Miks "Vaprad ja ilusad" on äärmiselt õpetlik psühholoogiliselt?

 Telekat mul pole ja telekat ma üldiselt ei vaata. No eks ikka vanemate või vanaema või kellegi juures telekas eksisteerib ja siis näen ma ka, millised saated eksisteerivad, kuid üldiselt ma saatekavaga kursis pole.

Tavatsesin öelda varem, et telekat ma ei vaata, kuid vaatan kahte saadet - "Kättemaksukontor" ning "Padjaklubi". Kui Carmen oli beebi, lisandus nendele veel üks saade juurde - "Vaprad ja ilusad".

Ma olin päris kehvas seisus omadega, kui laps väike oli. Mul oli rasedusjärgne depressioon, mul oli äärmiselt raske. Peale selle ei suutnud ma endale piire kehtestada. Noh, ma olin selline lükata-tõmmata narts, mida inimestel oli hea solgutada. Ma ei teadnud, millised on minu piirid ning kuidas enda eest seista ega ka seda, mis on õige ja vale.

Deem, aga lahendus ja psühholoogiline abi oli lähemal, kui lootsin! "Vaprad ja ilusad" on ehtne näide sellest, millised peavad olema omavahelised piirid! Kuidas tuleb enda eest seista, kuidas tuleb olla aus ja kuidas teiste vigu välja kutsuda, kuid samal ajal ka iseenda vigu tunnistada ja kahetseda. See aitas mind tõsiselt palju! Ma mäletan, kuidas ma ei teadnud, kuidas näiteks paarisuhtes enda eest seista, sest ma konkreetselt olin maha tambitud eelnevates suhetes, madalam kui muru ega teadnud, kas on üldse normaalne nõuda ka enda piire.

Igatahes mulle sai eeskujuks nende suhtlemine - emotsioonide tunnistamine, vigade tunnistamine, julgus vigu kahetseda ning julgus vabandada. Ma olen ise tahtnud alati selline olla, aga pole julgenud. Lisaks nad seal räägivad rahulikult ega sega kunagi üksteisele vahele.

Nii sain ma aru, et selliseid suhteid tahan ma oma ellu. Mitte seda draamat nagu, vaid just selles mõttes selliseid suhteid, et vigade tunnistamist, üksteise armastamist ja hoolimist. Õnneks pole mul probleemi enda elust välja lõigata inimesi, kes sellised pole. Niisiis võtsin ma endale selged piirid ja teadsin, millist suhet mina endale tahan. Ning inimesed, kes on silmakirjalikud, valelikud ning oma vigu ei tunnista, ei sobi minu ellu. Inimesed, kes on südamlikud, head ning suudavad läbi rääkida, need sobivad mu ellu.

Hakkasin rakendama sealt saatest nähtud suhtlusmaneere siis ning lihtsalt nendega ei suhtlegi, kes on lapsikud, rumalad ja muud moodi häirivad. Elu kohe palju parem!

Igatahes mind aitas see saade psühholoogiliselt väga palju. Kellel on veel enda kehtestamisega probleeme, soovitan vaadata!

Saate enda sisust rääkides - jah, seal on draamat, seal on mõni halb, seal sageli nutetakse jms, aga selle saate imeline mõte ongi see, et näha, kuidas nad asju läbi räägivad. See on lahe! Kui seal juhtub mingi sündmus, siis saate mõte ongi näha, kuidas üksteisele edasi räägitakse sündmuse kulgu. Okei, tahtsin rääkida saate sisust. See sisu ongi see, et juhtub mingi sündmus ja siis näidatakse, kuidas selle üle arutatakse.

Saadetest rääkides, siis kahjuks ma enam ei leiagi aega vaadata "Kättemaksukontorit" ega "Padjaklubi", kuigi tahaks. Lihtsalt ei jõua. "Vaprate ja ilusate" puhul on hää see, et paar osa võib vahele jääda, hiljem saab ikka aru.

Kuidas saada iseendaks?

 Ma vahin sageli YouTube'i ja täna kõlas seal üks lause - ära kuula nende inimeste nõuandeid, kes ise pärast tagajärgedega tegelema ei pea.

See on nii mitmeti tõsi! On ju palju töllakaid, kes enda meelest tulevad nii hüva nõu andma, et küsiks sult pappigi selle väärt nõuande eest. Kuigi see nende nõu liigitub reaalsuses ainult kõvasti kallutatud arvamuse alla ning on väärtusetu sõnamulin.

Hoolimata sellest tõstan käed üles ja tunnistan ausalt, et ka mina olen olnud see totakas, kes sündides siia imelikku maailma, arvas, et kõikidel teistel on see elamise kunst käpas ning nende nõu on ikka minu omast parem. Ja kuulasin siis igasugu lolli nõu. Oh, mitte ainult - mul oli komme isegi tühistes asjades enda arvamust alavääristada.

Õnneks ma mõtlen palju nagu võimsale protsessorile ikka kombeks ning mõtlesin ükskord, et tegelikult mida varem saan ma iseendaks, seda kiiremini leian ma oma ellu oma õiged inimesed. Kuid mis siis, kui see "mina ise" on selline paskanen, kellega mitte keegi sõbrustada ei tahaks, kes jääks eluks ajaks üksi? Mõtlesin tolle negatiivse vastuargumendi peale vastu, et tegelikult ma pole õel inimene, paha inimene, valelik, vastik, mul on normaalse inimese emotsioonid ning ühiskonnale kahju küll ei too. Seega pol argument, et terve maailm mind rämedalt vihkama hakkab, tõene.

Nii sain ma iseendaks. Nagu öeldud - aktsepteerisin oma introvertsust, aktsepteerisin oma huvisid, aktsepteerisin oma tahtmisi. Sest nagu ma tean ja näen - ainult mina ise olen iseenda kehas 24/7 ning ainult mina tegelen oma tegude tagajärgedega. 

Nii et miks kuulata teiste nõu, kui ma ei taha neid tagajärgi, mida nemad tahaks? Kui neile miski ei meeldi, ärgu ise neid asju tehku. Kusjuures hakkasin märkama, et kui keegi oli mulle nõu andnud ning ma selle alusel tegutsesin, siis isegi see nõuandja ei mäletanud, et mulle seda nõu andis! Seega, miks seda teha üldse tema järgi?

Südamehääl on antud sulle põhjusega! Mul läks aega, et õppida enda südant kuulama, aga ma julgen vist öelda, et olen nii õnnelik, et olen jõudnud niikaugele, et aktsepteerida iseenda arvamust ja iseenda südame juhatust oma elus! Mäletan, kui mulle süda ütles üht, mõni suvaline töllakas aga midagi teist, kuid ma ei kuulanud oma südant. Ja elu oli siis pekkis. Ma pidevalt mõtlesin, miks ei lähe asjad nii, nagu mul on vaja. Miks ma ei leia oma õiget kohta elus, miks mul pole õiget kaaslast.

Panin kaarte ja püüdsin ennustada ning need ütlesid, et vastus on lähemal, kui sa arvatagi oskad - olnud alati sinu enda sees. Sina ise tead, mida teha! 

Okei - puudus tegelikult mul julgus iseenda moodi elada, sest inimesed pole harjunud ju, et ma selline olen, nagu ma olla tahan. Ma olen ju maski kandnud, et teistele meeldida, seega minu iseendaks saamine tundub neile arvatavasti nagu veider muutus minu puhul. Kuid ma juba arvestasin sellega - see tuleb läbi teha. Ma panen uued piirid omale ellu ja teen omi asju. Siis ju loogiline, et ma peaks olema õnnelik või kuidas?

Kuna ma kartsin iseendaks saada, andsin endale aja - et esialgu olen nädal aega mina ise ja vaatan,  mis siis saab. Midagi ei saanudki. Kuid psühhopaatidel minu elus oli küll raske - ma hakkasin nende mõju alt kaduma. Kuigi siis oligi ainult üks selline mu ellu jäänud õnneks. Polnud raske iseendaks saada - tuli kuulata lihtsalt oma südant ning igakord tekkis siis midagi head mu ellu. Hea tunne või ükskõik mis. Ükskõik kui peaga võttes ebaloogilist mu süda ei öelnud, juhtus midagi head.

Nii - aga hakkasid mu reaalsed imelikud huvid välja tulema. Näiteks meeldib mulle endast poolpaljaid pilte teha. Koguaeg oli meeldinud, aga natuke aralt olin neid üles lisanud. Ja uskuge või mitte, jumal (või süda) ütles mulle, et vaata - onlyfansi tee konto.

Ja kõik otsused langetan ma nüüd südamega. Näiteks kas minna maale või ei - süda ütleb. Kas minna selle mehega välja - ütles mulle ka süda, et mine (kuigi mõistusega võttes oleks ma parema meelega kodus vedelenud) ja leidsin endale endasuguse inimese ellu. Või noh, taasleidsin! Nüüd saame koos vedeleda, lol! Veel parem! Süda ikka teadis, mida teha!

Lõpp läks liiga spirituaalseks ning kõrgema dimensiooniga jutuks ära, et ma kardan, et ei oska täpselt öelda seda, mida ma konkreetselt öelda tahtsin. Mõte on aga selles, et kui sa kuulad iseenda südamejuhatust, siis ükskõik kui hirmus see ka ei tundu, ükskõik kui palju teised sellele vastu pole, ükskõik kui suured hirmud sul on, siis usu mind - pärast on elu hoopis teine, hoopis parem. Südamehääl ongi antud põhjusega. 

Ma nüüd julgen olla see, kes ma olen. Ma julgen olla aeglane, laisk, palju magada, palju mõelda, arvutiga mängida, palju pilte töödelda, palju pildistada, palju õppida, palju lugeda, palju sõita, palju uusi kursusi võtta, palju tööd teha, palju teha SEDA, mida MINA tahan! Ma ei pea tegema enam inimeste mõeldud stampasju, mis nö näitavad õnnelikkuse taset, nagu reisimine, suhtlemine, suvalistega seksimine. Üks hetk julgesin ma tunnistada, et jah - mina olen see, kes ei naudi eriti reisimist. Jah, mina olen see, kes ei taha nüüd nii tihti suhelda (kuigi nagu varasem postitus rääkis, mulle ilmselgelt meeldib suhelda) ning jah, mina olen see, kes päriselt ka tõesõna ei taha seksida suvalistega ning üldse pelgab romantikat, ükskõik kui palju kutsuti mind kuhugi swingerite kohta või räägiti head sellest maailmast ning soovitati omakasu saamiseks meestega seksida. Võib-olla on need elutargad nõuanded, võib-olla kellelgi toimib nii, aga lõpuks otsustasin ma, et MINA teen, mida tehes MINA end hästi tunnen. Ja võtan nõu kuulda, alati, hea meelega, aga inimesed peavad arvestama, et nemad ei ela minu valikutega. Eksisin kunagi oma valikutes, väga palju ja süüdi olin mina ise sellega, et arvasin, et nende arvamus on minu omast kõrgem. Ei olnud.

Kuula ennast ja ole hea inimene - siis kõik laabub!

Introvertsus - see polegi see, mis sa arvad

Ükskord nägin ma õudusunenägu. Ma ärkasin üles ja ütlesin oma mehele, et tead, ma nägin õudusund, nii hea on üles ärgata! Ta küsis, mida ma siis unes nägin. Ja ma alustasin: "ma läksin unes reisile...". Ta vastas: "juhuu, reisile minek!" ning siis ta sai aru: "oot, kas see oligi õudusuni?". Ma ütlesin, et jaa. Ma nägin unes, et ma läksin reisile poolvõõraste inimestega ja ööbisin nendega samas ruumis. Neid inimesi oli palju - kümneringis. Jube! 

Introvertsus-ekstravertsus on kaks vastanduvat spektril asuvat iseloomujoont, mille populariseeris Carl Jung. Pole vast mõtet seletada nende kahe sõna tähendust, kuna see on üldiselt inimestele selge, kuid siin keskendun introvertsusele, mis mõne ekstraverdi jaoks on sama müstiline kontseptsioon kui tulnukad Maa peal.

Ambivertsus on ka veel termin, mis tähendab nende kahe iseloomujoone koosesinemist. See ma ka pole.

Pilt introverdist üksinda autosõitmist nautimas

Mis siis on introvertsus?

Konkreetselt on introvertsus inimese omadus, mis tähendab, et inimene on fokuseeritud oma sisemistele tunnetele, mitte välismaailmast stiimulite otsimisele. Seega introvertne inimene kulutab energiat suhtlemisele. Vastandina ekstraverdile, kes hoopis saab energiat suhtlemisest ning otsib stiimuleid välismaailmast.

Väärarvamused introvertsuse kohta

Inimestel on komme arvata, et introvertsus tähendab alati vaikset inimest, kes ei julge esineda, on häbelik, istub ainult omaette, koosviibimistel ei käi, on pidevalt ärev. Tegelikkuses ükski neist omadustest ei ole kriteerium introvertsuseks. Ka ekstravert võib peljata avalikku esinemist. Samal ajal kui introvert võib täiesti rahulikult esineda avalikult. Täiesti selge on see, et eelnevalt loetletud omadused absoluutselt ei näita inimese sisemist suunitlust. See, kas inimene viibib koosviibimisel ei anna meile mittemingisugust infot tegelikult selle kohta, kuidas ta end sisimas tunneb. Ning just see sisemine tundmus on miski, mille tõttu introvertsus ongi äärmiselt keeruline kontseptsioon ekstravertidele.

