Kaks nädalat pärast sünnitust - keha, meel ja beebi

Teise beebi puhul on üllatav, et paljugi sarnaneb eelmise beebiga. Kuigi eelmisest korrast olin äärmiselt palju ära unustanud, meenub uue beebiga eelmisest sarnases situatsioonis palju. Lisaks teadsin valmistuda paremini, nii et kes saavad esmakordselt emaks, neile on see kasulik postitus, sellest, mis saab pärast beebi sündi.

Esimesed nädalad

Üldiselt on oluline, et esimesed kuus nädalat oleks ema nii rahulik ja stressivaba kui vähegi võimalik. Teha minimaalselt, keskenduda endale. Põhjus selleks on beebi heaolu. Enne oleks soovitatav leida tugivõrgustik, kes päriselt teeb ette-taha nii palju kui võimalik. 

Ma ise olen seda siiani püüdnud harrastada. Esialgu oli küll tunne, et ma olen nii kasutu ja hakkasin koristama ja tõmblema. 😂 See on hormoonidest - tuleb end siiski mentaalselt stabiilsena hoida. Sotsiaalmeedia jätsin tahaplaanile ning keskendun enda eest hoolitsemisele - vabal ajal magamine ning mõnusad tegevused, näiteks võimaluse korral roolin sõidukit või vaatan "Vapraid ja ilusaid".

Hormoonid

Paljud ei tea, et kohe pärast sünnitust on adrenaliin laes - uni läinud, suur elevus sees, tahaks kõike teha, kõigile kuulutada ning magada on võimatu. Seega on raske magada "siis kui beebi magab päeval". Tavaliselt tuleb tohutu uni öösel, aga öösel on vaja beebit toita. Nii et tugiisik on vajalik - toob beebi sulle rinnale, et ise öösel koperdama ei peaks. Lisaks aitab ka enne sünnitust tugev väljapuhkamine. 

Kuna mul tulid veed varem ära, siis lihtsalt lasingi sõba silmale pärast vete tulekut.

Lisaks võib hormonaalne kõikumine tekitada äärmiselt negatiivseid tundeid, mis paisuvad eksponentsiaalselt magamatuse tõttu. Aitab jällegi tugev tugivõrgustik esimesed kuus nädalat! Maga, puhka, söö, jaluta ja leia aega endale (minu aeg nt 10 minutit Redditis, kui beebi tissi otsas on)! Mul mõni päev läheb mentaalselt räigelt lappama - kahetsen oma elu ja mida kõike veel. Aitab selle vastu see, kui annan juhendi oma kaaslasele, mis teha minuga, kui ma jälle sellesse masendusauku kukun. See on normaalne pärast sünnitust ning ennetustöö on kõige parem, tagajärjed on hiljem raskemad. No stress!

Imemisrefleks

Beebidel on imemisrefleks, kuid esimene ööpäev kulubki üksteise tundmaõppimiseks ka selles vallas, et beebi õpib õigesti sinu nibusid haarama. Esialgu ei saa ta rinda suhu, liigutab peaga eemale, ja see on frustreeriv - vb mõnel tekib mõte, et äkki on lihtsam kuidagi muud moodi toita. Tegelikult saab ta peagi rinna haaramise tänu su järjepidevale suunamisele selgeks. Ei saa haaratud - aitad uuesti sada korda järjest ning lõpuks on mõlemal täiesti selge.

Ma juba teadsin, et mu paremat rinda beebid esialgu nii kergesti ei taha, seega ma nimme ei jätnud järgi kuni mõlemal selge. Nüüd paneb rinnad lupsti suhu.

Imetamise sagedus

Olen märganud, et levib jutt, et beebid söövad sünnist saati nagu kellavärk iga kolme tunni tagant. Tegelikult mida väiksem on beebi, seda tihemini ta sööb, näiteks iga poole tunni või iga tunni tagant päeval, lisaks esinevad ka pikemad pausid, näiteks öösel, kui beebi võib viis tundi magada ilma söömata. Ta korvab selle söömise hiljem päevasel ajal. Beebidel, nagu teistel elusorganismidel, on tsirkadiaanrütm - öösel magatakse, päeval ollakse rohkem ärkvel. Kuigi tõesti - mõnel beebil võib olla öö ning päev vahetuses. Mida suuremaks beebi kasvab, seda suuremaks lähevad söögivahed, kuni ta sööbki iga kolme tunni tagant. See juhtub graduaalselt. Ei tasu muretseda, kui esialgu ta ainult tissi otsas rippuvat tundubki. Lihtsalt vahepeal anna beebi oma tugiisikule - söö, käi vetsus, pese ja kasi end.

