kolmapäev, 16. märts 2022

Saingi lahti kirssangioomist!

 Appi, mul nii hea meel, käisin kirurgi juures! Mul on olnud külje peal pikemat aega selline moodustis nagu kirssangioom. See on punane plönn põhimõtteliselt, healoomuline. Enamasti ma ei teinud sellest välja, las pesitseb seal, kui tahab, inimestel ikka on kirssangioomid.

Rase!!!


Ela siis sellisega külje küljes :D


Kuid see hakkas aina kasvama. Eriti nüüd raseduse ajal. Okei, kasvagu. Aga see hakkas ette jääma! Juuksed jäid selle taha kinni seda valusalt kiskudes. Lapsi oli raske seljas hoida, sest nad ikka ju lähevad jalgadega moodustise vastu. No mis seal ikka - tuleb eemaldada.

Läksin perearstile kurtma (ja nagu mulle kombeks - alles siis kui see ikka rämedalt juba elu segas!). Perearst ütles, et ei tee praegu raseduse ajal midagi, ei tohi lõigata rasedana. See oli kuskil raseduse keskel. Pettunud olin, aga hambad ristis siis mõtlesin oodata noh. Kuradi rase olemine on kohati nagu mingi püha lehmana vati sees kudemine - midagi elu parandavat ei tohi teha. No nagu näiteks kui oli põskkoopapõletik, siis oksendasin valust, aga ainus valuvaigisti oli Paracetamol.

Kannatasin oma kirssangioomi edasi, aga see aina suurenes ja ühel kaunil päeval hakkas veel mingit vedelikku ka välja ajama, mökerdades nii riideid. Ma ei saanud hästi isegi keerata küljel, sest see punn kiskus nahka. 

Naistearsti juurde sattudes küsisin üle, kas tõesti ei või siis sellist häirivat asja maha lõigata, kui see tundub umbes selline, et iga kell rebeneb lahti ja siis peaks ju nagunii EMOsse jooksma. Ta ütles, et võib muidugi lõigata 😐 et parem ongi teha seda rasedana, muidu värske beebi kõrvalt on raske, et pane nahaarsti juurde aeg.

Ok, nahaarsti järjekorrad on ju imelised! Nii et läksin uuesti perearsti juurde (oli teine) ja ta suunas mind õnneks üldkirurgi juurde.

Siis tuli krt koroona, nii et kannatasin oma punni veel 🤣 ja punn läks juba täitsa üle piiri, läks väga imelikuks, nagu isegi juba kuumaks, ajas eriti oma koevedelikku välja.

Läksin esmaspäeval digiregistratuuri ja sain kohe ka üldkirurgi juurde aja. Nii tore kirurg oli! Esitlesin oma tuleku põhjust ja ta teatas, et lõikame ära! Jee! Läksin mingisse operatsiooniruumi, lamasin külili lauale, kuhu mind üks tore töötaja suunas ja siis tulid kirurg ja resident.

Kirurg küsis, kas resident võib ise lõigata, muidugi lubasin. Lamasin seal siis külili ja uurisin nii palju kui üle oma keha nägin seda angioomi eemaldamist. Läks aega, oli teine suur ja oli talle veel veresoon ka kasvanud sisse, aga lahti ma sain!

Pärast jäi kirurg residendile rääkima veel õmblemise kohta (mulle tehti kolm õmblust). Kiitsin, et nii hästi tegi ja soovisin häid residentuuriõpinguid.


Ilus õmblus 🥰


Kahjuks nüüd vette minna ei või, oli just plaan spaasse minna, aga noh, vähemalt elu parem ja küll kunagi ikka ujuma saab.










reede, 4. märts 2022

Loote väline pööre - jube või lebo?

Nonii, viimased nädalad rase! 

35+2 rasedusnädalal oli mul arstilkäik, kus avastati, et loode on lihttuharseisus. Pole ka ime, ta surus peaga mulle roiete vahele. Ma ise olin õrnalt imestunud, kuna jalgadega ta tagus ülevalpool, aga ultraheliaparaadis sain näha, et see on seetõttu, et jalad olid tal näo juures. Igal juhul sain aru, et tegelikult oli ta tükk aega niiviisi olnud.

