Koolikiusamine – kuidas ma sellest pääsesin

Ka mind on kooliajal kiusatud. Ma ei ole kunagi tahtnud sellest eriti rääkida, vaid pigem unustada, sest see on halb ja isiklik teema ning ei tahtnud tampida mutta oma kiusajaid. Pigem mõtlen, et nad olid lapsed ja lollid, lihtsalt kahjuks see, mida mulle tehti, püsib tänaseni mu enesehinnanguprobleemide taga.

On öeldud, et kiusamine teeb tugevaks, aga ma julgen selles kahelda. Ehk seepärast, et oma sisemusest ei ole leidnud mina seda tugevust, mida leiavad teised. See power, mis on teistel, keda on kiusatud, on minus puudu. Ja ega selle tugevuse esilekutsumist ei aita ka täiskasvanuelus saadud mahategemine, no näiteks juba mu blogisse tulnud solvangute näol. Kiusamine on minu sisse kodeerinud hulga tugevaid negatiivseid väiteid enda kohta, mida on olnud mul väga raske muuta.

Aga räägime asjast. Lasteaias oli mu elu veel ilus ja vahva, mängisin rohkem poistega, sest nad mängisid autodega. Nukud mind too aeg ei huvitanud. Läksin kooli ja seal oli ka alguses päris tore ja lahe, esimeses klassis minu meelest küll. Aga ma olin liiga alalhoidlik ja tahtsin teistele meeldida ning ei julgenud alati enda eest seista ning see lasi mul lohiseda teiste järel. Siiski olin sõbralik ja armas kõigiga nii palju kui sain ja oskasin. Ma tahtsin probleeme lahendada asju läbi rääkides, mitte turtsudes. Algklassides sain omale tolleaegse parima sõbranna.Ta ütles, et ühed tüdrukud on nõmedad ja mul ei jäänud muud üle, kui kaasa minna, kuigi ma ei tahtnud midagi halvaga teha. Lihtsalt kartsin kaotada oma sõbranna heakskiitu. Mõtlesin, et kiidan tema juttu taga, kui vaja, et lihtsalt ka tal hea oleks kellegagi rääkida, aga samal ajal olen ikka kõigiga sõbralik. Kuigi jah, algklassides oli minu meelest kõik veel üsna okei ja tore ja meenutan seda aega pigem rõõmuga. Mulle meeldisid tegelikult kõik mu klassikaaslased. Kui ka minu kohta midagi halvasti öeldi, võtsin seda ikkagi kuidagi heana ning ei lasknud halba ligi. Aga siis mingi aeg kutsuti mind sinna teise punti, mida see algne punt ei sallinud. Kuna ma tahtsin kõigiga hästi läbi saada, siis leppisime seal uues pundis kokku, et teistele ei räägi, et ma seal nüüd olen. :D Aga nad ikkagi kuidagi rääkisid ning siis olin ma tülis selle algse pundiga, kust ära olin tulnud. Kuid mingi aeg meelitati mind algsesse punti tagasi ning siis ei sallinud mind see uus punt. No ma olin endiselt sõbralik, kui midagi halba öeldi või mu üle naerdi, olin ma vait. Siis enam selle pundiga nii väga ma ei suhelnud, aga üksikindiviidi tasemel sain ma endiselt (vähemalt enda meelest) nendega hästi läbi. Kuid see punt, kuhu mind tagasi meelitati, oli pigem omaette ja ma jäin omaette oma tolleaegse parima sõbrannaga. Nii et suhtlesin lihtsalt veelgi vähemate inimestega. Siis mu sõbranna tahtis seda ühte punti, kes siis mind tagasi meelitas (ja rohkem omaette oli), neist eemale hoidma hakata demonstratiivselt. Mäletan, et ta ütles, et alguses väga ei suhtle nendega ja siis viiendas klassis näitame neile, kui lahedad me oleme. Ma arvan, et talle jäi hinge kraapima see, et nad meist niimoodi veidi ära pöördusid. Ma läksin sõbrannaga kaasa ning hiljem meie peale kaevati ja kirjutasin seletuskirja, kus võtsin süü üsna enda peale ning ei pannud oma sõbrannat tanki. Tegelikkuses olin ma lihtsalt mingi järellohiseja, kes tegi kõike, mida teised (mu sõbranna siis too hetk) tahtsid :D Ma kahetsen, et sõbrannaga kaasa läksin, sest ei tahtnud mitte kellelegi halba. Oleks olnud mul vaid selgroogu, et öelda, et ärme nii tee. Kuigi mu mäletamist mööda ainus, mis me tegime, oli see, et hoidsime neist veidi eemale, sest tahtsime järgmine aasta uue hooga nendega sõbraks saada. Loll plaan. Muidugi hiljem meie tobe plaan jäi katki ja minu meelest sain ma edasi kõigiga samamoodi (hästi) läbi. Poistega suhtlesin ka, nendega oli mul alati ühine keel olnud. Ma ise olin ka pigem vaikne ja tagasihoidlik. Need olidki siis ainsad "kiusamised" algklassides ning see kampade/puntide teema oli seal ainus mu mäletamist mööda. Igapäevane suhtlus oli ikkagi hea ja tore. Muidu meenutan seda aega heaga, tahtsin kõigile meeldida ning mängisime ja oli lõbus seal.

