Maailm areneb ja miks ma sellele vastu pole? (nutitelod)

Tere!

Täna siis mõtlesin, et lõpuks kirjutan ka sellest, miks mina ei poolda neid mõttetuid videoid, mida jagatakse fb-s, kus videos istub mõni inimene bussipeatuses telefonis ja teeb omi asju. Okei, räägime.

Ma olen alati olnud selle poolt, et maailm ja tehnika ka koos sellega areneb alati edasi ja mida paremini, seda parem. Mida paremad võimalused on meil telefonis, mida kiiremini saame me kätte oma tegevuslogi, kaardi ja muud vajalikud asjad, seda parem ju oma elu jälgida ja memuaare automaatselt kirjutada tegelikult vähemalt minu meelest. Millegipärast alati on kõigele keegi vastu ja ma usun, et vanasti, ka hobuste ajal oldi vastu näiteks posti teel kirjade kirjutamisele umbes et "mida sa kirjutad koguaeg neid kirju kellelegi, kui ma sinuga räägin." jne. Või siis "iga kord sa patsutad oma hobust, kui ma sinuga räägin. Ole ka ikka seltskonnas!" või "teeme nii, et meie seltskonnas ei mõelda omi mõtteid, vaid räägitakse seltskonnaga kaasa." Kui kunagi tol ajal oleks onud Facebook, oleks seal kindlasti jagatud videoid, kuidas tõllas sõites inimesed ei räägigi omavahel juttu, vaid mõtlevad omi mõtteid. Kuidas nad julgevad???

Dopamiini sünteesi mehhanism telefoni kasutamisel

Praegu ka leidub seltskond, kes aeg-ajalt peab jagama mõnda videot, kus on kurb muusika taustaks, kui keegi istub telefonis ja siis mõni kes ütleb uhkelt, kuidas temal pole mitte kunagi feissis kontot olnud ega ta ei tee ka ja nii edasi. See on ikka mõttetu vastuseis ju, kaua sa ikka kontot ei oma. See ei ole ju mingi suhtlusportaal. Ma saan aru, kui sa ütleks, et ei oma Tinderis kontot, aga no FB ei ole ju mingi tutvumissait, vaid minu meelest on see päris mugav koht, millega saab ühendada muid kontosid ilma et peaks igale poole eraldi konto tegema. Nii et ma peaks loll olema, et kõigile viiekümnele saidile teen eraldi konto, sest ma olen nii fb vastane :D

Saate siis tuumale pihta küll, et mu meelest on mõttetu seista tehnika ja sealhulgas ka telefonide arengule vastu. Ses mõttes, et maailm arenebki ju koguaeg. Kui nüüd selle pärast, et meil on võimalik telefonis juttu rääkida, siis oioi, äkki keegi enam päriselt ei kohtugi!?!? No küll tulevik näitab, mis siis saab, ei maksa ette muretseda.

Ja nüüd kui ma siin nii hirmsasti kiidan seda, kuidas tehniline maailm, internet ja telefonid on arenenud, siis räägin ka enda poolt. Mainin jälle ära selle, et mind jah häirib, kui telefon tuututab fb sõnumeid. Ja mis ma selle jaoks tegin? Siis selle pärast ei kustuta ma kontot, vaid mul on vähemalt aasta nüüd kindlasti olnud niimoodi, et ma olen fb märguanded kõik maha keeranud. Ei tule mul ei Messengeri märguandeid ega midagi muud telefoni. Nii et mulle kirjutatud jutte näen siis, kui sisse ise lähen Messengeri. Mulle meeldib nii rohkem. Mind kätte saab nagunii saada sõnumi ja helistamise teel. Ja kui tahan, lähen siis feissi ja räägin edasi pooleli jäänud jutte, kui aega on. Kui ma ei saaks maha keerata märguandeid, ma vist installiks maha need äpid telefonist :D Ma ei tea, mind häirib lihtsalt see.

Aga kas siis fb ja nutitelefoni tõttu on nüüd olnud nii, et ma enam inimestega silmast-silma ei kohtugi ja vahin ainult telefonis? Ma toon välja punktid, millal ma telefonis olen seltskonnas plädisemise asemel:

