laupäev, 17. september 2022

Täiesti ootamatult kiiresti uus isiklik kodu;

Ma vaatan nüüd, et kolisin just aasta tagasi, augustis, oma eelmise paneelmaja korterisse. Ilmselgelt teadsime, et meil on vaja oma elukoht osta ja seda juba AMMU. Palju olen elanud üüripindadel, ühelt omanikult isegi petta saanud, ning ei ole see minu jaoks. Mul on vaja tunda end turvaliselt - kus mina võin teha, mis mulle sobib. Mitte nii, et pidev kontakt üürikorteri omanikuga ning tunne nagu hotellis, kus pole koristusteenust.

Vaade mu aknast


Eelmise üürikorteri tegime ilusaks - remonti oma raha eest, korter enam ei haise ning nüüd saavad omanikud rohkem küsida, nii et see oli win-win. Ometi oli vaja OMA kodu! Ja me vaikselt otsisime juba ammu, vahel kvs surfates, muidugi Tallinnasse, ega me saatuse keerdkäike ette aimanud, aga eks jumal teabki paremini! 🙏

Beebi jahedas koridoris ootamas õueminekut ja Carmen ka


Uisapäisa tegutseja nagu ma olen, otsustasin keset kandideerimisperioodi end arsti panna. Ja ootamatult sain sisse! Ja sellest hetkest, kui võtsin vastu otsuse arstiks õppida, sai sellest mu prioriteet elus. Nii et korter vaja leida Tartusse!



12. juuli sain ma teada kindlalt, et olen sisse saanud arstiteaduskonda 💞, seega sellest hetkest algasid otsingud - kodu otsingud Tartusse. Eks oli jumalal vaja meid tagant utsitada - tahame ju oma kodu ning aegkriitiline on see leida. Teada fakt on ka, et vähemalt kuueks aastaks jään ma Tartu (õppe kestvus), nii et milleks jälle hankida endale üürikorter, mis jalge alt iga hetk kaduda võib. 


Beebi meie uues kodus


Surfasime selle kv läbi. Ega raha me üle 80 tuhande ei saaks, kui sedagi ning mis te arvate, et praegusel turul on lihtne sellise raha eest midagi leida? Õnneks me pole üldse luksuslikud - vaja vaid, et oleks enam-vähem soe tuba ja peller 😆. Mida eluks muud tahta tegelikult, on ju.

Esimene korter, mida me vaatama läksime, oli Tartust veidi väljas, aga koha peal selgusid vead, mida polnud piltidel - lagi on sisse kukkunud. 😵 Peale selle see oli ÜLENI ämblikuvõrke täis. Lapsele ka ei meeldinud. Me eos mõtlesime, et ostetav objekt võib ju remonti vajada, aga mitte sellist kapitaalset, et ostad neli seina, kus veel eladagi ei saa. See suurendab ju kolimiste arvu, mida tahaks väiksena hoida.

Mu isa kass meie uues kodus


Aeg jooksis, midagi nagu ei leia, tekkis juba hirm, et vaja see va üüripind leida. 🤮 Nagu nii suur tegevus nagu kolimine ja siis JÄLLE mitte oma elukoht?! Ei tundunud eriti ahvatlev. Käisime üht üüripinda vaatamas Annelinnas - see korter haises ja oli kallis ja hallitas ning ma olin juba teinud otsuse, et haisvat elupaika ma ei taha. Eks Edgar kartis, et üüripinda vaja ja otsis neid, mina ikkagi raiusin rusikat vastu rindu lüües, et kuradi üürikas ma elada ei jaksa - me pidime juba ammu ju omale oma elukoha ostma!

Olin sundinud oma abikaasat kv turult kõike leidma ja ise ühendust võtma (nii tekib ka tal assotsiatsioon) - nii ta viiski meid ühe sada aastat vana puumaja juurde. Maakler ka tuli ja läksime siis sisse.

Esiteks oli ülesviiv trepp viltu nagu Ahhaa keskuse viltune tuba. Ega see eriline probleem tegelikult pole. Jõudsime siis korterisse ja see oli päris ilus. Noh, see näiteks ei haisenud! 😆 Indikaator minu jaoks!