Samamoodi ei saa ka teised end introverdiks pidavad inimesed arvata, et mõned väliselt kaasuvad omadused on kõikidel introvertidel. Näiteks mõni introvert ei julge avalikult esineda, kuid see ei tähenda, et mõni teine introvert seda ei suudaks teha. Nagu öeldud - väline omadus ei näita inimese sisemise patarei tegelikku tühjenemist. 

Kuna ekstraverdid alati naudivad uute inimeste seltskonda, ongi neil raske mõista, kuidas keegi küll naudib pidevat üksiolekut. Selle selgitamiseks räägin iseenda elust introverdina.

Kuidas ma avastasin, et olen introvert?

Juba noorena eelistasin palju omaette olla. Jah, mulle meeldis teistega mängida, aga alati pidi seda olema mõõdukal määral ning tahtsin sageli ka kodus olla. Mulle meeldis üksi uusi ideid genereerida ning neid teha, näiteks midagi ehitada, joonistada, arvutada vms üksi teha saab. Ei osanud too aeg küll mõelda midagi erilist sellest. Minu ainus imestus oli see, et kuidas küll teised minust palju vähem raamatuid lugeda viitsivad ning palju rohkem koos mängida tahavad.

Mingil hetkel noorena avastasin, et mulle meeldib olla väikeses seltskonnas. Näiteks kui sõbrannaga olles kuulsin, et tuleb veel seltskonda juurde, tundsin kohe ebameeldivust. Seda iga kord. Ma mitte kunagi ei tundnud end meeldivalt, kui kuulsin, et inimesi tuleb juurde. Ilmselgelt hakkasin seda häbenema, kuna kõik teised tundusid väga rõõmustavat seltskonnalisa üle. Mul aga oli häbi, et ei tahtnud seltskonna suurenemist, seega kellelegi ma seda ei öelnud ning proovisin iseendaga tööd teha, et saaksin ka rõõmustada, kui inimesi juurde ilmub.

Tegingi endaga tööd selles vallas. Ma olin ka koolis pailaps ja hää õpilane, seega ka seal tutvusin ma introvert-ekstravert kontseptsiooniga. Pole vist vaja palju arvata, et mul tuli ka testides välja introvertne loomus, kuid ausalt öeldes pigem häbenesin seda. Kõik teised ju müravad koos, käivad pidudel ja naudivad seltskonda! Ma olen mingi väärakas, kes mitte kunagi kedagi välja ei kutsu, peole minna ei viitsi ning seltskonna suurenemist ei soovi. Imelik olen! Nii ma hakkasin ennast sundima ka rohkem suhtlema. Ma ei julgenud olla mina ise. Hakkasin tahtma, et oleksin ekstravertsem. Varjasin oma suurt vajadust üksi nokitseda. Tegin endaga isegi nii palju trikke, et sain testides lõpuks isegi "ambivert" tulemuse, mis siis, et see polnud reaalsusele vastav.

Kuidas ma endaga leppisin?

Ülikooli minnes oli ka vastikult palju tutvumispidusid. Ka siis oli nii rõve neil osaleda - mitte seepärast, et mulle poleks meeldinud inimesed ega nendega suhtlemine - vaid seepärast, et see fucking väsitas mind. Ma ei viiiitsi vahet pidamata suhelda! Kuna see tutvumiste loomisele õhutamine läks nii massiivseks, siis ma lihtsalt pidin väljapääsu otsima. Muidugi võttis aastaid aega tegelikult iseenda reaalsele minale lähemale minemine, kuna endiselt häbenesin seda, et ma ei viitsi suhelda. Esialgu hakkasin iseenda lohutamiseks endale sisimas ütlema, et tulin ülikooli õppima, mitte sõpru looma. Seega eemaldasin endalt selle suure pinge kuidagimoodi.

