Kolmas õppeaasta alaku!

 "Mitu aastat sul veel õppida on jäänud? Nii palju?!" küsitakse mult alati hüüatusega, kuid nagu ikka me teame - arstiõpe on elukestev õpe ja seda ma ka ütlengi, jee! Ja see ongi miski, mis mulle mu eriala juures niivõrd meeldib! Seega, asjaolu, et ma hetkel olen üliõpilane, tähendab, et ka kümme aastat hiljem olen ma endiselt õpilane. Võib-olla vaatan mõnd operatsiooni pealt ja olen seal operatsioonisaalis õpilane või käin koolitusel õppimas mõnd uut teaduslikku infot. Nii et õpin terve elu!

Aeg nagunii lendab, nüüd on juba kolmas kursus! Ma vaatan, et patoloogia on rõõmsalt mängu tulnud - patofüsioloogia II ning patoloogiline anatoomia on kaks lõbusat õppeainet, mis mind rõõmustavad, kuna lõpuks saamegi näha, mis siis juhtub, kui organism pole terve! Kõvasti jõudnud selle kahe nädalaga juba õppida patoanatoomiat, kasvajate teema juba käes. Histoloogiliselt peame ära tundma stroomat ja parenhüümi ja et mis kasvaja mis nimega mida teeb. Palju on infot!

Patofüsioloogia II aines teen ma rauapuudusaneemia kohta referaadi ja ettekande. Need referaadid võtavad alati nii palju aega, tarvis on kõvasti teadusartikleid lugeda ja siis need oma peas ära tõlkida ning kompaktseks tekstiks kokku panna. Pole raske, aga on ajakulukas! Õnneks teema on lahe.

Jällegi on oluline suhtlemine - patsiendikeskne suhtlemine siis seekord. Nii et tulevased patsiendid saavad arvestada, et nende käes on autonoomia ning otsuste tegemise õigus ning mina toetan neid nende otsustes, sest neil on suurim võim enda üle, kuid ma aitan parimal viisil. Vanasti tõesti ei õpetatud suhtlemist ning inimesed on sellest ka mulle rääkinud, et neid ei võeta arsti juures tõsiselt jne. Tõepoolest - meditsiinis suhtlemine on niivõrd oluline osa, et kui infot edastada viisil, mis ei ole patsiendikeskne, siis ei ole ka arsti juures käimine nii meeldiv. Nii et ma võtan neid suhtlemisega seotud aineid tõsiselt!

Kõige igavam tundub esialgu mulle keskkonna- ja töötervishoid. Tean-tean, et te ütleksite: "Helen, sa oled ise ju bioloog, kuidas see sulle igav on?" Haha, ma tegelikult armastan keskkonda ja öko olemist, kuid ma ei jõua nämmutada mingeid kuidagi igavaid mittemeditsiinilisi teemaid, sest need on nii üldised. Umbes et mingid keskkonnakonverentsid ja mis neis räägiti ja millal need olid. Nagu liiga üldised minu jaoks ja kuidagi nagu... statistikat palju, umbes nt haiguskoormuse tõttu kaotatud eluaastad. No ei ole ju indiviiditasemel. Haha, hea, et ma rahvatervist õppima ei läinud, ma ikka õige eriala peal praegu. Ja homme ongi selles kontrolltöö kahe esimese keskkonnaloengu peale, aga mida mina teen - kõike muud, nagu nt blogi kirjutan :( Okok, teate küll seda tunnet, et midagi on vaja teha, aga teised asjad on ees. Ma nüüd hakkan tegelema jälle õppimisega, uus õppeaasta on nii põnev ja niiii äge, et kaasa elate <3

Üheksakümnendad Eestis – ebaausalt vähe tähelepanu saanud ajastu ehk Meelis Lao "Vabadusvõitleja, spioon või mafiooso?"

 Võtsin Meelis Lao raamatu, mis oli äärmiselt kaasahaarav, põnevalt kirjutatud, hästi loetav, värvikate naljakate kirjeldustega ning paratamatult pidin tõdema, et kirjastiili alusel on tal minuga sarnasusi, näiteks humoorikalt sündmuste kirjeldamises.

Raamat räägib tema elust üheksakümnendatel. Ma ei teadnud üldse, kes ta on (raamatus tuli välja, et meedia kirjutas temast küll tol ajal ja ka nüüd, seega paljudele ta ehk on juba tuttav) ja seda puhtamalt lehelt ausama pilguga oli võimalik mul seda raamatut lugeda. Ma olin üheksakümnendatel ju alles laps (1991 sündinud), ometi seda elu-olu mäletan ma täpselt nii nagu raamatus kirjeldati. Meelis Lao ise oli muidugi karmimate sündmuste keerises kui autoklaaside lõhkilöömine audiomaki paneeli varastamiseks, mis minu jaoks oli küllaltki tavaline nähtus Mustamäe paneelmajas elades.

Nagu mu pealkirjast lugeda võite, siis minu meelest Eesti üheksakümnendad on juba ammu tundunud mulle niivõrd huvitav, kahtlane ning hullumeelne ajastu, et ma ei saa aru miks mõni USA filmikompanii pole sellest ajastust loonud filme. Või on? Ma pole teadlik. Seepärast ma leian, et see ajastu on vähe tähelepanu saanud. Lisaks on vähe räägitud kuivõrd suure arengu on Eesti siirderiigina ära teinud (või on äkki rohkem räägitud? Ma ju meediat väga ei tarbi, võite mulle lisada kommentaare, kus räägitud.). Praegu ma võin terve träni endale autosalongi vedelema jätta Mustamäe majade ette ja suure tõenäosusega ei lööda mul aknaid sisse. Kuigi ainus vandalism, mille all mu auto on Mustamäel kannatanud, on peegli puruks löömine ja keegi on ka külge sisse sõitnud salaja. Üheksakümnendatel oli see aga kuldreegel, et mitte midagi salongi jätta ei või. Ka pagasnikusse pigem mitte. Mu ema ükskord unustas paneeli maki ette ja see varastati kohe ära. Üks kord! Lisaks ma mäletan, kuidas pätid armastasid Keila joal ringi hulkuda ja varastada sealt autodest asju. Keegi jättis rahakoti autosse mitmetuhande euroga. Kuulsime jalutamise lõpupoole autosireeni ja oligi rahakott läinud, autosalongis vedeles koos klaasikildudega kivi. Mina aga väikse lapsena mõtlesin, et miks ta jättis selle nii? Kas ta ei teadnud, unustas? Mul oli nii kahju, kuidas ta nuttis auto juures, siiani mäletan, kuidas ma ei osanud midagi teha ja õppisin lihtsalt kogemusest, et ma ise ei jäta midagi salongi. Kuni nüüdse ajastuni vedeleb mul kogu pask autos laiali. Õnneks mitte mitutuhat raha, et pole mõtet klaase sisse lüüa. Vaid ikka pahn - trenniriided ja siuke, võib-olla mõned mu arstiõpikud – raskel kotil ikka hea autos vedeleda, aga ärge ikka võtke, mu märkmed on seal mulle tähtsad, haha.

Trenniriided varastati ka üheksakümnendatel ühel inimesel autost ära – trennikotiga muidugi. Pätile põnev üllatus, et mis seal trennikotis küll olla võib, aga sai paar haisvat sokki, vaeseke. 

Küll aga meeldis mulle Meelis Lao raamatus lugeda korruptsioonist ja see oli väga silmiavav. Ma sain nii hästi otsad ühendatud, et miks ja kuidas Nõukogude Liidu aeg rikkus inimeste moraali ning aumeelsust ning veelgi parem – miks mõned inimesed ikka veel on pealekaebajad, pahatahtlikud moraalijüngrid või vassijad. Lihtsalt sisse kodeeritud tolle hirmsa ajastu poolt, nagu mulle kodeeriti sisse, et autosalongi ka prügi jätta ei või. Minu ja nende inimeste erinevus on arenguvõime. Ma märkan, tean ja tervitan rõõmuga riigi ning inimeste heaolu arengut. Eks see on ka lihtsam, kuna mu esivanemad tol ajal olid väga ausameelsed, säilitades oma väärtushinnangud, milleks oli intelligentsus, arenguvõime, hoolivus, haridus, riskides seeläbi ka Siberisse saatmisega, ja need väärtushinnangud on mulle tugevalt kaasa antud. Küll aga tõepoolest oli põnev lugeda, et niivõrd olulistes ametiasutustes nagu politseinikud on mingi sahker-mahker. Mäletan ka väiksena, kuidas räägiti altkäemaksudest ja nende skandaalidest. Nüüd, tahaks loota, on see vähenenud.

Küll aga raamat lohutas ja kaisutas kaisutas, kuna mu isiklik elukogemus kahjuks on näidanud, et korruptsioon ning siseringikaitse on endiselt siin Eestis olemas ja see on meeletult kurb, kui kannatajaks on õrnad hinged, nagu ma kogenud olen. Vähemalt Meelis Lao on selliste asjadega kokku puutunud ning andis mulle raamatus siseinfot ning mõistmist, et kust see tuleb ja miks. Näiteks üks põnev seik oli ebaintelligentsete politseinike kohta, haha. Ja samas ta tõi nii hästi välja, et paljud politseinikud olidki õilsameelsed ja ausad, tahtsid head – täpselt nagu politseinik olema peab. Inimesed on mitmetahulised ning kui erinevad väärtushinnangud kohtuvad õigluse ametis, siis on seal ka erinevaid inimesi.

Ja samas on mu elukogemus näidanud ka, et Eestis ongi kõik juba õiglameelsem, ausam ning kahjulikud väärtushinnangud jäävad oma sobivasse kohta ning surevad välja sealt, kus neid ei tohiks olla. See on see hea muutus, mida ma olen tajunud. Selles mõttes olen ma väga rahul oma sünniajastuga, kuna ma näen arengut. Ja ometi sel ajal, kui ma olin laps, oli tulistamine ja pommiähvardus ning ka pommiplahvatus tavaline. Mul oli lapsena küll see pommide hirm, kuna neid ikka plahvatas. Seda enam – kus on Hollywoodi filmitööstuse silmad? Loo teebki ju filmi jaoks põnevaks asjaolu, et tegu oligi reaalsusega. Meelis Lao raamatus on toodud välja saladused, mis meie eest on ammu varjul olnud. Sellega peame me tõepoolest arvestama – kunagi ma arvasin, et see on vaid vandenõuteooria – et meedia valetab, käkib ja varjab. Tegelikult see ongi nii. Ma olen seda isiklikult kogenud. On teemasid, mis tegelikult inimesi huvitaksid, kuid neid varjatakse. Reaalselt, mis tegelikult üheksakümnendatel kõigi meie silme all, kuid samas varjatult toimus, millest nüüd tuleks kindlasti rääkida, on ikka meie eest varjatud. Nii et lugege raamatut, keda vähegi see ajastu või üldse Eesti riigi areng huvitab – need saladused on põnevad.

Lisaks ma fännasin, et kui raamatus olid toodud mingid inimeste nimed välja – ma eeldasin, et ju need peavad olema tuntud tegelased ja poliitikud – ning ma läksin lugema nende kohta Wikist ja neist oligi sama asi kirjas! Appi kui põnev! Putini koht oli jumala naljakas, aga vääääga silmiavav ja noh, väga karmi lõpuga reaalsuses. Seda kohta lugedes taipate eriti, kuivõrd kallutatud (pehmelt öeldes) on meedia.

Igatahes on raamat tõesti väärt lugemine, parem kui mõni ilukirjanduslik teos. Kaasahaaravalt oli kirjeldatud, kuidas Meelis Lao oma rolli sattus ning kellega kokku puutus, rääkimata väga heast kirjutamisstiilist, kus kõik sündmused põnevalt kokku jooksevad, detailid on vajalikul määral välja toodud ning keelestiil mõnus. Muidugi oleks mulle meeldinud, kui teos oleks veelgi paksem ja põhjalikum olnud, haha, aga see olen mina – film olgu pikk ja raamat olgu paks! Kindlasti lugege!

Üheksakümnendate laps

Kolimisvaev vaevata

 Mäletate seda külmumislugu? Haha, ma reaalselt imestan, kuidas ma elasin terve pere ja kahe väikese lapsega täielikult ebainimlikes tingimustes niivõrd rahulikult! Nüüd olen kolinud, kõik terved, elu hää ja võrreldes nüüdseid elutingimusi eelmise korteriga on vahe nagu päeval ja ööl.

Mis meil siis sellest kaasomandis olevast korterist sai? Mäletate, ostsime (mu pere ostis, kui keegi tahab näpuga järge ajada, et mis raha, mis pangast jmsjms) Tartusse korteri, kuna läksin arstiks õppima ning see langes kokku ajastusega, mil pidime nagunii elukohta vahetama ning mõtlesime, et linna asukohast on ükskõik. Ja kuna sain arstiks, valisime Tartu (loe siit).

Korter oli kaasomandis majas, mil allkorrusel oli toimiv äripind ning ülalkorrusel kaks korterit. Üks meie oma ja teine otseste naabrite oma. Juhtus nii, et sahker-mahkeri abil müüdi äripind ning meie kõrvalkorter mingitele vene ärimeestele, kes ei viitsinud kütta ning oma lõbuks ka valetasid palju. Mu lemmikvale selle venelase poolt oli ükskord see, kui venelane saatis Edgarile e-mailiga veearve ja seejärel jutustasid nad telefoni teel sellest arvest pikalt, et palju kes maksab (veeleping oli neil endal ja vesi tuli meile läbi nende alumise korruse). Mõni aeg/päev hiljem rääkis Edgar selle venelasega uuesti telefonis ning viis jutu veearve peale. See venelane: "ma ei tea mingist veearvest mitte midagi." Edgar: "sa ise saatsid mulle selle e-mailiga." Venelane: "mina ei saatnud, mu töötaja saatis minu e-mailiga. Ma ei tea sellest midagi, pole näinud." Ehk siis ta vist korra unustas arve ära ja siis tema loomulik reaktsioon on valetada, mitte tunnistada, et oih, õigus jah, läks meelest! Hahahahhahahhahah!!!!!!!

No ja kui õues oli talvel -25 kraadi külma, siis venelased ei kütnud PUUST MAJA, mis ilmselgelt külmutamise tõttu VAJUB, nagu isegi mahajäetud puust maju olete näinud - need jumala viltu ja ohtlikud. Maja vajus, maja lagunes ja kõige hullem oli see, et meil oli jääkülm - põrandast tuli ju -20 kraadi üles meile ja me pidime end surnuks kütma, kõik puud läksid, õhksoojuspump koguaeg küttis. Venelastega ühendust võttes oli neil üks vale teise otsa: nende korteris olevat 18 kraadi sooja või siis on neil õhksoojuspump katki. Üks mu lemmikvale oli: "panime sinna külmavalvurid torude juurde, aga viisime ära." Hahahahha, ma ei saa! Mis neil viga on? Kui nägime nende korteris olevat ärakülmunud Elsa võlumaa WC-potti, siis selline külmunud peldik EI TEKI paari päevaga, vaid arvestame kui palju peab vesi külmuma ja tõusma WC potist üles ning see tekib ikka mitmekuulise unarusse jätmisega. Ja kõik me teame, et vesi külmub alla 0 kraadi, nii et nende korteris oli õuetemperatuur, ikka miinuskraadid. Haha, nii et kui nad vahepeal "viisid" ja "ära tõid" sealt külmavalvurid, miks siis WC pott ära külmus? Appi, ma ei saa, see lihtsalt on naljakas!

Tartu ärimeeste korteri WC ja toruderuum

No saime aru, et siin on kaks varianti - kas käia mööda kohtuid ja nõuda, et nad ei tee meile liiga, liigategemine ON seadusevastane ning ka kütmata jätmine nende korteris on seadusevastane või siis kolime. Aga kes selle korteri ostaks? No ilmselgelt teised ärimehed, kuna asub äärmiselt heas kohas, vajab kordategemist ning pane üürnikud sisse ja teeni. Kui ärimehed taipasid, et me kaome ja tehku nad, mis tahavad, ostsid nad meilt selle ära kah, et nad ei saaks ise endale uusi ärimeestest naabreid. Lõpp hea, kõik hea - ehk siis pääseme võitlustest!

Aga noh, kuhu siis kolida? Vot see oli küsimus! Paralleelselt käisime me perega nagunii aeg-ajalt Suure-Jaani korteris, mis mu perele kuulub (siin blogis ja oma instas võin asukohta mainida, sest nii vähe lugejaid, et mul ei teki privaatsuse kaotamise hirmu), kuna me pidime Suure-Jaani korterit remontima. See on ka veneaegne ja seal vannituba enam ei töötanud jnejne.

Meie Tartus olnud eelmise korteri sissepääs

Sissepääs - meie korter läks sellest viltusest Ahhaa keskuse atraktsiooni imiteerivat trepist

Eelmine korter (see Tartus)

Noh, kui me see kevad siis uut elukohta otsisime, ütlesin Edgarile, et lähme siis Suure-Jaani - esiteks meil pole raha mingit üüri maksta, teiseks on tarvis seda nigunii remontida. Edgar käratas, et kuidas ma Suure-Jaanist kooli käin ja tema tahab Tartut jnejne ja sundis mind hunnikute viisi üürikortereid vaatamas käima. Vahepeal lootsime, et saame osta ka ja vaatasime isegi Haaget, aga siis selgus, et ei saa osta, et ikka üürime peame. Aga pm olin ma endiselt selle Edgari loitsu all, mida mainisin selles postituses, seepärast minu sõna Suure-Jaani minekuga peale ei jäänudki esialgu. Ja nii me Tartus mitmeid kortereid vaatamas käisimegi.

Viimane puhtselge märk, et me EI PEAKS Tartusse korterit otsima oli situatsioon, kui enne mu Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi üldkoosolekut hommikul vara pani Edgar mingi korteri vaatamise kinni. Nagu hommikul vara seepärast, et "siis ei saa keegi teine ära võtta", nagu ta kinnitas. Kui kohale jõudsime, tuli korteriomanik (vms korteriomaniku naine, ma ei tea täpset tiitlit, sest ei mäleta) välja ühe mehega ja ütles, et sorry, see härra jõudis varem lihtsalt kohale ja võttis ka korteri kohe ära. Issand jumal, Edgar oli püha viha täis ja mul oli niiiiii häbi tema käitumise pärast, ma ei jõudnud ära vabandada korteriomaniku ees, kes lahkelt oli nõus ikkagi korterit meile näitama, et me lihtsalt teaks, milline see oli (ikkagi üürikorter ja nagunii vabaneb kunagi veel). Edgar marssis pärast äravaatamist ülivihaselt autosse, enne ütles mingi paar kehva sõna ning ei öelnud isegi nägemist! Ma olin nagu nuuks, palun ära häbista mind ning ei pea ju ebaviisakas olema, kui lihtsalt jah tõesti enne meid jõudis keegi varem kohale ja võttis korteri ära, aga mis siis?!?!?! Mis siis, reaalselt! Jutustasin korteriomanikuga seal veel, püüdes vabandada välja Edgari vihast reaktsiooni, ta oli õnneks tore ja mõistev. Ja sel hetkel taipasin ma selgelt, et kui see ka ei ole märk kõrgemalt poolt, mis siis veel on?

Edgar lõpuks alistus mu ideele minna Suure-Jaani ja kolisime ära. Asju oli terve maa ja ilm. Aga kõrgem jõud andis meile ka kaubaauto, millega koli ära tarida. Meie sealsed reetlikud naabrid ei aidanud meid teps mitte kolimisel, nii et igasugu mööbli tassimisel Edgar palus tänaval olevate isikute abi ja õnneks tänas neid kas jäätiste vms asjadega. Reetlikud naabrid ilmusid välja meie viimasel hetkel, kui viimaseid asju ära panime ja pahandasid, et me oma tabaluku kuuri eest kaasa võtsime, hahahha. Jeerum, neil pole selle tabaluku võtitki ja mul läheb vaja seda tabalukku, nii et mis neil sellest? Nad ilmusid kõik kolmekesi välja viimasel hetkel, kui meid viimast korda nägid ja püüdsid paista õnnelikud, et müüsid oma sentimentaalse väärtusega majaosa vene ärimeestele, mis nüüd kokku kukkumas oli. Update maja kohta on selline, et minu viimastel andmetel pole seal praegugi mingite töödega alustatud. Lihtsalt seisab. Niiiii hea, et ma seal enam ei ela, kuigi seal oli tore. Mulle meeldisid üle tee naabrid, need tundusid olevat välismaalased. Ja mulle meeldis see naaber, kes kogu aeg aknast kõike jälgis, nagu Naabri Valve. Ja rehvidevahetaja oli ka seal, vahetas meie autol rehve ja oli nõus mu naljaka plaaniga värvida oma velgi (video sellest) ja rehve (video sellest) kuldseks, aidates õigeaegse rataste vahetusega kaasa. Nii et kõik oli jumala tore seal elades, seepärast kohati oligi kahju mõelda, et peame ära minema. 

No nüüd Suure-Jaanis elades, kus hommikust õhtuni õhksoojuspump huugama ei pea ning põrandast jääkülma ei õhka sain ma aru, et need tingimused oli EBAINIMLIKUD! Kuidas ma küll nii lebolt elasin seal? Haha, ma ei tea, aga nüüd oleks nagu luksus.

Seni on mul ikka veel paljud asjad lahti pakkimata. Niiii palju oli ju kõike, aga tehtud on: õhksoojuspump paigaldatud, ahjud parandatud (köögiahi veel ootab järjekorras), kapp kokku pandud, klaaslaud kokku pandud, veel mööblit kokku pandud (voodi, titevoodi, üks kapp teise tuppa viidud ja kindlasti midagi veel, aga pole meeles), köök ära koristatud. Remondist: kööki kraanikauss ja kraan uus pandud, ja midagi väga palju veel, aga ma ei oska remondist kaasa rääkida. Teeme siin uut vannituba ja vannitoa seina. WC-pott on püsti, nii et hädal saab käia õnneks, aga pesemas käia ei saa ja sooja vett ka pole. Õnneks see suur mure pole, kuna kausis saab pesta, vett saab ju keeta ning ma nagunii käin kogu aeg kas spordiklubis või spaas. Lilyt peseme külma veega, kui püksi kakab, nii et lapsele hea karastav (ma olen lapsi väiksest saati karastanud, kuna see on veresoonkonnale väga hea ning harjutab organismi erinevate temperatuurikõikumistega, mis Eestis on liigagi tavaline ju).

Vannitoa remontimine on pooleli

Ja kui ma ära kolisin, siis sain aru, et Eesti ju nii väike. Tartusse pole pikk tee (aga ma ei eelista sageli sõita, sest see bensiinikulu ikkagi on paha), Tallinnasse ka mitte, Viljandi kohe lähedal ja seal niiii hea spordiklubi. Aga mingite kellaaegadega peab rohkem arvestama, et poed lähevad vara kinni ja apteek ka jms. Aga aed on ilus ja lastel on seal lõbus mängida, naabrid väga lahedad ja saan vanaemal sageli külas käia <3 Mis nii elul muret!

Ja oluline küsimus: kuidas ma siis ülikoolis käin nii kaugelt? Iga asi omal ajal! Kolm kuud suvel on piisav aeg ju, et välja mõelda, mis saab sügisel. Kolimisajaks igapäevane kooliskäimine oli juba läbi. Järele jäid vaid eksamid. Mis muret on eksamiteks Tartusse sõita? Bensiiniraha ainult ainus mure. Tegin need kolm eksamit edukalt ära, jeee, ja asi ants. Nüüd on jah teraapia jms ka Tartus, aga eks ma käingi, kui vaja, püüan kõik asjad ühele päevale mahutada, siis ongi üks hää käik. Ja tundub, et sügiseks võtame elukoha Tartusse, nii et mis muret siin ikka. Ja sellest räägin varsti!

Remont veel Suure-Jaanis pooleli, sellega natuke pikaleveninum lugu, kui algselt lootsin, aga mis seal ikka. Valmis ta nigunii saab!

Uus valamu ja kraan Suure-Jaani! 

Süütundes uppumisest väljatulek!!!!

Teate küll, et mõnikord võtab laps endale midagi pähe ning kõigest väest käitub ka nii, nagu pähe võttis. No mina lapsena võtsin omaks ennastkahjustava maneeri. See oli kergelt enesesüüdistusteed minek! A la: keegi sõimab sind? Oledki süüdi! Keegi nimetab sind koledate nimedega? Oledki see! Keegi pahandab sinuga? Asja eest! Sattusid perse? Sinu süü!

Esimeses klassis õpetaja õpetas küllaltki ratsionaalset mõtet: kui konflikt juhtub, kellest otsida viga? Endast! Jaa, kui me lähtume enesearengu perspektiivist on see väga ratsionaalne lähenemine, mida ma õnneks ka rakendan, aga kui lähtume algklassitasemel käitumisest, milleks on niisama kius, narrimine jms lollitamine, siis pole see tõesti perspektiiv, millest lähtuda. Mina aga esimese klassi oivikuna nii kaugele oma analüüsivõimes ei jõudnud, kui õpetaja ütles midagi, milles ma nägin võimalust olla täiskasvanulik ja tubli.

Täiskasvanulik ja tubli saab olla teiste täiskasvanud ja tublide inimestega ning siis see eneseteadvustamine ning eneseanalüüs vigade parandamiseks tõesti toimib edukalt. Küll aga mina olin sellesse kinni jäänud liigagi palju.

Leidsin endal ammu juba olevat kaks viga, millest mul oli raske vabaneda: kalduvus kõike endasse hoida ennastkahjustavalt ja iseendale vastutuse (süükoorma) kergekäeline laadimine. Keegi räägib ükskõik millest, siis mina ENDAST sugugi ei räägi. Ja millest ma eriti ei rääkinud - kui on vaja kurta, abi paluda või midagi südamelt ära saada. VÄGA kahjulik on kõik negatiivsus endasse mädanema jätta. Üks hetk sain ma oma kahjulikust käitumisest teadlikuks ning ma reaalselt püüdsin parandada ennast - et ma pingutan ja räägin millestki.

Küll aga märkasin, et mida rängem sündmus, mida stressitekitavam olukord, seda vähem ma seda jagan, kuigi eneseheaolu nimel oleks tarvis just siis sündmust jagada, kui see on ränk.

No ja pekki mis nüüd selgus... Need kaks asja - traumasündmuste endasse surumine ning süütunne - on seotud! Jeerum! Ja kui ma lahendan ühe, lahendan ka teise!

 Ja vot see kergekäeliselt iseendas vigade otsimine muutis mind manipuleerimisele altiks. Minuga juhtus aastaid tagasi äärmiselt jube inimkaubanduslik olukord (juriidiline arvamus), kus mind sunniti võla kinnimaksmise hirmus luku taga idiootsusi tegema erinevate piinameetodite rakendamise abil. Pealekauba seda sitta veel filmiti ning esitleti kõigile piinatud inimest, jättes mainimata ühe tibatillukese nüansi - inimene käitub niimoodi veidralt hirmu all, piinamise ning sunnimeetmete rakendamise tõttu. Huhh, selle tunnistamine oleks mitu aastat tagasi olnud minu jaoks niivõrd suur eneseületus, et ma oleks pärast seda värisenud sada aastat. Nüüd aga tänu PTSH raviks tehtavale teraapiale tuleb tunnistamine hõlpsamalt!

Ja SIIAMAANI kõik need aastad, teate, mida mina mõtlesin? Et MINA olin süüdi, et mulle valetati ja minuga manipuleeriti. Kujutate ette? Sama, kui seksuaalkuriteo ohver süüdistabki ennast, et jep - süüdi olen mina, et ma teist inimest usaldasin ja tahtsin väljas käia. Samamoodi süüdistasin mina end - et jep - ma olen süüdi, et minuga see juhtus. 

Ja miks mul see süütunne tuli? Sest minuga oldi manipuleeritud: "ise sa tulid siia, ise sa tahtsid ju, ise sa ütlesid, et nii, ise sa..." jnejnejne. Terapeut seletas selgelt ära nende inimeste idee, kui nad mulle süüdistavaid lauseid ütlesid - siis nad saavad endalt selle vastutuse maha ning mind nõusse manipuleerida (tal oli selge psühholoogiline seletus). Ja seejärel tundsin ma maagiliselt, kuidas purunes loits minu pealt kildudeks! Mul oli olnud endiselt kõik need aastad süütunde loits peal, jäänud sinna manipulatsioonist nagu põrgukatla needus! 

Ja ma taipasin tänu teraapiale - pekki - ma ei räägi inimestele oma muresid just sel põhjusel, et ma tunnen end süüdi! Sest inimene ei julge/ei suuda/ei taha rääkida teistele endaga juhtunust, kui ta tunneb, et ta on selles ise süüdi! Oisaissand! Appikene! Nii ongi! Süütunne kaasneb minu puhul koos vastutusega - olen süüdi, tähendab, et MINA vastutan, mitte ei vastuta see, kes teadlikult mulle liiga tegi. Süü=vastutus.

Jumala kaua, mitu aastat lausa, läks aega, et näha situatsiooni ratsionaalsema nurga alt ning lõpetada see mõttetu enesesüüdistamine ära, mis mitte kuhugi ei vii, kui vaid järgmiste manipulatsiooniohvriks langemisteni, tugevale enesekinnisusele ning depressioonini. Ning minu omadus iseenda kaela kergelt nii süü kui vastutus veeretada oli miski, mis tegigi mind kergesti manipuleeritavaks, mitte naiivsus, mitte heausklikkus jms - vaid kergekäeline enesesüüdistamine!

Hahah, kui naiivne ma olin - see on kergendusnaer! 🥳 MINA ise olen aus, siiras, heausklik ja need on head omadused! Ja ma ei pea loobuma oma headest omadustest. 🙏 Millest aga loobuda - kergelt tekkinud enesesüüdistused. Teate, vahel ongi asi lihtsalt niivõrd lihtne: kui keegi sõimab sind - tal on mingi häda. Keegi nimetab sind koledate nimedega - talle lihtsalt meeldivad need sõnad. Keegi pahandab sinuga - talle meeldib seda teha. Sattusid perse - shit happens! Love you all! ❤️

 

Äkki peaks isekas olema?

Suvi on vaba aeg ja arengute aeg! Ma tahan nüüd teadlikult muuta enda käitumismustreid!

Teate, mul on selline maruhalb komme sõltuda teise inimese kinnitusest. Nagu pm väike labrador, kes niutsudes oma peremehe käske ootab, aga enne mitte kuhugi ei liigu ega midagi käsuvälist ei tee. Peremeheks on mul abikaasa, kelle kinnituseta veenan end oma peas ümber ning ei teegi seda, mida on vaja teha. 

Minu kinnitusevajadus sai lõpuks nüüd mu endapoolse kriitika osaliseks, kui see mu elu juba ohtu seadis - siis taipasin, et mida pekki ma teen - miks mul on vaja abikaasa nõusolekut nii kangesti, selleks, et midagi teha?! Vajadus jõuda koostööle on nii haigelt tugev mu sees, et ma nagu ei saakski aru, et äkki tuleb iseenda peale ka mõelda. Noh, taipamine ilmus nii - sain kevade alguses oma auto hooldusest tagasi - või õigemini Edgar tegeles sellega, kuna mul oli kooliga niivõrd palju tegemist, et autot ühest kohast teise vedada ei jõudnud. Sain siis kätte ja tunnen nagu pidureid pole väga.

"Edgar, kuldne auto ei pidurda hästi pärast hooldusest tulekut."
"No aga pressi pedaali mitu korda, siis pidurdab."
"Ei, asi pole selles: ma pean piduri täiesti põhja lükkama, et üldse pidurdada saaks."
"Sa oled lihtsalt musta autoga harjunud. Kuldsel ongi teisiti."

Nii läks siis meie vestlus esialgu. Edgar leidis, et kõik on korras ning vastavalt talle veensin ma end koostööaltilt, et kannatagu ma ära. Aga eriti ei kannatanud, nii et alustasin uuesti varsti sama jutuga, kui Edgar ise roolis oli, kuid lisasin ka, et see auto tuleb tagasi remonditöökotta viia, et nad pidurid korda teeks. Edgar rooli taga väitis, et tema küll mitte midagi aru ei saa, et pidurid on jumala korras. Mitmeid kordi, kui selle vestluse ette võtsin, veenis mind Edgar, et ma lihtsalt kas kujutan ette, või et tema autoga sõites küll ei tundnud, et midagi teisiti oleks või et ma olen harjunud millegi muuga jnejne, igatahes jäi peale tema sõna, milleks oli, et pole midagi lahti ja pidurid on korras - sõitku ma aga edasi.

No jumala eest, mida enam ma kuldse autoga sõitsin, seda enam ma mõtlesin, et ükskord ma puudes lõpetan, kuna see seisma ei jää ning minu hädaldamine jõudis niikaugele, et suvel viisin lõpuks oma auto mehaaniku juurde tänu sellele, et Edgar oli lõpuks nõus olnud, et viigu ma siis see remonti (ega sellega ta vist ei nõustunud lõpuni väljagi, et pidurid ei tööta). Näete - ma alles siis viisin, kui ma sain NÕUSOLEKU! Mis mul viga on?!

Mehaanik küsis üllatunult, et kuidas kurat ma sellise autoga üldse pidurdasin?! Ma ütlesin, et käiguga. Ta kinnitas, et sellise autoga sõita ei tohi, see lõpetab ju puus. Ja siis ma märkasin heldinult, et KEEGI VEEL leidis, et mu pidurid ei tööta, kasutades lausa mu enese väljendit, mida ma Edgarile varem halanud olin! Aga vähe sellest - töötamatute pidurite tõttu oli seal ei tea misasjad veel lagunenud ja maksin pool tonni head raha, et auto korda saada.

Võtsin Edgari ette ja küsisin, mis krdi pärast veenis ta mind, et pidurid on ju korras, kui isegi mehaanik kinnitas minu sõnu. Lõpuks pärast pärimist Edgar vastas, et tegelikult ta veenis mind ümber seepärast, et ta lihtsalt ise ei viitsinud autot uuesti remonti tagasi viia.

No oleks õpetada küll igasugu asju, nagu ma tegingi: "ütle siis teinekord ausalt, et sa ei viitsi, et viigu mina jne, aga palun ära veena mind ümber, et ma ette kujutan jnejne." Ja siis ma mõtlesin, et see on jälle üks neist lõpututest kordadest, kui ma teisel inimesel palun olla aus, AGA... see on tema. Ta teeb ikka, mida ta tahab, ega ma seda kontrolli. Mida hoopis MINA teha saan?

Kolides koristades ning mööblit sättides vaatasin, et kangesti ilusa peegelkummuti peale sobib minu teine kangesti ilus antiikne peegel. Antiikne peegel oli kõrgele kapi otsa pandud.

"Edgar, ma paneks selle peegli sinna kummuti peale."
"Ma ei tea, see ei mahu vist sinna."

Torisesin omaette - silmamõõt on mul maruhea, samuti kinnitas ka mõõdulint, et mahub, mille ma Edgarile kohe ka ette kandsin. Tema aga leidis, et see peegel sinna kummuti peale peale ei sobivat (parandus: ta küsis hoopis: "kas see üldse sobib sinna?") - et vaatame, kuhu see üldse panna jnejne. Noh jah, jälle - nagu näete - mina truu labradorina kinnitust saamata nõustusin.

Kujutlusvõime lisaks silmamõõdule on mul ka maruhea ja silm tahtis näha ka reaalses elus antiikpeeglit kummuti peal, kuid ma lihtsalt ei pannud seda sinna. Lihtsalt ei pannud, sest Edgar oli mind ümber veennud.... Oota, mida hekki?!

Hakkasin mõtlema ja vastama. Miks ma tahan millekski kogu aeg tema kinnitust? See on ilmselge - ma ei taha teha midagi, mis teisele inimesele - eriti veel niivõrd kallile inimesele - ei sobiks. Oot, aga vähemalt üks mu kogemus on õpetanud, et ta sageli veenab mind ümber hoopis varjatud motiivide tõttu. Nagu pidurite puhul veenis mind ümber, kuna ta salajane põhjus oli, et ta ei tahtnud autot remonti viia tagasi. Äkki veenis ta mind peegli puhul ümber, sest ta ei taha seda alla võtta kapi otsast? Ei... kes nii teeks? Siis võiks ta ju öelda, et sorri, ma ei viitsi seda alla võtta, aga pane muidugi, kui tahad... Sest ta ju lubas, et ta teinekord on aus ja väljendab enda tundeid. Aga kui palju ta seda lubanud on? Iga päev... Nii et ma saan jõuda järeldusele - võib-olla on tal endal taga varjatud motiiv. Teiseks - tõenäoliselt ei tee talle liiga vaatepilt peegel kummutil. Seega, äkki tasub lõpuks ometi olla isekas? Tema küll seda sinna ei paneks, aga MINA paneks! Nii et mispärast ma tema kinnitust ootan? Noh, tegelikult ei tohiks ma traumeeritud õlaga midagi ohtlikku teha, aga tühja kah. Mul oli tunne, nagu ma oleks laps, kes hoolimata keelust teeb pahandust, kui ma võtsin peegli kapi otsast ise alla ja tõstsin peegli kummutile. Jumala hästi sobib sinna! 

Nii et mu uus õppetund on mõelda iseendale. Kui Edgar veenab mind jälle milleski ümber või ei usu minu tundeid, minu kogemusi, minu soove jnejnejne, siis MINA pean teadma, mida MINA tahan ning mitte enam ootama tema kinnitust. Ma ei saa jääda uskuma, et tal seekord mind ümber veendes pole tegelikult varjatud motiive. Ma pean endale ka mõtlema. Ainus häda selle juures on asjaolu, et ainult endale mõelda pole minu jaoks loomupärane. Ma pean pidevalt teadlikult veenma end, et teen, mida soovin - mul EI OLE vaja selleks Edgari mõistmist. Aga see ongi minu õppetund.

Palusin ka Edgaril läbi lugeda mu teksti enne avaldamist ning ta selgitas mulle, et kummuti puhul olin ma valesti aru saanud temast. Tema väitis, et ta oli öelnud, et ta lihtsalt ei tea, kas see sinna mahub ning lihtsalt küsis küsimuse, kas see sinna üldse sobib. Mina hoopis tõlgendasin neid küsimusi kui temapoolset entusiasmipuudust minu idee suhtes.

Arstiteaduskonda sisse saamine - ettevalmistumine!

Mulle on tulnud mitmeid küsimusi arstiteaduskonda sisse astumise kohta, kuna on teada, et see on õppekava, kuhu on ülimalt raske sisse saada, rääkimata sealsest õppest, ja mitmed inimesed on aastaid üritanud oma unistust arstiteaduskonnas õppida täide viia, siis teen selle postituse ❤️. Kuidas mina sisseastumiseks valmistusin, on kirjas mu selles postituses. Lühidalt: oli vajadus kolida - linn polnud oluline - mõtlesime Tartu peale ja kui juba Tartu, siis proovin saada oma unistatud arsti sisse, sain sisse ja seega jäi kindlalt Tartu, kuhu kolida.

Arstiteaduskonna vastuvõtutingimused on kirjas Tartu Ülikooli kodulehel arstiteaduskonna all -> sealt valige "vastuvõtutingimused". Need võivad aastate lõikes muutuda, kuid seni on olnud kõige olulisem reaalteaduste valdkonna tundmine ning eesti keel. Nüüdseks on sisseastumistingimused tugevnenud, sisaldades endas ka akadeemilise testi lahendamise oskust, keemia ja füüsika kombineeritud eksamit ning sisseastumisintervjuud. Selliste tingimustega astusin ka mina sisse. Hoidke väljatoodud lehel silma peal - sinna ilmusid tol ajal ka näidiseksamid. Minu ajal oli keemia ja füüsika kombineeritud eksam 4 tundi; vaatasin, et nüüd kestab see 2 tundi.

Akadeemiline test on paljudele kõige hirmutavam, kuna tundub äärmiselt laiapõhine olevat. Akadeemilisel testil kontrollitakse loogilise mõtlemise võimet, analüüsioskust, matemaatilisi oskusi ning oskust graafikuid ning diagramme lugeda. Toimub arvutis ning iga järgnev küsimus valitakse vastavalt enda vastustele. Kuna kiiret loogilist mõtlemist on palju, siis mina harjutasin akadeemiliseks testiks ajakirja Imeline Teadus tagumises pooles olevate loogikat nõudvate ülesannete lahendamisega. Võtke need testid ette ja sundige enda aju harjuma pikalt kontsentreeruma ja analüüsima ülesandeid. Kuna väga palju graafikuid tuleb akadeemilises testis ja need kõik on alati olnud Eesti kohta, siis õppige oma riigi kohta teadma näiteks põlevkivi kaevandamise erinevust aastate lõikes mõnel graafikul. Tavaline on joonis Eesti riigist ning erinevused maakonniti. Seega, kui juhtute ajakirjanduses kohtama mõnda taolist majanduslikku või looduse vms seotud teemat, uurige graafikuid ja tabeleid - harjutage enda aju kiiresti neid analüüsima. Lisaks õppige peast arvutamine selgeks - korrutamine ja jagamine suurte arvudega paberil harjutage läbi. Kalkulaatorit ega midagi ei kasutata akadeemilisel testil. Tähtis on hästi kiire reageering, sest akadeemiline test on aja peale ning väga hea graafikute ning jooniste lugemise oskus. Seega - harjutage aju loogiliselt mõtlema ja õnneks saab seda ka igapäevaelus teha.

Kuna ma kandideerisin nii, et mul oli äärmiselt lühike ajavahemik valmistumiseks jäänud, 1-2 nädalat. Seega alustasin füüsika ja keemia meeldetuletusi. Kogu vajaminevad õpikud on välja toodud eelnevalt lisatud lingil.

Keemia õpikud olid mul endal olemas, võtsin ette UT lehel oleva keemia näidiseksami (jälgige lehte, millal see sinna lisatakse) ning näidiseksami alusel lahendasin kõikide teemade kõik ülesanded ära, õppides juurde teemasid, milles tundus olevat vajakajäämisi. Keemia pole väga raske, on lihtsalt väga kergesti ununev, kuna on põhimõtteliselt päheõppimine. Mõista esialgu orgaanilise (kõik su kehas olev, süsinikuga seotud keemia, need nö suured molekulid, kus mitu süsinikku käest kinni hoiab, haha - emotsioonidega lõbusad seletused aitavad paremini meenutada) ning anorgaanilise keemia erinevust (anorgaanilises on kõik ained perioodilisustabeli alusel ja keskkooli keemias ei ole midagi keerulist, kuna ainult mõnda vaadatakse seal tabelis). Motivatsiooniks saan öelda, et arstiteaduskonna esimesel aastal peategi neid keemiaalaseid teadmisi omama, kuna kogu anorgaaniline keemia käiakse üle meditsiinilise keemia kursusel ning orgaaniline keemia ongi kõik biokeemia, mis on organismi toimimise seisukohast äärmiselt oluline - kuni tsitraaditsüklini ning alfa-ketoglutaraadini välja, sealhulgas ka sporditegemise biokeemia. Voh, vaadake, mida te kõik teada saate - kuidas paremini lihast kasvatada. On ju hea motivatsioon! Lihtsalt alustagegi baastaseme keemiast, mis on ausalt öeldes kõige igavam ja tegelt ka kõige raskem vähemalt minu jaoks, kuna ma analüüsin õpitut alati loogika alusel, seega mingite sõnade niisama pähetuupimine on minu jaoks raskeim ning keemia alused ongi lihtsalt sõnad.

Füüsika on KÕIK internetis saadaval - opik.fyysika.ee - jälgige, millised õpikud on olulised sisseastumiseks, sest küsimused tulevad sealt. Ma võtsin jällegi füüsika näidiseksami ette ning analüüsisin kõik küsimused läbi ning jälgisin enda vajakajäävaid osi peas. Füüsika on õnneks keemiast lihtsam, kuna sisaldab suurel hulgal loogikat, ei nõua mingite keeruliste sõnade pähetuupimist, kuid ometi on see valdkond, mida ei tasu alahinnata. Peamiselt vaadake üle jada- ja rööpühendused, elekter, võimsus, voldid jms seal on. Arstiteaduskonnas on füüsika vajalik lausa füsioloogia õppeaines (hingamine jms) ning esimesel õppeaastal on biofüüsika õppeaine. Seega jällegi motivatsioon teada algul seosetut tunduvat baasteadmist. Ma ise võtsin endale kvantfüüsika õppeaine ülikoolis, nii et sel hetkel olin äärmiselt õnnelik, et keskkooli füüsika üle käisin (soovitan seda õppeainet - rakenduslik kvantfüüsika! - tegin ka aine raames Vikipeediasse artikli pilootlaine teooria kohta!)

Ja kõige kiiremini saab need teemad omandatud sel viisil nagu ma tegin (kuna mul oligi vaid 1-2 nädalat aega kogu keskkoolimaterjal taasomandada rinnalapse kõrvalt) - vaadake näidisküsimuste alusel, kus valdkonnas teie teadmised vajaksid täiendamist. Ometi arvestage igaks juhuks rohkema ajaga, kuna ma olin materjali omandanud oma bioloogia bakalaureuseõppes nagunii, seega ka arstiteaduskonnas mitmed füüsika ning keemia ained sain üle kanda.

Eesti keelega saate kindlasti hakkama ning sisseastumisintervjuul pole vaja muud, kui autentsust ning endaks jäämist - et te teate, miks te tulete arstiteaduskonda õppima!

Edu kõigile! Ootan nii hea meelega uusi tulevasi kolleege! Osalen ka tudengivarju projektis, seega andke teada UT kaudu, kui mind soovite tulla varjutama ning näha arstiõppe igapäeva!