Väga kompaktselt sisustatud 34 ruutmeetrit. Meile isiklikult väga meeldis. Mu isa on ekspert ja andsin info talle edasi. Ma mõtlesin sel hetkel naerulsui, et see on meie uus kodu ja jalutasime selle juurest poodi, sest pidime telkimiseks süüa hankima. Olime koduta too hetk ja elasime seal, kuhu telgi püsti panime.

Kui poes olime, helistas mu isa ja sõimas meid tund aega lammasteks - selles puumajas külmuvat me kohe surnuks. Ja et see 120 aastat vana ja kõik muud miinused, mida ma ümber kirjutama ei hakka. Küsis siis, et kas tõesti midagi normaalset Tartus pole nagu. Pühkisin selleks hetkeks suu sellest korterist puhtaks.

Järgmiseks päevaks oli mu isa avastanud, et tegelikult tõesti midagi normaalset Tartus polegi. Ja et see ikka väga normaalne korter, mis siis, et trepp viltu nagu Ahhaa atraktsioon ning tuul koridoris läbi seina puhub. Need ju tegelikult väikesed mured meie jaoks. Toad ju suht ok.

Mu isa läks hoogu ning tegeles kogu selle korteri uurimisega. Rääkisid Edgariga mingitest puudest ja laudistest. Minu jaoks oli see juba selline jutt, et ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Kaua saab rääkida üht igavat teemat 😆 Küll saab puid osta siit ja siis tuleb vesi siit ja ahjuga on nii ja naa vms. 

Ostuprotsess ei ole kiire. Kõigepealt peab pank ütlema, kas saab laenu. Siis tuleb mingi hindaja, aga ka ju mitte kohe ja siis ootad seda hindamisakti. Siis juhtub vist veel midagi, mingi kindlustus vms. Igal juhul on mul meeles, et ma lootsin, et kooliks saab kolitud ja ega suurt muret ei tundnud, kõik tundus loomulik.

Räme on kolimine iseenesest selle otsese tegevusena. Korterite otsimine on tore, aga konkreetselt see, et sa asju kokku paned ühes korteris, on räme öök. Mul oli tunne, et see on nagu sünnitus - piinarikas ega taha lõppeda. Ma ei suutnud muud, kui istuda tugitoolis ja kujutada ette, et ma teen midagi ehk siis pigistada silmad kinni ja oodata, et see õudus läbi saaks. Lihtsalt asju nii palju ja ahastus tuleb peale.

Kolmekordse Tallinna-Tartu vahet sõitmisega (kaks neist järelhaagisega) saime asjad kõik toodud. Ometi! Ja seda sel hetkel, kui mul kool juba alanud oli.

Voodi olime esimesena paika pannud, nii et magada meil oli. Ja noh tunne oli kõik nii loomulik ja vahva. Ometi oma kodu! Asju viies vaatas ka naabri-Valve meid hoolega, nagu ta ka korteriga tutvumise esimesel päeval oli vaadanud. Turvaline! 😄

Igal juhul on protsess olnud tore tagantjärele (aga kolimist konkreetselt ma enam teha ei taha) ja see au läheb enamasti Edgarile, kes on nii asjalik olnud kogu aeg. Ta viitsib mingeid asju tassida, mingitest igavatest puudest ja ahjuküttest rääkida, mis on tõesti omaette teadus ning minu jaoks igavam kui arstiteadus. 🤭

Kui korteris sees olime, siis tahtsime ühte kohta oma riiuli panna ning seetõttu sealt nagid ära võtta, kuid mu esimene reaktsioon oli kohane üürikas elamisele, küsides, kas me tohime. Muidugi tohime! Ei tohi ainult põlema panna ega uputada.

Eks see korteriga tutvumine ja vigade väljatulek võtab ka veidi aega. Dušš ühendus lahti mingi hetk ja vesi lendas maha, aga õnneks saime korda ja eelmine omanik aitas, ta on väga tore! 🙏 Milline õnn! Muud pole probleemiks olnud.

Kirjeldan ka korterit - vist 120 aastat vana, puust, õhksoojuspump, ahi, põrand veits vajunud (selline pisiasi mind ei häiri), väga ILUS, ilus linoleum maas ühes toas, teises toas tavaline vana vineer vist (küsisin Edgarilt, ma ei tea). Ühes toas on dušš, kraanikauss, ahi, köök, elutuba. Teises toas me magamistuba. Carmen pisike magab diivanil. WC on veega ja selles viltuse trepiga külmas kohas, aga WC ruumis on radiaator, nii et ära ei külmu!

