui koos olles peaksime kuskile hobusekoplisse minema ja siis sa ei saa tulla, sest su soeng läheb segi. Või siis sul läheks enda valmispanemiseks rohkem aega kui mul. Samas neid ilgeid ilueedisid olen vähe kohanud, sest need juba langevad enne ära, kuna ei oska õigekirja jne. Aga ilu-eedi alla ei lähe loomulikult ilus mees, eksju. Kes on sündinud minu arust ilus, see ongi selline.

Nüüd arvan, et kukkus suur osa tahtjaid ära. Kahjuks on mul veel juhendis midagi.

Räägin sellest, mida ma sinult kui mehelt ootan. Kui me oleme jõudnud nii kaugele, et tahad minuga kokku saada, siis paha lugu on kui:

• sa küsid mult "millal me näeme, millal sul vaba aega on, millal sina tahad, kas sulle sobib, kuna sulle sobib, mis sulle sobib jne". Ehk siis näitad välja otsustusvõimetust ja paned mind tundma nagu mina peaksin sulle kohtingu välja pakkuma. Minu jaoks kõik see huinamuina kõlab kui: "millal printsessikesel minu jaoks aega jätkub, sa oled ju nii kõrgelt positsioonilt sealt torni otsast, et ma ootan, millal sa mulle aja vastuvõtule kirja paned." Esiteks, ma olen lihtsalt inimene, juhuslikult naissoost, mitte eriline printsess, seega ära pane mind sellise asjana tundma, mis ma ei ole. Teiseks, ma otsin endaga võrdset kaaslast, mitte modelleerimist ootavat savi. Kolmandaks, kõige lihtsam on, kui sa pakud mulle lihtsalt välja kaks asja: aeg ja tegevus. Mis selles nii rasket saab olla?! Ütled nii nagu sul mõttes on. Kui sul on mõttes, et sooviksid mind väga näha, siis paku mulle aeg.

Sellega seoses tuli mulle meelde selline asi nagu tegevus. Mida ma jällegi kuulata ei jaksa, on sellised väljendid: mida sa teha tahaksid, paku midagi välja, paku mingi koht välja, paku paku, mida sa tahad ja arvad ja blablabla. See tundub minu jaoks kui öeldakse: "Irw, teen su elu keeruliseks. Ma mängin praegu õrna naisukest, kes ootab, et talle midagi pakutakse. Nüüd on sinu kord mees olla ja öelda, kuhu me lähme ja mida me teeme." Esiteks, ma ei taha asetuda mehe positsioonile, ehk siis hakata jällegi mõtlema, mida ma teha tahaksin, kui sina mind välja kutsud. Tavaliselt olen ma nii hea olnud ja midagi öelnud, aga ma tegelikult ütlen esimese pähetuleva asja, et saaks selle mõttetu kohustuse enda peast ära. Ei kõla ju hästi. Teiseks, ma võtan igapäevaselt koguaeg otsuseid vastu. Kui sina tahad minuga kokku saada, siis äärmiselt armas oleks, kui seekord oled sina ühe otsuse vastu võtnud, onju. Ja ära muretse, kui mulle ei sobi, siis ma ütlen seda sulle viisakalt ja sel hetkel saan sinuga kaasa rääkida. Las mu ajukene ka puhkab natuke, seda rohkem ma sinu seltskonda naudin.

Haha, ma leidsin suht täpselt situatsiooni kirjeldava pildi. Ainult see pleiss ei pea mingi classy olema. Hea point on see, et vali aeg, mis ei oleks täna, vali koht ja helista hommikul üle. Normal.

Kui sa pakud tegevust või tahad minuga kokku saada, siis esiteks unusta mingid stereotüübid. Ma olen nii palju kordi kuulnud selliseid asju nagu: "ma arvasin, et naistele ei meeldi mootorrattad, ma arvasin, et naised on tuunitud, ma arvasin, et naised tahavad raha, ma arvasin, et naistele ei meeldi autoga sõita jne" ning sellele järgneb: "sa oled täiega teistsugune." Tänan! Ma tean seda väga hästi, et ma olen teistsugune (enda meelest olen ma küll mina ise, aga see selleks). Nii et palun sel põhjusel, ära lähtu oma eksidest, oma sõprade naistest, oma sõbrannadest jne, kui sa pakud mingit tegevust. Kui su ekstüdruk armastas šopata, siis võib-olla mina armastan, võib-olla mitte. Kui su ekstüdruk vihkas autos istumist, siis võib-olla mina vihkan ka, võib-olla mitte. Uuri välja, saa kokku ja siis saad küsida ka kõike. Ära lihtsalt lähtu sellest, mida mingi teine tüdruk tegi või arvas. Mina olen mina ja mina ei ole teised naised.