Järgmisena räägiti mingist Tartu vaimust mulle. Alati ajas see mind segadusse - mis kuradi Tartu vaim!? See mingi linna peal laaberdamine või? Igatahes hakkasin leidma enda moodi inimesi õnneks. Teised rahulikuma loomuga inimesed tõmbasid mind. Kui varem olin elus end sundinud mõnele ekstraverdile sõbraks, siis sellised tutvused mind ei rahuldanud. Ekstraverdid on häiriva loomuga, räägivad igavat juttu ega räägi midagi asjalikku. Seevastu kohtasin ülikoolis mitut siiamaani parimaid sõbrannasid. Üks kursaõde on mul megaintrovert. Nii mõnus oli lõpuks suhelda kellegagi, kes ei aja mõttetut pläma suust välja, eelistab ka väikest seltskonda ning kellega on kindel, et koos peole minnes saame varem lahkuda. Leidsin ka teise parima sõbranna - minu sarnane omamoodi inimene, kellega sai nii palju sügavaid asju rääkida. Ta hakkas mulle esimesest hetkest meeldima, kui mingil kristlaste õhtul ütles ta esinejale, et "see on munadeta väide". Vot - pole mingit tühja loba, vaid aus arvamuse avaldamine.

Leides enda moodi inimesi, sain aru, et mulle piisab vähesest - mulle pole vaja hunnikute kaupa sõpru. Mul on nagunii ranged kriteeriumid sõprusele, kuna inimene minu elus, kellele ma annan iseenda suure austuse, lugupidamise, kaitsva suhtumise ja kõige muu, ei saa olla mingi mõttetu tühja jutu ajaja, kes võib mulle esimesel vabal hetkel noa selga lüüa. Ma annan sõpruse puhul ju nii palju.

Ja kui ma hakkasin leidma enda moodi inimesi, aktsepteerisin iseenda iseloomuomadust ka rohkem.

Kohati oli raske see, et teised ütlevad mulle pidevalt: "sa ei saa introvert olla, sest sa oled niivõrd hea suhtleja!" Inimesed ei tea, et suhtlemisoskus ei ole introvertsusega korrelatsioonis.

Kust ma olen oma introvertsuse saanud?

Minu emapoolne vanaisa oli äärmiselt minu moodi. Ta nokitses ka palju omaette.

Mu ema on megaintrovert. Minust suurem introvert minu teada ongi ainult mu ema. Tal on koguaeg telefon hääletu. Ta käib absoluutselt igal pool üksi. Ta naudib kodus olemist. Mu meelest tal pole ühtki sõpra ka, aga ta ei tahagi neid.

Aga oot-oot - kuidas sa siis suhtlemises hea oled?

Seda olen ma kogu aeg kuulnud: keegi ei usu, et ma olen introvert, kuna olen niivõrd hea suhtleja, nii lõbus ja värki.

Ega ei olegi alati olnud ma hea suhtleja. Palju on mind mõnitatud, et ma olen niisama väärakas, ei saa paljudest väljenditest aru (mingid oma seltskonnad) jne. Küll aga olen ma õppinud normaalselt suhtlema hakates lihtsalt rohkem mina ise olema, mitte häbenedes enda loomust. Siin ka väike hea nõuanne teistele introvertidele tulemas.

Esialgu olin ma küll selline, et uute inimestega tutvudes püüdsin palju naeratada, pingutasin nina verest välja, et olla megasõbralik. Ehk siis tahtsin üle pingutada ja mängida kedagi teist. Sitt lugu selle puhul on aga see, et järgmine kord seda inimest nähes ootab ta sult samasugust tobedat käitumist. Ning kui sa oled lihtsalt sina ise, siis küsib ta, miks su nägu nii kuri on või midagi muud väärakat.

Üks päev ma mõtlesin ning avastasin ülihea nipi! Uute inimestega kohtudes olen ma konkreetselt mina ise. Ning mina ise olemine on üldiselt see, et ma liigutan väga vähe, enamasti istun, kui võimalik. Ma ei tee grimasse. Ma ei räägi suurt midagigi, kui miskit tarka öelda pole. Ma vaevu kuulan ka teisi, sest tavaliselt mu enda mõtted on palju ägedamad kui mingi mõttetu jutt naabrimehe uue naise koleda seeliku kohta. Nii uus inimene harjub, et ma olengi selline - oskan suhelda küll, aga ei keskendu mõttetustele. Vajadusel võtan ka telefoni kätte ja vaatan selle ekraani, et nad harjuks minu ääretult tugeva vajadusega luua endale kaitsemull ümber. (Lol, üksi olles on mul just vastupidi - kodus on telefon kuhugi teki alla või mujale ära kadunud ja hääletu ka.)

