Suur avastus mu kohta...

Tervist!

Vot nii ma mõtlengi

Avastus on see, et olen multipotentialite. Eesti keeles äkki siis multipotentsiaaliga inimene. Annan siis kohe definitsiooni ka ära, et see on inimene, keda huvitavad väga mitmed asjad ning ka võimed, huvid ja tahtmised olla edukas mitmel alal. Ma ei tea, kui täpne mu definitsioon nüüd sai, aga selle paremaks mõistmiseks lisan siia TedXi video (või mis iganes see on).
https://www.ted.com/talks/emilie_wapnick_why_some_of_us_don_t_have_one_true_calling

Tänu videole saingi endas selgust. Seletan nüüd siis täpsemalt kõigest, kuidas mu teekond on praeguseni jõudnud. Esiteks, miks see video mind just lampi fb-d sirvides haaras, oli pealkiri, et miks mõnedel meist ei ole seda ühte ja kindlat õiget kutsumust. Vot, siis käis mu peast läbi mõte, et "näedsa, video lõpuks minust ja tahaks vastuse ka saada nüüd." Hakkasin vaatama ja mu peas käis klikk ära! Nagu reaalselt oluline avastus enda kohta.

Kindlasti paljud, kes on mu blogi lugenud, neile on juba ammuilma hakanud silma mu huvide rohkus või siis suutmatus valida. Mina nimetasin enda seda huvide rohkust nooremana (ja kuni seniajani) suutmatuseks valida. Arvasin, et olen nõme, loll, oskamatu, kuna ei oska teha sellist valikut, et kelleks elus saada ja mida teha. Miks ma tegin siis valiku minna arstiks õppima, oligi just lõpetatava eriala võimaluste rohkus. Arstina nt: ole arst või tee teadust või tööta laboris ja palju muid võimalusi. See ongi põhjus, miks ma otsustasin gümnaasiumis, et lähen seda eriala edasi õppima. Mäletan, et mul oli raske valida, mida õppida, sest mind huvitasid niiiii paljud asjad ja hea meelega oleksin ma kõike teinud. Siis mõtlesingi, et noh, saan ühe peamise eriala ja siis ülejäänud on mul hobid. No arstiks ma ei saanud, see selleks, aga õppima läksin edasi küll. Ja bioloogia oli siis seepärast mu valik, kuna väiksena tahtsin saada loodusteadlaseks (sauruste ja loomade ja looduse pärast). Kuigi jätkasin valgel suunal, ehk geenitehnoloogial, kuna Eestis pole neid eksootilisi loomi, kes mind huvitavad, siiski olen ka pm teadlase suuna valinud praegu.

Seniajani pidasin seda hulluks taagaks endal, et ma tahtsin paljude asjadega tegeleda ja siis vali sealt üks välja ja tee seda. Esiteks ma varjasin seda omadust, mis mul on, et mulle meeldib õppida. Paljud ütlevad "kes küll viitsib seda koolipinki nühkida" ja ka "natuke veel ja saaksid ju lõpuks ülikoolist tööle!!!". Siis ma mõtlen, et mida... ma hea meelega õpikski, sest see on vaheldusrikas, huvitav, mitmekesine ning alati õpib midagi juurde. Ja inimesed isegi suhtusid vb veidi halvemini minusse, kuna mina olen see loll, kes ei oska valida. Nii ma siis pressisingi end raamidesse ja püüdsin valida.

Nii, aga alustame siis äkki algusest, et mis mind huvitab ja mida ma lapsena endast arvasin. Kui laps olin, siis esimene mõte, mis vb sümboliseerib mu multipotentsiaalsust on see, kui ma mõtlesingi ükskord midagi taolist, et ma olen kõik. Ma ei tea, mis see täpne mõte oli, aga ma tundsin nagu, et ma ei teagi... olen mitmekesine. See, et suuremaks saades, nägin, et peab midagi kindlat valima... no ega mul muud üle ei jäänud, sest kõik ju teevad nii. Ja vaadates neid inimesi, kes on oma ala spetsialistid ja ainult see neid huvitab, siis olin kurb, et miks mul nii pole, et mind huvitab see ja too ka.

Teiseks, mu huvid. Ma ei mäletagi, kelleks tahtsin põhikoolis saada, aga mu peas oli nii palju mõtteid ja nii palju huvisid. Toon lühinimekirja välja asjadest, mis mind huvitavad ja mis määral ja kuidas ma nendega tegelen.

• Raamatute lugemine - loogiline huvi
• Raamatute kirjutamine - seda meeldis mulle täiega teha, mõtlesin, et elus teen selle kindlalt ära
• Maalimine, joonistamine, kunstid - mitmeid maale tegin akrüülidega ja ka õlivärvidega. Hetkel olen selle unarusse jätnud, kuna kus mul maalida on?! Aga üldiselt oli üks mõte mul ka kuidagi kunstidega tegeleda. Aga sõbrannaga mõtlesime üks päev minna metsa maalima. So cool!
• Bussijuht - jah, tahtsin saada ka pooleldi bussijuhiks, mõtlesin sellele juba põhikoolis, kui nägin naisbussijuhti. Aga siinkohal ongi oluline märkida, et tahtsin, et bussijuht olemine oleks mu hobi. Aa, ükskord ma arvasin ka, et lubade tegemine on selline asi, et elu jooksul võiks kõik kategooriad ära teha.
• Mootorrattur - noh, tuli ka kohe järgmine huvi seoses sõidukitega. Mul oli ammune plaan minna A-kategooria lube tegema, aga nüüd seisab asi hoopis rahapuuduse taga.
• Autotehnik või parandaja - ma välistasin selle kuidagi enda huvidest seetõttu, et tibid ja naised ju ei tohiks sellega tegeleda (ühiskonda sulanduda püüdsin). Kuigi autode juures passida ja remonti vaadata on mulle alati meeldinud. Mitmetel kordadel on tulnud kahetsus, et ma seda õppima ei läinud (ka hobi korras).
• Arvuti, internet - Väiksena olin nii asjalik, et tegin päris mitmeid kodulehti. Õppisin veidi html koodi ja mõtlesin, et võiks ka php-d õppida, mida ma õnneks või kahjuks siiski ei teinud mingi 12-aastasena. Pole vist vaja mainida, et olen jõudnud ka seda kahetseda, et ma IT-d või midagi muud taolist ei ole läinud õppima. Noorena mõtlesin küll, et lahe oleks mingit arvutivärki õppida ja siis lähen koju arvuteid parandama kellelgi. Jah, nii mõtlesin noorena, aga tänapäeval on rüperaalid.
• Arvutimängud - no seda hobi varjasin ma küll sõprade eest, niigi kiusati mind ja siis, et loll nohik on nolifer ja kodus mänge mängib... polnud mul seda jama vaja.
• Modellindus - noh, selle kandsin maha ma juba ammu, kuna olen ebasobiv pikkuse poolest enda meelest (172 cm). Aga muide! Kui keegi soovib mind näiteks fotomodelliks või milleks iganes, siis palun andke teada!!!! Hea meelega ikkagi teeks seda!
• Näitlemine - ilmselgelt näitlejaks õppima saada on raske ja see on asi, mida niisama lihtsalt ei saa. Aga see ei takistanud mul kuskil mõnes kohas ikkagi natuke näidelda sõprade/tuttavate jaoks ja ise perekeskis õega ja sugulasega filme teha.
• Muusika - mu salajane soov on olnud lauljaks olemine, aga see on ka üks neist rasketest asjadest, mis sõltub õnnest. Kui endale FL Studio hankisin, tegin seal mingit värki küll, aga ei leidnud kedagi, kes mulle seda täpsemalt õpetaks ja teha aitaks. Klaverit tahtsin ka täiega lapsena õppida, aga ei saanud. Siis püüdsin kitarri õppida, aga see jäi unarusse mitmetel asjaoludel. Ja aga no, DJ-ks saamise soovi ma maha ei kanna!!! Selle teen kindlalt ära! Oh ja ma tahtsin ka noote tunda, aga väiksena kirjutasin omaette laule ka. Kui abi saaks (nootides jms), teeks seda väga hea meelega praegu.
• Tele, filmid, monteerimine - no seotud selle näitlemisega ka jah. Oleks mul vaid videokaamera...
• Politseinik - jap, mul on olnud soov saada politseinikuks ja päris tõsine, aga kuna paljud mu ümber rääkisid, et see on megakehv amet, siis muidugi ma varjasin oma salajast soovi ja seda õppima ei läinud ka.
• Õpetaja - esimeses klassis ma vaatasin õpetajat ja mõtlesin, et omg, kui lahe amet see on, ma tahan ka õpetajaks saada! Suuremana ma juba ka kuulsin, et olevat ikka väga kehv amet see, aga ikkagi ükskord kandideerisin Noored Kooli, aga ei saanud (mul õnneks polegi väga kahju). Sellega ma hetkel tegelen praegu küll, et teadmisi jagada lastele, nii et mingil määral täidangi seda soovi.
• Naiste ja meeste suhted - no see teema on alati väga põnev olnud. Seda saab õnneks ka välismaailmast asju lugedes uurida. Ja ka bioloogiaõpingud on andnud mõnusaid teadmisi bioloogilisel tasandil selle kohta. Lisaks ka inimese seksuaalkäitumine on hullult põnev ja seda olen uurinud (koolis ained, projektid).
• Hobused, ratsutamine - Alates sellest, kui esimest korda elus 11-aastaselt hobuse selga istusin pikemaks ajaks ratsatrennis ja ka traavi tegin, hakkasin ratsutamist meeletult fännama. Kahjuks mul lapsena ei võimaldatud üle 1 korra nädalas ratsatrennis käia, aga see oli mu väga suur soov. Tahtsin võistelda ja takistussõitu teha jne. Nüüd täiskasvanuna tean, et treenerid ei võtagi sellist last tõsiselt, kellel vanemad lasevad vaid kord nädalas trennis käia ja seetõttu ma selles ei jõudnudki kuigi kaugele. Ka mul perekonnas suurt seda ei soositud. Ilmselgelt ei ole mul see huvi läinud ja lõpuks olen enda ammuilmase soovi hobune soetada, täitnud.
• Jõusaal, trennid - see on ikka väga palju väiksem huvi, aga reaalselt on olnud mul huvi saada oma keha voolitumaks. No muidugi on ka bikinifitness mu veidi salajasem soov, aga ma tean praegu ratsionaalselt mõeldes, et mõttetu on sellega hakata tegelema. Lapsena tahtsin megalt enesekaitsetrenni minna, aga mind ei lastud.
• Postitants - ega mul posti kuskile toppida ei ole ja spetsiaalselt trennis ei käi, aga lihastrenn on lahe. Nüüd olen saanud sellega rohkem tegeleda. Nooremana vaatasin klubides tantsijaid või poste kurva näoga, sest tahtsin ise ka täiega.
• Patoloog, arst - teate ise ka.
• Rallisõit - autodega seoses. Mäletan, et enne kui mul veel lubegi polnud, nägin ma unes, et roolin autot. Aga ralliga on ka jällegi see jama, et peab olema sponsor või hea võimalus üldse selleks saada.
• Fotode töötlemine - noorena lõbu pärast töötlesin igasugu pilte. See oli nii lahe! No näiteks tegin paksud peenikeseks ja peenikesed paksuks, muutsin juuksevärvi, näokuju või mida iganes. Hullult naljakas on see, et kui ma mingi titt olin, 12 vist, töötlesin ma Paintis :D Panin ennast ükssarvikutele selga, haha. Ja mu taseme suur tõestus oli minu jaoks see, kui rate.ee aktsepteeris mu õe kontol pilti mu õest, kus olin Paintis ta tausta vahetanud (ühelt pildilt teisele kleepinud) :D Täiesti hull ju.
• Esoteerika - mul on olnud juba ammu see energiate tundmise värk, aga millegipärast viimasel ajal olen seda kartma veidi hakanud ja endas maha surunud. Aga olid ajad küll, kus ma nõiaks saada tahtsin. Eks mu sõbrad teavad nagunii, et neile kaarte panin :D