• üks hetk, kui ma telefonis olen, on siis, kui mul on jäänud mingisugune oluline vestlus pooleli. Kui on vaja edasi arutada midagi või saata õppejõule meil või muud olulist teha hetkel, kui ma olen seltskonda sattunud, siis lihtsam on mul üks asi korda ajada, kui hoida peas koguaeg mõtet, mida ma tegema pean hiljem telefonis.
• teine moment, mil ma telefonis meelega viibin, on siis, kui seltskond, kus ma olen, on minu jaoks igav või mulle ei meeldi see seltskond. Kui mulle seltskond ei meeldi, on super võtta välja telefon ja rääkida kellegagi, kes on palju toredam. Aga miks ma siis olen seltskonnas, kus ei meeldi? No elus võib seda juhtuda ju ja ei saa minema minna alati. Muidugi võib ka üksi jalutama minna hetkeks.
• Kui mul on igav. Telefon on suurepärane võimalus aega kiiremini surnuks lüüa. Mulle meeldib googeldada igast küsimusi ja siis hakata pikki artikleid lugema. Viimane kord lugesin igavusest teadusartiklit inimahvide baculast (peeniseluu).
• Kui ma ei taha tähelepanu.
• Pildistada vaja.
• Kui mul on vaja aega omaette omade mõtetega.
• Kui ma naudin seltskonna füüsilist juuresolekut ja vahel võtan sõna, aga tahan natuke rohkem omaette olla.

Järelikult muul ajal ei ole ma seltskonnas telefonis. Seega vähestel aegadel istun selles.

Tegelikult on nii, et telefonide sõltuvus ja kasutus sõltub ka inimesest ja kui inimene saab telefoni kasutades dopamiinidoosi, see on virgatsaine, mida sünteesivad neuronid dopamiinergilistele retseptoritele, milliseid on mitmeid ning dopamiini peamised funktsioonid on seotud naudinguga, siis inimene kasutabki telefoni automaatselt palju, et uusi naudinguid saada. Ehk kui retseptorid püüavad dopamiini kinni, on nauding (väga lihtsustatud). Seega, kui dopamiinisüntees toimub vahtides feissis või feissi kõlina peale või feissi minnes ja keegi on pilti laikinud, saab sellest harjumuskäitumine naudingu saamiseks. Seega ei maksa minu meelest möliseda inimestega, kes telefonis vahtides oma naudingut üritavad saada. Neil pole elus muid naudinguallikaid nii väga, nii et las nad olla. Lisaks kui teine inimene on sinu juuresolekul telefonis, siis järelikult ei paku sina nii erutavaid virgatsaineid, kui seda teeb telefon. See viimane põhjus ongi see, miks mina võin seltskonnas hakata telefoni kasutama - reaalselt siis, kui seltskond ei paku erutust, eks. Muidugi ka siis, kui ongi niisama istumine jne. Kuna mul pole telefonisõltuvus ka nii suur, siis ma olen tegelikult seltskonnas väga harva ka telefonis, nagu te näinud olete. Kui ei ole näinud, oli mul üks neist eelnevalt loetletud põhjusest ja siis võib küsida, miks mul on vaja telefonis olla.

Üks asi, mis on telefonivihavideotes näidatud, on see, et bussipeatuses istuvad inimesed telefonis ja omavahel ei räägi. Minu meelest ju thank god, et on olemas selline asi, kuhu sa saad nina pista, et keegi sind ei segaks. Vanasti, kui telefone ei olnud, oleks kindlalt tehtud veel ka selline video, kuidas inimesed istuvad raamatus ja omavahel ei räägi. Mainisin selle raamatu siia ära, kuna alati ei ole telefonis teine inimene, kellega räägitakse, vaid enamasti on midagi põnevat lugeda ka sealt.

Nagu te näete, siis tegelik põhjus pigem, miks inimene kellegi seltskonnas istub telefonis, on pigem ikka teises seltskonnakaaslases. Olgu, see oli nali (pooleldi). Põhjus on ka inimese sõltuvuses. Lihtsalt see ei tähenda, et kõik on sõltuvuses.

Üks moment, mida ma veel teiega jagada tahaks, oleks see, et ma peaaegu hakkasin ükskord aru saama, miks neid idiootseid telefonivihavideoid tehtud on. Olin ükskord spaas ja sinna tuli hunnik rootsi teismelisi. Nemad rääkisid omavahel taoliselt, et vaatasid telefoni ja samal ajal kirjutasid feissis. Haha, see oli nii nõme. No söögisaalis nägin neid ja siis kõik kandikud olid telefone täis. Sellest ma pole üldse aru saanud, miks telefon peab söögikandikul olema, taskud on ju ka olemas, või ei ole? Kui ei ole, jätta tuppa telefon või õmmelda endale taskud. Ma ükskord õmblesin endal teksataskud suuremaks, et telefoni taskus hoida, mitte käes. Mõte oligi siin selles, et välismaal on see probleem hulga suurem. Aga tuleb neid mõista, sest ju on neil omal elus midagi, miks nad ei saa normaalset dopamiinidoosi muid tegevusi tehes. 

