laupäev, 26. november 2016

Nägude- ja nimedemälu

Kirjutan nüüd natuke siia ühest enda hmm... miinusest või eripärast. Lihtsalt selleks, et mind mõistetaks rohkem.

Terve elu on mul see kahjuks olnud, et mul pole just eriliselt hea mälu nimede või nägude peale. See, ma arvan, tuleb natuke mu iseloomust ka, kuna ma olen veidi selline pohhuistlik inimeste osas. Ehk siis lihtsamalt öeldes selline inimene, keda ei huvita väga teised võõrad inimesed ehk siis ma ei vaataks näiteks mitte kunagi reality TV-d (kui seal just mind ei näita, sest mina olen kõige põnevam ja kui ma kunagi enda sõnu söön, siis tore ju!)! Minu jaoks olid huvitavad hoopis looduslikud asjad, loomakesed ja kõik selline üldiselt seonduv. Ma ei eraldanud inimliiki niimoodi loomaliikidest, pidasin neid võrdseks. Muidugi saabus suureks kasvades ka avastus, et paljudel nii pole.. aga mis teha.

Inimeste näod on nagu sellised, et kui nad värvivad või lõikavad juukseid, muutuvad ajaga või teevad mõne operatsiooni, siis ma JÄLLE ju ei tunne neid ära?! Seega, isegi riiete või stiilimuutus võib mõjutada seda, et ma ei tunne kedagi ära. Mul on nii, et mulle jääb meelde pigem inimese olek ja tema olemus kui inimese välimus. Seega seetõttu ma ei pruugigi kedagi kaugelt ära tunda. Muidugi jääks mulle meelde ka inimese lõhn, selle järgi on suht lebo ära tunda kedagi, aga tänapäeval sa reaalselt kõiki ei nuusuta kahjuks, nii et selle järgi ma orienteeruda ei saa ja see lõhn samamoodi töötaks väga lähedalt, mitte distantsilt.

Nimede puhul muidugi olen igasugu nippe kasutanud, et nt 10 sek pärast korda mõttes seda nime jne, aga mida lihtsam ja tavalisem on nimi, seda kergemini see ununeb. Näiteks mingi Ants või Laura oleks nagu Mari ja Jüri... tavalised ja ei jää meelde. Tänapäeval õnneks töötatakse minu kasuks ja pannakse nimeks ChristianAnderzeenXYYoMan, mis jääb palju kergemini meelde. Ses mõttes, et kuna ma ju jätan meelde inimese oleku, siis omapärane nimi inimesel aitab kõike tema kohta paremini meelde jätta ja omapärast nime on inimese olekuga palju lihtsam siduda kui lihtsat nime Mari või Liis.

Meeldejätmisel on ka nii, et tänapäeval on nii popid need neljakohalised koodid. PIN kood ja kõik muud jne. Muidugi ma jätan need meelde, aga need ma õpin pähe. Veider on see, et mulle jäävad palju kergemini meelde sellised koodid, mis on pikad ja sisaldavad tähti, nt WiFi koodid: aabifFAH3224Ha jääks mulle vist palju paremini meelde kui näiteks 1234. Selle ma avastasin ka ammu, kui paar korda oma keerulist wifikoodi arvutisse toksides avastasin, et millegipärast on see pähe jäänud... ja mulle on pähe jäänud ka mu pangakonto number. Isikukood loomulikult on mul peas, sest see on ka pikk ja sisaldab palju huvitavat infot. Aga mingi neljakohaline kood... võite mulle kõik enda panga PINid öelda, raudselt ma unustan ära. Hullult raske on olnud, kui pean toksima sõbra pini poes tema kaardiga. Või näiteks enda omad õpin pähe kombinatsiooni alusel, aga kui klaviatuuri muuta, poleks mul jälle kood meeles ju. Keerulised koodid jäävad pähe nagu mõni äge luuletus... lihtsalt jääb pähe ja kõik. Ja peale selle jäävad need pikaks ajaks pähe nagu kuuendas klassis pähe õpitud venekeelsed luuletused, mille tähendust sa ei tea, aga kõlab ilusasti.