Okei, ma nüüd mõtlesin, et see huvide siiakirjutamine ei anna palju juurde, sest mulle esimese hooga ei meenugi nagunii kõik asjad. Aga lihtsalt lugejatele teadmiseks, mis mu pea sees kõik toimunud on. Nüüd vaatan tagasi ja näen, et mu kasvukeskkond oli ka kuidagi selline ebasoosiv, et ime üldse, et ma ülikoolini välja jõudsin... Siiski hästi läks, et ma millegagi nüüd tegelen, millega olen ammu tahtnud.

Ja miks ma need hobid siia välja tõin, on siis see, et siit näeb, kui huvitavad nii paljud asjad, siis see valiku tegemine ei ole üldse mitte lihtne. Koguaeg on tunne sees, et tahaks nende kõikide asjadega tegeleda. Täna näiteks käisin kinos ja ilmselgelt tuli siis tagasi tunne, et tahaks politseinik olla. Aga nii lihtsalt ju ei saa politseinikuks. Teate näiteks seda tunnet, et on vaja mitmeks aineks õppida ja siis ei oska midagi esimesena valida? Või veel parem näide, et on mitu häda korraga: nälg, vetsuhäda, külm, janu. Ja siis kas käid esimesena vetsus, jood vett või sööd või paned midagi soojemat peale? Otsustad ära jah mingi aeg, aga ikkagi see tunne... No koguaeg peab maha suruma. Aga samas, kui on võimalik nende lemmikute asjadega tegeleda, siis see on ikka väga hea.
Hea on see, et asjad, milleks on kergem õppida, need teen lihtsalt ära ja siis on sisimas rahu majas, et jee, olen selle selgeks saanud ja kuhugi jõudnud! Näiteks on mind huvitanud ka kassas müüja olemine. Kassaaparaati olen ma veidi saanud käsitseda ja nüüd on tunne juba, et polegi rohkem sellega jamada vaja. See on ka üks omadus natuke, et kui selgeks on õpitud mingi asi, siis polegi huvi enam nii suur (õnneks). Et oskan teha ja vajadusel võin teha siis kõike. Et nagu hingerahu majas, et oskan ja tean.

Ja kõige raskem küsimus on olnud mul, kui keegi küsib, mis sind huvitab... eee... millisel teemal või mille ma välja toon? Ma kadestan vahel neid inimesi, kellel on ainult mõni huvi.

Aga teate, õnneks on ka positiivseid asju: ma tean, mis mind ei huvita. Muidugi seda, mis mind ei huvita, on vähem. Aga toon ära: müügitöö, äri, raha. Vb kui ma sellest rohkem teaks, huvitaks, aga üldiselt mitte. Ja elu seeski ei tahaks ma töötada ametitel, kus peab midagi müüma või pähe määrima.

Sain nüüd nii palju räägitud endast. Kas keegi on veel multipotentsiaalne inimene?

Tartu idiootsed (nais)juhid

Teate, mis ükspäev juhtus? Kirjutan, sest täna jäin tänu sellele mõneks päevaks nüüd oma nunnust autost ilma. Mu väiksele vaesele autokesele sõideti sisse! Tagurdati otsa. Miks siuke pealkiri? No see niisama intrigeeriv, aga ma tegelikult tahtsin hoiatada selliste esmaklassiliste autojuhtide eest nagu keskealised kibestunud idiootsed mordad.