Stereotüüpidest veel niipalju, et olen kuulnud: "Ma olen nii kindel, et sulle öeldakse iga päev, et sa oled ilus." Mulle kõlab see kahjuks (koos tehtava näoga) nii: "Ma ei hakka sulle lihtsalt seepärast komplimente tegema, et ma olen 100% kindel, et sa tead ise, et näed välja nagu jumalanna ja siis su niigi kõrge enesehinnang lendaks lakke. Lisaks nkn kõik mehed vilistavad sulle tänaval järgi ja karjuvad, kui ilus sa oled." Mõtle, millal mulle siis iga päev nii öeldakse? Lähen talli, kaska peas ja sõbranna ütleb, et oi, küll sa oled nende sitaste talliriietega ilus või lähen poodi ja müüja ütleb, et issand, sa oled nii ilus ilma meigita või lähen autosse ja auto ütleb, omg, sa oled nii ilus. Kui ma just seda ise endale ei ütle, siis ei kuule ma seda tavaolukorras lihtsalt. See tähendas, et kui sina seda ise ei ütle, siis ma ei saagi kunagi teada, mida sina arvad. Südamest mõeldud komplimendid on alati teretulnud.

Nii, kui on olukord näiteks sel maal, et oleme nüüd veidi suhelnud ja sa ootad, millal minuga kokku saada või millal ma sinuga vestlema hakkan feissis või kuskil, siis arvesta:

• ma ei helista sulle ise
• ma ei võta sinuga ise ühendust
• ma ei kirjuta sulle ise
• ma ei tuleta sulle meelde
• ma isegi ei hakka sinuga ise rääkima

Aga see EI TÄHENDA, et ma ei tahaks sind näha või kokku saada. Ikka tahan. Ma ei tee selliseid asju ise, sest mul on muudki teha, kui mõelda, kes nüüd minuga kokku tahtis saada ja mida kuradit ma talle välja pidingi pakkuma, hmm. See, et ma ise ei tee neid asju, ei tähenda, et sa ei meeldiks mulle või ei võiks kunagi meeldima hakata. Ma lihtsalt ei näe mõtet võtta mehelt ära initsiatiiv. Kui sa tõesti tahaksid mind näha, siis sa seda ka teeksid ise. Aga ei saa sama minu kohta öelda. Ma võin ka väga tahta, aga ma ikkagi ei tee. Miks? Sest kui ma teeks, siis ma enam ei tahaks ise, sest näitasin ise initsiatiivi ja tundsin end mehena, mis mulle ei meeldi suhtes, nii et juba algus on minu jaoks ebameeldiv. Mul kaob endal meeldimine, kui sunnin end peale pressima.

Mul on olnud nii, et suhtlen inimesega ja jumala tore on ja värki ja mõtlen, et midagi viltu ei saa minna. Inimene võib mulle isegi täiega meeldida. Aga viltu läheb sellest hetkest, kui see inimene enam ise mulle ei kirjuta. Siis mul kahjuks kaob meeldimine ära. Nii on olnud päris mitu korda, kus sügavalt meeldinud mees enam ei meeldinud, sest ta OOTAS (nagu naine ju tegelt, sest naised ootavad, mehed jahivad), millal mina ise temaga ühendust võtan. Noh ja mul pole ju muud teha, kui eluga edasi minna, sest ignoreerimine on kindel sõnum meeste poolt, et tal pole huvi. Nii ma ühendust ei võtnudki ja hiljem sain teada, et ta oli oodanud. Sel juhul ta lihtsalt magas oma võimaluse maha. Jep, mul võis ka valus olla, aga saan üle, kui asi on alles alguses.

Üks asi veel: kui me oleme saanud tuttavaks internetis või mingis äpis vms, siis enne ma sinuga suureks sõbraks ei saa ja pikemalt suhtlema ei hakka, kui ma pole sind päriselus kohanud. Ja jälle algusesse: ise ma sind välja ei kutsu (vb teen aint vihjeid). Kui päriselt kohtan, võtan sind inimesena, kes on olemas, ning saan sinuga rohkem suhelda. See välistab minu jaoks need pidevalt saitidel elavad tegelased, kes tegelikult on seal nagu arvutimängus. Nii et ära lisa mind sõbraks (erandjuhud on olemas), ära lisa mind skype või kuskile, ära kuku helistama. Kui neid asju teed, siis peaks kohe järgnema kokkusaamine.

Kui mulle internetis kirjutad, siis mind ei huvita esimesena teemad: sinu seksieelistused, sinu pealesunnitud eksperimenteerimine, sinu mingid pakkumised seksile jne. Lihtsalt üldse ei koti. Kui juba neid asju esimesena kirjutad, siis on näha, et see kõige esimene latt on ka selline, millest sa üle ei jaksa astuda. Osa asju käib natuke nagu suhte juurde ju või nii, eks.

Nii, aga kui sa oled minust huvitatud ükskõik mis moel, siis kutsu välja ja siis on kõige parem näha, mis asjast saab. See oligi selle jutu mõte. Ma läbi ekraani ju ei süvene nii eriliselt. Nii on mul kõige lihtsam tutvuda inimesega ning mõelda, palju ta mulle meeldida võiks või hakkaks või noh, siis näis kõike ju.

Neile toodud aspektidele eksisteerib kindlasti erandeid. Panin siia lihtsalt kirja kõige elementaarsemad asjad, mis on paljustki situatsioonidest sõltuvad tegelikult. Nagu siit on aru saada, siis kirjeldasid need mittemeeldivad tegurid mitmeid mittemehelikke omadusi (ebakindlus, põdemine, ootamine, julgusetus, rumalus). Mis on ka loogiline, sest naisena sooviksin ma kaaslaseks meest. Tegelikult seda juttu vaadates on näha, et suht kõik mehed saavad neist asjadest mööda hiilida.

Kõige selle hirmsa reeglistiku peale enam ei tahagi mind? Väga hea.

Kommentaatortaunid

Tere, inimesed!

Täna räägin natuke sellisest mitteerilisest haledast liigist nagu kommentaatorid internetis. Neid on ka normaalseid, aga kõige kõvemini pauguvad kõige lollimad. Kirjutan lihtsalt seetõttu, et ma enne ei teadnud, et selliseid veidrikke nii palju on! Alles avastasin, oih.

Esiteks mulle öeldi mitmeid kordi, et ära kommentaare enda kohta loe. Nii ma siis tegingi, aga muidugi kui vaatasin, kust mu blogi lugejad tulevad ja näen, et minu blogi suvalisest sissekandest on tehtud täiesti valeinformatsiooni edasiandev uudis ilma minu teadmata, siis mõtlesin küll, et no midaa. Kui keegi mäletab, siis mu sissekandest, kus ma pajatasin enda riietusstiilist läbi satiirprisma, selle kohta tehti uudis, et ma annan nõu! NÕU? Olgu peale, uudise tegijast saab aru, ta tahab klikke, aga siis ma mõtlesingi, et need va kommentaatorid peaksid ju arvatavasti aru saama, et tegemist on naljaga, aga... nad ei saanud! Nagu mida?! See oli minu jaoks välk ja pauk selgest taevast. Kas tõesti leidub meie maal selliseid lolle (vabandan väga, aga nii on), kes ei saa otsestest kindlatest sõnadest, piltidest ja asjadest aru, et tegemist on naljaga? Kas ma tõesti pean iga nalja ära lahti seletama? Neist kommentaatoritest, kes on veel lapsed, saan ma aru. Aga täiskasvanud inimesed? Uskumatu. Mulle endale meeldivad mõtlemapanevad naljad, kus sa arutled endamisi, mis on naljas tõsi, mis mitte, mille alusel see on loodud jne. Paljudele meeldivad, ja ka teised võiks nagu vähemalt sellest aru saada, et ma ei kirjutanud teksti kulm kortsus suure vaevaga mõtlemas, millist stiilinõu siin nüüd tõsiselt jagada. Aga tegelikult eks igaüks suudab mõelda vaid enda tasemel ja ju nad ise räägiks sellest tõsimeeli.