Eelmises paneelmaja korteris oli viga, et duši all olles võis järsku sulle 20 kraadi kuumem vesi peale lennata, kui keegi juhtus vetsus vett tõmbama, köögis kraani kasutama või pesumasin oma tööd tegema. Korduvalt kõrvetasin end ära. Enam meie nüüdses korteris seda ohtlikku piina pole. Samuti eelmises korteris sai sageli särtsu kraanikausist, sest seal kõrval oleval pliidil polnud maandust. See oli päris rõve ja ilmselgelt ohtlik. Oma praegusesse koju kolides oli mul tekkinud Pavlovi refleks - hirm kraanikausi juures. Õnneks siin ei saa sellist särtsu.

Carmenist rääkides, siis lapse taju on ka üks olulisimaid indikaatoreid. Carmen on õnnelik selle koha üle, algusest peale olnud. Saab aru, et meie kodu, enam mitte Mustamäe kodu.

Korteri pidime nagunii ostma! Ja ega meil ei olnud konkreetselt vahet, millisesse Eesti otsa see tuleb, vaid see vajadus sõltub ikkagi oma elust. Ja kui elu on tihedalt seotud ülikooliga, siis ülikoolilinna see elukoht hankida ka tuleb.

Igal juhul on meie unistus täitunud! Imeline kodu! Nii õnnelikud oleme!


















pühapäev, 4. september 2022

Minu Tinderiseiklused

 Mulle juhtus ette uudis, et Tinder Eestis tähistab kümnendat sünnipäeva. Tore on, minul on Tinderist keeld mingil põhjusel. Kõige tõenäolisem on põhjus, et Tinder arvas, et minu puhul on tegu catfishi, mitte reaalse persooniga.

Ma peibutamas


Esimesed korrad elus oli mul Tinder 2014-2015. Kuna ma ise ei ole kunagi otsinud, nautinud ega ka leidnud üheöösuhteid vastupidiselt nende meeste vihasele kuulujutule, kellele olen eitavalt vastanud, siis jah - selliseid seiklusi pole ma sealt leidnud.

Küll aga neil aastatel, kui seda äppi kasutasin, olin aus, andes teada, et otsin suhet või heal juhul tuttavat. Leidsingi ühe suhte ja siis panin ka Tinderi selleks korraks kinni.

Aga enne veel tegin sotsiaalseid eksperimente kogemata. Näiteks ühele kohtumisele kutsusin koos sõbrannaga mitu inimest korraga. See oli Pärnus. Olin oma sõbrannaga hotellis ning üks neist tüüpidest oli räme kleepekas, ronis meiega hotellini, kust ta välja visati. Ei aidanud jutt ega meiepoolne keeld. Teised tüübid aga olid sõbralikud ja meil oli tore jutustada.

Enamasti püüdsin ma suhtluse viia Tinderist reaalsesse maailma. Mitmed tahtsid suhelda ainult virtuaalselt, näiteks suurendada enda facebooki sõbralisti. Noup, üldiselt jäi ära. Väga mitmed Tinderis konkreetselt ei olnudki huvitatud muust kui vaid virtuaalsete tuttavate suurendamisest, unustades ära peamise mõtte tutvumisäpil. Seega kui esimeste päevade jooksul suheldes selgus, et inimene on huvitatud küll minust, aga kokku saada ei suuda, siis ma kuskil Facebookis sõbralisti teda ei pane. Ma ise ei võta inimesi arvudena sotsiaalmeedias, sama ei saa teha minuga.

Igaljuhul kui tolle suhte Tinderist leidsin, mõneks ajaks panin äpi kinni, kuni aastal vist 2018-19 tegin selle uuesti lahti. Korraks ka 2017.

Oi kus see oli hullemaks muutunud. Enamik inimesi tahtsid ainult "üht asja" või kaissu. Täitsa pekkis, kuidas nad solvusid, kui ma keeldusin. Küll oli pill lahti, küll oli häda, et "ma ütlesin ainult kaissu mitte seksi :S". Eks too aeg oligi see pigem selline juhusuhte äpp, mida minusugune naiivitar lootis kasutada jällegi kas suhte või õnnelikul juhul tutvuse/sõpruse leidmiseks. No aga kuidas sa oled sõber kellegagi, kes esimese lausena vihjab voodirõõmude soovile? Kirjutasin isegi profiilile, et olen demiseksuaal (mul puudub see nö tavapärane iha seksida, kui inimest ei tunne; mul tekib see kihk tavapärasest teisiti), aga palju oli oodata, et teised selle sõna tähendust mõistaks ning ega see asja ei muutnud - paljud ei lugenudki profiili.