BTW, mul peale dresside ei tule midagi jalga ja pidin poest ekstrasuuri alukaid ostmas käima.


Mu esimene hirm oli ilmselgelt, et siis tahetakse keiser teha ju, kui loode on tuharseisus, aga õnneks, kuna tegemist on mu teise rasedusega ja eelmine sünnitus oli ka vaginaalselt, ütles arst, et on vaba võimalus sünnitada tuharseisus vaginaalselt. Huhh!

Järgmine arstilkäik pandi 37+2, et vaadata, kas loode on selleks ajaks päädpidi emakasse end keeranud.

Kodus tegin breech-baby harjutusi, aga ei midagi. Tundsin juba nii hästi oma beebit, et ise ta ei tahtnud mitte kuhugi keerata. Surus peaga mulle roietesse, sümfüüs lõi tuld, kõrvetised tapsid mu, püsti ei saanud, sokke jalga ei saanud ja kannatagu ma ainult. Nii et polnud imestada, kui järgmine kord arsti juures (37+2) selgus, et sama mõnusalt ta tuharseisus ka on. Jällegi rääkisin, et keisrilõiget ma ei taha ning arst nägi, et beebi on piisavalt liikuv, et kui ma tahan, võib proovida pööramist. 

Tahtsin ikka proovida pööramist ja järgmine päev (37+3) pidin hommikul 8:30 haiglasse jõudma, et teostada väline pööre. Ja siis ma taipasin ka seda, miks ma nii väga pelgan haiglaskäike seoses sünnitusega. 

Jõudsin sisse, laua taga istus mutt, kes käsutas, et ma oodaku. Siis käsutas, et ma istugu. Hakkasin seljakotti seljast võtma ja juba käratas ta uuesti, et istuge! Ma oma mõttes mingi wtf, ma suure kõhuga, ilgelt suure sümfüüsivaluga, poolel teel istuma ja see käratab seal käske. Jõudsin mõelda, et mis siis, kui ma sünnitaks, siis ma ju ei tahaks istuda, aga tema teisiti ei saa. Siis jälle oodake öeldi. Siis ütles, et mina olevat siis see inimene, kes siin enne mehega käis jah. Ma mingi ?!?! ei ?!?! Ta mingi, et sina siis ei olnud see, kes enne käis siin jah. Jooksis kuskile ringi, käis triaažiõega rääkimas, kes ka küsis, et kas sina ei olnud siin enne. Ma mingi EI! Mis kurat, kõigepealt käsutatakse vihaselt istuma ja siis ilma et oleks minu dokumente uuritud, aeti mind mingi suvalise inimesega segamini.

Vastuvõtumutt vaatas siis dokumente ja pandi käepael ja keegi käis mul koroonatesti ka ninast võtmas. Siis tuli kenasti sõbralik ja tore arst, kes teostas ultraheli. Siis ilmus mingi järgmine hooldaja. See käsutas mind nagu kuningas, et istugu ma täpselt seal (mingi garderoobiruum). Istusin siis igavledes, kui ta kuskil käis. Tagasi ilmudes pidin jope kähku ära võtma ja riidepuule panema. Kui panin salli käise sisse, pahandas, et sinna küll salli ei tohi panna. Seejärel hakkas ta uhkelt mingit paberit täitma ja küsis, mis mul taskutes on. Ütlesin siis, et kaks paari kindaid ja mingi mask vist. See kaks paari kindaid oli tema jaoks suur üllatus. Sain jalanõud ka jalast ja ta käsutas mind tulema allkirja panema kuhugi. Hakkasin püsti tõusma, kui ta jõudis juba UUESTI käsutada, et tule pane allkiri! Ma ütlesin, et mul raske liikuda ju, mille peale hakkas ta rääkima, et temal on ka raske liikuda jne. Ma mingi wtf, mul niigi mure beebi pärast, tulen haiglasse, mis on omamoodi kurnav ja siis kuulaku kellegi teise muresid.