Seni mõlemal mu lapsel on üllatavalt märgatav olnud see, et neil endal on kindel uneaeg ning öösel magatakse pikemalt juba sünnist saati. Haiglas öeldakse, et beebit tuleb äratada ning iga kolme tunni tagant toita. Ma näen sellel mõtet siis, kui esineb oht, et piima pole või beebi kaotab ohtlikult palju oma massi.

Lisaks annavad mulle imetamisaegadest märku rinnad ise - hakkavad piima eritama söögiaegadel. Lisaks on mul ka ajataju, millal beebi tahab tissi. Usaldan ennast ja oma last - nii on kõige lihtsam.

Nibud

Esialgu esimese lapsega võivad nibud pideva vaakumi tulemusena lõhki ja veriseks minna ning imetamine on sigavalus. Esimese lapsega lihtsalt kannatasin ära - pärast paari nädalat nibud harjuvad ja imetamisest vabal ajal panen tervendavaid kreeme. Teise lapsega ei juhtunud midagi. Ei läinudki bepantheni vaja. 

Piimapais

Esimesed paar-kolm päeva pärast sünnitust on rindades ternespiim ning edasi tekib pärispiim ning mõnel inimesel esineb piimapais reaalse piima tekkel. Mul teise lapsega piimapaisu polnud. Aitab imetamine, kompress ja paljud panevad kapsa rinna peale. Ternespiimaga anda mõlemat rinda, päris piimaga ühte rinda - vajadusel pakkuda teist.

Ma nüüd teen nii, et päeval annan üht rinda ja teisest samal ajal pumpan. 😁Seda pumbatud piima kasuta Coliefi manustamiseks.

Gaasid ja koolikud

Tihti kasutatakse neid sõnu sünonüümidena olenevalt allikast. Eks mõlematel ole samad sümptomid - tita punnitab, tõmbab kõhtu kõvaks, püüab puuksu lasta, kakada ja nutab.

Arstid väidavad, et esimesel elunädalal gaase pole. Mu mõlemal lapsel on olnud sünnist saati gaasid. Lily üks öö oli sünnitusmajas tunde nuttes ärkvel ning päästis teda mekooniumi väljumine lõpuks. Lisaks aitas simetikoon (aine, mis gaasimulle väiksemaks teeb, et neid oleks lihtsam väljutada, nt Cuplaton).

Me kasutame nüüd ka Coliefi, mis sisaldab laktaasensüümi - beebidel on ajutine laktoositalumatus, mille tõttu tekivad gaasid. See ravim aitab seedida laktoosi, mida ta ema rinnapiimast saab. Võimalus on ka ise mitte laktoosi tarbida, aga mõju tekkeks läheb nädal. Lihtsam on beebit kohe aidata. Väljapumbatud 5 ml soojale piimale lisame neli tilka laktaasensüümi sisaldavat ravimit ning anname süstlaga beebile enne söötmist mõni kord päevas. Enne seda olidki beebil koolikud - õhtuti nuttis mitu tundi järjest, oli lõpuks üleväsinud.

Ema toitumise seos beebi gaasidega

Ma ei usu sellist asja, et ema toitumine tekitaks beebil gaase, eriti see imelik jutt, et gaasilised joogid tekitavad beebil gaase. Ema maos ja soolestikus olev gaas ei satu mitte kuidagi rinnapiima. Joogi sees olev süsihappegaas ei lähe imekombel ema maost rinnapiima sisse mitte kuidagi. Ema krooksub ja puuksutab välja need gaasid.

See, kui mõni toit tekitab gaase - no siis oleks ju teatud kulinaariaga maades kõikidel beebidel gaasid ju. Pealegi imetamise ajal on endal vaja just korralikult vitamiine toidust saada ning imetamine kulutab suurel hulgal kilokaloreid, seega ainult vee ja leiva peal elamine oleks ülim rumalus - ka beebil jääb nii toitainetest puudu ning gaasid on ikkagi.

Selleks, et märgata, kas mõni toiduaine tekitab gaase beebil, läheb mitu päeva aega ning ühe toidu sees võib olla hunnikute kaupa erinevaid aineid, millest milline tahes võib tekitada gaase. Näiteks saia sees on nisujahu, gluteen, suhkur, mõni E-aine, või, margariin, õli. No jumala eest, ei tea ju, milline sealt gaase tekitab. Ainus kõige selgem seos on teaduslikult tõestatud beebide ajutine laktoositalumatus. Pealegi kui toit tekitaks gaase beebile, oleks looduse poolt juba loodud ema isutus teatud toiduainete järele imetamisperioodil.