Juhtus nii, et pidin end sel põhjusel sundima äppi kasutama. See oli sitaks nõme - avad äpi ja jälle mingid seksuaalse alatooniga jutud. Nii oli, et jäi ka mõni mõistlik vestlus pooleli, kuid kuna ma äppi mitu päeva ei avanud (no oma elu tahab ka elamist), siis äppi tagasi minnes olid kirjad: "sa ei vasta, sest sa polegi Helen!!!" Eee... Mul tekkiski küsimus, miks catfish järelikult too aeg niivõrd popp oli? 

Ja teate, need kuradi inimesed olid leidnud uue meetodi oma lolli virtuaalsuhtluse jätkamiseks: "ma usun, et sa oled Helen ainult siis, kui sa mulle Instagramis oma konto alt kirjutad!" Nokk kinni, saba lahti - ma ei taha ju mingitele veel suvalistele, kellega isegi tutvus arenenud pole, kirjutada; samal ajal kui ma keeldusin andes mõista, et ma ei viitsi mingit virtuaalmängu teha, vaid saame näost näkku kokku ja näed siis, et tegemist on minuga, siis oli noup! Kokku ka saada ei taha veendumaks, et tegemist ongi minuga. Miks nii suur hirm kokkusaamise ees?

Eks ma ikka astusin ämbrisse, kirjutades mõnele Instagramis, lootuses, et too inimene viitsib sotsiaalmeediast välja kolida, aga seda ei juhtunud. Nii et minu aeg ja vaev läks, midagi kasu polnud.

Jätkusid kirjad kahes stiilis: "sa ei ole Helen!!! Ma ei usu!!!" Ja "tahan seksi!!!". Ning kaasa ei aidanud mu üldisem tülpimus äppi kasutada, kuna kui paar päeva äpist puudusin, ju see toitis nende paranoiat, kuna selle ajaga olid uued vinguvad ebakindlust ning paranoiat täis kirjad tulnud: "miks sa ei vasta??!!! Sul on mõni parem mees?!!?! Ma ütlesin midagi valesti jah?!??"

Üks päev jälle äppi külastades olin ma hoopiski blokeeringu saanud. Põhjust ma ei tea, kuid väikest uurumistööd tehes siis tõenäoliselt mõni catfishi pelgusega oli mind raporteerinud. Leidus too aeg internetis artikleid, et tuntud inimestel pole nii lihtne äppi kasutada - saavad bloki, sest arvatakse, et tegu on catfishiga. 

Minu vaimusilmas nägin ma olukorda, kus džentelmenid viivad mind kohtingule - õpime üksteist tundma ning vaatame, kas edasine klapp on olemas, suhtlus sobib või ei. Sel põhjusel olin väga avatud kohtuma, kuid neid kohtumisi tuligi vaid paar (ja ma vaevu mäletan). Aga selline härrasmehelikkus minu ellu läbi Tinderi ei tulnud. Eks too aeg levis ka see misogüünia, näha oli seda meeste suhtumisest (ei taheta teha välja, ei avata uksi, ei kutsuta taksot koju viimiseks) ja kuna ma olen loomariigi mõttemaailmaga, et mees võiks mingitki initsiatiivi näidata just ilmselgel põhjusel, et mees naist vajab, naine tegelikult meest ei vaja, siis siukest olukorda ei leidunud. Teate, praegu see maailm jah areneb, inimesed püüavad oma kohta leida ja saada sellest sugudevahelisest erinevusest aru. Tegelikult on nii, et naine ja mees on võrdsed, aga neil on erinevused. Võrdsed on nad arukuse, oskuste, emotsioonide suhtes. Erinevus on konkreetselt see, mis välja toodud - naised saavad edukalt ilma meheta hakkama, mees aga naiseta ei saa. See on looduse poolt nii, luues soodsa pinna põhimõtteliselt elu jätkamiseks (igaühe enda valik loomulikult kas soovivad lapsi v ei pikas perspektiivis). Looduse poolt on see sel põhjusel nii tehtud, et laste saamine on kulukas energia mõttes - resurss jm. Mees peab naisele näitama, et tema on piisav ressursside allikas, et naine temaga kokku jääks. Nii lihtne see ongi ja mida varem inimesed seda mõistavad, seda kiiremini jõuame oma arengus järgmisesse etappi, tõsiselt. Jätan selle arenemistöö inimeste enda teha, ei ole ma ise piisavalt pädev feminismi (ehk sugude võrdsuse) ning headuse ja mõistlikkuse eest kõnelemaks. Kurb vaadata inimesi nii, kui on teada, et aru pähe võtmisel oleks kõik kaunim, aga it is what it is. Tähtis, et mu oma kodus oleks mõistlikkuse stsenaarium.

Minu Tinderiseiklused ongi sellega lõppenud. Kunagi leidsin õnnekombel suhte, edasi aga ei midagi.


Lõpetuseks vastake küsimustele:

Miks too aeg nii kõvasti catfishi kardeti?

Miks inimesed nii kangesti üht tegevust tahavad?










Esimene nädal oma mõnusal erialal! (Arstiõpe)

 Praeguseks on mu jaoks möödunud mõne päeva (ehk umbes nädala) asemel mitu nädalat. Eks elus on ikka nii, et kui tegevusi on väga palju, tundub ka korraga rohkem aega mööduvat, kuigi tegelikult läheb mööda näiteks ainult päev.



Teate, ma parem alustangi oma hirmudest. Mitmeid inimesi tuli ja ütles, et arstiks õppida on väga raske. Siiamaani ma kardan, et lendan oma unistuste erialalt välja. Kõik on äärmiselt põnev - kogu inimkeha, mida ma tahan üksipulgi tundma õppida, kogu patoloogia, mis inimkehas aset võib leida, kogu maailm, mida mulle arstiõpe annab - see on niivõrd võimas minu jaoks, et rohkem on kaalul. Ma tahan kõike teha hästi ja edukalt ja palju! Ma tahan kõike teada! Aga miski salajane asi on raske. Ja mis see raske on, seda ma veel oma isikliku kogemuse põhjal ei tea. 

Varem ülikoolis õppides oli mul isegi veidi valus näha teisi arstitudengeid, selline kibemagus tunne, et ma ise pole üks neist. Nüüd aga olen ja ma tunnen end kui kodus! 

Esmaspäeval oli aktus. Võib-olla ei tohiks nii otsekohene olla, aga biomeedikumi ees olev arstiteaduskonna (nüüdse meditsiiniteaduste) aktus oli esimene aktus mu elus, mis ei olnud igav ning kus mul oleks pisar jooksma hakanud. Tundsin, et täie hooga tahan õppima hakata!

Õnneks õpe kohe hakkaski. Anatoomia oma esimese olulisega - luustik. Kas teadsite, et igal luulisel osal on omakorda mitmed erinevad köbrukesed, sälgud, kinnituskohad, kanalid, mulgud, augud, sopistused jm, nii et näiteks kui õpin üht lihtsat õlavarreluud, siis seal on hunnikute kaupa erinevaid kohti, mida ma pean tundma? Nii see on. Muidugi on õppimine nauding - ma vaatan seda inimkeha ja imestan, milline võimas organism see on. Kui tubli, hoolas ja armas ning hakkan iseenda keha rohkem armastama. Samal ajal ma kardan tulevasi eksameid ja kontrolltöid, mida mul veel olnud pole! Ükskõik kui armas inimkeha mulle pole, siis äkki esineb tõenäosus, et mu aju kukub eksamil restarti tegema või miskit. Okok, püüan endaga koostööd teha.

Anatoomia on see peamine aine arstidel. See ajab mind naerma, nt kui õppejõud ütles, et selgroolülidel ei saa processus spinosus sissepoole olla, muidu hõõruks vastu organeid, siis noh, ma lihtsalt kujutan seda elavalt ette ja see ajab naerma. Ma tean, et mu kirjeldus ei ole just naermaajav, aga olles teemas sees, siis see on tollel hetkel lõbus. Ehk siis jah - huumor on arstiks õppimisel ja olemisel oluline. 

Muidugi ka muud õppeained, näiteks meditsiiniline keemia. Saime teada, mida me laboris tegema hakkame ja proovime üksteist mitte põlema panna (see mu huumor, eks). Keemiast ma ei pääse. Kogu aeg terve elu on see keemia mind taga ajanud. Keskkoolis ma seda selgeks ei saanud, sest too õpetamismeetod mulle ei sobinud, küll aga ülikoolis bioloogiat õppides oli keemiat nii et tapab, nii et midagi ma sellest tean ning võtsin ka koolikeemia õppeaine kunagi, nii et teoreetiliselt olen ma piisava oskusega, et keemiat keskkoolis ise õpetada. Küll aga nüüd tundub olevat, et räägime isegi neist elementidest, mis seal perioodilisustabelis veidi allpool on. Ma küll ei tea, aga radioloogias läheb seda vaja, nii et ootan! Loodan, et saan selgeks ka. Olgu, tegelikult ma tunnen ennast - ma saan kõik selgeks, mida ma uurin, AGA loodan, et mul on AEGA! Raskeks läheb arstiõpe tegelikult seetõttu, et õppimismaht on äärmiselt suur.

Siis on ka histoloogia meil - kudede ehitus. Seda olen ka kunagi läbinud, isegi õppejõud on sama. Kuigi ma olen suht kindel, et praegu läbime me seda põhjalikumalt, ometi ma mõtlen, kas äkki saab midagi varasematest õpingutest üle kanda. Juba esimene loeng oli kõik nii tuttav - olen ma ju just hiljuti igasugu histoloogilisi preparaate vihikusse joonistanud.

Bioloogia - sellest tean kõike. Meie esimene praktikum oli mikroskopeerimine. Olen seda teinud elus küll ja veel, igast asju läbi mikroskoobi vaadanud ja joonistanud. Panin esimeses praktikumis mitu erinevat juuksekarva osa preparaadile, joonistasin kõik üles ka, et lõbus oleks. Oligi lõbus! Või noh, mu jutu tuum siin on selles, et seda kõike ma juba teadsin ja ma seetõttu praktikumis tegin rohkem kui nõuti, kuna ma lihtsalt kasutasin võimalust.

Biofüüsika... Jällegi vaadates materjale olen ma selle läbi teinud, kaasa arvatud eriosa (kuigi see põnev). Kas teha uuesti?

Ladina keel meditsiinierialadele on mul ka läbitud juba varasemast.

Olgu, ma ei tahtnud arutada siin, mida ma varem läbinud olen, vaid paanitseda tulevase raskuse üle. Ma veel ikka ei tea, kuidas täpselt raskeks läheb, on see siis töömaht, aja vähesus või midagi muud - mul alles esimene nädal läbi, see oli põnev, ootan kooli iga päev, vabal ajal õpin kartes, et mu aju veab mind alt. Aga ma tunnen end koduselt ja hästi. Iga päev põhimõtteliselt on nauding. 

Lisaks ma kardan, et äkki läheb mul midagi segamini, unustades kodutööd ära teha. Kodutöid on meile juba palju jagatud, päris palju. Ja ma vist esimest korda elus teen kodutööd kohe pärast praxi ära! 😄 Mitte küll kõike ei jõua kohe teha, aga kibelen neid kodutöid tegema.

Enne mõnda praktikumi tuleb ära teha Moodles teste, tuleb lugeda läbi materjale. Ometi ma kardan, et nt äkki ma unustan? Oeh, ma ei tea, miks ma selline põdeja olen.

Kusjuures pärast kooli algust läks mu tervis paremaks. Asteenia (jõuetus) kadus ära (nagu see oli tõsine nauding, et ma jaksasin liikuda; loodan, et ära ei sõnu), unehäired kadusid ära. Mul oligi puudu aju stimulatsioonist. Olgem ausad - ma olen inimene, kes ei saa ilma uusi asju proovimata, ilma mõistust kasutamata. Ma vajan mõtlemist ja analüüsimist kui õhku. Seepärast jällegi arsti eriala sobib mulle - see on elukestev iseenda täiendamine, uusi avastusi tuleb pidevalt ning arst peab kõigega kursis olema, mõni varasem avastus lükatakse isegi ümber, mis on mulle igati nauding! Samuti arstina saan ometi rakendada oma empaatiat - ometi on empaatial ka muu kasulik väljund peale näitlemise. Et jah, näidelda meeldib mulle ka kusjuures seetõttu, et teist inimese kingadesse end panemine on minu jaoks huvitav, kellegi roll võtta ja tema tundeid tunda - eks see juhtub iseenesest iga päev, aga arstina on empaatiat tugevalt rakendada vaja.