Kui keegi on mind tänaval näinud ja mõelnud, miks ma nii ülbelt mööda kõnnin oma tuttavast, siis järgnev jutt on teile:
Tavaliselt tänaval või ükskõik kus käies olen ma nii sügavalt oma mõtetes ja vaatan üsna vähe omaette ringi. Aga kui ma vaatan ringi, siis inimestest vaatan ma läbi! Ehk kui kellelegi tundub näiteks, et ma vaatan täiega mingit neegrit, siis vb ma nägin neegri taga poeaknal olevaid kuldseid saapaid. Ja reaalselt minu aju ei pruukinud mulle mittemingisugust neegrit isegi registreerida (selline juhtum oli mul). Nii on päriselt. Ma ei süvene inimestesse, ma süvenen olukordadesse enda ümber ja keskkonda enda ümber. Inimesed on liiga muutuv, selleks et olla keskkond, kuhu süveneda, seega pole nad olulised süvenemiseks. Vot nii on. Näited: ükspäev kõndisin poes ja mõtlesin omi asjadele, kui mulle kõndisid vastu inimesed ja üks oli "Helen!!!!", kõndis minust mööda ja tagasi minu juures ja see oli talliomanik! Ma lihtsalt ei näinud teda, kuigi vaatasin otse otsa :D Teine olukord: kõndisin Roccas oma kunagise ekspoisiga, kui järsku ta ütles: "nii ebaviisakalt vaatasid seda neegrinaist ja keerasid isegi pead järgi." Ma mingi reaalselt "eee, mida?! Ma pole mitte mingit neegrit näinud." Reaalselt, ma ei näinud mingeid neegreid ega naisi, aga ma vaatasin mingit poodi, mis tundus hästi huvitav. No vot. Välja paistab üks, sisemuses on täiesti teised lood. Ma kardan nüüd, et on olnud hullult palju olukordi, kus mõni mu tuttav kõndis mulle vastu ja mõtles "kui ta mind ei tereta, siis ma ka teda ei tereta... okei, ta ei teretanud mind, aga vaatas mulle pikalt otsa... ju on äratõusnud ja ülbe." Võin garanteerida, et ma ei näinud sind! Ma mõtlen väga sageli oma asjadele ja kõik ümber olevad inimesed on minu jaoks kui mingi muutuv objekt ja automaatselt eeldan, et kõik on võõrad. Täna oli isegi üks veidi mark asi, et tahtsin vaadata mingi auto peale ja vahtisin seda hästi pikalt, kui järsku taipasin, et vahin mingile mehele otsa. Ma tegelikult alguses isegi ei registreerinud seda meest ära, vaatasin temast mööda, sest minu jaoks oli tähtis mingi auto, mitte see inimene. Mul on selliseid olukord varem olnud ka. Kujutage ette... mingi naine jõllab teile pikalt otsa ja te olete, et misasja, kui imelik, et ta mind vahib nii ebaviisakalt... nüüd teate, et vb ta mõtleb üldse omi asju või vaatab mööda teist, vähemalt minu puhul on nii :D

Omg ja väga mark on see, et mitu korda on juhtunud, kus ma viisakalt sirutan inimesele käe ja tutvustan ennast ja ütlen oma nime. Ja siis see inimene: "tegelikult me teame üksteist, käisime/kohtusime seal..." Ups. Ma võin mäletada küll kuskil sealkäimist, aga kui on olnud palju inimesi ja mina tulin oma sõbraga, siis tavaliselt ma ei jäta teisi meelde. Lihtsalt ei jää. Seda on mul sageli olnud, vabandan juba ette ära ja panen teile südamele, et võite end mulle meenutada vabalt.



No vot, nii et mida kergem kood, seda raskem on seda pähe saada. Mida kergem nimi, seda suurema tõenäosusega on mul seda raskem inimese olekuga seostada.



Müstiline kadumine ja taasilmumine

Kirjutan nüüd sellise postituse siia, kuna minuga juhtus midagi äärmiselt kummalist, mida ma ise ka ei usu! Seepärast olekski hea see siia kirja panna.

Olin siis vanaema juures ja vaatasin oma ühte küünt, et sellel on mingi sakk sees ja tahaks selle saki sirgeks viilida. No ja mul on kaks meigikotti põhimõtteliselt, milles ma asju hoian. Ühes, musta värvi kotis on kõik mu küüneasjad. Läksin siis selle koti juurde ja oih, polnud küüneviili sees, aga mäletasin, et olin küüneviili viimati kasutanud sõbra ühikas ja ju panin siis selle teise meigikotti, sest varem hoidsin ma oma küüneviili koguaeg selles teises bensiinikarva meigikotis kuni ma musta meigikoti sain. Nii, mu bensiinivärvi meigikott oli siis siin vanaema juures viidud ühte magamistuppa kummuti peale, kuna tegin seal eelmine päev meiki. Läksin siis sinna teise tuppa ja hakkasin siis kotis sobrama ja mida pole, on mu küüneviil! Deem! Kuna ma olen inimene, kellel on VÄGA kindlad kohad asjade jaoks ning enamasti mäletan ma väga hästi, kuhu ma midagi panen, siis polnud reaalselt muud võimalust, et küüneviil jäi sõbra ühikasse. Kuigi see tundus kahtlane, sest sealt ära minnes ei näinud ma seda kuskil ning panin selle kindlalt mingisse kotti. Ja enda meelest panin ma selle musta meigikotti, nii et see juba oli kahtlane, et seda seal polnud. Seega ainus võimalus oligi, et unustasin selle ühikasse.

Siis küsisin vanaemalt küüneviili, kuna mu enda oma oli jäänud kuskile ja siis viilisin küüne ära ja peale viilimist läksin veel selle bensiinivärvi koti juurde otsima viili, et äkki ikka on seal. Pöörasin sisu kõik välja, vaatasin vahed üle ja ei ole seda viili seal. Maha jäänud ikkagi. Nii et selle peale ma kirjutasingi sõbrale, et kle, mu küüneviil äkki sinu juures!

Lasin ühe oma läbipaistva lakiga (see oli mustas meigikotis) oma küüne üle ja läksin siis mujale omi asju tegema, kööki süüa võtma, kui täpsem olla. Sõin toitu ja mingisugune 15 minutit hiljem mõtlesin jalutada siis sinna tuppa, kus on mu bensiinikarva meigikott. Sinna kõndides nägin, et mu vanaema küüneasjade komplekt on seal... loogiline ju, sest ta andis mulle oma viili korraks aga siis nägin ka seda, et mu bensiinivärvi koti PEAL on mu KLAASKÜÜNEVIIL! See oli mu lahtise meigikoti peal täpselt nii nagu see oleks sinna ASETATUD. Esimene mõte mu peas oli muidugi, et mu vanaema leidis selle kuskilt ja pani sinna. Ma muidugi kohe küsisin talt, et näed, seal see on, AGA ta ütles, et tema pole mu küüneviili katsunudki ega näinudki, ta pole seda sinna pannud. Ma olin mingi jajah, ikka panid, aga kuna ta seda ei teinud, siis ta ei teinud. Pealegi kui ta oleks selle sinna pannud, oleks ta mulle kindlasti öelnud, et "näe, su viil on siin, leidsin selle siit" vms. Aga seda polnud. Mu küüneviil oli maagiliselt ilmunud meigikoti peale!

Et kogu seda süsteemi, mida ma nüüd siin kirjeldasin, lihtsustada, taaslõin ma antud olukorra pildil. Ise viilisin ma küünt elutoas, minu must meigikott oli minu magamistoas minu seljakotis ja mu bensiinivärvi meigikott oli siis hoopis teiselpool toas mu vanaema magamistoas kummutil.