Kiusamine hakkaski, kui meie klassist said pigem "suured" inimesed, sest läksime teise majja viiendas klassis, suuremate majja. Alguses ei pannud ma midagi tähele, aga klass kihistus rohkem. Olid mingid popid ja olid poisid, kellele meeldisid siis need popid tüdrukud, oli üks teine tüdrukute punt ning mina ja mu sõbranna. Ma olin väga truu oma sõbrannale. Sain ikkagi ka teistega läbi, kuigi neil oli minust rohkem ükskõik. Mäletan, et ühel klassireisil, kus mu sõbrannat kaasas ei olnud, tahtsin istuda suunaga teiste inimeste poole, aga õpetaja keelas mul selle ära (käskis istuda täpselt otse sõidusuunas), nii et mu sotsialiseerumine katkestati. See tegi mulle väga haiget, kuna jäin eemale nende vestlusest ning see tekitas veelgi suurema lõhe minu ja nende vahele. Nii et esimene hoop tuli pigem õpetajalt. Jäin kampadest välja.

Kuuendas kihistus klass veelgi rohkem ning kiusamist esines rohkem ja poiste poolt. Mind ja mu sõbrannat narriti, aga mu meelest ütlesime me midagi vastu ka isegi. Ähvardasime õpetajale ära rääkida, aga siiski seda ei teinud, sest see jutt aitas poistele. Mingi hetk millegipärast hakkas mu oma sõbranna mind kiusama. Ingliskeele tunni algul ütles ta mulle nii palju halvasti ja naeris mu üle, et ma hakkasin nutma. Püüdsin pisaraid tagasi hoida kõigest väest (aga ei suutnud) ja kõike alla suruda. Hästi raske oli reedetud saada inimeselt, keda sa usaldad. Ei kaevanud ma kellelegi, vaid püüdsin mõistlikult temaga ise läbi rääkida asjad. Edaspidi hakkas ta minust väga palju eemale hoidma. Ma üritasin muidugi temaga asju selgeks rääkida (jälle nagu väike vanainimene), aga selle peale ta ütleski mulle ärritunult, et tahab teistega suhelda, mitte ainult minuga. Igatahes olin ma reedetud, aga mis seal ikka. Olingi mitmes tunnis edaspidi pinginaabrita. Seega jäin klassis täiesti üksinda. Kõigil olid juba oma sõbrad ja kambad, aga ma olin mingi üksik. Poisid aeg-ajalt kiusasid, parima sõbrannaga suures tülis ning muid sõpru polnud, sest see poppide tüdrukute kamp oli nagunii meid juba ka kiusanud. Mäletan, kui üks tüdruk sealt kambast ütles mu sõbrannale: "vaata ise kui ilus... või tähendab KOLE su käekiri on." :D Segi ajas noh. Igatahes nende poolt ja poiste poolt oli kiusamine nii minu kui ka mu sõbranna pihta ja peale selle pöördus sõbranna veel ära minust. Õppimine oli minu jaoks ainus lohutus. Muidugi ingliskeele tunnis olin ma kehva (neljaline olemine tähendas meie klassis kehvat) ning mu sõbranna oli ingliskeeles väga hea ning see andis talle võimaluse mulle halvasti öelda.

Seitsmendas klassis oli ka mu sõbranna minust ära pöördunud alguses, kuid hiljem sai minuga uuesti sõbraks ning see tegi mind väga õnnelikuks. Ma põhjust ei küsinud, kuid mulle jäi mulje, et ma ise muutusin "lahedamaks" tema jaoks ning tänu sellele on ta nüüd mu sõbranna.Leidsin, et olin ise olnud nõme ja pean olema eriti talle meele järgi ning ka teistele, et üldse sõpru omada. Õppisin sellest ignoreerimise kogemusest seega, et pean ise piisavalt "lahe" ja "äge" teiste jaoks olema, sest iseenesest ei ole ma mitte keegi. Mu enesehinnang oli järjest langenud ja olin täiesti selgrootu. Klassis poisid kiusasid mind veelgi rohkem. Mulle öeldi, et ma suitsetan (ma ei tea miks, sest ei teinud seda) ning muud moodi süüdistati mind paljudes asjades. Näiteks taim kukkus kuskilt maha ja siis öeldi: "Helen ajas selle maha". Minuga eriti ei suheldud ja kui suheldi, siis midagi halvasti öeldes. Klassireisidele jne ei tulnud enamasti mu sõbranna kaasa, seega olin seal eriti üksi. Ei leidnud kuskil enda kohta ja mind ei tahetudki väga kuskile. Mäletan, et pidin mingi totra kehalise kasvatuse tantsukava üksinda tegema, sest mind ei võetud ühtegi kampa sisse. Ma küsisin alguses ühelt tüdrukult, kas ma saan ka nende kavas osaleda. Ta ütles, et ma küsigu ühelt teiselt, kes on boss selles asjas. Kui läksin sellelt teiselt küsima, siis ütles ta konkreetselt ja ülbelt, et ma ei saa. Ma ei öelnud midagi vastu, üritasin vaid mõistvalt vastata, kuid see tegi haiget. Seega tegin kava üksinda, mis oli naeruväärne, sest tantsimisest ei teadnud ma midagi. See oli aeg, kui kõik hakkasid olema ka ilusad tibid, suurte rindadega ja väljaarenenud kehadega. Mind sõimati alaarenenuks ning peletiseks. Olin üksinda, ignoreeriti ning peletis ka veel pealekauba.

Mingil ajal leidsin ma endale uue toreda sõbranna, kes oli minust kaks aastat noorem ja käis minuga samas koolis. Ta oli väga võimukas ja lahe ning kaitses mind koolis. Kuna mulle tekkis nö keegi kaitsja, siis hakkas kogu mu klass teda vihkama ainult selle pärast, et ta oli mu sõbranna. Teda ka mõnitati ning tehti maha, aga ta oli päris tugev ning ütles midagi halvasti ikka vastu ja kaitses mind. Mäletan, kui üks tüdrukute kamp (kes polnud see poppide kamp, vaid see, kellega ma arvasin end läbisaavat) kinkis talle tema mõnitamiseks paki komme ja mu sõbranna need suure hooga üle selja viskas. Need tüdrukud muidugi ehmusid täiesti ära, aga ega see ei takistanud neil teda vihkamast.

