Mul on üks suur saladus, mida ma olen kiivalt varjanud, kuna ma olen kartnud, et selle avaldamine näitaks mind meeleheitliku naisena.
Küll aga on häda selles, et kui midagi suurt enda sisse peita, kipub see sealt välja podisema nagu keemaläinud piim pajast.
 |
| Tore, et sain ühe lõbusa hetke jäädvustatud. |
Fakt minu elu kohta on see, et mul oli enda elust ilus plaan valmis vorbitud noorest saati. Mu plaan oli kena romantiline: leian endale esimese armastuse, kellega jään eluks ajaks kokku ja loon pere. See plaan oli kuradi tugev. Ma mõtlesin kindlameelselt, kuidas elus saad edasi liikuda ning areneda kindel kaaslane kõrval.
Armastus mehega oli mul siis selge - mu esimene mees peaks ideaalis jääma mulle eluks ajaks. Temaga loon pere ning saan lapsed. Ma tahtsin saada kahekümnendates oma lapsed ära, et olla noor ema. Noorena veel arvutasin põlvkondadevahelisi vanuseid, kui esimese lapse saaksin kahekümneselt. Tundus ikka väga hää plaan! Pole nagu miskit rasket ka - leia ainult oma elu armastus ja asu lapsi vorpima! Ühesõnaga - perekond!
Ja ma kohtasingi samade soovidega meest täpselt sel ajal oma elus, kui mu perekonnaloomise unistus kõige tugevam oli. Juhuu! Aga siin on üks väga suur aga...
See oli mu eluplaan A. Kui aga aastad järjest kindlameelselt jooksid ning see plaan tundus mitte algavat, suurenes ka meeleheide järjest enam. Tagasivaadates saab öelda, et mu elu on olnud üks suur plaan B.
Mina loll olin truu nagu saksa lambakoer, istusin niutsudes kodus oma kaaslast oodates. Ja noh - puhta loll ka. Lasin end petta ja kärbseid pähe ajada. Ja see kõik mindfuckis mu ajusid.
Iga uue suhtega ma lootsin, et see on nüüd igavene ning tegin kõik omalt poolt, et suhe säiliks ning häid hetki oleks palju. Kuid iga hea hetke ajal oli nagu midagi puudu. Üldse pidevalt oli nagu midagi puudu. Ma omalt poolt ikka pingutasin - ideaalses suhtes räägitakse kõigest ning ollakse üksteise parim sõber. Vähemalt minu kujutluspildis. Küll aga olin ma suhetes ainus, kes seda kaarikut vedas. Teine pool mu kõrval ikka leidis viise sita keeramiseks, manipuleerimiseks või olid tal üldse muud eesmärgid. Leidus neid, kes olid koos minuga mu välimuse pärast, ise teadlikud olles mu madalast enesehinnangust ning nähes vaeva, et mu enesehinnang ka nii madalaks jääks. Teised olid koos minuga näiteks mu lahkuse pärast (rahaliselt lahke). Kolmandad eksisid minu isikus. Arvasid, et hakkavad kokku lärmaka tibiga, kuid kui me iseloomud ei klappinud, no siis nad pettusid.
Ise olen ma alati analüüsija olnud. Leidsin, miks need suhted ei sobinud. Õppisin tundma erinevaid inimtüüpe, analüüsisin läbi vigu ja häid olukordi. Aktsepteerisin fakti, et olime erinevad. Olin õnnelik selle üle, mida suhtest õppisin ning õnneks julgesin suhted jätta. Kui ma leidsin näiteks suhtes olles mitu kinnitavat fakti, et teine inimene konkreetselt ei armasta mind, vaid on minuga koos mõnel muul põhjusel, siis ma julgesin suhte lõpetada. Abielupakkumisi oli küll, aga ma alati vastasin eitavalt, kuna need sõnad, mida antakse üksteisele abielu alustamisel on nii pühad ja see rituaal on minu jaoks nii oluline, et seda ei saa teha uisapäisa. Ma ei tahtnud end eluski siduda inimesega kergelt. Aga see ei tähenda, et oma kindlameelsuses ma õnnelik olin. Ma olin kurb, sest ei suutnud leppida jura eluga, ning õiget värki ka ei ilmunud. Mulle tundus täiesti, nagu rong olekski läinud.