Selle sama sissekande kohta oli mul varem tulnud mitu tagasisidet mu sõbrannadelt, et see on väga lahe kirjatükk ja ajas nad naerma. No seda ma taotlengi tegelikult, et inimesed loevad ja naeravad südamest ja neil läheb tuju heaks. Kuna see levis, lootsin, et teised saavad ka lugeda ja naerda, aga vaesed inimesed ei saa aru, et see on nali. Ma ei viitsinudki sellest suurt välja teha, las nad siis olla seal omaette. Nagu nüüd aru saite, siis tekst on pooltõsi, sest enda riietusest sain ma inspiratsiooni ja mulle meeldib enda kohta nalja teha. Mingil määral sündis see sellest, et ma ei pööra riietusele eriti tähelepanu, aga samas endale meeldivad läikivad ja uhked asjad. Kuigi sellele ka suurt tähelepanu ei pööra, kas need kõik kokku sobivad. Vot nii ja saingi teha naljanurga.

Lisaks, kuhu veel mu pilk on jäänud. Esiteks, on täiesti kindel, et need kes kommenteerivad, nad arvavad, et teavad asjast miljon protsenti, rohkemgi veel. Nii naljakas on vaadata, kui mööda nad panevad. Neile ei olegi midagi vastu öelda, nad ei saaks tõest siis ka aru, kui see neile pähe kakab. Nad ütlevad nii lambiseid asju nagu: "kohe näha, et üritab rikas välja paista" või "normaalne inimene telekat ei vaata" või "ma ei vaadanud seda saadet" või "mis raamatuid ta lugenud on, et ta nii loll on" või "mis talle telekuulsuset ei piisanud või". Miks siis üldse vaja kirjutada? Eks parim kaitse olegi rünnak.
Üks kommentaar, mis mul meeles on, kõlas midagi nii: "ma olen Heleni blogi lugenud kaua ja tegemist on tõesti rumala inimesega". Ma tõesti ei mäleta täpset sõnastust sel kommentaaril, aga esiteks, kui see inimene on mu blogi algusest peale lugenud ja talle ikka veel ei ole kohale jõudnud, millest ma siin kirjutan ja milline ma olen ja ta pole suutnud oma peaga alltekste näha, siis, mul on väga kahju, aga ära palun loe! Muidugi oleks olnud võimalik siis minuga ühendust võtta ja küsida tekstide kohta, millest need on. See oligi näide, mis näitas, et kommentaatorid arvavad, et nad teavad asjast reaalselt kõike, aga tegelikult ta ju ei tunnegi mind. Tundub, et see lugeja ei saa isegi siis aru, kui teksti mitu korda läbi loeb. Sellistel hetkedel tunnen end halvasti mitte seetõttu, et mingi suvaline inimene, kes ei tunne mind absoluutselt, teeb mu kohta enda arvates täpsed märkused, vaid selle tõttu, et on olemas inimesi, kes nii vähe mõtlevad. Ma olen väga kurb selle üle. Tõsiselt, see ei ole normaalne, et paljud negatiivsust pritsivad ilma et nad asjast arugi saaks.

Sellega tuleb mulle meelde ka see, et üks asjalik inimene, kes oli saanud aru naljast ühel mu postitusel, kuidas mehi sebida, jagas seda. Seletan igaks juhuks lahti, et see postitus on paroodia Villu Parveti raamatust ning sisaldab mingil määral ka tõde. Nii, jagas seda ja ma vaatan, et jälle on seal sappi pritsimas inimesed, kes ütlevad, et ma olen loll, et nii üldse arvan. Kuulge, kui teie ei suuda elu võtta läbi huumori, siis pole mina loll. Või siis olen loll, aga põhjendus? Kirjutage mulle koos väitega põhjendus või ärge üldse suud lahti tehke. Inimesed, palun! Arenege! Ma saan aru, kui need oleks olnud lapsed, aga need olid täiskasvanud inimesed :(

Üks sündmus, mille peale inimesed leili läksid, oli mu isa sünnipäevapidu. Tähistasime seda kohvikus ja liikusime edasi kõik koos presidendi plaadiesitlusele. Tantsisin seal vanaisaga, sest oli mõnus muusika, peomeeleolu, ja sellest tehti uudis! Haha! Kui nüüd tantsid vanaisaga, siis on ta su mees! Tüdrukud, ärge vanaisaga küll tantsima minge!!! Korralik neiu ei käi perekonnaga üldse väljas! Üks vist oli mölisenud, et miks mul jook käes on (siider). Mu isa ostis meile joogid ju ja tõi kõigile, mis ma pean selle siis minema viskama või? Käes oli seepärast vot, et ei joonud seda sekundiga ära nagu sina, kallis kommentaator.