Kindel on aga see, et ema toit rinnapiima läheb, seepärast olen ma proovinud juua rohkem kõhtu rahustavat teed - fennel - ja tahaks loota, et see mõjub. Ükskord Carmeni puhul jõin korra Coca-Colat (mulle toodi) ja siis Carmenil tuli koolakrooks.

Sinu keha - genitaalid

Igaks juhuks mainin siin ära, et mitte kuidagi ei muuda sünnitamine tuppe "lõdvemaks" või mis iganes. Nagu noku, nii on loodud ka sünnitusteed avanema ning kitsenema. Sünnitusel tekkivad rebendid on tavalised ning nende vastu aitab tupe masseerimine sünnituse ajal, mis aitab ka kehal lõdvestuda. Üldiselt seda saab tugiisik aidata, aga mul pole kummalgi sünnitusel sellise asja jaoks kahjuks aega olnud, sest olen jumala viimasel hetkel sünnitustuppa pääsenud. Seega olen saanud rebendid. Need õmmeldakse kinni, niidid sulavad paari nädalaga. Jama on see, et mõnda aega ei või istuda. Btw, rebendite vastu aitab ka rasedusaegne lahklihamassaaž.

Kui oled saanud antibiootikume, võib kergesti tekkida tugev tupeseen, mida arstid võivad segi ajada lihtsalt sünnitusjärgse kuiva tupega ja nii jääb see kuudeks diagnoosimata, nagu mul juhtus pärast esimese lapse sündi. Selleks lihtsalt - probiootikumid!

Soovitatakse ka Kegeli harjutusi teha, aga lugesin, et alles 24-48 h pärast sünnitust. Oih, ma tegin kohe.

Vereeritus

Pärast sündi tuleb verd emakast mõnda aega, paar nädalat. Paksud sidemed haiglasse kaasa ning koju varuda ka.

Hemorroidid

Punnitamine ning raseduse surve võivad tekitada hemorroide. Duphalac pehmendab kakamassi. Võtsin seda raseduse lõpus ning nüüd olin sunnitud uuesti võtma hakkama, sest hemorroidid teevad haiget. Lisaks esimene kaka emal tuleb paar-kolm päeva pärast sünnitust - sünnituse ajal läheb kõht lahti spetsiaalselt soolte puhastamiseks.

Emakas

Emakas valutab pärast sünnitust oksütotsiini toimel imetamise ajal - valud on tuhudelaadsed. Kuid mingi kummaline valu külastas mind pärast teist sünnitust. Pärast teist sünnitust oli äärmiselt imelik tunne nagu mu emakas oleks tugevalt peksa saanud. Ma ei saanud sirgelt käia, emakas hõõgus pidevalt nagu lambipirn mul kõhus. Valud olid äärmiselt tugevad kogu aeg, ning need polnud ainult imetamisaegsed kokkutõmbevalud. Kui kurtsin ämmaemandatele, ütlesid nad, et emakas tõmbubki imetamise ajal kokku. Kurtsin uuesti, et tean! aga emakas valutab KOGU AEG ja on tulikuum! Siis sain ibumetiini ja kannatasin hambad ristis selle tulitava valu ära - paari päeva pärast sai see läbi ning sain hakata jälle sirge seljaga käima.

Pärast esimest sünnitust oli mul ainult see tavaline emaka kokkutõmbevalu imetamise ajal. See on normaalne. Lihtsalt hingata neid üle nagu tuhusidki :') 

Ajutöö

Raseduse ajal ning imetamise ajal ei ole aju enam sama, mis oma täisvõimsuse peal. Tekivad keskendumishäired, mis sarnanevad aktiivsus- ja tähelepanuhäirega. Ununeb kõik, tegevusi teed korraga ja unustad, mida tegema tulid, kuhu helistama pidid jne. Mul pärast esimese lapse sündi oli hirm, et äkki jäängi nii lolliks. Õnneks mitte - see on mööduv! Kuid tasub kontrollida kindlasti oma vitamiine, kuna liigne ajutöö häiritus võib viidata sügavamale probleemile, mis on kahjulik beebile, kuna beebi ei saa seetõttu läbi ema organismi vajalikke aineid kätte. Eelmise raseduse ajal esines mul vitamiinipuudus, mis mõjuski beebile kahjulikult. Tuleb iseend tunda - millise vitamiini vaegus endal sageli tekkida tahab, seda tuleb kontrollida! Mul on selleks D, B12 ja raud. 

Keha

Issand jumal kui kerge mul on olla! Ma nagu lendaks! Raseduse lõpus oli mul pidev pomm kaasas, nii et sünnitusmajja jäi 10 kg maha! Kõndida saan nüüd kiiresti, pulss ei ole ka öö läbi 80 peal :D Stress pole ka pidevalt laes, kõrvetised on läinud ja elu on lill! Ma mahun liikuma ja ma jaksan liikuda!