Lõpuks ma leppisin faktiga, et jään eluks ajaks üksi ning ega selles midagi halba polegi. Kui viimase mehe maha jätsin vanuses 29, õpetas see mulle nii palju. Olime koos küll vähe, temaga oli kena ja huvitav, AGA mul polnud temaga hea. Mul oli temaga suhtes olla halvem kui üksi. Seos - kui suhtes on halvem, kui üksi (ja üksi on nigunii halb), siis ollagi üksi. Vähemalt sa tead, et saaks olla halvem! Tuginedes eelnevatele kogemustele, oli üksi nagunii parem olla, kui suhtes mõne petja või laaberdajaga, kes igast pikali visanud naisest üle ei astu.
Siis pöördus mu elu 180 kraadi ringi ning ma leidsin end oma unistatud suhtest. Nagu reaalselt mu ettekujutluses olnud oli. Kogu suhe algusest peale, kõik vestlused ning kogu side on selline, mida ma olingi reaalselt noorest saati endale soovinud. Ja olin arvanud, et sellist asja ei saagi eksisteerida. Kuid ennäe - mu elus see on!
Ma hakkasin mõtlema, et kas kõik inimesed, kes kellegagi abielluvad või pere loovad - kas neil ongi see tõeline reaalne hea tunne? Sest mul hakkas teistpidi raske - see tunne on uskumatult hea ning mul tekkis nagu süütunne, sest kõigil nii ju pole. Kõik pole ju oma õiget kaaslast leidnud.
Ning ma tundsin uut asja - see kontrast praeguse ning eelneva elu vahel on väljakannatamatult suur! Ma olin terve elu teinud kõike üksi. Üksi autot remontinud, üksi poes käinud, üksi üüri maksnud, üksi, üksi, üksi, rsk! Nüüd on järsku keegi, kellega koos tehes on räigelt lihtsam! Sest meil on koostöö! Mul pole varem mitte üheski suhtes olnud koostööd! Nüüd mõistan ma ka terminit ABIelu. Wtf, kas see ongi normaalne suhe? Öelge mulle need, kes te abiellute - kas nii peabki? Kas nii hea ongi normaalne?
Kuni tekkis mul uus mure, deem. Mu aju ikka ei saa teisiti. See kontrast mu eelmise eluga on nii räigelt tugev. Ma tunnen end halvasti, sest mul oli enda meelest minevikus eriti sitasti läinud. Koguaeg üksi, andes endas suhetest kõik ja vastu saades meeleheidet ja piina ning endiselt üksiolekut. Ja siis need inimesed, kellel on õnnestunud noorest saati pere leida - appi kuidas neil on vedanud! Kas nad ise ka teavad, kui hea see on, kui nad on jäänud sellisest emotsionaalsest piinast ilma? See erinevus lihtsalt praeguse suhte ja eelmise elu vahel on nagu põrgu ja paradiis. Nagu ma oleks vesiliivast välja tõmmatud. Seriously?! Miks ma enne pidin risti kandma seljas kõik need kaksteist aastat?
Ja ma hakkasin leinama, et miks kõik need eelnevad aastad olin ma piinelnud? Mu elus oli juhtunud asju, mis muutsid mu tugevamaks, aga samal ajal ka nõrgemaks ning hävitasid mind ning ma ei oskagi seetõttu enam normaalses funktsioneerivas suhtes olla. Ma olen läbi kotitud. Iga mingi olukord mu praeguses suhtes võib meenutada minevikust sitta. Mu aju on nagu mingi max erroris.
Käitumismustrid tulevad alateadlikult ning kui eksisteerivad nüüd sarnased olukorrad, tekib mul lamp ärevus. Näiteks ükskord Edgar läks järele me lapsele lasteaeda, kui ma veel tööd tegin. Olime võtetel ning ma pidin veel edasi seal olema. Andsin talle oma auto ja ta ütles tsau mulle mitte otsa vaadates ja läks. Ja omg....
Siis minu peas rullus lahti kujutluspilt, kuidas ta tund hiljem helistab mulle ja teatab, et ma olen nii nõme ja tobe, et ta jätab mu nüüd maha! Et ta helistab ja ütleb, et taipas lambist, kui mõttetu ja loll ma olen ja nägemist! See vaimselt kurnatud aju kujutluspilt rullus lahti ainult seetõttu, et ta ütles minu jaoks liiga väheentusiastlikult tsau. Olin keset võttepausi söömas, kui ärevusttekitav kujutluspilt aina enam end ketras.