Tundes õiget kommentaatori, siis on ta selline: perfektse välimusega, perfektse kaaluga, väga tark, omandanud mitmeid kraade, samas oskab kõiki ameteid, oskab raha teenida, on väga viks ja viisakas, saab kõigega hakkama, musternäide inimesest. Jep, nii on. Kui sa selline pole, siis ei tohi sinust üldse uudiseid olla.

Ja kaks omadust veel, mida siinmail vihatakse on: AUSUS ja SIIRUS. Kes on aus ja siiras võib end reaalselt põlema panna. Sest: "miks on vaja seda üldse rääkida?! Miks on vaja minna politseisse kui vägistati?! Olgu parem vait ja paistab targem välja!" Nii et need kommentaatorid on perfektsed.

Vabandan nüüd, et sellisele teemale keskendusin, kuid ma tean, et see puudutab neid inimesi, kellest räägitakse. Negatiivne teema, ma tean. Mainin nüüd seda, et õnneks on minu ümber ka palju intelligentseid, asjalikke ja mõtlemisvõimega inimesi, kes näevad ka kulisside taha. Need inimesed tavaliselt tulevad oma nime alt mulle ütlema, mida nad asjast arvavad, annavad konstruktiivset tagasisidet ja on õnnelikud, et saavad tänu mu blogile naerda. Neid inimesi on ja nad ei kraaksu koguaeg anonüümselt. Võib-olla püüan ma lihtsalt oma elukeskkonda ilusamaks muuta, sest tahan, et mõni inimene märkaks rohkem enda ümber olevat. Ma nüüd kraaksusin praegu kraaksujatele vastu, et nad jälle saaksid ärrituda. Ma juba kujutan ette, et neil on öelda midagi sellist, et ma olen nii jobu ja miks ma üldse räägin jnejne. Lahe ju!

Tean, et kindlasti on inimestel nüüd sellest kinni hakata, milliseid lauseid ma moodustan oma blogis ja kasutan liiga palju hüüumärke või midagi sellist. Tunnistan, et kasutan oma blogitekstides slängi ning ei näe vaeva ilusate lausetega, vaid teen need liiga pikaks. Põhjus on selles, et tavaliselt kirjutan ma kiiresti ning ei viitsi teksti üle redigeerida mitmeid kordi. Nii kuis kirjutan, nii ka avaldan. See on siiski vaid blogi, mu mõtted. Ainult, ma ei salli selliseid kirjavigu (mitte trükivigu) nagu: liit sõna (õige: liitsõna), linna elanik (õige: linnaelanik või selle linna elanik). Noh, saate ehk aru küll, et koolis võiks oma emakeelt õppida. Suur vahe on sees meelega tehtud vigadel ja oskamatusel. Pöörasin sellega tähelepanu sellele, kui kommentaatorid selliseid elementaarseid asju ei tea, siis ei tohiks nad end maailma targimaks pidada.

Mis teie arvate, kallid lugejad?

Hakkame sööma

Nii, kuna ükskord tuli mulle vihje, et võiksin teha toiduteemalise postituse, siis nüüd seda teen.

Seekord pajatan ma, mida ma täna õhtuks sõin. Retsept on lihtne ja inspireeritud Ameerika Mac and Cheesist.

Esiteks ma käisin poes. Ostsin juustu, et seda makaronidele panna ja kalapulki ka (ja muid asju). Tavaliselt teen ma makarone kalapulkadega koos.

Kodus panin vee keema. Siis oli mul mitu muud tegevust vahepeal... igatahes lõpuks sain makaronid ka keevasse soolatud vette pandud.

Nüüd läheb põnevaks! Ma panin pannile kohvikoort, sest piima mul ei olnud nagu retseptis soovitas. Retseptis soovitas ka võid panna, aga seda ei olnud mul ammugi mitte. Jahu mul õnneks oli ja panin sortsu jahu koore sisse, aga ma ei tea, miks ma seda tegema pidin. Mul tuli meelde, et mul on kalapulgad ka, aga andsin alla nende pannile panekuga. Suva, siis ei söö, kui meeles polnud.