Sõitsin siis mina ühe Konsumi parklas ja sõitsin ja nägin küljepeeglist, et oh lord, mingi auto vigurdab seal ja läheneb suht suure hooga mulle tagurpidi lähemale. Loogiliselt võttes peaks ta siis pidurdama, aga ei. Andsin seetõttu gaasi, et ehk jõuan eest ära lipsata, aga käis pauk. No, mu esimene mõte oli, et kas mul on kindlustusjuhtumi fikseerimise paberid kaasas, aga teadsin, et pole. Läksin siis kohe oma auto rooli tagant välja, ise veits ma ei tea... kurb või vihane või et... keegi lihtsalt nii hooletult tagurdas mulle otsa ja jõudsin teise auto juhi otsa vaadata... Ja siis nähes seda õudset õelat molli, mis mulle sealt vastu vaatas, sain aru, et asi nüüd midagi nii lihtne pole, et see jobuke oma süüd tunnistaks. Igaks juhuks ikka küsisin, et kas tal on kaasas need paberid, mille peale ta ütles et ei ole ja hakkas lõugama: "sa ju ületasid kiirust!!!!!!!!!". Ma läksin närvi, mitte nagu halvas mõttes, väliselt jäin ma väga rahulikuks, aga selline paha hakkas, sest jälle kokkupuude jubeda inimesega, keda elus väldiks. Jõudsin ähmiga midagi öelda, et ma peaaegu ju seisin seal ja valisin ruttu 110. Sain aru, et see süüdiolev inimene minuga koostööd ei tee ja enne sureks, kui tunnistaks, et tema on süüdi, sest tagurdas mulle otsa!

Minu auto on veits eespool, sest ma ju püüdsin eest ära sõita. Minu oma sõitis edaspidi, tema oma tagurpidi. Ta auto see Honda, mu oma mu Lancer, nagu ikka. Nii et see pilt on väga halb ja ei näita suurt midagi, aga miskit ikka.

Rääkisin siis politseile ära nagu asi oli ja andsin ka mõlemad autonumbrid. Kusjuures nüüd tagantjärgi ma saan täpsemalt aru, mis juhtus ja see lugu ongi kõigile hoiatuseks, see on ka põhjus, miks ma seda kirjutan. Esiteks: kui ma ei oleks nii ruttu autost välja läinud ja politseisse helistanud, oleks arvatavasti see naine lihtsalt sündmuskohalt põgenenud. Teiseks: ta ei tunnistanud absoluutselt oma süüd seni, kuni politsei seda kinnitas kohaletulles, seega ta lootis, et äkki mina kui loll blondiin hakkan kartma tema halba energiat ja tahan sealt ära minna. Kolmandaks: see mutt oligi sariotsasõitja, sest hiljem märkasin, et absoluutselt iga tema auto nurk oli täis kriime! Kuna ta ju ka sõita ei osanud, siis arvatavasti sõidabki ta parkivatele autodele otsa ja põgeneb niisama sündmuskohalt.

Kui ma lõpetasin politseidispetseriga rääkimise telefonis, istusin oma auto peale korraks jälle ja vaatasin, et alles nüüd lõpeb üks laul. Esimese hooga mõtlesin, kas terve plaat mängis läbi, aga siis sain alles aru, et ma olin meeletult kiiresti ja õigesti tegutsenud. VEDAS ju!

Ei jäänud muud üle, kui oodata politseid. Kuna selle muti energia oli meeletult halb, kadus mul igasugune söögiisu, kuigi olin plaaninud just peale Konsumi külastamist sööma minna. Ostsin küll mingi saiakese, mida ma ei söönud. Jõin ainult vett ja oma lemmikjooki Airanit.

Selle mutiga ei rääkinud ma absoluutselt, olin viisakas temaga, kui vaja paar sõna vahetada, aga teate, madalama astme olenditega ei ole mõtet vaielda ju. Mul ei oleks olnud talle mõtet seletada, et tagurdades peab ikka teed andma jne, oleksin lihtsalt peatäie sõimu saanud. See on tema mure. Mina õnneks olin kiiresti tegutsenud, ta numbri fikseerinud ja politseile teavitanud, nii et vedas, et ta põgeneda ei saanud.

Ja teate, mis põnev oli? Kui ma autos istusin, kuulsin teda juhuslikult telefonis rääkimas. Ta ütles selliseid asju: "tahaks vähemalt süü ära jagada" ja "ma ei vaadanud jah hiljem, kas keegi on mul taga." Kujutate pilti??? :D Aga mis siis, kui ta oleks jalakäijale otsa tagurdanud? Kas inimene oleks ka süüdi olnud või kiirust ületanud? Vedas ju, et seal oli hoopis minu auto kere, mitte paljas inimene või hoopis näiteks mootorrattur. Löögi sai mu auto tagumise vasaku ratta juures olev kerekoht. Ja ta tahab öelda, et ta ei näinud mind, kuigi olin terve tee pikalt seal järelikult olnud? Inimene lihtsalt ei vaadanud peeglisse ega tagaaknasse ja isegi ei suuda enda süüd tunnistada.

Vahepeal käisid seal mingid inimesed rääkimas, et sõitku me minema tee pealt. Ma ei tea, kuidas nad ei näinud, et tegemist oli kindlustusjuhtumiga ja me pidime paigal olema. Siis õnneks tulid mind mõned inimesed ka lohutama, mingi mees ja poe turvamees ja ütlesid, et ära muretse, see tagurdaja on ju nagunii süüdi, ega sa poleks saanud midagi teha. Ma olin ikka suht-koht närvis, ja pigem just selle tagurdaja-muti vihase energia tõttu. Ma kardan selliseid inimesi. Vahepeal nägin enda sõbrannasid loengusse jalutamas, kui seal närviliselt ringi tatsasin. Aga jah, õnneks toredad inimesed lohutasid mind, tänud!

Minu õnneks ilmus tunnikese pärast kallis politseinik! Jee! Muti oli kohe tema juures seal hädaldamas, et mina olevat kiirust ületanud! Esimese asjana suht ütles politseinik, et siin ei ole ju küsimustki kes süüdi on. Politseimees ütles, et no siin ongi kiirusepiirang ju 50 km/h, nii et üle selle ta siin küll sõita ei saanud. Siis muti ütles, et ma ise väitsin, et ma olevat hoopis seisnud seal. Politsei ütles, et see naine ju ikkagi mulle otsa tagurdas.

No kui see keskealine ülbik nägi, et pole millegagi enam oma puhtselget süütust tõestada, hakkas ta politseimehele pugema ja ütles, et ohjahh, kui te nii väidate, jah, saan aru jne. Täitsime siis paberid ära ja tuli see ka, kes selle kindlustusega tegeleb.

Pabereid täites ma olin nii endast väljas, ikkagi veel šokis juhtunu üle. Kuigi polnud ju vigastatuid ja kõik oli pm hästi, aga nii ikkagi ärev olin ja siuke ehmunud. Õnneks need toredad töötajad rahustasid mind oma olekuga, politseinik ja see rohelise laine mees.

Nii, miks ma taolise teksti siia panin, oli see, et ma tahtsin hoiatada, et meie ümber liikluses on selliseid jubedaid juhte. Muidugi, täiesti igaühel võib juhtuda, et kogemata ei vaata taha ja siis sõidad kellelegi otsa. Aga kui nii juhtub, siis tunnista lihtsalt oma süüd ja asi ants. Tunnistan, et kui ma olin ükskord load saanud just, tagurdasin ka kellelegi otsa. Midagi selle autoga ei juhtunud, millega ma otsa sõitsin, aga teisele autole tuli vist mingi jälg. Ma olingi, oih, sry, aga õnneks paberid kaasas, täidame ära ja edu! Tunnistan, et olin süüdi ja kõik.

Nüüd tahaks siin kiidusõnu laulda nende bemmivendade ja mis iganes inimeste kohta, kes tegelikult ikkagi oskavad sõita ja kui midagi juhtub, siis reaalselt ka oma süüd tunnistavad või vähemalt teavad liiklusreegleid ja oskavad sõita. Selle sündmuse tõttu olen ma rohkem hakanud hindama häid juhte ja mu sallimatus keskealiste kibestunud inimeste vastu suurenes.

Muidugi ei saa hoiduda küll sellest, et keegi lihtsalt tagurdab sulle sisse, aga nüüd vähemalt teate, et selliseid inimesi on olemas ja tuleb kiirelt tegutseda, et õnnetuse põhjustaja ei põgeneks. Vedas mul seetõttu. Ma olen täiesti kindel nüüd tagantjärgi meenutades, et ta oleks põgenenud.

Kuidas teil kogemused liikluses olnud on?

Ma tean, miks ma kole olen

Kirjutasin millalgi postituse, arutledes seal põhiliselt selle üle, miks ma ise ei suuda aru saada ega tuvastada, milline naine on ilus.

Ma arvan, et nüüd ma olen lahenduse leidmisele lähemale jõudnud!

Kõik algab lapsel juba keskkonnast. Mis keskkonnas inimene kasvab, see mõjutab teda päris palju, nagu teada. No geenid annavad mingi osa ja keskkond ka mingi osa. Mõtlesin siis ükskord, et kuidas ma küll ilu ei mõista ning miks ma end koledaks pean ja mõtlesin siis, kus keskkonnas ma kasvasin ja nägin seost! Põhimõtteliselt saab nüüd väita, et ma ei ole kole, vaid ma olen oma perekonnas kõige koledam!

Tänapäeval vingutakse, et Barbie nukud on liiga ilusad ja ebanormaalse kehaga ja mida kõike veel. Kui ma Barbiedega lapsena mängisin, pidasin ma teda täiesti tavaliseks naiseks, milline ma ka ise olen, kui suureks kasvan. Või noh, ma üldiselt teadsin vist, et ta peab selline ilus olema. Ehk siis ideaalne välimus võrdus minu jaoks tavalisega.

Kui ma käisin esimeses klassis ja ka teised lapsed nägid minu ema, küsisin teistelt lastelt hiljem siis, et milline minu emme on ka. Vastuseks öeldi mulle ahhetades "nagu elluärganud barbienukk!" Ma ei teadnudki, mida selle peale kosta. Teadsin, et Barbiet peetakse ilusaks, aga minu ema oli minu ema ja me ei rääkinud perekonnas minu mäletamist mööda niimoodi ilust.

Mul pole kellestki praegu ühtki pilti siia tuua, aga mäletan, kui nägin mingit ema ja tädi noorepõlvepilti, nad nägid seal välja reaalselt nagu Hollywoodi staarid. No ja kui ma viibisin lapsena pidevalt sellises nö ilusate inimeste keskkonnas ega rääkinud sellest, et me oleme ilusamad kui teised, siis pidasingi oma perekonda tavaliseks. Sest selline on see keskkond.

Ja iseenda taustsüsteemile tugineb ju väga palju võrdlusi. Kui minu taustsüsteemis on koguaeg täielik ilu, siis jah, lapsena ma märkasin, et rsk, ma nii kole ju. Mulle ei meeldinud üldse mu lõualott ja näojooned. Mu perekonnakaaslastel on nii ilus sirge kitsas nina ja siis mul oli selline ülespoole ulatuv ja naeratusega eriliselt laiaks veniv juurikas näos. Kõige mu "lemmikumad" näojooned, mida ma sisimas koguaeg kirusin, on need naerujooned nina ja suu vahel, mis tekivad kui naeratada. Kui ma naeratasin, venisid need kastikujuliseks minu sõnade järgi ning seetõttu ma vihkasin enda naeratust. No muidugi see lai ahvinina ka, nii et polnud mul suurt tahtmist oma koledat molli demonstreerida. Teistel perekonnas sellist viga polnud! Järelikult ma olin kole!

Näiteks mu emal ja tädil käis ülikooliajal nii palju poisse ühika taga, et hoia ja keela. Ma mõtlesin selle peale kadedalt, et ma nii kole, mind ei taha nkn ülikooliajal keegi.

Vaadake neid jooni suu ja nina vahel. Siin ma olen vist 18.

Vaadake nüüd seda hiljutist pilti ja võrrelge eelmisega. On ju puudu need kõverad jooned. Nüüd on jooned sirgemad

Igatahes ma vihkasin, et need jooned on mul nii koleda kujuga. Selle tõttu ma vältisin peegleid, aga no kui pidi peeglisse vaatama, siis ma ei naeratanud vähemalt peegli ees, nii et asi seegi.

Siin on demonstreeritud suht see, mida ma enda näos vihkasin: ümmargune pallinägu, pisike kole suu, väga allasetsevad kulmud, kastijooned, lõualott ka vist heal juhul

Et täpsemalt aru saada neist kastijoonest, lisan Jennifer Anistoni pildi, kellel on ka sellised näojooned, mida ma enda puhul ei sallinud.

Muidugi teine asi, mida ma enda puhul üldse ei sallinud, olid mu madalalasetsevad kulmud. Ma ei saanud aru, miks just MINA olen sündinud sellisena, et kulmud on nii madalal, et ma ei saa isegi korralikult lauvärvi endale peale panna. Jah, selline probleem mul oli ja minu jaoks oli see väga suur probleem. See andis muidugi mulle ajendi ju ennast koledaks pidada. Teistel ju nii polnud!

Mingi aeg teismelisena tegin avastuse. Mu kastijooned ja imelikud grimassid on päritud mu isapoolselt suguvõsalt, kellega ma nii tihedalt ei käinud läbi nooremana. Igatahes, nüüd tean, miks ma koledam olen, kui mu emapoolse suguvõsa inimesed.

Lühidalt mainin, et mul olid sellised kohutavad probleemid ka nagu (väga) probleemne näonahk, kõverad hambad. Oluline on nüüd siinkohal see, et pm on olnud kaks faasi mu välimuse osas. Üks faas, kus ma olin teismeline ja olingi päriselt kole. Teine faas, kus ma olin kena, aga arvasin, et olen inetu.

Keha kohta siis ka nii palju, et mitte kunagi ei pidanud ma oma keha ilusaks. See oli koguaeg selline olnud ju ja mingid väiksed rinnad ja liiga sale jne. Tegin isegi Photoshopis enda pea kellegi teise ilusa keha otsa, sest tahtsin ise nii ilus välja näha. Aga mu nägu oli ikka kole ja ajas mind närvi isegi seal keha otsas. Mul need pildid siiani alles, ma ei tea, kas julgen näidata :D

Okei. Nagu näha, võtsin julguse kokku ja panin siia 2013 aasta alguses photoshopitud pildi, kus panin enda näo mingi naiseliku keha otsa. Kui selline teguviis ei illustreeri minu tolleaegset meeletult madalat enesehinnangut, siis ma küll ei oska öelda, mis muud tõestust veel vaja oleks :D

Kuna see oli hell koht minu jaoks, et ma kole olen, siis suht ignoreerisin seda ja minu jaoks oligi olulisem sisemine ilu. Nii et intelligents, huvid jne olid pigem minu jaoks. No, see sobis mu introvertsele loomusele. Las olen siis kole. Ma isegi ütlesin, et ega välimuse alusel ülikooli sisse võeta.

Aga nüüd, kui ma olen oluliselt targem, oskan ma teadvustada endale palju rohkem, et on väga palju erinevaid inimesi. Arvestades näiteks oma kehaga. Ma tean ju nüüd, kui suured on kaaluprobleemid, mingid voldid, armid jne, millest ma ei saanudki kunagi eriti teadlik olla. Või noh, olin küll. Lapsena ükskord mõtlesin nii: "tahaks samasugune ilus paks olla, nagu mu klassiõde! Miks just ma nii kole peenike olen?" Seda siis seetõttu, et mind kiusati mu saleda keha pärast. Nüüd tagantjärgi ei ole vist muud öelda, kui et kadedus. Tol hetkel ma arvasingi, et sale on kole.

Kehast rääkides, ma ei peaks üldse vigisema tegelikult ju, mida on mulle ka öeldud nüüd. Muidugi isa mul vahel vingub, et ma paks, aga see selleks.

Lisaks nii palju, et näos mul enam neid nii suuri kastijooni pole. Oi, kus ma olin õnnelik, kui ma ükskord naeratasin peeglisse ja nägin, et kaste pole! Oh seda rõõmu küll! Aga palju ma igatahes igaks juhuks ikka peeglisse ei naerata. Nagu ka Jennifer Anistoni puhul näha, siis vanusega nägu muutubki paremaks.

Ja kõige imelikum avastus, mida ma aja jooksul olen mitu korda kogenud, on järgnev. Kui ma vaatan iseendast paariaastataguseid vanu pilte, siis ma mõtlen, "Oh my god! Kuidas ma aru ei saanud, et ma nii ilus olen?!" Minu meelest on see tagantjärgi avastus ebameeldiv. Samas ka meeldiv, et ma saan teada, et ma ikkagi olin ilus, aga ebameeldiv just seetõttu, et tol hetkel ma seda lihtsalt ei teadnud! Ja käitusin vastavalt koledale inimesele (ja seetõttu olin ülbe). Vastik ju! Nende vanade piltidega on veel nii ka, et kui tol ajal end neilt piltidelt nägin, vaatasin, et issand, kui kole inimene ja puha ning ilmselgelt ei avaldanud ma pilti kuskil.

Lisan siia nüüd siis galerii oma vanadest avastustest. Panin mingi vana ketta taha ja vaatan seal, mida ägedat ma leian. (Pildid on ajast, kui ma olin ilusaks muutunud juba).

Wow, mu juuksed! Ja ma tol hetkel (2011) arvasin, et mul on megaõhukesed ja lühikesed juuksed! Ma olin loll või? Jumal küll, need ju nii pikad! Tumedamad on need seetõttu, et ma ise värvisin musti triipe juustesse. Hea meelega oleks üleni mustaks värvinud, aga ei hakanud. Täiesti haige, et ma sellel hetkel seda ei hinnanud nii väga.

Sellised juuksed! Miks ma ise pime olin ja neid ei näinud?

Ma ei tea, mis grimassi ma siin pildil teen, aga mida mu ripsmeid?! Nii pikad ju. Ja kulmud nii tumedad ja paksud?! Nojah siis. Aasta oli siis ka 2011.

Keha kohta ütleks nii palju, et see on mul koguaeg sama olnud vaadates neid bikiinipilte, mis ma endast leidsin. Võib-olla oli kunagi rohkem tselluliiti, väiksem tagumik ja suurem biitseps. :D

Ma ei tundnud ära praegu end neilt piltidelt alguses just näo poolest. Esiteks seepärast, et see polegi kole nägu ju mu praeguse arvamuse kohaselt. Tol hetkel (2013), kui neid pilte tegin ja pärast vaatasin, öökisin ma iga pildi peale.

Isegi kunagi kauem aega tagasi avastasin ma, et muutun ajaga (no shit). Tegin uhkelt siis kollaaži, mis näitab, kuidas mu paks moll on saavutanud kitsamad mõõtmed ja suusahüppemäest nina on muutunud sirgemaks. Vasakpoolne pilt on siis vanem. Tundub nägu vaadates, nagu ka keha võiks paks olla, aga ma ei olnud siis ka paks. Kollaaž on tehtud 2014 aasta alguses ja see paksema näoga pilt on aastast 2013. Nii et polegi väga kaua aega tagasi vist. Oih, tegelt varsti tuleb ju 2017 juba.

Siuke modellipilt siis jällegi aastast 2013! Mis ma olin reaalselt pime või meeletutes kompleksides? Minu meelest nii kena pilt, aga siis ma mäletan, et mõtlesin, et fck JÄLLE kõik fotosessiooni pildid on ebaõnnestunud. Ega ei ole mul süüdistada kedagi teist kui ennast.

Kui ma tol hetkel ei saanud aru isegi sellest, millisel pildil ma kena välja näen, siis kas praegu on ka äkki samamoodi või? Et teen endast hunniku pilte ja mõtlen, et öök, kui kole ma olen. Ja siis kaks aastat hiljem vaatan, et issand, mis kaunis pilt. Ma kardan, et on praegu ka nii. Kuidas ravida seda haigust? :(

Võiks siia võrdluseks lisada endast uuemaid pilte. Aga ma pildistan end nii harva. Ükskord panin isegi telefoni sellise kohustuse, et iga päev tuleb üks pilt teha endast. Ilmselgelt ma seda ei teinud. Nüüd mul pole nagu midagi erilist valida, mida siia lisada.