Seni on meil Lilyga hästi läinud! Gaasid ja koolikud esinesid - õnneks Cuplaton ja Colief aitasid. Beebi saab tänu sellele normaalselt magada. Esimese beebiga antibiootikumide tõttu oli tal kõht mitu nädalat lahti, kaka lakkamatult voolas, ja seega ka tugev mähkmelööve. Nüüd teadsin seda ennetada probiootikumidega. Võtsin neid ka enne sünnitust, sest mul oli karvane tunne, et satun jälle eelsünniosakonda penitsilliini alla ning selleks puhuks ON VAJA probiootikume, muidu lõpetad tupeseenega ning beebi soolestikus aina kaka lippab.

Kusjuures minu nägemist mööda jagunevad inimesed beebiinimesteks ning mittebeebiinimesteks. Mina olen pigem suuremate laste fänn, kuna neid saab suunata ja õpetada. Beebidega on mu meelest raske - ma suht muud ei oska, kui tiss suhu, haha. Mu abikaasa seevastu on täielik beebiinimene ja aina kussutab ja mässutab ja sossutab (midagi sellist, ma ei tea beebikeelt). Ma olen väga rahul, sest mulle sobib olla amm :D okok, olen ema ka ikka. Küll on hea, et Edgaril piima pole, muidu annaks rinda ka veel minu eest ja ma ei saakski beebiga olla, haha :D Rinnaandmine on üks äärmiselt nauditav ja rõõmus tegevus! Seepärast ma juba alguses otsustasingi, et ei eelista välja pumbatud piima lasta anda, vaid võin kasvõi tunde elus lutt olla beebile, nii ööl kui päeval. Isegi kui öösel on see raske ja krampis asendis pead magama, sest beebi tahab tiss kaisus tududa. Ometi on see nii rahulduspakkuv ja rõõmutoov. Pealegi raskel ajal ütlen endale, et this too shall pass. 

Sünnitus 🥰 Teine beebi!

 

PILTIDE, TEKSTI, INFO JM REPODUTSEERIMINE JA MEEDIAS JAGAMINE KEELATUD! Autoritasu selle teksti/info/piltide/reprodutseerimise/jagamise eest 10 000€. Lihtsalt ära jaga.

Nonii, minu sünnitustegevus on täielikult nö õpikuväline - ei tea, kellel veel sel viisil sünnitus kulgeda võib, sest arstid ka hästi ei usu. Millega tegu? Mis te spekuleerite?

Enne haiglast kojuminekut viimane söötmine

Mul hakkas limakork eralduma kodus mitme päeva jooksul, mille üle oli mul hea meel. 28.03 esmaspäeva hommikul rasedusnädalal 41+1 ärkasin kl 7:30 sünnitusvalu peale, mis oli selgelt eristatav tavalistest niisama valudest. Ja valu peale ärgates puhkesid looteveed. Ütlesin Edgarile, et kuule, veed tulid, too rätik. Ta oli megaunine ja ulatas mulle rätiku, kuigi tahtsin, et ta selle tagumiku alla topiks 😆. Igal juhul siis lamasin voodis ja kavatsesin hakata oma tuhusid üles märkima. Edgar viis Carmeni lasteaeda ära see aeg, et noh - ehk jõuab tagasi enne beebit.

Kuid minu õnnetuseks tuhud krt peatusid. Mõtlesin, et noh, nüüd siis ometi tean, mis asjad on need kurikuulsad libatuhud, millest kõik räägivad. Ju need olidki, mul polnud selliseid varem olnud. On olnud tugevad menstruatsioonivalud raseduse ajal ja braxton hicks kokkutõmbed, aga need hommikused "tuhud" konkreetselt eristusid neist valudest. Jama. Sõin kõhu täis ja magasin veel. Edgar segas mind mingi juraga, et pidin tema mingid arved ära maksma keset sünnitust, nii et ma ärritusin. Mõtlesin, et see vete äratulek ongi vist mu keha viis anda mulle puhkeaega enne sünnitust. Kaheteist ja kolme ajal päeval tuli veel lootevett ja ma aina ootasin seda kauaoodatud regulaarset sünnitustegevust.

Siis kui veed ära tulid hommikul 🤣 rätikud all ja puha. Kui pilt häirib, andke teada.