Kaheksandas klassis hakkas mu klassist sõbranna suhtlema mu klassivennaga, kellega ma ka suhtlesin, aga minust hoiti jällegi rohkem eemale. Minus puudus mingi elurõõm juba ning ma olin arvatavasti liiga tõsine. Ma olin üsna üksik, istusin sööklas üksinda, käisin kooli peal üksinda jne. Ainus, millega ma sain inimesi enda poole püüda, oli õppimine. Olin ääretult tubli ning see andis mulle võimaluse saada pinginaaber, sest paljud tahtsid minu kõrval istuda, et kontrolltöödel maha kirjutada. Ma aitasin alati väga hea meelega, sest see oli mul ainus võimalus suhelda inimestega. Tegin kõik matemaatika kodutööd ilusti ära, et lubada teistel maha kirjutada enne tundide algust. Sellised olukorrad olid ainsad, kui minuga suheldi. Õppisin väga omaette olema ning olin selline, keda keegi muidu ei kuulnud ega pannud tähele. Mind kiusati seepärast, et mul olid prillid ja akne ja olin üldse kole. Sõimati ufoks ja öeldi, et kuna mul on peas hobusesaba, siis hobuse saba all on sitaauk, seega mu peas on sitt jne. Mind sõimati meheks, sest mulle ei kasvanud rinnad. Mulle öeldi peletis ja kõike muud ka veel. Proovisin jääda kõige peale ükskõikseks, aga see tegi mulle haiget. Kui isegi ütlesin midagi vastu, siis mu üle naerdi. Peale selle kiusati mind veel ka väljaspool kooli, kahjuks seda tegi ka see uus sõbranna mingi aeg (sest tema tolleaegne sõbranna oli mu peale kade). Ka väljaspool kooli öeldi isegi suvaliste inimeste poolt, et ma olen väga kole. Näiteks kui läks üldse mu sõbranna kellegagi tülli, siis öeldi "aga vaata see peletis su taga, ta on väga kole", kuigi olin püüdnud kõigest eemale hoida. Igale poole, kuhu läksin, mind ei sallitud, mulle oli juba alandlik käitumine sisse jäänud. Kodus oli ka kõik halvasti, kunagi proovisin seal kurta kellelegi, aga ei õnnestunud. Õpetajatele polnud sugugi mõtet midagi rääkida. Kehalise kasvatuse õpetaja tõi näiteks alati ainult MIND esile. Näiteks kui kõik jooksid lühema ringi, siis ütles ta ainult minu nime. See eraldas ka mind teistest. Teadsin juba, et olen kole peletis, kelle originaalisiksus kellelegi ei meeldi, seega ei ole mul muud üle jäänud, kui teha kõike teiste meele järgi, kui neile üldse meeldida tahan.

Üheksandas klassis hoiti endiselt minust eemale. Olin lihtsalt õppimises vaid ääretult tubli. Terve klass igatahes ei sallinud mind enam. See sõber mu klassis, kellega mu sõbranna sõbrustas, temaga hakkasin rohkem suhtlema. Ta meeldis klassile neutraalselt, kuid mina mitte. Mingi hetk hakkasin ma kiusamisele vastu nii, et ei andnud reaktsiooni. Ma ei öelnud midagi vastu. Olin koguaeg suhteliselt üksinda.

Üheksandas klassis tegin otsuse jääda samasse kooli (mul puudus igasugune perekondlik tugi ka) ainult seetõttu, et mu kool oli väga tugev ning sealt sai hea hariduse. Kümnendas klassis läks mu parim sõbranna teise kooli, aga vähemalt jäi mu sõber edasi meie kooli. Seega oli mul üks sõber. Meie kooli tuli uusi inimesi ning leidsin paralleelklassikaaslaste seast endale sõpru. Püüdsin olla julgem ning olingi. Kuid ega kiusamine ei lõppenud. See tüdrukute kamp mu klassis ikka ei sallinud mind ning popid poisid olid ka nende poolel. Nüüd nende uus kiusamine oli minu ignoreerimine ning mu tagarääkimine. Mind tõrjuti ning ei tahetud enda ligi ega enda juurde. Ma olin neile nagu mingi jälkus, kellest ei tehta välja ning keda pole olemas. Hakkasin ise julgemaks ning püüdma leida mingit tuge enda seest. Olin väga täiskasvanuliku suhtumisega ja suure huviga maailma vastu. See tuli mulle kahjuks, sest julgesin ükskord ühes seksuaalkasvatuse tunnis küsida midagi selle kohta, kui ruttu spermarakud surevad ja kas nad surevad vee sees ära. Pärast seda kiusati ning räägiti mind eriti taga ("Helen tahab vaalaga seksida"). Muidugi mu kiusamine oli jälle ignoreerimine ning irvitades mulle otsa vaatamine. Tüdrukud irvitasid mu üle ning rääkisid minust halba jne. Mu ainus sõber minu klassist oligi mu see sõber ning õnneks ka üks väike poistekamp. Mitte just parimad sõbrad nad polnud, aga läbi veel nendega sain. No nemad suhtlesid ka väljaspool kooli jne, et nii palju mind nende kampa ka ikka ei võetud.

Üheteistkümnendast klassist pole ka mõtet rääkida. Õnneks olin leidnud endale sõbrannasid paralleelklassist ning ka mul oli endiselt see sõber mu klassis. Teda pigem austati, aga mina olin endiselt tõrujutud. Kuna ma olin hakanud vist inimestele midagi ka vastu ütlema päris õelalt, siis jätkatigi sellise kiusamisega, et mind ignoreeriti, räägiti taga ning irvitati mu üle. Nii kui ma ruumi sisenesin, vaadati mind põlastavalt. Õppisin teistele mitte otsa vaatama, et seda mitte näha ja olin väga ebakindel ja vaikne. Mäletan, et üks paralleelklassikaaslane ütles mu kohta, et "sinuga ei saagi millestki muust peale kooli rääkida." See ka solvas, aga oli tõsi, sest ma olin täiesti enda "nõmeda" isiksuse maha surunud ja oskasin rääkida ainult sellest, et kõik võivad mu pealt maha kirjutada, sest see oligi suht ainus võimalus suhelda teistega.

Kahteistkümnenda klassi lõpus muutusid järsku kõik normaalseks. Mitte küll kõik, aga paljud ikka. See muutis muidugi ka mind rõõmsamaks ning kerge andestaja nagu ma olen – tahtsin ka nendega hästi läbi saada.


Sellised seigad on mul tekitanud probleeme seniajani. Mu enesehinnang langes väga madalale. Ma pidasin ennast ääretult koledaks väga kaua. Siiani vihkan enda rindu, sest need on alaarenenud. Ma olin loonud endale ka sellise vaikse hoiaku, et ise suhtlema ega vestlust alustama ei lähe, sest ei julgenud. See olek paistis ALATI inimestele ülbe?!Mul oli õpitud abitus ning pidasin ennast igas olukorras kehvemaks ja rumalamaks. Teadsin, et ma ei meeldi meestele, sest nad tahavad ikka ilusaid tüdrukuid. Ei julgenud kunagi inimestele otsa vaadata ega midagi. Paljud pidasid seda ülbuseks ja liigkõrgeks enesehinnanguks, aga tegelikkuses oli see tugev kaitsepositsioon ning endassetõmbumine. Tegelikult oli see vaid kaitsereaktsioon ning ma räägin - ülbed inimesed on TEGELIKULT enesehinnanguprobleemidega, nagu mina olin. Kartsin alati, et iga inimene mõtleb minust midagi halba. Sellist mitme aasta jooksul õpitud käitumist on olnud mul nüüd nii raske muuta. Mul on sissekodeeritud teatud laused, mida ma sisimas "usun", näiteks, et ma olen kole ja ei ole midagi head väärt ning leian alati situatsioone, mis mu väiteid kinnitaks. Ma ei ole olnud pealehakkaja ega midagi. Siiani kardan ma väga ignoreerimist. Alles nüüd olen hakanud sellest rohkem üle saama.

Ma arvan, et ma olen mingil määral ikkagi andestanud inimestele, kes mind kiusasid mind ignoreerides. Nad olid siiski ju vaid lapsed. Lihtsalt võib-olla ei ole suutnud ma endaga rahu leida veel.

Tore ka see, et meil klassis füüsilist vägivalda ei olnud. Aga no vaimne vägivald lihtsalt ei paista välja.

Kuidas püüelda unistuste poole ja mida ma juba teinud olen?

Tere!

Mäletate mu toonast postitust, mida saab lugeda SIIT? Seal oli pikk nimekiri sellest, mida ma tahaksin elus ära teha. Nüüd tunnen, et on õige aeg sellest jutustada natuke.