Ilmselgelt midagi ei juhtunud meie suhtega, kõik oli korras nagu ikka, aga on see mu hirm siis nagu normaalne?
Järgmine asi, mida ma pelgasin rääkida ning kartsin, et mu mees mu kohe kuu peale saadab, oli minuga minevikus aset leidnud seksuaalne kuritarvitamine. Ükski mees ei taha ju naist, kelle sees on palju mehi käinud - nii ju ütleb ühiskond, kas pole.
Muidugi oli mu üks hirm ka enne suhtesse astumist, et minusugust litsi ta küll ei taha. Ma olen ju palju suhteid lõpetanud. Ja kui ühe suhte lõpetad, tuleb ju uus suhe. Ning kui uus suhe on jälle raske ja halb, siis ei hakka ju sellesse suhtesse ainult seepärast jääma, et on selle mehega vahekorras oldud. Ja üks minu partner minevikus tegi mulle kunagi täiesti kindlalt selgeks, et ma olen litsakas rõve naine, sest mul on olnud palju eelnevaid mehi ja seetõttu on tema maailmas ainus mees, kes minusugust tahab. Et ükski teine mees mind ei tahaks ja ta tuleb mulle päris palju vastu, et ta minusuguse litsiga on nõus suhtes olema.
Seega ei viitsinud jälle minna suhtesse, kus kaaslane igapäevaselt mulle meelde tuletab, et ma olen üks räme lits ja hoor, sest äkki tuleb tänaval vastu mulle mees, kellega olen kunagi suhtes olnud. Seega nii kui Edgar mulle teatas, et soovib minuga suhtesse astuda, ladusin talle kohe oma eelnevad suhted ette. Üllatavalt polnud tal mingit probleemi. Vastupidi - ta imestas, et vaatamata ühiskonna survele ning raskustele lõpetada vägivaldne suhe, olen ma need suhted ikkagi lõpetanud. Hoopis vastupidine reaktsioon mu hirmule!
Nüüd ma olen leidnud aga uue virisemise viisi. Me ju tunneme üksteist tegelikult 12 aastat! Tema oligi see mees, kes tuli mu ellu õigel hetkel ja me sattusime kokku ja suhtlema, AGA ta ei lähenenud! Miks ta ei lähenenud? Sest ta väidetavalt hoidis end VÄGA palju tagasi, kuna ma olevat niivõrd atraktiivne ja laheda iseloomuga naine, mis pani ta arvama, et nii vägevat kaaslast ta nagunii ei saa. Seetõttu jah - ta valis oma tugevate hirmude ja julguse puudumise tõttu, et ei lähene mulle. Fck, kõik see aeg, kui me oleme need 12 aastat eelnevalt suhelnud, ta ei tahtnud mind! Lasi mul lihtsalt kannatada. Ise nautis mõnusat pereelu. Sai lapsi ja oli abielus. Ülimõnus! Tal oli kõik, mida ma ise see aeg tahtsin. Ja see teeb nii haiget. Mina oleks tahtnud elada niimoodi.
Minu jaoks on nüüd otsustatud esimest korda elus - et just selle inimesega, Edgariga, loon ma pere. Aga miks kurat ta teadis mind kogu see 12 aastat, aga otsustas need perehetked läbi kogeda kellegi teisega?! Nüüd ma ei saa end lohutada "ta ju mind siis ei teadnud", sest ta teadis! Aga ei valinud mind, kuigi ta tuli mu ellu täpselt sel hetkel, et ta olekski olnud mul esimene mees! Tema oligi see, keda ma kohtasin sel õigel ajal eluunistuse täitmiseks.
Mul on kohati tunne, et kaks samade soovidega inimest viidi õigel ajal kokku ning edasine oli nende endi kätes. Küll aga hoidis meespool end liigselt tagasi (ja mina vist ka, kuigi kunagisi vestlusi lugedes olin ma temaga üllatavalt avatud võrreldes oma tavalise "istun kodus" olekuga). AGA me otsustasime plaan B kasuks. Nagu why!?
Õnneks oleme me nüüd koos, aga miks me need aastad raisku lasime?
Oh god, mis mul kurat viga on, et ma selle pärast põen?!