Igatahes kolmekesi (mina ja teised kaks patsienti) läksime lifti selle hooldaja järel, kes tundis end väga uhkelt nagu ta juhataks vägesid ja kellelgi polnud susse jalas. Hooldaja märkas üks hetk, et meil pole susse ja siis hakkas kurtma, et tema on 60-aastane, tema seda ei saa näha ju ja ilma sussideta on keelatud. Mis ma siis pean pea peal käima või? Igatahes mu kurtmise point oli see, et just need vastuvõtumutid tekitavad tohutu stressi ja ärevuse :D Ma tunnen end nii ebardi ja võõrkehana kui nad oma uhke kehakeelega ringi liiguvad ja kõike segi ajavad ning asjaolu ei kergenda ka fakt, et haiglas asetsen ma tavaliselt mingi suure sündmuse tõttu.

Passisime siis mingis ruumis ilmatu aja, ju ootasime koroonatesti vastuseid. Edgar jõudis vahepeal mulle sussid ka tuua (jalad külmetavad mul ka ilma). Kuni ilmus koroonakostüümis inimene uksele ja mul oli sisetunne, et ookeeii - ta kutsub mind. Igal juhul, ta oli megatore, megasõbralik inimene! Kutsuski ja hakkas viima isolatsioonipalatisse ja ütles, et mu koroonatest oli positiivne. Ma sain šoki! Ma niigi passin kodus, et mitte haigestuda ja nüüd koroona! Siuke tunne oli küll, et maailm kukkus kokku. Õnneks see ämmaemand väga lohutas mind ja ütles, et see pole midagi hullu, mainis ka seda, et tal see oli (mis lohutas, sest sellisel hetkel tundsin end imelikul kombel üksi :D) ja viis mu isolatsioonipalatisse.

Seal isolatsioonipalatis ta jutu käigus mainis, et vb tehakse mulle keiser, mille peale ma karjatasin EI :D Siis sain aru, kui tobe reaktsioon mul oli, aga seda oli põhjustanud ju suur koroonauudis ka. Õnneks ta märkas ka, et ma nii ärevaks muutusin ja lohutas ja ütles, et arst tuleb vaatab ilusti üle.

Tehti KTG, mis mu meelest on täiega ebamugav protseduur. Lamad kuskil kõval kitsal kušetil, toit voolab maost kurku, puusad ja jalad hakkavad pinge tõttu valutama. Mis seal ikka, õnneks ei tehta seda tihti. See aeg tuvastasin ka Edgariga telefonis kirjutades, kust ma koroona sain.

Pärast igavlemist tuli arst koos mingi noore inimesega, kes olid väga toredad. Rääkisid mulle selle loote välise protseduuri pööramise ära. Olin nõus kõigega, täitsin värisevate kätega paberid ära (koroonauudise šokk veel) ja läks asjaks. Või noh... ma kartsin kõige rohkem seda veeni süstitavat emakalõõgastajat, mis südame puperdama paneb. Süstiti üht asja siis, mida juba tundsin keha teises otsas, ok, see on mõnus tunne isegi :D Ja siis süstiti seda puperdusvärki ja ma lihtsalt hingasin rahulikult, sest mis mul üle jääb. Jumal tänatud, et sain mugava asendi ka võtta, tagumiku alla pandi tekk ja jalad sai laiali ajada. Siis nad seal kahekesi leidsid beebipepu, silitasid beebipead ja keerasid beebi ära. Oligi kõik. See nüüd küll polnud valus või siis olin ma harjunud pidevate rasedusaegsete valudega, nagu sümfüüsisurm, sinikaid täis roided, tapvad kõrvetised, ilge janu, kõndimise valu, emaka venimise valu jms, et mingi väike pööre nüüd reaalsete valudega küll võrreldav polnud. Vastupidi - ma tundsin nii mõnusat kergendust! Sest surve kopsudelt, roietelt ja maolt vähenes otsekohe! Ma sain kohe suure sõõmu õhku oma respiraatormaski (vms see oli) tagant võtta ja ohkasin, et niiiiii hea on olla, sest surve on kadunud!

