Magan ja telefon äratab.
Küsimusega, saaks sa mind aidata.
Sest nüüd mu tarkus teda erutab.
Kui parajasti ei tarvitata mu oskusi
lahendada matemaatilisi seletusi,
ootan aega üldse minule
nagu mingile võõrale.
Intuitsioon mind aitab alati,
küsin kas midagi pahasti.
Vastuseks tuleb suuremeelne:
sind ma armastan, sa oled õige see.
Püüdes olla õnnelikus usaldusvallis
viibin ma justnagu hallis.
Kuulen tihti helinat,
"ühte asja" pidi tegema,
kui minnakse eemale rääkima.
Kuid pidevalt mul kahtlus süübib,
Hajutamiseks lause vorbin:
kellega sa autoroolis rääkisid,
kui mind feissis ignosid?
"Mida sa tahad, sa ei saa,
usalda mind niisama ka.
Ütlesin ju, et sind armastan
ja see naine lihtsalt sõbratar."
Koosveedetud ajal telefon peidus tal taskus.
Üksteist mitte nähes telefon "oli autos".
Kuuldes mu soovi teda rohkem näha.
Öeldakse: usalda mind, minu privaatsus, rahune maha.
Tundub, et olen öine pelgupaik ja voodipakkuja.
Hommikuti minnakse lihtsalt minema.
Mu pärimisele vaid napp kiri: "oled õige minule"
Kuid tunnen, et olen tallalakkuja.
Aitab! Mitte ma ei mõista, mis sul viga.
Räägi ära, ära keeruta valerida.
"Tõsi sul on, sind ma ei taha,
tahan olla vaba ja sind ei tahtnud näha."
"Tahaks olla vaba ja teisi sebida,
kuid mind häiris, et tahtsid seda kärpida.
Mind vaimustas vaid su välimus,
üldse ei koti mind su sisemus.
Oled teistsugune (nagu targem)
ja varjamine ei olnud kergem.
Seksida on sinuga hea,
kuid emotsionaalset suhet - ma ei tea."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar