Vahepeal juhtusin veel rase olles paar ilukirjanduslikku teost läbi lugema. Ja no tõesti ei saa raamatut arvustada kaante järgi, sest ühest teosest sain peaaegu trauma, ise rase olles. Miks trigger warningut peal polnud? "Temasugused inimesed" pseudonüümi Ellery Lloyd poolt kirjutatud (mingi kirjanikepaar) oli see šokeeriv teos.
Vaatasin peale vaadates, et raamat räägib mingisugusest instagrammerist. Põnev ju! Hakkasin lugema, ei läinud kaua, et mõista peategelase kohatist empaatiavõimetust ning nartsissismi, kuigi ta polnud ohtlik inimene. Tegemist oli naisega, kes otsustas agendi abiga saada suureks instakuulsuseks. Kuna emaduse nišš oli võtmata instas, siis seepärast ta sigis ja sai lapsed, et olla mamabare.
Jälgijatele ta valetas, et tal raske ja lapsed ei maga jms, et olla keegi, kellega samastuda. Tegelikult oli tal lastega vedanud. Kuulsusejanu oli tal suur ning nii käis ta kuskil saadetes jms.
Küll aga tekkis talle ahistaja, kuna ahistaja oli leidnud jumala x põhjuse, miks ta teda kasutada oma sadismi väljaelamiseks.
Kõlab huvitavalt eks. Oligi väga huvitav raamat, lausa nii huvitav, et seda ei saa käest panna, sest sa lihtsalt tahad lõpuni lugeda, et veenduda raamatus olevate laste heaolus!!! Raamatus on abordid, raseduse katkemised jms. Nii et trigger warning on nüüd siin olemas - ehk lihtsam lugeda, ei saa nii suurt traumat, kui ette teada. Peategelane Emmie on mu meelest hea ema, kuid nartsissistlik ning päris närvi ajas see, kuidas ta oma eksmehe "maha jättis". Lihtsalt jumala lambist leidis uue ja vanale "unustas" öelda, et nad pole enam koos - konkreetselt välja toodudki vast peategelase empaatiavõimetuse demonstreerimiseks.
Sellest raamatust saadud valusate haavade parandamiseks sattus mulle õnneks Susan Wiggsi kirjutatud "Majakavaht". Seal raamatus leiab end inimestest ja elust kibestumuse tõttu eraldanud majakavaht rannalt raseda kaunitari. Kuna mees tahab nii väga jätkata oma kibedat elustiili, näeb ta kurja vaeva, et rasedast kaunitarist lahti saada. Küll aga meelitavad teha naabrid ning arst tugevalt naise eest hoolitsema.
Naine aga on visa ning viitsib vaeva näha, et seda meest taluda. Paar korda muidugi ta kahtleb poindis toda meest aidata, aga miski sisetunne ning ka saatus toetavad teda.
Mees ise on suht vihane, vähemalt püüab olla, kuna arvab, et ta pole armastust väärt.
Ning rullub lahti veel, kuidas mõlemad on kaotanud oma lähedased ning kui erinevalt nad sellega toime tulevad - üks leiab, et õige oleks end karistada ning elust loobuda, teine leiab aga, et ta jätkab oma kaotatud lähedaste eest naeratamist. Pluss see, kes lapse sigitas, tahab ka oma põgenenud sugumära tagasi saada...
Raamat on nii mõnus, looduskaunite kohtadega, nauditav, imeline.
Raseduse lõpus lugedes oli see raamat rahustav, mõnus, lootustandev ning rõõmustav. Täpselt see, mida hormonaalne rase vajab!
Susan Wiggsi teos oli nii äge, et Edgar läks krahmas raamatukogust veel paar Susan Wiggsi romaani endale. Nii et kui mees juba fännas, siis soovitan!