Kui makaronid ära keesid minu teada (ma kella ka ei vaadanud, so rebel), siis kurnasin need ära ja panin pannile. Enne olin ruttu natuke pool 200 grammist juustu viilutanud ja panin need koos makaronidega pannile.

Pilt eksponeerib väga põnevat sündmust, kui need kõik on pannil!

Siis ma praadisin neid kuni ma enam ei jaksanud, sest mu kõht õiendas juba, miks ma ei söö. Panin kõik pannilt taldrikusse ja valasin sidrunipipraga üle.

Kuna avokaado on üks väärt vili ja see sobib paljude asjadega, näiteks toitudega, siis lisasin selle ka taldrikusse.

Nurka panin ketšupit, sest seda oli mul külmkapis. Hakkasin sööma.

Kritiseerides nüüd enda tehtud toitu, siis ütleks, et juustu oleks võinud olla rohkem, aga tegelikult oli isegi parajalt. Kui see välja arvata, siis oli väga maitsev. Järgmine kord lisan isegi kalapulki.


Head toiduvalmistamist :)

Stereotüüpsus ja lahterdamine

Seekord ma ei tee nalja. Inimesed, palun mõelge enda loodud stereotüüpidele. Miks on vaja inimesi lahterdada? Kui ma ise ütlen, kes ma enda meelest olen, siis kes on targem tulema ütlema, et ma ei saa selline olla, sest kui ma oleks see, siis ma ei teeks seda, mida ma teen?

Kui ta arvab, et on naine, siis naised ei käitu nii.
Kui ta arvab, et on tark, siis targad ei kirjuta blogi.
Kui ta teab asjast, siis ta ei räägiks sellest.
Kui ta oleks ilus, siis ta ei räägiks oma välimusest.
Kui ta raamatuid loeks, ta ei räägiks nendest.
Kui ta oleks teadlane, ta ei ütleks seda.
Kui ta oleks nohik, siis ta räägiks palju.
Kui ta oleks introvertne, ta ei läheks sinna saatesse.
Kui ta oleks midagi väärt, ei räägiks ta endast.
Hakkas blogi pidama, sest tal on igav.
Hakkas blogi pidama, et kuulsaks saada.
Ükski normaalne inimene ei arva, et ta on ilus.
Ükski normaalne inimene ei räägiks endast.

Vaadake neid lauseid. Kõik on üks kõva lahterdamine ja sildistamine. Kes peab blogi, see on igav inimene. Kes on ilus, ei räägiks kunagi välimusest... Uskumatu, kuidas aina loobitakse sõnu.

Mul on väga kahju, kuhu me oleme jõudnud. Me oleme oma ühiskonnaga jõudnud etappi, kus me ei või enam olla need, kes me tahame olla, vaid me peame suruma end kindlatesse raamidesse. Kõikidele väidetele oleks vastuväited, aga neid poleks siin mõtet öelda. Kas te seda tahategi, et ei saa teha oma eluga seda, mida ise tahaks? Et peab end alati tõestama ja näitama ja lahterdama või mingisse gruppi end suruma? Miks inimene ei või olla isiksus. Ükski asi pole teist välistav. See, et mind huvitavad näiteks mingid asjad ei pea automaatselt välistama seda, et mind ei huvitaks saatesse minemine. See pole loogiline. See on sama hea, kui öelda, et kõik blondid on lollid. Aga see ongi üks stereotüüpsus ning sellest ei saada kunagi üle.

Ma soovin, et uus aasta oleks ilus. Ja üle kõige ma soovin, et kõik inimesed saaksid teha seda, mida nad soovivad ilma et tuleks keegi neile ütlema, et nad ei tohiks nii teha. Soovin, et ühiskond suudaks harmoonias eksisteerida. Kas see poleks mitte meeldiv?

Siin mainin ka ära, et algselt oli mu blogi mõeldud poolnaljana ja läbi satiirilise huumoriprisma, mis vahepeal sisaldas tõsisemaid seiku ka minu enda elust. Lugejaskond ei pidanudki lai olema, algselt oli mõeldud tuttavatele ja asjahuvilistele. Kuid ka neid tõsisemaid kohti blogis kaunistasid mitmed liialdatud tähemärgid ja parasiitsõnad. Sest ma teadsin, et inimesed teavad, milline ma olen, ja saavad tänu mu blogile natuke naerda. Seda, mida ma praegu seletasin, teavad kõik mu blogi algsed lugejad. Tuletasin lihtsalt meelde uutele.