Välja võin ma ju tõepoolest paista inimene, kes on suhtlemisaldis ja enesekindel. Kuid see ei tähenda täpselt, mida ma tegelikult seespool tunnen. Kui ma kuhugi välja peole või üritusele jõuan, siis jah, ma suudan seal kõigiga rääkida. AGA mida ma enne tundsin? Kas ma saan minna täiesti lambist kuskile? Ei, mul on vaja mentaalselt selleks seltskondlikuks ürituseks ette valmistuda. Kuigi seltskonda ma tõepoolest naudin. Eriti meeldib mulle seltskonnas niisama olla, tunnen, et inimesed on minu ümber, aga ma ei pea kulutama energiat nendega lobisemisele. Õhkkond peab sealjuures olema hea. Erinevus ekstravertsest seltskonnast on see, et ekstraverdid teavad, et kui nad kellegagi spetsiaalselt ei räägi ja neid ignoreerivad, siis see teeb teisele ekstraverdile tuska ja seda tunnen ma ka introverdina, kui keegi üritab mulle nii teha. Aga introverdina on mul lihtsam sellega toime tulla.
Okei, toon mõned näited, kuidas ma vahel end tunnen:
Poes (näen tuttavat):
"Tsauu, rõõm näha," (mõtlen, appi, tore näha, aga ma tulin ainult korraks paari asja ostma, ma ei jaksa inimestega rääkida!) "Ma lähen nüüd ruttu ostan oma asjad ära, jah, näeme varsti!" (ja loodan, et tal on oma tegevused, et minuga rääkima ei peaks, siis on nii ebamugav. Täpselt nagu üks Tujurikkuja sketš oli - my life.)
Kodus telefon heliseb:
"Issand, kesse mulle helistab, ma ei jaksa rääkida!" (Vaatan telo:) "Ohjess, vanaema, tsauu!" (Sest ma tean, et ta ei ütle mulle, et teeme nüüd seda või toda pingutust nõudvat suhtlemisasja, näiteks lähme VÄLISMAALASTELE KÜLLA (ÕUDUS), vaid räägib juttu 10 min ja see on lõbus)
Kodus passin ns üksinda või ühe sõbraga ja feiss teeb trinn-trinn:
"Appi, ma lasen selle äpi maha" (ok, ma paningi nii, et ma ei näe vestlusi, et ma saaks rahus oma Asphalt 8 mängu mängida, nii et see on põhjus, miks ma kohe ei vasta. Vastan siis, kui vestlusäpi avan ja aega on.)
Arvatavasti selliseid asju tunneb iga inimene rohkemal või vähemal määral. Ma olen vist siis see, kes rohkemal määral. Nüüd siiski ma räägiks edasi, et ajaga on mul introvertsus vähenenud, vist õnneks isegi. Sest vahel ajas hunnik võõraid inimesi ikka mind nii närvi. Kõige nõmedam tunne oli see, kui ma olen ühe sõbraga ja ta ütleb, et jõu, see teine sõber tuleb ka. Siis ma mõtlesin, oehhh, veel inimesi, appi, kuigi tegelikult on see ju tore. Ma ikka tundsin end tõeliselt halva asotsiaalse persoonina. Õnneks, kui järgmine inimene kohale jõudis, kadus see hirm või suhtlemishirm ära, pigem oli hea tunne. Nii et selle alusel ma nüüd kirjutan paari näidet, mis mind kui introverti ülinärvi ajavad ja sunnivad pagema turvalise kodu suunas.
Peol olles, kus kõik plärisevad omavahel, eriti kui need on näiteks ekstravertsed välismaalased. Nad aina pläkutavad. See on vahva, kuni: "Miks sa nii vaikne oled, RÄÄGI KA MEIEGA!" või "Miks sa nii ülbe näoga oled?" või "Miks sa nii kuri oled?" või "Kas sul on midagi lahti?". Vastus neile kõigile on, et ma lihtsalt olen, laske ma olen, mul on lõbus, aga ma ei pea ju koguaeg grimasse tegema ja pidevalt jahvatama.