Lisaks ka see, et telefonis istud ikkagi üksinda, aga kui sõbraga saad kokku, siis kasutad telefoni ka pildistamiseks ja piltide jagamiseks. Seega on telefon üks igati väärt asi. Kes kasutab ainult helistamiseks, siis Nokiad tulevad müügile. Kusjuures mina olen veel ikka see vanakool, et telefonis kasutan ikkagi kõnesid ja sõnumeid prioriteetselt. Mõni vaene inimene arvab, et ma kasutan feissi messengeri kõnede asemel ja siis on mulle kirjutanud umbes "uu... ma kohal... tule mulle vastu..." hahahah, kust ma seda nägema peaks, kui ma inimest ootan ja selle tõttu ei lähe feissi!? Seega, koheselt olulised asjad käivad ikka kõne ja sõnumi kaudu!

Lisaks, väga oluline nüanss on ka see, et inimese aju on kiiresti muutuv ja kohanev. Telefonid tulid liiga järsku ja me pole veel nendega nii kohanenud. Seega, tulevikus tekib kindlasti tasakaal nutiseadmete ja inimeste vahel, seega ei maksa tulevikku peljata ja sellele vastu seista.

Miks ma nime muutsin? Ehk miks ma võtsin nime tagasi.

Paljud kindlasti mäletavad aega, kui mul oli teine perekonnanimi, milleks oli Kröönström. No ja mingi aeg ma siis teiste (hirmsuureks) üllatuseks muutsin perekonnanimeks Kõpp. Et nagu miks? Mõni inimene oli väga üllatunud, mõni (enamasti peretuttavad ja lähedased sõbrad) ütlesid, et õige tegu. Siis praegugi on mõni uus tuttav üllatunult vaadanud, et fb veebiaadressis mu profiilil on nagu teine nimi ja tuldud mult küsima selle kohta. Ma teengi nüüd selgitava postitue selle tarbeks ja reastan siis kõik põhjused :)

On ta nüüd Kõpp või Kröönström?

Alustame algusest ehk siis tegelikult ma sündisingi nimega Kõpp. Ehk siis ma pole teoreetiliselt nime muutnud, vaid oma õige nime tagasi võtnud. Et mingit suurt asjaajamist sellega küll ei olnud seetõttu. Ehk siis lapsena olin Kõpp, kooliajal olin Kröönström ja noore täiskasvanuna võtsin tagasi nime Kõpp. Võib-olla ongi kõige lihtsam mõista, et Kõpp ongi mu pärisnimi ja üks hetk taipasin, et võiks selle tagasi võtta. Aga miks mul oli siis teine nimi mingil ajal?
Kui ma olin väike, käisin lasteaias, siis mul muudeti perekonnanimi ära kasuisa järgi ehk siis seetõttu, et kõik perekonnaliikmed meie perekonnas oleks samasuguse nimega. Tol ajal oli see vist olulisem, et perekonnanimi on sama, pealegi me reisisime ka küllaltki sageli ja siis on hea ju, kui väiksed lapsed on ka sama nimega, mitte nii, et üks on järsku Kõpp ja kõik teised kannavad teistsugust nime. Mäletan, kui muutma hakati nime mul lapsena, siis mu ema küsis mult, et nii, ütle nüüd, kas muudame su nime ära või oled Kõpp edasi. Ma olin laps, mingi viie-kuue aastane ehk ja minu meelest oli mul samal ajal jonnituju ja siis ma ütlesin, et ma tahan mõlemat nime :D Mu ema ütles, et mõlemat ei saa, et kui suureks kasvad, võid endale mõlemad nimed võtta, aga praegu pead ühe võtma. Paar korda ma ehk veel nurusin mõlemat nime, aga siis ütlesin, et ikka Kröönström, et olla nagu emme. No ja nii ta saigi muudetud mul.

Koolis oli siis muidugi juba Kröönström, aga mul vanemad lasteaiaasjad on kõik nimega Kõpp. Nii et perekond tundiski mind juba sünninime järgi.

Siis muidugi nüüd tagantjärgi mõtlen, et oleksin võinud nime uuesti tagasi võtta just enne ülikooli minekut, et siis uues kohas oleks vana nimi tagasi, aga mulle ei meenunud see :D Ses mõttes, et nimi on nagu nii igapäevane, et unustad selle. Aga mingi hetk tuli mulle see mõte pähe ja see oli nii hea idee ja muudetud ta kohe saigi. Hea, et ära tegin selle.

Nii, aga ma toon nüüd ära põhjused, MIKS ma ei jäänud Kröönström nime juurde, vaid võtsin sünninime Kõpp tagasi:
Esiteks, mis on vast kõige suurem põhjus, ongi see, et ma ei kuulu ju Kröönströmite suguvõssa sünniviisiliselt. Ma kuulun Kõppude omasse. Siit tulevadki ühed suured põhjused: Mult väga tihti inimesed küsisid selliseid asju nagu: "kas sa oled Rootsist pärit?" ja "kas sul on sugulased Rootsis?" ning veel "kas sa tead *insert eesnimi* Kröönströmit?" No ilmselgelt ei ole ma Rootsist ja ma ei tea kõiki teisi selle nimega inimesi. Siis muidugi vastasin kõigile, et tegelikult olen ma põliseestlane ja see on mu kasuisa nimi tegelikult ja see on selle mõttega, et kõigil oleks samad nimed perekonnas jne. Inimesed tegid üllatunud näo selle peale :D Et umbes miks siis sul see nimi on vms. Ma ei teagi, mis vastust nad siis saada lootsid. Võib-olla oleksingi võinud öelda, et jah, mu isa on Rootsi kunn ja rootsi keel on mu teine emakeel, lol.

Teine oluline põhjus oli see, et suht raske oli selle nimega asju ajada. Tänapäeval on kindlasti lihtsam, kuna palju asju saab neti teel aetud, aga vanasti pidi telefoni teel igast umbkeelsetega suhtlema ja siis ALATI küsiti: "kas geega või kaaga?" ja "mitu ööd?". Ja peale neid küsimusi üldjuhul järgnesidki sellised: "kas sa Rootsist pärit?" Ja ma olin niii harjunud selliste kirjapiltidega juba: Grönström, Kröönstrom, Krönström jne. Ehk siis mu stamplause oma nime öeldes oli juba: "Tugeva kaaga ja kaks ööd keskel ja viimane on ka öö." Ütlesin seda enamasti alati perekonnanime öeldes. Eks tihti küsiti ikkagi paar korda üle, et mis seal siis on ja mõnikord pidin terve nime ette ka veerima. Tundub, et mõttetu asi, mille üle vinguda, eks see olegi mõttetu, aga tüütu oli ikkagi pärast neid vigu parandada. Kui sain oma sünninime, muutus kõik nii palju, et alguses ma olin eriti imestunud kuna ei hakatud küsima mitu tähte ega muid küsimusi, millega harjunud olin. Ainult mõni üksik inimene on pannud mu nimeks valesti Käpp või Kopp (hahaha), aga üldiselt on kõik palju mugavam nüüd. Eriti et ma varem ei kandnud ju enda päris nime ja siis seleta see nimi tähthaaval lahti ning pärast lajata veel illusioonide purustuseks, et see polegi mu sünninimi ja ma polegi Rootsist :D Muidugi arusaadav, kui ma oleksin vanem inimene, et äkki abiellunud sinna suguvõssa, aga no see oli lapsena ja teismelisena, nii et abiellumise variant oleks ka välistatud olnud.

Ja ma ei hakanud võtma ka kahte perekonnanime, et las siis jääb see üks, sest see on mu nimi ja sellise nimega ma sündisin ja kandsin seda esimestel eluaastatel. Las see ollagi siis edaspidi.

Ja veel on tegelt põhjusi, mis aitasid kaasa sünninime taasvõtmisele. Näiteks mu perekond, nii ema- kui ka isapoolne suguvõsa oligi harjunud, et ma olen Kõpp ja mu isa ütles, et oli nagunii telefonis mu nimeks ka Kõpp salvestanud ja kõik olidki mind koguaeg tolle nimega võtnud perekonnas. Nii et siis oli nagu mõistlik.
Üks oluline põhjus oli ka see, et see ongi mu suguvõsanimi ja mu vanaisal oli see nimi ja mu vanavanaonu (kui panin nüüd sugulusastme õigesti) Johan Kõpp oli Tartu ülikooli rektor, nii et see on pigem jutt, mida ma saan oma perekonnanime kohta uhkelt rääkida, kui keegi hakkab küsima nime päritolu. Kusjuures saades Kõpu nime tagasi, oligi alguses mu jaoks kõige üllatavam see, et üldse ei küsitud enam nime tõttu mu päritolu ega midagi. Ma olin eelmise nimega nii harjunud, et pidevalt küsitakse päritolu kohta ja kõiksugu muid nimega seotud küsimusi ja siis järsku ei küsitud enam mitte midagi :D Ei tea, kas see praegune nimi siis polegi nii intrigeeriv. Mul polegi ühtki nimega seotud stamplauset pähe õpitud nagu varem, kuna keegi ei küsi enam. Arvestades, et eelmise nimega küsiti sageli, kas ma mingisugust Kröönströmi tean, siis arvasin, et nüüd hakatakse kindlalt küsima, kas Johan Kõpp on mu sugulane (on), aga näedsa imet, ei küsitagi!

Vot, sai vist kõik vajalik öeldud. Nii et jah. Mu nimi oli sündides Kõpp. Mu nimi oli mingitel eluaastatel teistsugune. 20-aastasena võtsin sünninime tagasi. Nii ta siis on :)