Rsk, päeva jooksul tuli mitu konkreetset tuhulaadset valu, aga ikka veel sünnitustegevus ei hakanud. Rääkisin oma doulaga ja mõtlesin, et kui järgmise päeva hommikuks (24 h vete puhkemisest möödas) pole alanud sünnitustegevus, pean haiglasse minema, et antibiootikumi veeni saada põletiku ennetamiseks. Mis minu jaoks tähendab seda kardetud eelsünniosakonda (kes ei mäleta, siis mu eelmine sünnitus toimus ITK eelsünniosakonnas, kus järelvalveta koridoris nukralt tuhutasin ja mitte keegi minust välja ei teinud - vaid nähvati aeg-ajalt a la "kui kunagi päriselt sünnitama hakkad". Viimasel hetkel sain sünnitustuppa.). 😬

Njaa, jäin magama lootuses ärgata sünnituse peale. Öösel olid jälle need "tuhud" küll, aga kui iseenesest hommikul 7 ajal ärkasin, siis regulaarseid valusid, mis inimese otse armastatud sünnitustuppa saadavad, polnud. Kukkusin märatsema ja pillima pettumusest 🙄 väga häbi! Edgar hakkas mind haigla poole viima ja kukkusin autos hüsteeriliselt nutma eelsünniosakonna hirmu ees. Väga täiskasvanulik! Nojah, tundub et eelmine sünnituskogemus, kui olin ignoreerituna eelsünniosakonnas, mõjutas sisimas mind PALJU rohkem kui tunnistada endale olin suutnud. Teadsin, et lähen nüüd küll Pelku, mitte ITKsse, et vähegi hirmust jagu saada.

Pelgu ämmaemand vaatas mind läbi - ainult 3,5 cm avatust, aga emakakael ilus, ja kavatses vaadata KTG all, kas esinevad õpiku järgi regulaarsed tuhud. Lisaks lootevees väga väike osa oli roheline tema hinnangul ka, aga õnneks sellest midagi hullu polnud 🙏. Igatahes läksin KTG alla, Edgar kõrval ja ma teadsin, et neid õpikule vastavaid regulaarseid tuhusid ma endast välja ei pigista. Mul olid paar valusat tuhu ktg all, nii et masin läks ka üle 70, aga need polnud sobivalt regulaarsed, seega kirjutati mind sisse kardetud eelsünniosakonda. Õnneks väga sõbralikult! Kuigi juba nende tuhude ajal ma reaalselt hakkasin epiduraalist unistama. Edgarile seletati nii ilusti ära, et ta saab tagasi niipea kui mul algab sünnitustegevus ja väga sõbralikult suhtuti! Suhtumine on mulle NII oluline ja see oli ülihea!

Kardetud Pelgulinna eelsünniosakond erines eelmisest nagu öö päevast! Absoluutselt KÕIK olid nii sõbralikud, nii hoolivad, nii seletavad ja kohal! Ei mingit ignoreerimist, ei mingit nähvamist! Arst rääkis minuga põhjalikult, uuris emakakaela põhjalikult ja soovitas sünnitust esilekutsuvat tabletti/puru. Mulle nii meeldis nii vahetu ja põhjalik seletus. Hirm oli küll sünnituse esilekutsumise ees, aga otsustasin ravimi kasuks pärast doulaga rääkimist samal ajal kui mult eemaldati kirssangioomi lõikusest pärit niidid. Jõin joogi ära ja siis hakkasin ootama, et need ebaregulaarsed tuhud oleks ometi regulaarsed.

Sittagi tuhud regulaarsed olid. Sain ka penitsilliini, käisin peldikus oksel ja mõtlesin, kas hakata tuhusid telefoniga mõõtma - eelmine kord tegin seda eelsünniosakonnas, aga sellel polnud too aeg mitte mingit pointi, sest mitte kedagi ei huvitanud. Seekord aga sõbralikud ämmaemandad lausa palusid, et ma äpiga tuhusid mõõdaks! 🥺 Nii armas! Nad olid nii hoolivad! Hakkasin mõõtma tuhusid ja noh, mingit regulaarsust seal polnud. Olid lihtsalt valusad nagu ikka, pidin üle hingama, ettepoole kummardama. Võtsin seda võimalusena õppida tuhusid taluma. Avastasin, et kui kummardan ettepoole ja hingan kõhu punni (umbes 4 sek sisse ja 6-8 sek välja), on see valu palju talutavam. 

Nii ma siis käisin ringi oma ebaregulaarsete tuhudega. Ämmaemandad lausa vaatasid minu telefoniga mõõdetud tuhusid! 😱 Nii äge! Nad tegid mulle KTG ka mu voodis. Voodi oli mugav, mitte nagu mingi see kõva kušett, jumal tänatud, nii et oli kergem seal neid valusid üle elada. Eelmine kord eelsünniosakonnas tehti mulle KTG hullult ebamugava kušeti peal, kus oli nii nii halb, valud äärmiselt tugevad, aga äärmiselt harva ning mind ei usutud, kui ütlesin, et lamades lähevadki need harvaks, sest mul on halb olla ju! 

Kõik mõõdetud tuhud panin siia (mõni jäi äppi panemata, kui tuli nt arsti ees tuhu). Kui hakkasin sünnitustoa poole kõndima, enam ei viitsinud üldse mõõta.

Nüüd siis tegin oma valudevastast hingamist KTG all. Nagu ikka - polnud ka masina alusel need tuhud regulaarsed. Kuigi iga tuhu ajal unistasin epiduraalist.

4 h alates eelmise esilekutsuva joogi joomisest oli plaan anda mulle uus jook. Mul oli aga sisetunne, et mu keha never ei taha sünnitama hakata ega emakakael avanema, kui ma olen eelsünniosakonnas. See oli nõiaring - eelsünniosakonnast sünnitustuppa ma ei pääse, kui tuhud pole regulaarsed, aga tuhud ei muutugi regulaarseks ning emakakael ei tahagi avaneda, kui ma pole sünnitustoas. 🤷‍♀️ Pealegi mul oli äärmiselt lihtne ise kontrollida, millal tuhu tuleb - kõnnin suunaga ettepoole, saan tuhu. Kui aga lösakil diivanil olen, pole mingi 8-10 min tuhusid. Ja vahel võib tulla minituhu. Olin laisk, väsinud ja pettunud, nii et ma lösutasin diivanil. Oleks jah võinud tuhusid endal kõndides esile kutsuda, aga ausalt öeldes ma teadsin, et sellel pole mingit pointi, kuna KTG all tuleb ikkagi pikali olla ja pikali olles on jumala suvade vahedega tuhud, mida nimetatakse ebaregulaarseteks ja mis sind sünnitustuppa anyway ei saada.

Enne uue joogi joomist pidi arst mu avatust kontrollima. Selle aja jooksul oli mulle tehtud kaks KTGd. Lootsin, et arsti vaatamise all oleks mul vähemalt 5 cm avatust, mis mind saadab sünnitustuppa.

 Arst katsus mind pukil ja ütles, et ootame kui uus tuhu tuleb. Rääkisin talle, et selili jalad pukil mul tuhusid ei tule, see on puhkeasend 😀 ka eelmine sünnitus oli nii. Seepeale arst soovitas kõndida, et tuhu tuleks. Tegin seda ja kohe tuli tuhu. Arst katsus ja ütles, et ilus emakael ja tuhu ajal 5 cm. Ütles, et võiks teoorias minna sünnitustuppa, aga kui seal midagi ei juhtu, antakse oksütotsiini. Olin kõigega nõus, peaasi, et saaks sinna!!! Siis ta ütles, et väga hea, uurib, kas sünnitustuba on vaba ja võin mehe kutsuda. Oh yeah! Selle peale läksin juubeldades oma lõunasööki välja oksendama ja puhkasin diivanil, sest kõndides tulid nii tobedad valusad tuhud. Ju ka avatuse katsumine aitas kaasa oksele! Ideaalne!

Üks ämmaemand tuli minuga rääkima ja ütles, et nii tore võib olla, kui minu viisil valudeta sünnitada saab. Ma ütlesin, et mul on tegelikult valus 😀 ta ütles, et ta andis küll oma olukorrast kõva häälega teada. Nii et jah - teistkordne sünnituskogemus kinnitab, et inimestele tundub, et mul pole üldse valus, haha. Ma reaalselt ei tea, kuidas selgeks teha, et ma lihtsalt hingan üle valud ainult seepärast, et need on piisavalt valusad, ma ei saagi teisiti.

Nii, tuldi mind sünnitustuppa viima. Võeti mu kotid ja pidin jala minema - haha, enne liftist väljumist tekkis tuhu, aga nii kenasti hooldaja ootas. 🥺 Jõudsin sünnitustuppa umbes pool neli ja unistasin, et Edgar sinna jõuaks. Hooldaja juhendas mind tooli istuma, mis mulle sobis, kuna saab tuhudest puhata ju istudes. Nii et tegin toolil istudes väikese pausi tuhudest jälle ja uurisin tuba. Seal oli vann! Sinna tahtsin! Seal oli mingi väike helisüsteem - lahe! Dušši polnud eraldi, aga wc oli - jahedat dušši oleks hullult tahtnud. 

Selfi sünnitustoas toolil puhates enne ämmaemanda ja Edgari jõudmist

Igatahes pärast väikest puhkamist otsustasin, et võiks selle sünnitusega ühele poole saada ja käivitan tuhud püsti tõustes. Räme palav oli - tuhude ajal üldse hakkaski mul higi voolama. Kummardasin seal voodile toetudes oma paari iseenda poolt esile kutsutud tuhu. Oleks tahtnud ka seda kanderaami nurgast välja kiskuda palli alt, aga ei hakanud seal üksi laamendama.

Kui olin öösärgi poole keha peale tõstnud ja kummardasin voodile toetudes tuhu üle elades, ilmus mu sünnitustoa ämmaemand Edgariga ja küsis, kas see on sinu naine - et hästi näha pole, olin seljaga ukse poole. Edgar tundis mu ikka ära ja sisse nad tulid. Edgar hakkas mu selga hõõruma, mis mulle väga meeldis.

Ämmaemand vaatas mind ja siis taipasin, et vb ta ootab, kui mul tuhu möödub, kuigi mul polnud tuhu, siis viisakalt ütlesin, et ta võib rääkida ikka, sest mul pole tuhu. Ämmaemand tutvustas ennast ja ütles, et paneb KTG. Rääkisin, et selili ma selle KTG alla kindlasti minna ei taha. Lisaks küsis ta ka mu eelmise sünnituskogemuse kohta ning rääkisin, kuidas presse ei tundnud, sest olin selili ja tirisin ise jalgu vastu oma kõhtu, mis mulle üldse ei sobinud. Ämmaemand sai mulle KTG ümber ja ma olin palunud Edgaril selle käimisraami tuua. Toetasin sinna ja tuhu tuli ja nägin masinalt ka, et see on 100. Vingusin, et millal see ometi läbi saab! See oli mingi igikestev tuhu! Kui mulle tundus, et see võiks lõppeda, vaatasin masinat ja see näitas ikka 100! Edgar hakkas mind külmade lappidega nühkima mu palve peale, mis mulle väga meeldis. Vahepeal olin jõudnud talle käratada, et ta mind tulikuuma käega ei katsuks, sest toas oli niigi palav. Hädaldasin selle tuhu pika kestuse üle. Kui see läbi sai, ütlesin, et mul pissihäda. Läksin potile, kus tuli uus tuhu ja ma hakkasin jälle oma abistajatele vinguma, et nii ebamugav on olla! Et kas saaks lahti sellest! Ma ei ole enam kindel, kas ma seda ka ütlesin, et võtke see välja, aga nii ma mõtlesin. 🤣 Ämmaemand küsis, kas mingi surve on allpool, aga ma ei saanud midagi aru, terve emakas oli valus.

Ise ma mõtlesin, et ma nii saamatu! Mul pole avatust ollagi ja juba tunne, et jätaks selle kõik pooleli!

Ämmaemand oli päris kogenud ja sai aru, et kui naine vingub, et nüüd ta küll enam ei jaksa, on vist kohe kõik läbi hoopis. Ta pakkus mulle minna käpuli, mis tundus tõesti väga ahvatlev! Mulle pandi kotid voodisse ja läksin neile käpuli ja ämmaemand küsis, kas võib mu avatust kontrollida. Mulle avatuse kontrollimisel saadud teave alati meeldib, seepärast lubasin. Ta ütles, et pea on väga all juba. Ma ei suutnud seda uskuda! Nii et 10 cm on käes, küsisin. Oligi! Wtf? Ma ALLES saabusin ju sünnitustuppa. Igal juhul oligi uskumatul kombel käes presside aeg. Jep, miski mul jalge vahel oli, mille oleks tahtnud välja punnitada. Ämmaemand ilusti õpetas, et tehku ma julgelt madalat häält. See teave aitas mind, sest ma loll ei taha kedagi tavaliselt lärmiga segada. Õnneks olin kakades harjutanud ja õnnekombel tundsin ka tuhusid, nii et teadsin, et mida rohkem ma punnitan, seda kiiremini see piin läbi saab. Edgar terve aeg hõõrus mu selga külma veega lappidega, mis oli megalt abiks.

Ämmaemand nii hästi ütles, et ma reite osa lõdvestaks ja mu suureks õnneks ei juhendanud ta, millal või kui kaua punnitada, vaid tegingi seda iseenda sisetunde järgi! (Eelmine sünnitus olin ju selili ja mul polnud presse ja mind juhendati ja sp pressisin silmad, näo ja õlad seestpoolt veriseks). Issand nii hea oli, punnitasin kõva möirgega nagu suurt junni. Ämmaemand ilusti veel palus mingi aeg oodata, seletades, et lihtsam on pressida tuhu ajal ja et pressitunne on lihtsalt seepärast, et seal on surve ja andis juhised, mis häält ootamise ajal teha. Edgar andis mulle ka vahepeal juua. Ämmaemanda kiitused aitasid kaasa ja ma lihtsalt pressisingi beebi välja, kes kohe kisama hakkas. Edgar veel ütles hiljem, et beebi nuttis juba siis, kui varbad veel sees olid. 🤣🥰 Ma olin wtf - olin kõvasti hullemaks valmis ja järsku ongi kõik läbi?! Et see polnudki nii hull?! Vaatasin alla, et sugu kindlaks teha - ja lamaski seal tüdruk ❤️

Sain siis beebi rinnale ❤️ ja olin reaalselt et misasja?! Kell oli 16:13 ja sünnitustuppa olin alles saanud! Nii et kuidas mul läks 5 cm pealt täisavatuse peale nii kähku? Mul pole muud seletust, kui et reaalselt minu hirm hoidis mu keha tagasi sünnitamast kohas, kus mulle ei sobi. Tahtsin ju järelvalvet, Edgarit ja tuge, mis aitas mul avaneda. Kindlasti aitas ka avatuse kontroll kaasa.

Ämmaemand lasi meil veel pulseerivat nabanööri katsuda, mis oli nii äge kogemus! Mul tekkis esimese astme rebend eelmise armi kohale. Uuriti mind põhjalikult ja lasti meil sünnitustoas pikalt olla. Ämmaemand küsis, kas sobib oksütotsiini- ning K-vitamiini süst (sobis). Sain süüa ka! Kusjuures mulle pandi insuliiniresistentsuse tõttu dieet (suhkruvaba), mis mulle kohe väga sobis! Mulle ei meeldigi suhkur liigselt. 🥰 Tegelikult oli meil plaan sünnitust filmida, aga kahjuks ei jõudnud, nii et ma ei saagi näha, kuidas ma hädaldasin, et enam ei jaksa. 🤣 

Sünnitustegevus ei läinudki mul regulaarseks. Avanemisperioodiks on kirjas 50 min. Väljutusperioodiks 23 min, sünnitustegevuse kestuseks kokku 6 h. Sünnitustoas olin vist u 45 min. Omg ja ma ei võtnud seekord Paracetamoligi. 🤣 Kuigi tõesti - keset mu hädaldamist oleksin vist kõigega nõus olnud, et ainult see läbi saaks. Aa, kuigi mulle meenus, et vahepeal ämmaemand tõi mingid (tera)riistad või midagi ja mulle tekkis pähe hirm lahklihalõike ees ja jälle karjatasin, et ei taha! 😆 Ta rahustas, et ei ei, kõik hästi. Vb need olid tal üldse muud instrumendid, ma ei teagi. Haha, ma täiega naeran selle üle, et kui kas keisrist või muust meditsiinilisest sekkumisest juttu tuleb, ma hüsteeriliselt karjatan, et ei taha. 🤣 Igal juhul seal pressides püüdsin endale öelda mõttes mantrat, et ma avanen suureks (lugesin sellest "Loomuliku sünnituse" raamatust).

Nii et spekuleerida saab siin palju, kuidas küll minul sünnitustegevus regulaarsust ei saavuta enne minu unistatud paika saabumist. Või et miks täisavatus nii ruttu tekkis. Mu seletus on, et meel ja keha on äärmiselt tugevalt seotud, nii et oma mõistusega või hirmudega saab isegi sünnitust kinni hoida.

Pärast sünnitust aga oli äärmiselt raske olla. Pärast eelmist sünnitust olin jumala krapsakas, nüüd aga ei saanud seistagi. Emakal polnud ainult kokkutõmbevalud, vaid see hõõgus nagu tulekera mul kõhus kogu aeg. 🤒 Üks öö olin seepärast üleval, kuna kuum valu ei lubanud magada. Seega mitte kuidagi poleks ma abikaasata haiglas hakkama saanud. Küll aga nüüd kodus ja taastun ja nii õnnelikud oleme perega! 🥰

Mu teine tütar sündis 29.03 41+2 rasedusnädalal! 

Btw! Nüüd, vältimaks hädasid oma tervisele, kavatsen ma 6 nädalat jumala iisilt võtta! Nii et kui ma teile ei vasta sotsiaalsetes keskkondades, ei ole asi teis, vaid minus - mu telefoni sätted (ei tule info läbi); minu mentaalne jaks; võin magada; tegelen lastega; teen kodus midagi; loen midagi. Mu aeg on väga piiratud ning suurema osa oma ajast panustan perekonda ja endale. Aga muidugi mulle meeldib teie kõigiga rääkida, nii et vastan ikka sobival ajal! 🥰 Sotsiaalmeedia paratamatult jääb kõige viimaseks, eriti nüüd. Loodan, et mõistate! 🙏