Peol olles, kui ma tahan koju minna (kõige hullem asi maailmas): "Niii vara?!?!?!?! Ära mine veel kuskile, kuhu sa ikka lähed?!?! Näe, joo see ära, näe tule sinna, näe, tee seda jne (järgneb hull tähelepanupööramine)" Appi, see on lihtsalt õudne! Mul tekib siis selline tunne, et ma jookseks teises suunas ja mitte kunagi nende inimestega ei julge enam kokku saada, sest nad piiravad minu olulist vabadust. Tavaliselt ma saangi siis vihaseks, sest see on MINU otsus. Kui sa tahad minuga olla, siis ütlegi nii, mitte viimasel hetkel, kui hakkad minust ilma jääma, pööra oma megatähelepanu mulle. Mul on nii olnud, et üliigav vastik üritus on ja siis lähen ütlen viisakalt, et kle, ma pean minema... siis kästi mul asju tassida, hoiti mind süles kinni, visati hunnik raamatuid nina ette jne. Aga ma olin ju enne ka seal!? Kus siis te olite (ja ma püüdsin kõigiga rääkida ka enne)? Lihtsalt ahistatuse tunne on ja see on poov ja jube. Kui ma selliselt ürituselt pääsen, siis tegelen küll asjadega, kus ma ei pea suurt suhtlema.
Aga pidusid on ka häid. Mulle täiega meeldivad peod, mille on introvertsemad inimesed püsti pannud, sest siis olen ma seal see peolõvi ja vist väsitan ise neid vaesekesi. Ok, tegelt vist mitte ja kui ma ära väsin, saan vait jääda kümneks minutiks ilma et keegi mind piinaks küsimustega, et miks sa ei räägi!?
Lisaks mulle meeldivad eestlased oma samasuguse introvertse käitumise poolest. Kui autoga sõita, ei pea terve tee pläkutama, kui tänaval olla, ei tulda segama, aga nüüd on jälle AGA...
Mulle meeldib introvertne avatus. Kui on võimalik, räägid, oled, teed, suhtled, kui tahad ja ütled, mis vaja, ausalt ja otse. Aga selline "small talk" ongi asi, mida mina ei harrasta ega ei soovi ka ja õnneks ka eestlased ei harrasta. Koos saab olla ka rääkimata.
Nüüd asjad, mis mulle meeldivad:
Koos olla teise inimesega, kes on vait. Siis me oleme koos vait või räägime huvitavatel teemadel sada aastat. Mulle meeldib alati üks kaaslane või mõni ja sellised ettearvatavad rahulikud inimesed.
Suhtlemine - kord nädalas on suhtlus heade sõpradega. Eriti heade sõpradega isegi tihedamini. No ja kui mingi teema on pooleli, siis kindlasti sagedamini, aga peab olema oluline teema, mitte mingi small talk värk jälle. Ja siinkohal on mul meestega lihtsam suhelda. Nendega võin ka small talki panna, hehehe, so cool, ma arenen. Aga see on ka siiski oluline minu jaoks, et kui mul on jäänud mingi inimesega kindel teema pooleli, siis selle teema muutumisel annab ta mulle teada sellest. See on selline armas usaldus ja sõprustunne.
Vahel väsin ma feissis olles ära ja pean sealt pagema. Aga mulle meeldib seal rääkida.
Ok, ja pidudel suudan ma olla ekstravert väga hästi. Kuid see siiski ei kajasta ju seda, mida ma sees tunnen.
Arvan, et sellest tekstist tundsid paljud end ära või vähemalt mõned. Või mõni üksik ikka loodetavasti. Lisaks jätke meelde, et ma ei hädalda siin selle üle, et keegi mulle helistab vms. Kui midagi tahate või rääkida vms, siis HELISTAGE KINDLASTI! Ja lisaks MITTE KUNAGI ärge eeldage, et ma ise suhtlema hakkan. Eks see oligi mul suht selle teksti mõte, et ise ma ei suuda (tuleb see tunne ju, et üksi on ikka parem), aga kui tekib pakkumine, siis suudan selle vastu võtta. Nii et lõpetuseks: kindlasti helistage, kirjutage, rääkige, see teeb mind rõõmsaks kindla peale!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar