Mu esimene esinemine DJ-puldis!

Nüüd tuleb ametlik teadaanne! Ma teen debüüdi DJna varsti, 28. aprillil õhtul Tartus kohvikus Sodiaak! Räägin siis sellest lähemalt, et miks ja värki. Minu jaoks on see päris suur asi, kuna ma olen aastaid unistanud millestki taolisest.

FB üritus on SIIN.

Kes teab mind ammusest ajast, sellele pikemat seletust polegi tarvis. Võib öelda, et peaaegu lapsena unistasin DJks saamisest. Tegelikult on asi selles, et muusika on mulle ikka ja alati hingelähedane olnud. Mitte vaid selles mõttes, et mõnus kuulata, vaid ma süvenen sõnadesse, rütmi ning mõtlen, mida võis artist mõelda. Muidugi mõni artist võis mõelda, et saaks vaid hiti valmis ja raha, aga mõni artist paneb ikka tõesti oma südame muusikasse. Seda ma räägingi! Muusika tekitab häid või üleüldse igasuguseid emotsioone ning isegi kui tekitab nostalgiat või kurbust, on see tore ju.

Niisiis, noorena, kui kuskil toimus kellegi juures väike istumine või siis pidu, siis minu esimene asi kohale jõudes oli pleilisti näppima minna. Kohe kibelesin noh. Otsisin üles muusikaallika ning hakkasin seal kõigi rõõmuks või kurvastuseks DJks. Minu DJks olemine piirduski siis sellega, et peas olid mul lood, mis mulle meeldisid, panin pidudel just sellist, milline teema sinna sobis ning olin ise eriti õnnelik. Mõnel inimesel sundisin ka muusikavideot vaatama ja mõnelt küsisin, mida ta sellest või tollest laulust arvab. Mäletate, eks? :D

Ilmselgelt unistasin ma salaja sisimas päriselt olla see diskor, kes pidudel midagi inimeste rõõmuks mängib. No selle unistuse viisin ma kaudselt täide, kui korraldasime ükskord kursaõega Ekvaatori peo. Ma olin ikka väga õnnelik, et õhtu otsa oma arvuti taga sain passida ja lugusid mängida. Enne pidu kogusin inimestelt ka soovilood. Lisaks tegin enne ka sellise eeltöö, et Winampis jooksutasin lood üksteise sisse, et oleks koguaeg muusika jooksmas ilma pausideta. Muid programme mul polnud ja ostma neid ei hakanud. Programmidest rääkides, siis kunagi tundsin ikka tugevat külgetõmmet Fruity Loopsi vastu, mis hiljem oli FL Studio. Sõbrad, kellel see oli, nende juures käisin seda näppimas ja midagi koostamas. No tegelt kodus ka proovisin ja midagi ma valmis tegin (dubstepi loomulikult). Ma ei julge oma käkke küll teile lasta. :D Ahjaa, mulle meenus, et ükskord tegin ma räppi ka.

Kahjuks on jah elu läinud sellisesse suunda, et pole muusikaga nii lähedalt kokku puutunud. DJ unistasin salaja pikalt olemast, aga põhjus, miks ma DJks ei hakanud, oli see, et mul puudus enesekindlus, pealehakkamine ning võimalikud tutvused. Lihtsalt ei osanud ma midagi ette võtta. Lisaks ka veel mõni inimene, kellele julgesin oma salajasest soovist rääkida, et tahaksin kunagi DJ olla, vastati mulle, et see pole midagi nii tore ja lihtne ja sa ei saa enda muusikat lasta, vaid pead vaatama, mida rahvas tahab ja blaablaa. No igatahes sisendas selline vastus minusse veelgi ebakindlust. Nii et surusin soovi maha, aga kaua sa ikka surud, kui varsti välja hakkab pressima. Mingi aeg kuulsin ma juhuslikult raadiost, et on olemas DJ kool. Ma olin omg kus ma elanud olen, et ma enne ei teadnud?! No mõeldud-tehtud, asi on nüüd niikaugele jõudnud, et ma olen alustanud õpingutega DJks!

Nagu näete, on mul selline unistus olnud juba iidsetest aegadest. Ei ole see mingi uus asi kohe kindlasti mitte. Muidugi ma kardan, ma pelgan, kuna mulle on öeldud nii palju, et "sa pead ainult seda laskma, mis rahvale meeldib!!!" See on mind nii ärritanud, sest igal DJl on ju siiski oma stiil ja siis mis mõttes ma lasen ainult seda, mida rahvas tahab? Jah, ma saan aru, et ma ei lähe vanadekodusse dubstepi prõmmima, aga kui mu stiil on EDM/trap/dubstep, siis seda ma üldiselt mängingi, sekka ka mõni meinstriimi lugu ning laule, mida ma vihkan, ma ei lase. Aga vot, ma siiski hakkan viimasel ajal järjest rohkem oma soove esile tõstma, nendega tegelema ja nende järgi käituma, seega vaatan, kuidas siis meeldib mulle DJ olla. Võib-olla hiljem enam ei meeldigi, aga siis ma tean, et ma olen vähemalt selle ära proovinud.

Stiilist siis nii palju räägin, et elektrooniline on see peamine, kuhu suunda ma tüürin. Jep, kunagi kuulasin ka rokki (no Terminaator on siiani mu lemmik), lisaks on üks mu lemmikuid artiste ka Lana Del Rey. Aga kõige olulisem mu jaoks on see, et loos oleks kõva bass. Seepärast mu autos niimoodi mürtsubki. Ja see on vist ka põhjus, miks mulle dubstep oma algusaastatel nii sümpatiseerima hakkas - selle muusika koosnebki põhiliselt bassiliinidest. Bass on mõnna ikka siis, kui see on erineval tasemel ja varieeruv ühe loo piires. Panen mõne sellise siia ja kui täit elamust ei saa, siis tulge mu autosse kuulama.

Seega nüüd ongi jõudnud asi nii kaugele, et ma valin välja oma lugude hunnikust ühed mõnusad meeldivaid tundeid tekitavad lood ja esitan need 28. aprillil! Tulge kindlasti kõik vaatama, et näha, kuidas mul läheb ja kuulda, mida ma lasen, ja kuulata ehk laulusõnugi. Nostalgiat on ehk aastast 2011 ning sekka ka midagi tänapäevast! Mul hetkel on valik päris suur, nii et mingi aeg pean otsi kokku tõmbama ning vaatama, mis eriti head oleks seal. Olete kõik oodatud ja mul oleks ülihea meel, kui te tulete!

Topin siia ka nüüd midagi kuulatavat. Kui miski siit eriti sümpatiseerib, andke kindlasti teada (et nagu sooviloona)!


Vot üks selline mõnus rahulik dubstep

Siis mingi dnb ka, nii heade sõnadega ja armas lugu.

Kui rääkida dubstepist, siis kõige esimene artist, kes mulle meenub, on Zeds Dead. Kuulake tema superhead remixi sellest loost. Mõni inimene ütleb, et dubstep on saagimine, aga kusjuures mulle just see saagimise osa täiega meeldib. Ilmselgelt, kes arvab tõsimeeli, et dubstep on saagimine, pole vist bassikõlareid kasutanud. Dubstep on stiil, mida ei saa kuulata ilma bassita. Bass on kohustuslik komponent üldse lauludes, kuid dubstepis on see lausa väga oluline.

Seda järgnevat lugu soovitan kindlasti kuulata just seetõttu, et see on nii mõnus ja rahulik. Kui mõni, kes dubstepiga kursis pole, arvab, et dubstep on ainult kõva mürtsuga raiumine ja saagimine, siis seda enam visake pilk peale sellele loole. Väga ilus laul.

Head dubstepi artistid on Adventure Club, Zeds Dead, Nero. Kui nende lugusid kuulate ja midagi eriti head leiate, andke mulle ka kindlasti teada. Ma võin siin neid artiste kiita, aga minu suurim probleem on laiskus, mille tõttu pole ma internetis ringi surfanud uusi lugusi otsides. Enamjaolt saangi uusi lugusid õnne korral. Seega on väike tõenäosus, et midagi head on mul endalgi kahe silma vahele jäänud.

Lugejad ja SAADE

Teate, ma siin veidi mõtlesin, nagu tavaliselt ja mõtlesin igasugu asju. Okei, see selleks. Põhimõtteliselt tahaksin rääkida nüüd oma lugejatest, aga lugejateni jõuame ringiga saate kaudu.

Silm loojas

Mingi hetk, kui saate üks episood ilmus, siis järsku ilmus mu blogisse meeletu hulk heitereid. Ma pidin selle pasalaviini lihtsalt üle elama, sest mul oli keelatud ennast kaitsta. Ehk siis kui ma oleksin ennast kaitsenud rääkides, mis on tegelikkus ehk siis miks ma olen teatud stseenides selline nagu olen ("loll", "blondiin", "ei oska süüa teha"), siis oleks see saladuse avaldamine, mida ma teha ei tohtinud. Seega ei jäänud mul muud üle, kui lihtsalt kaudselt end kaitsta kui üldse kaitsta. Ma võisin kaudselt kirjutada ridade vahel lausudes, kuidas on midagi kokku lõigatud, kuid ma ei saanud otse välja öelda, miks ma tegelikult nii käitusin. Põhjuseid selleks oli väga mitmeid, miks ma saladusi välja rääkida ei tohtinud ja üks oleks olnud ka see, et nii võib saate kulg ette välja tulla ja teine saladus on ilmselgelt see, et siis saavad inimesed teada, et tegemist ei ole reality-saatega ning edasine vaatamine oleks nende jaoks igav.

Kindlasti tekib küsimus, miks ma üldse sellisesse saatesse läksin. Enamasti pasarahega ülekallajad õigustavad oma destruktiivset kriitikat sellega, et "aga ise ta on nii loll, et läks sinna." No esiteks: mul oli üks kogemus juba olemas, mis oli olnud meeldiv! Ja kusjuures see kogemus oli olnud samade saatetegijatega. Seega, kui suvel tuli mulle pakkumine nende poolt osaleda saates, eeldasin ma, et tegemist on samamoodi samasuguse saatega. Muidugi eelmises oli ka kohti, mis jäid telekast välja ning mida meil kästi öelda ja teha, aga üldjoontes eelmine saade ("Abielus esimesest silmapilgust") oli ikka tõesti reality. Teine põhjus, miks ma nõustusin pakkumise vastu võtma, ongi seesama, et ma tahtsin olla mina ise. Ma tahtsin olla ISE see, kes mehi proovile paneb OMAMOODI. Just nii - omamoodi. Tahtsin näidata end sellisena, kes ma olen. Tahtsin ka lõbu ja elamusi, milleks võibki olla, et tutvun erinevate inimestega telepildis, keda ma siis proovile panen, neile endast räägin ja neid tundma õpin. Suhet ma jah tegelikult lootma ei leidnud hakata sealt, nagu ma ka ennemalt maininud olen. Pigem andsin teistele inimestele võimaluse minuga tutvuda. Ehk siis olin väga avatud uutele tutvustele ja võimalusele elu põnevaks elada.

Aga tegelikkus on see, et nii kui esimene võttepäev hakkas, sain ma aru kahte asja - esiteks, need mehed, kes mul seal on, mul ei olnud võimalik nendega tutvuda. Teiseks sain ma aru, et saade ei ole minust! Kohe esimesel võttepäeval sain aru, et ma olen vaid marionett või paremal juhul näitleja. Minulikke asju saates oli, kuid minu käitumine, teemaalgatused, jututeemad jne ei olnud minulikud ega vabatahtlikult minu öeldud. Sellest oli väga kahju, sest just see, et ma tahtsin olla mina ise, oligi üks minu saatepakkumise vastuvõtmise põhjuseid. Minu krdi unistus olla ekraanil mina ise pihustati põrmuks. Oleks ma seda ette teadnud, oleks küll tore olnud. Näidelda mulle meeldib ju. No näiteks linnupuuri ehitamine - mu meelest nii totter ülesanne. Oleks võinud ju nii olla, et ma ise mõtlen välja ülesande, mida kandidaadid teevad, mitte et saatemeeskond ütleb, et põhjendagu ma kaamerasse ära, miks ma käsin neil seda ehitada ja ütle neile, et kle punu minuga pesa. Muidugi oli see ülesanne lõppkokkuvõtteks tore, aga kuulge... mind teades ehitaksin ma selle puuri ise valmis. Mehe poolt sooviksin ma ikka mingit purki avada või katkakivi maha nühkida, aga linnupuur... jeesus, kui ma tahan loomadele pesi teha, teen ma seda ise ja olen teinud seda ise. See lihtsalt ei ole minulik. Ja seda te näete ka saatest - ma tundsin end nii ebamugavalt meestele seda ülesannet andes. Lootsin ka, et ehk on aru saada, et see pole mina, kes selle ülesande neile annab. Perttile ütlesin ma mitu korda, et "ma sinu asemel ei ehitaks seda, kui mõõdulinti pole" jne. Muidugi öeldi mulle, et khm, nii ei räägi, sest see peab tunduma sinu ülesanne! Ahjaa, seda kohta ei olnud saates välja toodud. Seal ma ju pidin ütlema, et mina annan selle ülesande neile ja seda ise põhjendama. Noh, põhjendasin siis hädiselt, sest see oli tõesti veider, et MINA sellise ülesande annan. Pole ju reality või mis.

Muidugi kõik järgnevad stseenid ka, mida meil teha kästi. Nende põhimõte oli ikka selles, et ma meest väga palju käsutaks. Mina ja käsutaks? Jälle ju vastuoluline mulle. Seega oli jälle minu poolt teesklus, et "ma ei tea/oska... tee sina" jne. Näiteks, kui meile öeldi, et käsuta nüüd meest põrandat pesema. Siis mul oli lihtsam oma blonde kiharaid ära kasutada, et ma ei tea midagi, tee sina ära, kui füürerina karjuda, et pesku põrand läikima, ja ise jalad seinale toetada. Sest nii palju, kui palju mind kästi käsutada mehi, tundus mulle, et minust taheti luua blondi füüreri muljet. Mul oli imelik nii palju seal käsklusi jagada.

Mainisin ka, et ma ei saanud mehi tundma õppida. Jah, nii see oli, sest nad tol hetkel olid pigem minu jaoks kolleegid. Ma olin nagu peanäitelja armastusfilmis ning nemad mu kaasnäitlejad. Stsenaarium ei olnud küll meie silme ees, kuid meile öeldi, millest rääkida. Seega, kui ma näitlen, siis ma ju ei õpi teist inimest tundma samal ajal. Ma lihtsalt ütlen, mida ütlema peab, teen, mida tegema peab ja nii see näitemäng käibki. Pealegi olid võttepäevad väga pikad ja väsitavad nii et teist inimest päriselt tundma õppida saigi ehk mõni üksikum vaba hetk ilma võttegrupita.

Räägin selle kõigi lemmiku kartulite stseeni ka ära. Ei viitsinud ise sellest välja teha, aga vaesed vaatajad isegi ei kuulnud, mida ma tegelikult Kalvilt küsisin. Olgu. Algab nii, et tegime poestseeni, näitasime vaatajatele, kuidas asju valime. Poes paluti meil hakata rääkima toitudest ning sellest, mida Kalvi õhtuks süüa tahab. Nii ta siis midagi ütles seal ning meie jututeema oli pikalt sellest, mida meile süüa meeldib. Umbes midagi sellist: "mulle meeldib süüa kartuleid hapukoore või võiga. Tavaliselt ma koorin ära, aga mõnikord söön koorega..." jne. Igatahes dialoog toidust, peateemaks minu suht lemmiktoit kartul. Pärast seda stseeni tuli ratsutamisstseen. Enne oli olnud veel mitu stseeni. Kõik stseenid võtsid tohutu aja, nii et Kalvi oli pärast ratsutamist tagasi jõudes nii väsinud, et tuimalt võttemeeskonna ees viskas end voodisse magama. Ma pidin siis tegema õhtusöögistseeni, aga võttegrupp korduvalt ütles, et "mine aja Kalvi üles, et ta tooks maitseaineid. Mine aja ta üles, et ta teeks seda. Mine aja ta üles..." no jnejne. Ma olin väga närvis ja mul oli VÄGA halb olla ja olin VÄGA väsinud. Pealegi polnud ma mitte kunagi seda toitu teinud, mida Kalvi tahtis, et ma talle teeks, sest ma ise ei söö jahu (kui võimalik ja on mul õnn seda vältida). Jahu on mõttetu toit mu jaoks, ajab mul kõhu kõrvetisi täis. Ehk kui vaatate seda kohta uuesi, siis see ongi põhjus, miks ma endale väga vähe seda toitu tõstsin. Toit iseenesest tuli väga hea, aga ma ei eelista jahukastet süüa, sest mul tulevad kõrvetised. No võttegrupi soovitustele Kalvi üles ajada ma vastasin, et tegelikult ka, las inimene puhkab, eks. Aga kaua sa ikka vastu punnid. Lõpuks ma mõtlesin, et me ju rääkisime nendest kartulitest, lähen siis küsin, kas ta soovib neid seekord koorega või ilma. Mu peas käis mõte talle meelehead teha ja uurida, kuidas teine inimene soovib siis, et ma toidu valmistaks samal ajal kui ta magab. Ehk küsimus oli: KAS koorin nad su jaoks ära? Kui ei usu, vaadake see koht uuesti üle. No ja Kalvi unisena ärkas ja ei saanud midagi aru ning kukkus mulle seletama, kuidas neid koorida. Nagu ma ei teaks :D Ma ei hakanud ütlema, et ou, mees, ma küsisin sult üldse täiesti teist asja, vaid läksin minema selle mõttetu vastuse peale, sest aimasin, et ju ta tahab, et ma neid kooriks talle. Tuleb ju viisakaks jääda, mitte vastu paukuda, et see polnud mu küsimus. Kalvi ise on ka selline, et talle üldiselt ei meeldi, kui küsida tema eelistusi, arvamusi jne, ju ta seepärast vältis ka seda vastust ja hakkas kohatult targutama.

Lisaks oli võtetel minu jaoks ebameeldiv ka see pidev alkoholi promomine. Kui mäletate, siis esimesel õhtusöögil Kalvi tahab mulle veini kallata. Tegelikkus selle taga oli see: poes ütles võttemeeskond, et võtke vein ka toidu kõrvale. Toitu süües ütles võttemeeskond, et joo veini ka toidu kõrvale! Ma korra ütlesin Kalvile kuidagi seal stseenis, et tegelikult ma ei taha juua ehk siis püüdsin jälle vargsi näidata oma tegelikku palet. Aga üldiselt pidi see paistma ikkagi nagu me ise tahaksime juua. Sama ka Liisal. Aga tõesti, vahel oli tore juua, sest nii oli võtteid parem taluda (pidude stseenide ajal siis).

Ma stseenidest hetkel rohkem ei räägi, võib-olla hiljem. Ma tahtsin rääkida heiteritest. Esiteks pärast esimesi saateid tuli sellist heiti mulle blogisse, et ma olin mida pekki. Muidugi vaesed inimesed vaatasid saadet ja imestasid silmad jõlli, kuidas üks ülikooliharidusega inimene pole elu seeski näinud, mis mullane asi see on, mis põllul kasvab. Ei, seda keegi ei osanud mõelda, et ju on seal teesklus, etteöeldud sõnad, kohustuslikud stseenid jne. Ei, mõtleme ikka, et inimene on tainas. No eks see tainapea mulje must jäeti, sest see paneb ka vaatajaid paremini end tundma. Et näed, isegi nii loll õpib ülikoolis. Aga tõesti, loll mängib lolli koguaeg, targal on võimalik lolli ka mängida. Viimast ma tegingi saates.

Ja siis on vaja tulla mulle seda siia kirjutama? Ma ei saanud paljudele inimestele vastata, et kuulge-kuulge, mulle öeldi mitmed laused ette ja paljud tükikesed sealt on montaažitöö. Näiteks oli mitmeid fragmente pikematest vestlustest välja lõigatud nii, et saaks minust rumal mulje jääda. No ega ma ei pahanda, vaadata oli ju naljakas ja tore, aga enne kui tulla osalejat sõimama, võiks ju rohkem läbi mõelda, et ehk see päris nii ka täitsa ei ole. Sõima siis, kui kõik on läbi mõeldud. Või ära üldse sõima, vaid ole tänulik, et nalja said või ise targem paistad.

Nii ja nüüd saan mõndadele vastata. Näiteks kirjutas mulle Inna Serikova sellise kommentaari: "Ma nõustun su "[vastatav kommentaar]" imestusega selle üle, kuidas selline Kalle-taoline mühkam ühelegi naisele peale saab minna, aga ega see Helen ka mingi eriline kirgas kriit pole. Ajas ikka naerma küll, kui saatejuhi VO seletab, kuidas blondi bimbo stereotüübist on asi kaugel, aga siis tegi neiu kõike, et seda steretüüpi ikka alal hoida :D Tartu Ülikoolist on kahju, hakatakse arvama, et sinna võetaksegi selliseid ajukääbikuid vastu. Bakasse veel, aga et lausa magistrantuuri... Sorri, Quintessence, aga see neiuke sai küll täpselt selle mehe, keda ta ise väärt on.". Sellele inimesele ei saanud ma kirjutada kogu seda juttu, mis mul siin eelnevalt kirjas on, üritasin talle ridade vahelt seletada, et asi ikka nii ka ei ole, et ma seal mingit stereotüüpi meelega alal hoian, aga ta ei saanud aru. See inimene on ehtne näide, kuidas ta ei suuda näha seda, et esiteks olid saated ikka väga huvitavalt kokku monteeritud. Seletasin ära juba siin, mis mitu stseeni välja jäid ning mitmed dialoogid ja vestlused on välja jäetud. Sisse oli suures osas pandud seda, mida meile öeldi, et rääkige. Lisaks see inimene kirjutas mulle selle kommentaari peale esimest saadet. Saates oli palju kordusi ning tema lõi minust kindla kuvandi vaid vaevu pooletunnise sõu põhjal. Muidugi ma saan temast veidi aru, sest seal saates oligi selline mulje jäetud, kuid tol hetkel ei olnud mul võimalik seda talle lahti seletada. Aga selle inimese kommentaar on suht parim näide sellest, mida üldiselt inimesed arvavad, kes sugugi süveneda ei viitsi. Vaatavad, et ütles telekas nii, järelikult nii ongi. See inimene on ehtne näide, kui rumalat rada pidi saab mõtlemine minna. Ta isegi ütleb oma kommentaaris, et ma käin Tartu Ülikoolis, kuid ei oska näha nii kaugele, et tark inimene oskab vabalt lolli mängida, lolliks end teha, teda saab lolliks monteerida ning ta oskab näidelda. Kui ma oleks võõras inimene, ma mõtleks küll, et kui keegi ikkagi teatud asjadega elus tegeleb, järelikult on ta just spetsiaalselt selle sõu jaoks lolliks loodud. Seega illustreerib selle kommentaatori mõtlemine perfektselt kitsa silmaringiga mõttemaailma.

Siis tahtsingi edasi rääkida lugejatest. Nagu oeh... Kõige kurvemaks teeb mind asjaolu, et ma olen seitsmesse kohta kirjutanud, kuidas siin on tekst huumoriga, teen isegi allmärkusi ning kirjutan veel kuhugi, et jou, ärge võtke tõsiselt, aga IKKA on inimesi, kes arvavad, et ma kirjutan nii, sest ma olen loll ja tõsimeeli arvan nii. Näiteks ma kirjutasin täiesti naljaga loo "Kuidas armunud mehest lahti saada?", lisasin ka pildid, mis on naljapildid (et ikka ka kõige rumalamad saaksid aru, et tegemist on naljaga), aga ikka kirjutab sinna keegi Kätlin J nii: "Ma arvasin, et rumalaid blondiine ei eksisteeri, aga sa oled ehe näide, et ma eksin :D". Ehk tegi tema ka nalja, või siis mitte, aga kui ta ei saanud aru, et tegemist on naljaga, siis ma tahaks teda päriselus näha.

Kõige raskem sellise tobeda huumori juures (mis vist paljudele ei meeldi ka veel pealekauba), mida ma teen, ongi see, et on mingi osa inimesi, kes arvavad, et ma ei tee mitte nalja, vaid mõtlen tõsiselt seda. Nojah, vb on tõesti mu naljad halvad, aga mulle meeldib enda üle nalja heita ja sisimas naerda. Näiteks saatest ka üks näide: meelega küsisin koguaeg "mis see on? Mis see on?". Küsisin seda kõriauguni (meelega kusjuures). Saatetegijad olid ka kindlasti õnnelikud, sest tegin end juba vabatahtlikult lolliks, aga mul oli naljakas. Nii näen ma teise inimese reaktsiooni, oskust hakkama saada olukorras ja saan ka sisimas naerda, et ma niimoodi teda (mitte pahatahtlikult) kiusan. Aga vot, kui sa oled naine, arvatakse, et sa ei teagi, mis on aerosoolipurk või miskit muud. See suhtumine ka veidi ärritab/kurvastab mind, sest on šovinistlik. Tunnistan siinkohal ausalt, et ongi osa asju, mida ma ei tea päriselt. Mis see siis küsida ära ole ka teiste asjade kohta.

Mäletan, kunagi mingi aeg rääkisin ma ühele oma sõbrale probleemi tuumast, et teen nalja, siis paljud ei mõista mind. Ütlesingi, et kuule, ma teen umbes samas stiilis nalja, et teen totu näo pähe ja ütlen midagi, et "aaa, issand, taevas on tähed vää?" ja siis mõni uus inimene ütleb: "ee... jaa" ning TÕSIMEELI mõtleb, et ma ei teandudki seda. Kurtsin siis sõbrale muret ja ütlesin, et kas hakkaks siis takkajärgi ütlema, et tead, ma tegin ju nalja, aga mu sõber ütles, et vahet ei ole, sest tegelikult mul ei olegi selliseid inimesi oma ellu vaja, kes sellest aru ei saa. Seepärast ma siis enamasti ei ole viitsinud kunagi seletada teistele, et ma nii loll ikka pole, aga olen meelde jätnud lihtsalt, et pidas mind lolliks (vahel tuleb lollina näitlemine ka kasuks, aga sellest teinekord). Kuid vaadates mis heit siia blogisse saabus, hakkan ma nüüd mõnda aega kirjutama postituste alla, kus siin nali oli. Et noh, vaatan siis, kuidas inimesed reageerivad ja kas on tore niiviisi. Mul oli hullult ammu see mõte juba, aga jätsin mingil põhjusel ära, sest mu meelest rikub see sellise peidetud nalja ära, umbes et, räägid anekdoodi ära ja siis ütled, et nali oli selles... Aga samas, ma ka tihti mõnest naljast aru ei saa ja ehk on siia maailma natuke lahtiseletamist tarvis. Mõnele postitusele olen ma varasemalt juba alla isegi kirjutanud, et tegemist oli naljaga. Natuke nagu "Tähelepanu! Tegemist on huumoriga! Ma ei vastuta naerukrampide eest ning postitus peaks tuju tõstma." Mõnele postitusele ei tahtnud nagu otse kirjutada, et on nali ja siis paningi "lol" või miskit vihjavat, et oleks arusaadav, et pole siin nüüd tõsine arvamus mängus. Aga sellest ei ole piisanud, sest see Kätlin-nimeline kommenteerija näiteks ei mõistnud seda.

Aga kõik teised, kes te tulete ja naerate siin blogis ning rõõmustavad mu postituste üle, mul on hea meel! Olen saanud õnneks palju head tagasisidet ja see on tõesti super-super! Minu jaoks on positiivne tagasiside alati palju õpetlikum ja konstruktiivsem kui nö kriitika. Teie jaoks ma kirjutangi ja teie tagasisidet on mul rõõm kuulda! Seega, loodan, et pean veel pikalt blogi.

Ehk kokkuvõtvalt ma tõesti ei kahetse, et võtsin vastu otsuse osaleda selles projektis, kuid ma ei ole rahul sellega, et ma ei saanud seal olla mina ise nii palju kui ma soovinud oleks. Asi ei ole selles, et ma oleks nüüd mingite kommentaaride peale pahane ja siis nagu tahaksin meeleheitlikult tõestada, et see seal saates pole mina. Kaugel sellest. Asi on selles, et ma olen pahane, et inimesed heidavad mulle teatud käitumismaneere ette, mis ei olegi minulikud. Kui näiteks saade oleks olnud tõeline reality, siis võtaks ma kõik vihapursked rõõmuga vastu ja oleks uhke ka veel selle üle, sest see oleks mina siis ning ju vihkavad asja pärast. Aga no nad hetkel ju ei salli mingit võõrkuvandit minust, mis tekitab parajalt segadust.

***
NB! Mulle tundub, et ma olen ise oma naljadesse nii ära süvenenud, et ma teen automaatselt mingeid huumori-totrus-lauseid, nii et kui siin mõni lause naljakas on, siis naerge. Selles on selle postituse nali. Lisaks on nali selles, et postituses on suvaline pilt minust.