Eks ma lõpetan ja püüan vähem muretseda ja naudin edasi!

Salve!

 









Susan Wiggs "Lindprii"

 Susan Wiggs on üks mu lemmikkirjanikest põhjusel, et ma tean, et ta romaanides ei ole hirmsaid asju (eriti, sest eks mingeid ikka ole) ning trigger warning ei pea peal olema, ma ju ikkagi hella hingega!





Äärmiselt huvitav on kokkusattumus (nagu isegi saatus, haha), et mulle satub alati just selline Susan Wiggsi romaan, mis minu enda eluga täpselt sel hetkel kokku käib!

Nii juhtus ka romaaniga "Lindprii"! Nagu ikka, ei lugenud ma raamatu sisu kohta ka tagakaanelt midagi, et jätta endale kõik raamatus juhtuv mõnusaks naudinguks.

Spoilerid!!!

Ma suht uhke enda üle, et suudan tegelaste motiivid juba esimesel silmapilgul läbi näha, sest seda mõnusam on, kui jutustuse progresseerudes tegelased osutuvadki selliseks nagu nad mulle tundusid. Ei olegi ainult nii, et hea näitleja filmis võtab oma mängitava karakteri energia, et sa tajud, millised on ta motiivid. Sama on ka raamatus!

Peategelane Leah Mundy on ARST! ♥️ Näete nüüd, kus siin minu eluga paralleel tuleb. Seega esineb ka raamatus huvitavaid arstipraksise kirjeldusi. Neid oleks võinud isegi veel olla, aga ma pole ka kõigi praktiliste tegevuste täpsuses kindel, küll kunagi õpin kõike.

Dr Mundy hoolimata oma tugevast empaatiast, arstimoraalist ja heasüdamlikkusest, on lõiganud end ära inimestega sügavamast suhtlusest. Mu psühholoog, kes kõigile pervasiivsuse diagnoosib, ütleks kohe, et dr Mundy on ka Asperger, milles ma ise sügavalt kahtlen. Iga introvertne ühiskonna tagurlikest normidest innovaatilisem isik ei ole kohe Asperger. Leah Mundy on nii pikalt olnud teaduses, tehes seetõttu suhtlemises kohati selliseid vigu, et on inimestega liialt otsekohene, sel viisil neid kogemata solvates (jaajaa, juba jälle tean, et mu psühholoog karjataks, et näe konkreetne Asperger!!).

Leah on sel põhjusel tundnud, et ta on autsaider, üksi, südame lukustanud. Ta saab inimestega hästi läbi, aga teeb "meeste tööd" (romaanis olev aeg on üleeelmise sajandi lõpp, mingi 1880 vms see oligi). Too aeg vaadati viltu, kui sa olid naine ja naise kohta liiga tark ja asjalik.

Leah hakkas arstiks, kuna ta isa, kes minu hinnangul oli halb isa, sundis teda sel põhjusel, et isa arvates Leah endale eluski normaalset rikast meest ei leiaks. Leah on tark, innovaatiline, arstiamet sobib talle valatult. Tema isa oli samuti arst, aga hoopistükkis šarlatan, kes inimesed sõltlaseks muutis raha saamise eesmärgil (krt see karakter meenutab mu psühholoogi). Loogiline, et mõnikord läksid inimesed sellise šarlatani peale närvi ja nii olid Leah ja ta isa mitmeid kordi kodu vahetanud kuni jäid paikseks Whidbey saarele. Raamatu autori lemmikpaik tõenäoliselt, ilus ka, selline eestimaine kliima ja loodus seal.

Leah ellu ilmub ühel päeval relvaga teda ähvardama lindprii Jackson Underhill. Tüüp viib ta oma lagunenud laeva peale relv oimukohal, kuna seal on tüübi abikaasa Carrie, kes voodis haigena lebab. Oh jumal, juba sellest hetkest hakkasin mina Carriet vihkama...

Olgu see Carrie nii ilus kui soovib ja nii väliselt särav kui soovib, aga miski temas hõõrus mulle tugevalt vastukarva. Ta tundus salalik ja ebameeldiv oma välise sõbraliku fassaadi all.