Tsiteerin sealt ühte kohta:
"[...] Toon lühinimekirja välja asjadest, mis mind huvitavad ja mis määral ja kuidas ma nendega tegelen.[...]

• Muusika - mu salajane soov on olnud lauljaks olemine, aga see on ka üks neist rasketest asjadest, mis sõltub õnnest. Kui endale FL Studio hankisin, tegin seal mingit värki küll, aga ei leidnud kedagi, kes mulle seda täpsemalt õpetaks ja teha aitaks. Klaverit tahtsin ka täiega lapsena õppida, aga ei saanud. Siis püüdsin kitarri õppida, aga see jäi unarusse mitmetel asjaoludel. Ja aga no, DJ-ks saamise soovi ma maha ei kanna!!! Selle teen kindlalt ära! Oh ja ma tahtsin ka noote tunda, aga väiksena kirjutasin omaette laule ka. Kui abi saaks (nootides jms), teeks seda väga hea meelega praegu.
• Rallisõit - autodega seoses. Mäletan, et enne kui mul veel lubegi polnud, nägin ma unes, et roolin autot. Aga ralliga on ka jällegi see jama, et peab olema sponsor või hea võimalus üldse selleks saada.
• [...]
• Esoteerika - mul on olnud juba ammu see energiate tundmise värk, aga millegipärast viimasel ajal olen seda kartma veidi hakanud ja endas maha surunud. Aga olid ajad küll, kus ma nõiaks saada tahtsin. Eks mu sõbrad teavad nagunii, et neile kaarte panin :D

[...]"

08.07.2017 Romuring LaitseRallyPargis. Pildil Kalvi-Kalle auto.

See postitus oli kirjutatud mul 26. septembril 2016. Nüüd olen ma jõudnud NEED KOLM ASJA ära teha!!! Super! Ahjaa, seal postituses on hobuse osa ka sees, aga sellest ma hetkel ei räägi.
Ja see unistuste üle õnnelik olemine on olnud väga raske, sest täna nägin ma Õhtulehes, et mingi ajakirjanik oli öelnud mu kohta, et ta arvas, et mulle öeldi sensitiivide saate katsetel ette. Tõesti, mulle ei öeldud ette! Saatest rohkem rääkida ei tohi, aga ma ütlen uuesti ja veel kord, et esoteerika EI OLE UUS HOBI MU JAOKS. Seda tõestab ka see vanem postitus ning ka kõik eelnevad vanemad postitused. Sellele ajakirjanikule soovitan ma enne tugevam taustauuring teha. Mu blogi on päris hää allikas, nii et tulgu lugegu siin midagi. Tõsiselt, enne kui sa inimesi üritad milleski veenda, mis tõsi ei ole, siis tule ja loe siin. Muidugi võid sa öelda, et "ää see oli aint minu arvamus juu", aga khm... Rumalad inimesed jäävad igasugu "arvamusi" uskuma, nii et kui tahad olla tubli ajakirjanik, siis tule uuri lähemalt ikka asja. Hästi hea näide rumalate inimeste kohta on see, kui näiteks Mallukas kirjutas esimesest Prooviabielu saatest, ning avaldas arvamust, kas mina ja Liisa päriselt ikka nii totud oleme, siis rumalad inimesed tulid mu blogisse heiti loopima. Mallukas ühes mingis postituses ütles kunagi, et "ma ei usu, et mu lugejad nii lollid on, et kui ma midagi ütlen, siis nad selle järgi teevadki". Oleks tahtnud sinna selle näite tuua ja öelda, et tead, et nad on ikka küll nii lollid, vähemalt mõned. Aga mul vist polnud aega seda kirjutada.

Esoteerika juurde jõudsin ma nüüd oma teekonnal tagasi, kuna olen leidnud natuke rohkem rahu endas. Hakkasin tõesti seda omadust endas mingil hetkel kartma. See oli nii hirmus ja jube. Tean nagu asju, mida teised ei tea, järelikult olen veider... Ei tahtnud tunda seda ning arvatavasti olin lasknud midagi halba endale ligi. Nüüd olen ma jälle tugevam ning suudan sellega toime tulla ja ka tahan sellega tegeleda. Meil jookseb sensitiivsus suguvõsas.

