Sõimaja-mutt

Mul oli väga huvitav sotsiaalne päriseluline praktiline koolitus. Kohtusin isiklikult sellise inimesega, kes muudab oma elu põnevamaks väga huvitaval viisil, nimelt võõraid provotseerides. Selliseid inimesi on tegelikult palju, olen tuttavatelt kuulnud neid naeruväärseid jutte.
Sõitsin siis rallile. Olin oma vanematega, nemad eraldi autoga. Tulime ühelt kiiruskatselt, et parkida staadioni juurde ja kontserti kuulama minna.
Sõitsime siis mööda teeäärt selle staadioni juures ja otsisime parkimiskohta. Terve teeserv oli täis autosid. Mu vanemad leidsid ühe teeääre, kus juba parkis üks auto sissesõiduhoovi juures mingi lindi ees. Nad läksid oma autoga sinna ja mingi noormees tuli seal rääkima. Kuna see tüüp elas vist seal, siis ta rääkis mu vanematega ja ma võisin oma auto sinna sissesõidutee juurde panna. Ma ei pannud tee ette, vaid sinna lähedale. Mu vanemad parkisid mujale. Paningi oma auto täiega kenasti sinna, et jääks palju ruumi, nii et mitu autot sealt hoovi ikka mahuks ja värki. Mõtlesin ka, et seda hoovi ei sõideta, kuna seal oli mingi rohtus tee ja lint ees. Ega me nagunii kauemaks ei plaaninud minna kui max tund. Seal sissesõiduteel olid veel mingid masinad, see noormees vist käskis neil ära sõita, kuid ma ei tea, sest mina temaga ei rääkinud.
Igatahes käisime siis kontserdil ära, olime seal vist 30 minutit. Kuna mu vanemad olid auto mujale pannud, siis läksid selle juurde ja pidime koos edasi sõitma, et ootasid mind seal kuni ma sinnani sõidan. Istusin siis rahulikult oma autosse ja panin auto tööle. Panin käigu sisse ja hakkasin liikuma ja tunnen et auto ei lähe eriti edasi. Mõtlesin, et kas käsipidur on siis peal või ei. Ei olnud nagu kässar peal, mõtlesin, et ju ma parkisin kraavi või tee vajus vms. Järsku siis keegi kopsis vihaselt mu autoaknale.
Tegin akna lahti ja seal passis mingi kurja naise moll. Ta ütles kõigepealt, et mida te siia pargite, siin ei või parkida. Kuna mul oli hea tuju ja panen inimestega alati sõpsi, siis ütlesin ilusti, et ma tean jah, sellepärast ma sõidangi kohe minema ja tahtsin hakata jälle liikuma. Selle peale see naine ütles: "Aga miks te siis pargite siin? Misasja te pargite siia, kui ei või?" ja plääplää. Ma ütlesin, et ma ju lähengi minema. Selle peale see naine ärritus, ja kukkus rääkima, et tal elab siin invaliid ja juba kümme aastat ning mis siis kui mina siin pargin, siis ei saa kiirabi kohe kiiresti hoovi sisse sõita. Et juba kümme aastat võitleb ta siin selle probleemiga, et kõik seal pargivad. Selle mögina peale sain ma kohe aru, mis inimtüübiga on tegu. Ükskord rääkis mulle üks tüdruk, kuidas ka mingi eit sõimas teda parkimise eest kuskil ning kui tüdruk vastas, et olgu läheb ära, sain aru, siis mutt vihastas, et neiu ei ärritu ja hakkas uuesti sõimama. Ma mõtlesin samal ajal sellele, kui see vana äksi täis keskealine närvihaige mind sõimas ning vastasin hoopis: "Oi issand, kui õudne! Ma lähengi siit kohe eest ära. Väga halb, kui nii võib juhtuda, et kiirabi ei saa tulla!" Selle peale mutt tegi nägusid ning alustas jutuga uuesti. Ütles, et mida te siis pargite siin, kiirabi võib ju kohe vaja minna, ta elab koos invaliidiga jnejnejne. Siis ma vastasin veel dramaatilisemalt ja kaastundlikumalt, et kui õudne, kui kiirabi sisse ei saa ja väga halb lugu, kui midagi juhtuks jne. Mis siis, et tegelikult oli terve sissesõidu hoov vaba, aga tal endal oli millegipärast sinna mingi suur punane lint ette tõmmatud, et kui ka kiirabi sinna sõidab, mahub ta lofalt läbi, kuid peaks lindi alla ajama. Mõtlesin, kas ta tuletõrjet ka ei taha veel kutsuda, et see ka hoovi sõidaks läbi lintide.
Kuna mu vastus talle ei olnud see, mida ta taotles, sest nagu juba aru võib saada, oli tema ainus eesmärk põnevasse konflikti astuda võõraga, siis ta ärritus selle peale, et ma kõiki ta sõnu takka kiidan ning tõstis häält! Ta kukkus kõvemini karjuma ja kummardas mulle lähemale jälle selle mölinaga, et mida ma siin pargin ja kiirabi tuleb. Ma ütlesin väga viisakalt ja abivalmilt, et kui siin siis parkida ei või, pangu silt üles näiteks. Minu meelest tark inimene paneb sildi üles ja kollase joone maha. Selle peale oskas ta vastata, et siin on ju sissesõidu tee ja seda kõik näevad. Et nagunii ees kuskil on märk, et või parkida (tegelt polnud) ja sissesõidu tee on siin, aga kõik ikka pargivad siia, kuid on ju näha, et see on sissesõidutee. Üritasin talle viisakalt seletada, et pangu märk üles või kirjutagu silt siia, et parkida ei või, kuid enamus ajast mölises ta ise, nii et raske oli vahele midagi viisakalt ja rahulikult öelda. Ütles veel, et ta saab aru, et kui keegi tahab sinna parkida, siis tulgu ma öelgu talle seda ja parkigu tema aeda oma auto, et jah, tulgu ma ukse taha ja öelgu, et tahan parkida ja võin tema aeda panna auto. Et siis ma võin ju parkida siin, kui tema on loa andnud, et siis ta ei keela midagi, kuid niisama ei tohi autot siia panna jne.
Ma mõtlesin, et kuidas ma ta aeda peaksin sõitma, kui lint ees on ja kui ma isegi ei tea, kus ta majal uks on, kuid nagunii see luba nende majarahva poolt oli ka mul olemas ja ma naersin endaette selle peale.
Siis ma ütlesingi nii nagu oli, et mul ju lubati siin parkida. Selle peale ta käratas, et kes lubas?!?! KES KES?!?!? Läks eriti närvi, sest ma olingi juba luba küsinud. Ma ütlesin, et oli üks noormees. Siis ta ütles: "Mis noormees??? Tule autost välja!!!!! Lähme kohe räägime selle noormehega, kes sul lubas siia parkida!!! Lähme!" Ma muidugi ei viitsinud, kuid ta kräunus edasi, et lähme kohe räägime temaga, et kuidas küll ta võis lubada mul siin parkida?!?!  Ma tulin autost välja, et pigem juba oma vanemad kutsuda, et ära pääseda sellest mutist, kes mul minema ei luba sõita, kuna ta oli minuga vist juba mingi viis minutit vähemalt õiendanud. Kui ma välja tulin, siis see mutt paukus uuesti, et kümme aastat on tal see jama ja invaliid elab. Ma mõtlesin, et on alles taun ja tegin eriti dramaatiliselt kurva näo ja laususin, et küll on ikka hull lugu, kui juba kümme aastat on see hirmus probleem (ja selle ajaga pole lahendust leidnud). Ta vastas selle peale seekord isegi, et ei ole vaja sarkastiline olla. Vähemalt sai aru millestki. Siis ta tahtis mind vedada kellegagi rääkima ja ma ise ütlesin nii nagu oli, et tegelikult rääkisid selle noormehega teised inimesed, ja küsisin kas ma kutsun nad siis siia ja lähme räägime? Midagi ta käratas, et kutsu siis jah ja lähme kohe räägime selle mingi noormehega, kes on lubanud mul auto parkida tee äärde. Helistasin siis kasuisale, et mingi naine möliseb minuga ja tulgu ta siia.
Ta sõitis sealt samast kohale ja küsis, mille probleem on. Mu ema ütles ka viisakalt, et ma võisin siia parkida. See mutt jäi kuidagi rahulikumaks, kuid ikka vihaselt käratas, et siia ei või parkida jne. Mu kasuisa küsis: "Mingi ment oled vä?" Ja ütles mulle, et istu autosse sõidame minema. Mutt muidugi üritas midagi veel paukuda, kuid see suur soov mingi noormehega rääkima minna oli tal kadunud. Istusin siis autosse ja naersin kui lolle inimesi olemas on ja hakkasin sõitma.
Mingid takistused olid nagu ees ja käsipidur ei olnud peal ja mõtlesin, et ju siis parkisingi lohku või midagi. Sõitsin kõikide ratastega mingitest mühkudest üle ja keerasin eespool ringi. Hakkasin siis tagasi sõitma ja siis nägin ma põhjust, miks mu auto kohe liikuda ei saanud. See mutt oli iga mu autorehvi ette ja taha pannud mingid klotsid!!!!! Hahahahah. Lisaks oli terve sissesõiduteeäär ka mingeid hoolikalt pandud klotsikesi täis! Jestas, kui naljakas! Ma veel laususin aknast mutile, kes seal kõrgilt käed puusas seisis nagu tal ei oleks midagi paremat teha ning tuppa ta ei kõndinud, et järgmine aasta olgu silt väljas, et siin parkida ei või, kuid selle peale lausus ta jälle oma tunnuslause, et siin on sissesõidu tee ja hakkas kindlasti jälle mingist invaliidist rääkima, kuid ma sõitsin minema. Kuulsin veel eemalt, kuidas ta seal räägib endaette sissesõiduteest ja värki.
Kui tal oleks tõepoolest mingi probleem esinenud nagu ta mulle väitis, oleks ta suutnud kümne aastaga selle juba ära lahendada. Pealegi oleks ta siis lasknud mul minema sõita, et kiirabi iga kell hoovi sisse saaks sõita läbi ilusate auhinnalintide ja üle klotside. Kui ta teab, et üritus algab seal, saaks ta selleks ajaks minna kas või haiglasse oma abivajava isikuga, kus on arstiabi kohe kättesaadav või siis kuhugi tuttavate juurde, kus ei toimu üritusi. Üleüldse, kui tal oleks kodus abivajav invaliid, ei oleks tal kohe kindlasti aega tõmmata linte oma maja ümber, laotada klotse sissesõiduteele, laotada klotse teiste autode iga rehvi alla ning kohe kindla peale ei oleks tal aega istuda põõsas ja piiluda ja passida nii kaua, kuni ilmub selle auto omanik kohale, et siis juurde joosta ja sõimama kukkuda. Kindlasti ei oleks tal ka aega pikalt sõimata võõraid inimesi ja jääda vaatama kuidas nad ära sõidavad.
Selliseid inimesi ikka leidub. Kuna nende elumiljöö on igavamast igavaim või siis nende hobi ongi enda lõbustamine võõraste inimeste konfliktiviimise näol, pole nendega mõtet vaieldagi. Neil oleks nagu eriliselt igav ja nad peavad endale pseudoprobleeme tekitama. Neil on alati aega käia kaugel eemal kodus, et tuua paber ja pastakas näiteks ja kirjutada sildile pikk jutt, kui taun on selle auto omanik, kes kuskile pargib või siis printida spetsiaalselt hunnik sõimavaid luuletusi välja, et panna neid autokojameeste vahele. Kõige magusam nende jaoks on põõsas passida, kuni autoomanik ilmub ja siis mõnusalt provotseerida. Normaalne inimene on minu meelest tolerantne ja teda ei huvita teiste inimeste mingid asjad ja normaalne inimene naudiks üritust, kui see talle õuele tuleb, mitte ei võitleks selle vastu, mida teised naudivad. Või kui ta just vihkab seda, sõidaks ta selleks ajaks tuttavate juurde.