Selle küüne pärast ma viili otsima hakkasingi


See siis mu must meigikott, kus hoian küüneasju ning kahte väikest lõhnaõli. Mu asjadel on alati megakindel koht.

Ja vot NIIMOODI oligi mu klaasküüneviil tekkinud (spawninud hahaha) mu bensiinikarva lahtiselt oleva meigikoti peale! Ja just umbes 15 min enne olin ma selle koti läbi sobranud! See pilt on taasloodud, sest samal situatsioonihetkel ei olnud mul küll peas, et võiks pildistama hakata.


Ja selline vestlus toimus siis vahepeal küüneviili kadumise ajal. Viimasest lausest on näha, et ma reaalselt olin eriti hämmastunud. Ja ilmaasjata ma sõbrale ei hakanud kirjutama, ni et küsisin talt asja kohta siis, kui olin mõlematest meigikottidest enne otsinud.


Kuna see situatsioon hämmastas mind nii väga, siis just kui situatsioon oli toimunud, ma sain aru, kui kummaline see kõik on, sest ma otsisin hoolikalt ja mäletasin hästi, mida ma tegin. Aga kui aega hakkas mööda minema, siis tekkisid mõtted, et ah, ma ei pannud seda küüneviili kotis sobrades tähele jne, aga siis mõtlesin... et ma oleks seda raudselt käte all tundnud, eriti, et ma kõik läbi sobrasin kotis ja toast lahkudes oleks ma kindlasti märganud, et küüneviil on ikkagi koti peal. Isegi praegu käivad mul peas mõtted, et ahh, ma lihtsalt ei pannud tähele ja lihtsalt ei näinud. Kuid samal ajal, kui see oli toimunud, oli sündmus nii hämmastav, et googeldasin asjade kadumist ja taasilmumist ja jõudsin päris heale lehele: http://blog.spiritualparadigm.org/consciousness/disappearing-objects-phenomenon-explanation/. Sellel, et asjad kaovad, on isegi oma nimi pandud: haihtuvate objektide fenomen (DOP). Lugesin seda lehte ja nägin, et ma pole ainus, kellel nii on.

Seal lehel on superhästi ära seletatud, et kui sellised sündmused juhtuvad, siis ratsionaalne ajuosa püüab leida sellele suurepärase maise seletuse, näiteks: mälu, korralikult mitte vaatamine, unustamine jne. Ehk siis maised loogilised seletused pakub aju sellele.

Mu vanaema ütles, et tal oli ka sarnane asi juhtunud, talle meenus. Ja mul endal juhtus ka sarnaseid asju varem: ogadega käevõru kadus lampi ära, kuigi sellel oli ainult paar kohta, kus olla. Mu ühed kõrvarõngad, mille ma ostsin, läksin neid võtma laua pealt, kuhu need jätsin, aga neid polnud enam ja siiani pole neid enam. Siis autos ükskord oli parkimiskell kadunud... panin käsitsi kellaaja armatuurile ja hiljem leidsin parkimiskella üles sealt, kus seda hoidsin autos. Siis hiljem oli jälle jäädavalt kadunud ukse seest. Kõik need asjad põhjendasin ma enda jaoks ära: keegi võttis või parkimiskell kukkus ise ukse seest õue, nii et ma ei näinud.

Aga nüüdne sündmus oli küll selline, et siin oli ilmselgelt näha, et küüneviil oli koti peale asetatud. Seega, inglid/vaimud/universm/kvantfüüsika või kes iganes see küüneviili siit maisest ilmast ära võttis, "jäi vahele", sest pani viili liiga korralikult tagasi :D

Seega on kaks asja, mida ma elu kohta olen õppinud: 1) isegi omaenese aju ei saa usaldada selles, mida ta filtreerib, et mäletada või sulle näidata; 2) maailmas saab juhtuda reaalselt kõike ja eriti seda, mida ette ei oska kujutada.

Kellel on sarnaseid kogemusi?