Tere!
Jagan insta küsimusi.
Vahva on näha veel fellow saatusekaaslasi! Kui tubli! Algus ongi raskeim sisseelamise poolest: tuleb harjuda uuesti õppima, tuleb nautida (leppida ja nutta), et see on su saatus ning tuleb mälu treenida. Erinevus bioloogiaõpingutest on see, et arstidelt nõutakse kohe peale praktikume oma teadmiste näitamist (tunni lõpus vastamised või protokollid vms) ning tempo on karm. Õppejõud annavad koduseid ülesandeid nagu teisi õppeaineid ei oleks olemaski! Okei, see viimane oli nali, aga illustreerimaks mõtet, et arstitudengitelt nõutakse palju. Aitäh! ❤️
Arstiteaduskond on selline, et nuta ja naera. Mõned õppeained ajavad nutma, näiteks meditsiinilise keemia praktikumid. Kõigepealt sain ma teada läbi Moodle, et üht praktilist tööd juhtun ma juhuslikult üksi tegema (mis oli paari peale mõeldud) ja oleksin nutma hakanud keset loengut. Ma oleks tahtnud kellegagi koos tsillida, aga mis seal ikka. Tegin ära, kaitsesin ära ka juba. Õnneks järgmisel praxil läks paremini.
Lemmikaine on anatoomia! Materjali maht on suur küll, olete ise näinud ju, milline see anatoomia õpik on, ning see on alles esimene osa, sügissemestri oma. Samas on kõik loogiline ja kui lõpuks see mällu sööbib, on lood head. Oli meil just luude peale arvestus, nt kämblaluud, neid 8 nunnukest: os hamatum, os, capitatum, os trapezium, os trapezoideum, os pisiforme, os triquetrum, os scaphoideum, os lunatum. Pidime panema nad proksimaalsesse ja distaalsesse ritta. Teistel luudel nt kõik kõbrukesed, närvivaod, kaelad jms ära näitama (ld k). Nüüd õpin liigeste arvestuseks. See oli ka ära ja sain A.
Sisseastumiseksami intervjuul vastasin ka samast valdkonnast - ka tööl käies on raske lastega, oled ju vähemalt 8 tundi eemal kodust ja siis tegele lastega. Inimene elus peab ju midagi tegema - ma valin oma unistuste eriala. Nii et õppimine - samamoodi mul on mingisugune kõikehõlmav tegevus ja lapsed. Õpingutega on muidugi selles mõttes lihtsam lapsi omada, et loengute vahepeal on akadeemiline veerandtund. Ning beebile annan sel ajal rinda. Vanem laps käib lasteaias. Ja nii see käibki, lihtsalt PEAB hakkama saama. Alati saab lapsele kellegi hoidma leida (seni pole seda teinud). Seega laste omamise tõttu oma unistust mitte täita ei ole õige. Võib olla raske, aga mõelge loogiliselt - elus ONGI raskeid olukordi ning parem raske armastatud tegevust tehes, mitte raske segaduses olemise tõttu.
Unetunnid on arstiteaduskonnas küll väga olulised, kuna magamine ongi see, mis vahemälust infot salvestab mällu. Titel praegu on suured gaasid, mille tõttu ärkab ta öösiti sageli üles. See on väsitav. Aga ilmselgelt olen ma kõik koos perega läbi mõelnud. Edgar toob beebi mulle rinnale ja viib ka ära, kuna tal ei teki nii kergelt uneprobleeme kui mul. Ning siis loodetavasti ma ei muutu liialt ärksaks.
Lastega saame seni kahekesi hakkama. Mängud mängitud, lapsed toidetud ja õnnelikud.
Kõige olulisem on muidugi see, et ema õnn annab suure panuse perekonda. Pärast arstiteaduskonda sisse saamist kadus mu depressioon, unehäired vähenesid, imekombel kadus ka depressiooniga kaasaskäiv jõuetus (asteenia) ära! Eks meel ja keha on seotud. Depressioon oli põhjusel, et elu oli varem mul rööbastelt maas.
Seega saaks võrdluspunktiks analoogselt küsida, kuidas lastega hakkama said depressiooni, unehäirete ja asteeniaga - tänan küsimast. Ning loetletud häiretega oli mul VÄGA raske lastega toime tulla. Oman nüüdseks võrdlust: kasvatades lapsi arstiteaduskonnas õppides vs depressioon + asteenia + unehäired, on sama, mis nohu võrrelda vähiga. Eks see näitab, et inimesed ei tea, kui raske mul oli varem oma hädade otsas ja püüa sa niimoodi lastega tegeleda. Nüüd aga keksin ringi kui kevadises rõõmus kitseke ja nakatan lapsigi oma rõõmuga. Järeldada saab, et kõige alus on vaimne tervis. Ning vaimne tervis püsib tõenäolisemalt siis korras, kui su elu on täis rõõmu. Eks jaa tekib raskusi kindlasti, ei salgagi.
Lisaks, efektiivseks õppimiseks on äärmiselt hädavajalik puhkus. Siin artiklis mainib, et molutamine, sealhulgas lastega mängimine, on äärmiselt oluline aju jaoks, et oleksid efektiivsem õppija. Seega ei ole lapsed tõenäoliselt mitte takistuseks, vaid hoiavad sind eemal hoopis tegelikult ohtlikust takistusest nimega nutiseade, mille märguanded võivad ohtlikult tähelepanu endale haarata.
