Enda vigadega leppimine

Hei!

See postitus võib vähe igavam tunduda inimesele, kes mind eriti ei tunne, sest räägin siin veidi oma läbielamistest. Esiteks seetõttu, et mind tundmata tunduvad kirjeldatavad probleemid teistsugustena, kaugetena, uskumatutena, mitte nagu sellise naise omad nagu mina olen. Aga avan siin ikkagi ennast, sest sarnaste probleemidega on vastamisi seisnud vast igaüks. Tavaliselt on mu postitustesse ridade vahele peidetud mõni huumor ning lõbusus, ehk juhtub siingi seda.

Kui aus olla, ei arvanud ma pikalt endast midagi. Üks asi, mida ma ikka pidevalt ja pidevalt koguaeg kuulsin oli see, et ma olen kole. Või mitte ilus. Või jube või peletis. Seda kuulsin ma koguaeg ja ega siianigi ei oska ma öelda, mis ma siis olen. Muidugi püüdsin ma inimestele meele järgi olla, end meikida ja mida iganes, aga ega see asja ei muuda, sest nagunii öeldakse, et ma olen meigita kole. Nüüd mõtlen ma nii, et kui ma juba nagunii kole olen ja ilma meigita ka kohe eriti jube, siis las ma olla. Olen õnnelik selle üle vähemalt, mis mulle endale mu näos meeldib, näiteks heledad silmad, kaarjad kulmud, pikad ripsmed, näokuju ja mulle meeldivad mu lahedad küüned. Ja üldse, mul on nägu olemas! Mis siis, et teistele see nägu rõõmu ei paku kahjuks. Aga kuna ma ise olen leppinud sellisena nagu ma olen, siis edu mulle. Nii soovitan ka teistel, keda pidevalt mõnitatakse välimuse pärast. Mul oli lõpuks lihtsalt nii ükskõik. Kui olen jube, no siis käingi ilma meigita ringi, see on ju teiste kaotus, kui neil on mind halb vaadata. Siiski mulle meeldib ka meikida ja teen millist meiki tahan. Nii et ma lõpuks leppisin omadega.
Ja niipea kui ma leppisin, siis enam nii tihti inimesed ei tuletanudki mulle meelde, et ma jubekole olen. Vahva! Olgu ma siis ilus või kole, las ma olla, mõnele meeldib, mõnele mitte, aga ma eelistan, kui niigi mu pisikest arvamust endast välimuse kohta koguaeg maha ei tehtaks.

Juba ammustest aegadest on mulle nina alla hõõrutud, et ma olen liiga peenike. Kole ja peenike, nagu luukere, piitsavars, kaks konti ja kusehais. Mäletan, kui ma nutsin, et ma võiks ka samasuguse jämedama kehaga olla nagu need tüdrukud, kes mulle seda ütlesid. Lõpuks mõtlesin, et keha mul ju liigub, joosta saan, jäsemed normaalsed ja neid on hea liigutada. Suva jällegi, et liiga sale. Muidugi oli selle osaga palju kergem leppida, kui välimuse teemaga. Meelega rõhutasin, et olen sale, paras, öelge siis midagi halvasti jälle. Nii et enam ei teinud ma küll suurt välja sellest, et mu keha teistele ei meeldi. Nii see vingumine lõppes.

Üks häda on olnud alati ka sellega, et mul on blondid juuksed, kas ma mingi albiino vä või üldse loll vä. Selle peale värvisin oma niigi loomulikud blondid peakarvad veelgi heledamaks. See oli isegi kasuks, kui inimesed peavad mind lolliks tibiks, sest nii on oma tõelist olemust ja salajasi mõtteid ülilihtne varjata. Lisaks on jumala vahva jälgida, kui üllatunud nägu vahel inimesed teevad, kui minust midagi sellist kuulevad, mis ei vasta nende poolt loodud lolli tibi kriteeriumitele.

Minu hele nahk, mis päikse käes läheb pruuni asemel punaseks, jääb ka kõigile ette. Kõik armastasid võrrelda oma käsivarsi minu omadega, et näha kui ilusad jumekad nad on. Siis ma mõtlesin, et olgu peale, olen siis luik, siis olen. Spetsiaalselt ma ei päevita selleks, et pruuniks saada. Kui keegi tahab oma pruuni keha imetleda, siis ma ütlen, et ahoi, tule võrdle minu kahvatu käega, ma olen luik. Enam pole selle üle ka vingutud.

Nüüd on inimestel tekkinud uus probleem - et ma olevat liiga ülbe ja heal arvamusel endast. Heal??? Et ma olen kole valge loll blond luik, on hea arvamus??? Selle probleemi lahendamiseks on mul eriti suva. Elan oma elu ja las ma siis olen. Ülbe olen ma nagunii võõraste vastu, välja arvatud nende vastu, kes minuga sõbralikud on. Sõprade vastu olen nagunii hea, ja inimesed, kes mind tunnevad, kirjeldavad mind nagunii hoopis vastupidiste sõnadega (et ma sõbralik, tore, asjalik).

Üks asi, mida nende probleemidega tegeledes ma õppisin, on see, et ükskõik kui hea ja inimestele sobilik ma ka olla ei püüaks, neil on nagunii uus häda, mille üle vinguda. Seda ütlen ka teisele, kes maadlevad enda enesekindlusega: kõigile ei meeldi nagunii.

Need olid vaid mõned asjad paljudest. Loodan, et see jutt on kasuks ka teisele. Ma ei tahtnud siin midagi tõestada, noh okei, võib-olla siiski tahtsin seda, et ma pole olnud kindel endas. Aga nüüd ma püüan ja olen, sest ma vajan ennast.