Muidugi kaasneb sellega uue inimese hämmastus selle üle, et miks mul nii kuri nägu on. Tavaliselt paisatakse ka paar irooniast nõretavat lauset, et miks ma nii palju räägin, lasku ka teistel rääkida. Eks mainitakse ka seda, et nende seltskonnas ei kõlba telefoni käes hoida.

Sellised asjad on enamasti iga uue inimesega kohtudes. Aga uskuge mind - see algus on palju lihtsam läbi elada kui jäädagi näitlema ekstraverti, kes sa ei ole. Kuidas hakkama saada?

Kui mulle öeldakse "miks sa nii kurja näoga oled?" Vastan ausalt, et mul ongi selline nägu, aga tänud, et mainisid, et ma nii kuri paistan.

Kui mulle öeldakse, et "miks sa nii vait oled?". Siis võib öelda lihtsalt, et ma tahan. Või et olengi selline. Või et küsigu siis midagi tarka.

Kui mulle öeldakse, et nende seltskonnas telefoni ei kasutata, siis on see megahea - ma saan ära minna! Aga seda pole juhtunud viimasel ajal. Kunagi ammu juhtus ning ma vaene loll paningi telefoni ära, kuid mu suhtlemisega seotud aku tühjenes nii ruttu, et ma sain sisemise ängistuse, ärevushoo ning mul hakkas halb.

Telefon seltskonnas - miks?

Mõni võis nüüd eelnevat lugedes arvata, et ma olen räme ebaviisakas tahtes näppida telefoni seltskonnas. Tegelikult tekitab telefoni näppimine mulle kaitsva mulli ümber, mis laseb mul veidi energiat koguda, et edasi suhelda. Kui ma olen väljas, on telefon mul alati vööl nagu tulirelv kauboil - kiiresti haaratav. Kodu on selline koht, kus saan sellest helisevast aparaadist mõneks ajaks eemale minna. Kodus keegi mu mulli ei tüki ning ohtlik aparaat, kuhu inimesed helistada võivad, läheb ka minust eemale. 

Kas siis introvert on selline, kes üldse pidudel ei käi ega suhtle?

Ükskord üks massiivne idioot ütles mulle: "see, et sa ütled, et oled introvertne, näitab sinu kahepalgelisust, sest ma tean küll, et sa käisid ükskord peol." See on tõsise idioodi väide. Ka introverdid suhtlevad, ka introverdid käivad peol, ka introvertidel on kaasad, ka introverdid oskavad rääkida. Nagu eelnevalt öeldud, nõuab suurem suhtlemine lihtsalt energiat introverdilt ning introvert eelistab suurema osa ajast tegeleda iseenda sisemaailmaga, mitte välise suhtlusega. See pole üks ühele, et kui inimene on introvert, siis mitte kunagi ta peol ei käi. Õnneks olen ma ainult ühte megaidiooti kuulnud sellist lauset ütlemas - üldiselt on inimesed ikkagi targemad ning teavad, et introvertsus ei tähenda enda isoleerimist välismaailmast.

Üks asi, mida ma vajan enne seltskonda minemist, on mentaalne ettevalmistus. Mul on vaja mõelda ette, et lähen kohta, kus peab teistega rääkima. Eks ma ikka eelistaks olla pigem kodus, aga see ei tähenda, et ma ei tahaks minna peole. Mulle meeldib väga inimestega suhelda. Inimesed on lahedad, nad räägivad toredaid asju, nendega saab nalja. Ilmselgelt see meeldib mulle. Ma lihtsalt suurema osa oma ajast eelistan omaette olla. Ka noorena ma juba mõtlesin, et enamasti kahetsen ma tegemata jäetud asju - ma võin peole ju minna ning kui tunnen end ebamugavalt, saan ära minna.

Seega mul väljaminemise oluline kriteerium on võimalus lahkuda. Kui ma saan ära minna nii, et keegi mind kinni ei hoia, tunnen ma end vabana ning hästi. Väsida võin ma ju suhtlemisest, aga see ei ole mitte kellegi süü - see on lihtsalt minu närvisüsteemi omapära.

Kuidas mul introvertsus väljendub suhtlemises?

Ma mõtlen äärmiselt palju. Iga kord, kui keegi midagi ütleb, võtab tema öeldu mult just seepärast energiat, et ma pean katkestama enda mõttetegevuse ning tema öeldule keskenduma. Kui ta jutt on huvitav, siis kuulan ma seda hea meelega. Kui aga inimene räägib mõttetut small-talki, siis ma reaalselt ei saa aru, miks seda üldse rääkima peab - mu enda mõtted on lahedamad.

Seega mõttetult väljaöeldud laused on mulle äärmiselt häirivad, sest ma olen väga innukas kuulaja. Ma alati väljun enda mõtetest, et kuulata ja analüüsida teise öeldut ja jääda hoopis sellele mõtlema. Kuna ma panustan väga palju öeldule, siis oleks minu kiusamine öelda midagi väga lampi.

See eelnev ehk näitab ka, miks kulutab rääkimine energiat.

Lisaks, kui kellelegi on hästi igav pikk jutt, võivad mu mõtted kiiremini driftima minna. Enamasti seda ei juhtu, aga noorena koolis juhtus, kui ajaloo tunnis õpetaja mingit üliigavat asja ette luges. Mul oli seda võimatu kuulata, lihtsalt ei saanud.

Lisaks väljendub mu introvertsus ka nii: kui teine inimene telefoniga räägib, siis lülitan ma end täielikult välja. Ma absoluutselt ei kuula, mida ta räägib, sest see raiskab mu energiat ja mul on täiesti savi. Lähen jälle oma sisemaailma. Lisaks lülitan ma end välja, kui inimesed omavahel räägivad. Mind ei koti, mida nad räägivad. Mõnikord võib eelnevaga juhtuda, et inimesed arvavad, et ma kuulasin nende mõttetut vestlust kellegagi ja küsivad mult selle kohta. Sorry - ma ei kuulanud ega tea, mida arvata sellest, mida sa teisele ütlesid.

Mis saab siis, kui mu suhtlemispatarei täiesti tühjaks saab?

Ma võib vabalt käia pidudel ja suhelda, aga mul on väga vaja enda suhtlemisakut täis laadida. Kui ma seda ei saa, lähen ma jumala närvi. Iga väiksemgi asi ärritab mind. Ma võin nutma hakata või midagi. See pole hea, see on piinamine.

Kuidas ma saan esineda telekas (ehk võtetel käia - krt, miks vahet sel on, kas see võtete lint läheb telekasse või kuhu iganes)?

Kas teate, kuidas esinemine kaamera ees käib? See käib nii, et MITTE KEEGI SIND EI SEGA, mis on ju ideaalne introverdile! Ma ei saa aru üldse, milles siin tegelikult küsinus on. Kui öeldakse "LÄKS", siis on kõigi pilk sinul ja sa tead, et selline häiriv faktor nagu teiste segamine, väheneb. Kui öeldakse "STOPP", siis on see ainus segamine. Aga sa teed sama asja nagunii uuesti kasvõi 25 korda ning see pole probleem.

Lisaks võtetel on nii mõnus see, et enamik aega sätitakse kaamerat, valgust, uuritakse käsikirja, pannakse paika koreograafia jne. Mulle megalt meeldib olla seltskonnas nii, et mõttetut juttu ei aeta. Ehk siis inimesed on ümber, aga keegi sind ei sega. Sa tunned, et sa pole üksi, aga keegi ei kuluta sinu energiat ka. See on nagu koos omaette olemine väga sõbralikult. Kui midagi keegi ütleb, siis ainult asjalikke asju, nagu näiteks: "seisa korra kaadrisse, ma tahan näha, kuidas see jääb" ja sina lähed seisad ning mõtled oma huvitavat mõtet edasi. Mis saaks veel parem olla introverdile?

Modellindusega tegelemise idee on sama. Kogu võtteaeg on mõistlik, enamasti keegi midagi mõttetut ei räägi. Tehakse pilti, sätitakse valgust, sina poseeri. Õpid midagi juurde, naudid samal ajal ka iseenda mõtteid. Mis saaks olla mõnusam?

Kuidas ma saan olla ekstravertse kaaslasega koos?

Tegelikult on see hoopis suur pluss meie suhtes, sest tänu sellele meie iseloomud täiendavad üksteist veel selle aspekti võrra.

Mu kaaslase jaoks ei võta energiat inimestega rääkimine, siis on see super ju - ta saab minna ise müüjalt midagi küsima või kuhugi mujale, kus on vaja kellegagi rääkida. Mul on nii hea, et ma ei pea küsima ega rääkima midagi. Ta teeb minu eest seda rahuliku meelega. Hoopis raskem oleks näiteks olla teise introverdiga koos - kumbki ei julge/suuda midagi küsima minna. Mul emaga kuskil käies on nii. Näiteks on vaja midagi poest üles leida ning me ei suuda minna müüjaga rääkima. Väga raske. Kaaslasega on ikka 100x lihtsam, kui ta on minust ekstravertsem! 