Järgnevad veelgi spoilerid!!!!

Carrie oli kolmandat kuud rase. Leah ravis Carrie terveks, kuid naine kaotas lapse. Mis isegi on hea, sest Carrie ei oleks eluski võimeline teise elusolendi eest hoolitsema. Siis sai Leah aru, et Carrie on narkomaan ning algas narkoravi. Jaah... Leah tegi oma patsiendile palju head. Jackson, see mees, hoolis oma nõmedast Carriest, kes juba alguses tundus Leahd mitte sallivat, kuigi ta seda välja ei näidanud.

Kui pärast narkootikumist võõrutamist Carrie korraks paranes, tuli ta imekombel Leahd tänama ning oma võõrutuskarjete ajal hüütud koledate sõnade pärast vabandama. Ma imestasin selle üle, kuna mulle tundus see kuri peen tüdruk liiga vastik selleks, et oma käitumist mõista, aga noh... Viisakusreeglid olid too aeg hinnas.

Nii kui ta paranenud oli, põgenes Carrie rikka mehega ja jättis oma kleepeka Jacksoni maha. Jackson ja Carrie polnudki tegelikult kaua koos olnud (mu meelest polnudki nad koos-koos olnud), neil oli olnud vaid ühine oluline minevik, mistõttu Jackson (orvuna) oli pähe võtnud, et tema missioon on Carriet kaitsta. Jacksonil ju traumad, mis ta selliseks muutsid.

Jacksonil ja dr Mundil oli kuidagi väga hea klapp suhtlemises - Leah tahtis inimesi aidata, kuid tegi seda mõnikord liiga järsult. Jackson päästis ta hädast mitmeid kordi, õpetades Leahle sellega ka seda, et kõik inimesed ei näe meditsiini, nad ei saa sellest arugi. Nad tahavad mingit teistmoodi hoolimist või mõtlevad ainult iseenda heaolule.

Näiteks üks lihunik oli müünud kogemata ussitanud liha, mille tõttu üks perekond kõhuussid sai. Leah pahandas lihunikuga kõigi linlaste ees, et lihas ON ussid sees. Lihunik aga, hoolides väga oma äri mitte põhja langemisest, tegi hoopis Leahd maha. Ilmus Jackson, kes ütles lihunikule, et võtku ise amps enda singist siis. Lihunik keeldus, olukord rahunes, kuid Jackson tegi Leahle selgeks, et lihunik kategooriliselt eitas oma solgitud singi olemasolu, kuna ta äri sõltus sellest. Leah nii suuremeelselt tundis suuri süümekaid, ja heastas kõik täielikult, isegi rohkem kui ta minu meelest pidanud oleks, kuna ta tegi nii palju tema heaks.

Carrie muide, see loll läks esialgu põlema selle mehe Adam Armstrongi laeva peal, kellega ta põgenes, sest va eit oli püromaan. 

Algul arvati, et Carrie sai ka surma. Siis olid kohad, kus keegi ütles, et Carrie oli nii õrna hingega ja ma mõtlesin, et mida pekki... See inimene polnud isegi hingega. Ainult manipulatiivne narkomaan, mõtlesin mina isiklikult.

Jackson ja dr Mundy tundsid üksteise suhtes tugevat külgetõmmet ja püüdsid oma suhet tagasi hoida, aga ega armastust varjata ei saa. Samal ajal ajas Jacksonit taga marssal, Carrie tuli tegi veel suurema pahanduse ja juhtus sekeldusi.

Jackson oli enda meelest küll rumal (tore, kui inimene teab oma vooruseid ning vigu), kuid tegelikult oli ta äärmiselt hea suhtleja, tegelikult isegi päris heasüdamlik ning näha oli ka empaatia inimeste vastu, hoolimine. Hoolimata oma äärmiselt kohutavast lapsepõlvest. Kui tema emast kirjutas, mõtlesin küll, et täitsa perse, kuidas sellised psühhopaadid eksisteerida saavad. Carrie mu meelest ajas Jacksoni pahale teele.

Siinkohal ma siis lõpetan lootuses, et lähete võtate endale ka selle "Lindprii", et koos edasi arutada!

Mõnus õhtune romaan, mida on hea rahulik lugeda, aeg-ajalt saab naerda ning õnnelikud kohad on seal need, mis enesetunnet parandavad. Soovitan!