Nii, nüüd räägime Romuringist. Sain võimaluse osaleda sellisel üritusel. Osalesin seepärast, et autod, ralli jne, on mind ammu huvitanud. Kas see on nüüd jälle tähelepanu? Aga äkki seepärast, et mulle meeldis. Ma olin seal päris hea ja nii äge oli rallida ja otsa sõita! Ainult paar autoviperdust oli seal kahjuks. Hihi, mind täiega kiideti sõitmise eest! Usun, et see ei jää mu viimaseks ralliks.

Ja muidugi olin ma ka DJ ükskord ja kavatsen seda kunagi kuidagi veel teha. Sain sellise võimaluse ning ma olen muusikat ammu armastanud! Lihtsalt olen arg ja ei julge end mängima pakkuda. Kui seda teen, et mängima kunagi rohkem hakkan, siis arvatavasti mitte oma nime all. Pimedas klubis nagunii keegi tähele ei pane, kes mängib seal puldi taha. Seega, vähemalt ei saa nüüd inimesed öelda, et ma mingi tähelepanu tahan. Või no, tegelikult sõltub selline otsus ka ärist ning võib-olla ma siiski pean ütlema, et see olen mina, kes seal plaate keerutab, kui klubi soovib mu nime alt juurde kliente, mis ju ka igati tore. Eks seda näha ole.

Mul on väga imelik näha inimeste üllatunud reaktsioone sellele, et ma tegelen nii paljude asjadega. Miks ma ei või tegeleda paljude asjadega? Kui mul on soov ja tahe nendega tegeleda, siis miks ma peaksin oma soove maha suruma ning mitte nendega tegelema? Ja inimesed veel ütlevad, et ju ma läksin sensitiivide saatesse seepärast, et jälle tähelepanu saada. Olgu, kuulge. Kui ma oleks teinud kõike ainult kuulsuse ja tähelepanu nimel, oleksin ma mitmeid aastaid tagasi juba võtnud vastu pakkumise osaleda modellisaates. Kunagi läksin sinna castingule ning mind valiti edasi, aga tookord loobusin omadel põhjustel. On olnud veel saateid/projekte, mis oleksid toonud mulle kuulsust, millest ma olen loobunud. Kui ma tõesti ainult tähelepanu peal väljas olen, võtaksin neist kõigist osa. Lisaks, kellele ei meeldiks tähelepanu? Koolis kiusati mind nii, et mind ignoreeriti (tänks, ägedad klassikaaslased!) Nii et, mis selles tähelepanus nüüd nii halba on?
Ja lisaks see sensitiivide saade. Ütlen jälle, et läksin sinna ennast proovile panema! Kui see ei oleks telesõu, oleks mul isegi lihtsam, sest ma ei läinud sinna kaamerate pärast. Ma läksin sinna enda pärast, enda võimeid lõpuks katsetama. Mõelge ise: kui mul on olnud aastaid sees need tunded ning mingi aeg tugevnenud tunne, et ma peaksin selle alaga tegelema, siis mis oleks parem katsumus kui tuleproov? Need, kes räägivad, et selliseid (üleloomulikke) asju pole olemas, siis oodake ise, kuni midagi sellist tajute või siis ärge uskuge, minu elu see ei muuda. Lihtsalt aktsepteerige, et on olemas midagi, millest te aru ei saa. Mul üks silmiavav jutt ka: minge palun mõne inimese juurde, kellele ma olen kaarte pannud ja küsige, mis juhtus ja kas läks täppi. Läkski täppi ja kaardid andsid inimesele nõu ja abi?! Juhus vä?! No kui oleks juhus, siis päris kõva juhus või mis. Võib-olla ongi elu üks suur juhus.