Kusjuures, üks oluline asi mulle on see, et mulle meeldib koos olla omaette. Ma naudin pidevalt teise endale kõige lähedasema inimese seltskonda. Ma tahaks kaaslasega 24/7 koos olla ning ma üldiselt ei väsi. Aga kuna ta on ekstravertsem jah, siis vahel ta ütleb mõttetuid asju, nagu näiteks, et see auto meie ees sõidab nõmedalt. Või et "issand, siin on ummik, oeh." No ja siis? Mõnikord lähen ma ise rooli, kui mu mees seda liiklusest sonimist ei lõpeta. Aga eks ta teab, et kui ma istun kõrval, siis mind ei huvita, mida keegi teine juht roolis tegi või kuhu keegi keeras. See on ju juhi enda asi. Kui ise roolin, küll ma siis ise keskendun sellele, aga ma kusjuures ei kommenteeri roolis üldiselt midagi liiklusest, mul savi ju teistest. Ok, läks pikalt liiklusteemadele jälle, haha. Ehk siis ma tahan sellega seda öelda, et ekstravertidel on jah vist kalduvus rohkem oma mõtteid välismaailma paisata, aga tõingi selle välja selle mõttega, et see on ainus ekstraverdi-introverdi hõõrdumine omavahel ja inimesed tahavad ju teada, kuidas kaks "äärmust" kokku klapivad. Ja see on hea, sest mõlemast spektripoolsest otsast saame me üksteisele midagi kasulikku õpetada. Näiteks oma kaaslaselt õpin ma, kuidas mitte peljata müüjatega suhtlust ning tema saab mult õppida, kuidas oma mõtteid väljendada selgelt ilma tühja infota. Ning ma saan muidugi ka õppida mitte keskendumist tühjale infole. Aga nagu muud pole, sest mu kaaslane pole mingi friik, kes vahet pidamata pidutseda armastaks ning hunnikute kaupa külalisi tooks. 

Aa - külalistest rääkides - mulle just meeldib, kui mu kaaslasel on sõbrad külas. Ooo, ma naudin seltskonda, kui mul pole kohustust rääkida ning ma võin olla selline nagu ma olen, sest need pole minu südamesõbrad. Ülimõnna! The best asi vist maailmas! Ma ei oska kirjeldadagi kui palju see mulle meeldib ning miks see mulle meeldib. Näiteks kui me lähme külla tema sõprade juurde ja mina olen tema pluss 1. Jaa, õige väljend - mulle meeldib olla kaaslase seltskonnas +1! Mul on hea meel, kui tal sõbrad on ja ta nendega kokku saab ja ma kaasas jõlgun. Mõnus! Tunned end hästi, sest inimesed on ümber, nad on sinuga sõbralikud, aga räägivad omavahel ning iga kell võid lahkuda, sest sa ei solva sealt seltskonnast oma äraminekuga kedagi. Vabadus! Hää! Meenutab selline situatsioon natuke võtetel olemist mulle ka - kõik on sõbralikud ja kui lahkud pärast võtteid, siis keegi ei mölise, et miks sa juba lähed.

Nii et sobivus on just suurepärane.

Miks ma üldse nii pidevalt korrutan, et ma olen introvert?

Eks selles ole mängus see, et mu enda elu on kõvasti lihtsam, kui teised suudavad aktsepteerida mu reaalset loomust. Ma ei taha seda pidevalt tõestada, sest tahaks keskenduda muudele asjadele ka, aga ma ei taha olla enam sellises rollis nagu ma kunagi olin - hüppasin enda nahast välja, et ekstravertide maailmas näida ka ise ekstravertsem samal ajal sisemiselt surres.

Sest tegelikult iga kord mind väsitab, kui keegi üritab mulle tõestada, et ma pole introvert. Ujud mu sees, et arvad nägevat, millised on mu reaalsed tunded? Nii ju pole. Ma tahangi seletada, et see, et ma suudan suhelda, olen julge, jutustan palju, pidudel käin, alkoholi tarbin, juttu räägin, ei näita tegelikult mitte midagi mu reaalse sisemaailma kohta. Seda saab teine inimene ainult aktsepteerida.

Saan nüüd täitsa aru, aga... sa ei näe välja introvert ju! Sa ei ole introvert, sa liiga hea suhtleja!

Kui mulle öeldakse, et miks ma nii tõsine olen, ju ma siis ikka näen introvert välja või mis?! :D