Julgustan siin teisigi laste kõrvalt just õppima minema.
Põdesin vanuse erinevuse tõttu varem ka ise. Tegelikult vanus pole sugugi takistuseks saanud. Esiteks leidsin juba vähemalt kaks omaealist mitte ainult oma kursuselt (eks edaspidi tutvun veel), teiseks olen ma oma kursakate ja rühmakaaslastega samas paadis, päris sarnane ning meid ühendab ühine kirg, seega pole mingit probleemi suhtlemisel ega läbisaamisel. Vastupidi! Vanuses probleemi nägemine oleks probleemi otsimine. Ehk siis - nähes neid inimesi, siis hetkel on mul tunne, et me oleme kõik ilmselgelt erinevad oma isiksuse poolest, aga päris sarnased. Kui tahate minusuguseid inimesi kohata, siis minge lihtsalt biomeedikumi. 🤣
Arstiks saab õppida Eestis ainult ühes kohas ja selleks on Tartu ülikool. Ma usun, et siin pole küsija küsimus otseselt selleks, miks ma arstiks õppima läksin, sest see on siililegi selge, vaid küsimus on pigem, et kui ma tahan inimesi ravida ja aidata, siis miks minu valikuks on teaduspõhine meditsiin, mitte alternatiivne veel tõestamata ravi.
Eks vast see ongi, et teaduses saan teha kõike. Need nö alternatiivsed teadmised on võimalik kiirelt areneva teaduse juures tehagi reaalseks teadmiseks ja rakendada neid meditsiinis. Seega on alternatiiv ning teaduspõhisus ühildatud. Teine põhjus, et ma saan niivõrd laialdased sügavad teadmised, et ma saan neid parimal viisil rakendada. Iga rakk saab selgeks inimkehas, mis annab mulle tugeva baasi mõistmaks, kust tegelikult inimese mure tuleb.
Mind huvitab, kuidas inimesed tervenevad tänu teiste hoolivusele ja hellusele. Seda tõepoolest tahaksin ise arstina pakkuda - kindlasti empaatiat, mitu head sõna, julgustust ja jõudu, tuge.
Siin küsimuses on ka eksimus sees. Tavameditsiini ravi üldiselt püüab olla ka põhjuse kõrvaldamine, nii palju kui oskusi on. Sümptomite kontrolli alla saamine on ilmselgelt oluline (näiteks külmetusviirust teisiti ei ravigi), aga kui on teada, millest häda tulnud on, siis seda algpõhjust peab ravima, kui see on ravitav. Siinkohal näiteks arstide soovitus oma keha karastada ja mitmekesiselt toituda, et organism oleks vastupidavam külmetushaiguste suhtes - see ju ongi algpõhjuse ravimine. Ravides, õigemini ennetades tegelikult nii ju ka algpõhjust, mitte ainult ravides sümptomaatikat. Seda ju korratakse sageli arstide poolt - tervis on meie endi kätes. Treening, vitamiiniderikas toitumine, stressi vähendamine - seda pead tegema sa ise. Arst tuleb annab antidepressandi, mis jah, ravib depressiooni sümptomeid, aga sa ise oled enda suhtes kohustatud vähendama stressiallikaid ja muutma enda ellusuhtumist, et ravida ära algpõhjus. Ning sama näite kohta - alati pole teada algpõhjus, nt depressioonil.
Mõistan ka su muret, et pole häid arste kohanud ega neist isegi kuulnud ning mul on kahju sellest. Kindlasti vaheta arsti, häid on olemas, aga tõesti nende koormus on suur, seega võib raske leida. Eks ikka kipub vabu aegu olema nende juurde, kelle juurde ei taha minna.
Eks vast seepärast olid ka nüüdsed uuendatud kandideerimistingimused arstiteaduskonda head, et sisseastumisintervjuul sai kontrollida empaatia olemasolu ning seda on meile ka korduvalt rõhutatud, et hea arst peab olema empaatiline. Samuti ka intelligentne, seetõttu ka õpe on niivõrd intensiivne. Igal juhul ma loodan selline olla ning ka loodetavasti kohtad tulevikus selliseid arste, sest nüüd ju sellised meil tulevad.
Praegu alles teooria, aga kevadel on preparatsioonikursus valikuna võimalik võtta.
Nii, mul oli veel küsimus, et räägiks vist luumurdudest ja selle paranemisest, aga ütlen kohe ära, et mul on alles prekliinilise õppe esimene aasta ja ma alles õpin anatoomiat. Iga päevaga õpib midagi juurde, nii et sellistest juhtumitest saan rääkida hiljem.
PS! Jätsin selle blogipostituse tegemata enne ja nüüd olen juba arstiteaduskonda sisse elanud ja mul pole midagi väga rasket. Oleksin võinud rohkem valikaineid võtta, aga ei julgenud kohe suure hurraaga alustada. Mitte et ma ütleks, et õpingud on kerged - seda mitte. Vaid mulle isiklikult selline elustiil sobib tohutult ning see pole minu jaoks kontimurdev.