Siis tehti jälle see igav KTG ja siis tundsin, kuidas need narkoosiained mulle mõjuvad - mul hakkab alati igav. Millegipärast on selline mõju narkoosil mulle. :D Igavlesin, aga nautisin suurenenud kopsumahtu ja vähenenud kõrvetisi. Mõnna!

KTG läks pekki, sest beebi liikus. Masin tuututas ka vahepeal, kui beebi põtkis, ma ei saanud üldse aru, mis tuututamine see oli, arvasin esialgu, et signaal õuest :D Mind tuli siis pärast 30 min hooldaja pühkima (pühkimine oli nii ebamugav, aga ma ei julgenud öelda ka midagi) ja ütles, et mingu ma ära. Olin pissil, kui ta tagasi tulles ütles, et tegelikult ma veel ei saa minna, arst tuleb uuesti. Ootasin siis tükk aega ja see tore ämmaemand tuli, kes ütles, et KTG läks pekki, tehakse uus 10 min. Tegi uue, rääkis minuga, kuidas see koroonalugu lahenema peaks (et kuidas sünnitusega), leevendas kõvasti mu muresid. Ja ütles ka, et hea, et just praegu avastati, mitte sünnitusel, sest PCR on positiivne kolm kuud veel pärast läbipõdemist. Esialgu pelgasin, et kuna beebi tagus hirmsasti, et äkki keerab ümber tagasi. Ei keeranud õnneks. Ämmaemand katsus tema seisu ja leevendas nii ka mu muid muresid. Nii hää!

Läksin siis tema juhatusel minema ja kõndides avastasin, et sümfüüsivalu on ka vähenenud tunduvalt! Kodus avastasin, et ma jaksan PALJU rohkem liikuda, jalgu isegi tõsta (enne ei saanud ma iseseisvalt sokke ega jalanõusid jalga) ja mul on hulga rohkem õhku.

Miks beebi oli tuharseisus minu puhul, on asjaolu, et mu emakas on lihtsalt paremale kõver ning kui ta juhtub peadpidi nii kasvama, siis ega ta rõõmuga ise küll ära keerata ei taha. Minul on seevastu väga raske. Ma tõesti ei tea, kuidas need naised, kes tuharseisus lõpuks ka sünnitavad, on suutnud seda tuharseisu terve rasedus kannatada. Ma iga päev vingusin ja lugesin päevi, millal saab sünnitada. Kui ma öösel külge keerasin, ma röögatasin valust sümfüüsis. Enam seda pole! Kui aga nii kerge olla on nagu praegu - beebi õiges asendis, võin vabalt paar nädalat rasedana veel ringi keksida.

Teise rasedusega olen suutnud aretada teooria, et minu puhul beebid mu sees ei ole tuharseisus mitte mingi nabanööri lühiksuse või keeru tõttu, vadi lihtsalt minu isikliku anatoomilise eripära tõttu. Ja kui nad peaga mu parempoolse roidekaare alla end tuharseisu fikseerivad ja nii seal mitu kuud kasvades emakat venitavad, nii nad end ümber pöörata absoluutselt ei taha. Seega järgmise raseduse korral tuleks mul sellega arvestada ning igal ämmaemanda külastusel paluda vaadata, mis pidi loode on, et ma oskaks teda ise suunata (mida ma eelmise lapse puhul tegingi - ta oli samamoodi pea parempoolse roidekaare all, aga see avastati 32. nädalal, seega oli mul väga lihtne ta ise õigetpidi suunata kõhus).

Aa, koroona kohta - järgmine päev ilmusid jah sümptomid. Õnneks olen kolm vaktsiinipauku saanud ja seega suurt midagi pole. Lebom kui see tittede nohu, millega EMOsse sattusin. Eneseisolatsioonis passida pole minusuguse kodusistuja jaoks mittemingisugune probleem, vaid vabadus :D

Loodan, et mu kogemus aitab kedagi!