Mõned ütlevad mulle, et ma olen lihtsalt hea näitleja, et nii paljude asjadega tegelen. No olgu ma siis näitlen, et oskan superhästi autoga sõita ja näitlen, et mängin arvutiga ja näitlen, et ma tunnen ja tajun midagi ette (haha :D). Ei noh, tegelikult tahaks ka näitlemise veelkord ära proovida. Näidelnud olen ma ka ühe väikse projekti tarbeks kunagi väga ammu. Nii et nüüd läks tuju eriti kurvaks?! Isegi näitlen! Ok, ok :D

Lisaks MEEDIA. Mina ei vali ju, millest mõni ajakirjanik uudise teeb! Mu jaoks on kõige veidram see, kui on tehtud uudis mingist täiesti suvalisest asjas ("Helen lisas pildi Instagrami") ning siis inimesed ütlevad: "on alles tähelepanuvajadus". Mmm... kas te mõtlesite enne selle rumala väite ütlemist ka natuke, et mina ei teinud seda uudist! Jah, olen süüdi selles, et lisasin pildi internetti, aga ma lisan koguaeg pilte internetti, et anda edasi oma toredaid emotsioone, elu, maailma ilu jne. See, et mõni ajakirjanik tol hetkel sellest kinni hakkas, on ju ainult tore ja fun! Aga siiski ei teinud uudist mu uuest pildist mina, vaid keegi teine. Seega ei näita kuidagi see minu tähelepanu- või mis iganenes vajadust. Ja ma ütlen, tore ju, et uudiseid on ajakirjanikel võimalik mu piltide kohta teha.
Pealegi kui läksin sensitiivide tuleproovi, siis oli täiesti tõsiselt meedia viimane asi, mis mul mõttes oli. Mina läksin sinna enda pärast. Anu Saagim oli ka seal kohal ja mul oli väga tore meel teda näha ja ilmselgelt olen ma ju viisakas inimene ja teen kõigi soovijatega intervjuud ning vastan küsimustele. Tahan lihtsalt selle lõiguga öelda, et meedia ei ole mu peamine eesmärk, kuid ma ei tõrju inimesi (ja ajakirjanikke) eemale, kui nad minuga loo soovivad teha. See on ju lõbus ja vahva! Intervjuusid on ka äge teha! Mulle meeldib, kui mult igasugu asju küsitakse.

Nagu näete, siis ei tee ma neid asju esmajärjekorras tähelepanu pärast, vaid ikka oma sisemise soovi tõttu. Armastan uusi põnevaid asju proovida ning järjest rohkem üritan leida tee selle juurde, mis mind tõsiselt huvitab ning tegeleda elus nii paljude selliste asjadega kui saan. Paljudel inimestel on muidugi veider, et nemad istuvad ainult kodus arvuti taga ning ei oska isegi kümne sõrmega kirjutada QWERTY peal nagu mina, nii et neile vist ei mahugi pähe, et ma lihtsalt oskan, tahan ja teen nii palju asju korraga. Nii, siin ütlen väikse saladuse, et peale ülikooli lõpetamist alustan ma bikinifitnessiga. Minge ärrituge, mõned, jälle kuskil nurga taga. Miks ma ei või nii paljude asjadega tegeleda? Ma ei pea valima elus vaid ühte suunda!

Nüüd kõige olulisem. Kuidas siis jõuda oma unistuste täitumiseni? Ehk on alguses abi nimekirjast, nagu ma tegin. Kirjutasin sinna, mida ma elus teha tahan ning nagu näete, siis mitu punkti sealt on juba juhtunud! Oeh, ma nii tänulik ja õnnelik! Edasi viivad õiged teed sind sinna, kui see on asi, millega on sul õige tegeleda. Lihtsalt keskendu sellele, mida sa teha soovid ning juhtuda võib siis isegi ehk ime. Olge tublid ja ärge peljake oma unistusi ellu viia! Heitereid tuleb nagu laviinist, aga on hulga rohkem inimesi, kes sind armastavad ning sind aitavad elus edasi ning pakuvad sulle nii ägedaid võimalusi! Heiterite energia on lihtsalt tugevam, aga kaitse end! Olen tänulik kõikidele ägedatele inimestele, kellega ma olen elus kohtunud ning kes on ka sama lahedad ja veel lahedamadki kui mina!