Siia panin siis ühe uuema, mis on jällegi minu meelest kole. Ma ei tea, kas see on tegelikult ilus või kole nägu minust, aga nagu näha, on mul ikka veel see haigus, et pean kõiki uuemaid pilte endast koledaks.

Igatahes, ennast tuleb lõppude-lõpuks ikka rohkem pildistada. Siis on rohkem mälestusi ning pärast hea meenutada, milline välja nägid ja kas olid ikka nii kole, kui arvasid.

Need kõik eelnevad pildid olid ajast, kui ma olin juba ilusaks muutunud, aga ei teadnud seda veel. Ükskord eksisteeris aeg, kus ma olingi reaalselt kole, isegi nüüd neid pilte vaadates arvan nii.

Muidugi on väga palju inetumaid pilte ka minust nö sest ilusamast perioodist, mida ma siia ei lisa, aga mu jutu tuum oligi selles, et ka nende ilusate piltide kohta, mida ma siia lisasin, arvasin ma, et need on koledad. Ehk siis mul oli vildakas arusaam enda välimusest.

Lõpetuseks lisan pildi, kus ma 15-aastane olen (see kole faas siis). Ehk see aitab paremini aru saada miks ma end koledaks pidasin :D Ses mõttes, et laps küll, aga 15-aastased üritavad ju täiskasvanud ja ilusad välja näha ja nii oli ka minu ajal.

Vanemaid koledaid pilte ma siia ei topi praegu. Lühidalt võin öelda, et mu nägu oli tõepoolest ebaproportsionaalne. Kuidas ma julgesin sellisena avalikes kohtades eksisteerida :S

Kuhu ma nüüd selle jutuga jõuda tahtsin, oligi see, et ma arvasin endast väga palju halvemini, kui ma oleks pidanud. Ma olin meeletult enesekriitiline. Tundub tõepoolest nagu mingi vaimuhaigus, et kui muutusin ilusaks, ei saanud ikka veel sellest aru. Siiani suurt ei saa.

Kas karvade ajamine on enda eest hoolitsemine?

Lihtne lühike vastus: ei.

Sellest tuleb kindlasti nüüd väga palju erinevaid emotsioone ja hinnanguid tekitav postitus, aga las olla. Mul on lihtsalt mõnda aega olnud mõttes taoline filosoofiline mõte, et miks üldse peavad naised teatud kohtadest karvu eemaldama? Isegi niimoodi küsides tundub see naljakas. Et nad peavad... see on lamp põhjus ju.

Mul on tunne, et paljud inimesed isegi ei tea, millised võivad naised välja näha, kui nad ei aja karvu. Tahate ma ütlen? See pole mitte midagi nii hullu, nagu arvatakse! Naisel ei kasva selliseid karvu kui meestel. Mõnel vb kasvab (lõunamaapoolsetel naistel vist), aga enamasti ikkagi vähem kui meestel. Kui googlest seda otsida, tulevad ette igasugu pildid, aga ma arvan, et internetti lisataksegi neid hullemaid ja ekstreemseid variante. Tegelikkus pole täitsa selline.

Mäletan, kui ma väike või noor olin, ma ei teadnudki, et mingeid jalakarvu peab ajama. Siis, kui ma midagi teada sain selle kohta teismelisena, arvasin, et ainult sääre eestpoolt tuleb karvad ära ajada. No, siis ajasin sealt ja sõbranna küsis, et miks ma ainult sealt ajasin. Sain teada, et tuleb hoopis ära ajada sellised karvad: sääred, kintsud, jalgevahe, kaenlaalused. Selline nimekiri siis, et mida teha tuleb. Muidugi oli veider, et miks ei peaks siis käekarvu ära ajama, sest need on ju rohkem näha ja jalakarvad näevad samasugused välja, aga soovist hulka sobituda tegin ma nii nagu kirjutamata reeglid nõudsid.

Ma arvasin siis teismelisena, et meestele meeldivadki ainult naised, kellel karvu polegi. No neid karvu ju ei ole mitte kuskile peita peale selle žiletiga mässamise. Enda jaoks oli see mul päris raske, kuna mul olid jalad kondised ja iga kord lõikasin ma mingi osa oma nahast maha karvu ajades. Lisaks veel avastus, et jalgevahelt karvu ajades tekitab see sinna lööbe ja iga karva asemele suure punni. Muidugi ma ei loobunud teistele meeldimast, oo ei! Ma käisin aastaid brasiilia depilatsioonis (siin mainin ära, et iga günekoloog õiendas minuga, et miks ma sealt karvad ära ajan). Mul on üsna õrnake see nahk ja ka see depilatsioon tekitab mul löövet ja sissekasvanud karvu, aga õnneks hulga vähem kui ohtliku terariistaga oma privaataaladel hõõrumine.

Nagu ma mainisin, mul on hell nahk ja see karvade lõikamine tekitas mulle ka valu ja ebamugavust. Tüükad olid ju mu enda keha küljes ja see oli palju ebamugavam, kui mõni üksik karv. Muidugi põhjustab karvade žileteerimine nahale ka kahjustusi ning siis nahk kuivab ja peab kreemitama jne.

Kuna see žilett oli nõme, ostsin ma endale depilatsioonimasina ja pisarsilmi ajasin koguaeg säärtelt, kintsudelt ja kaenla alt karvu maha. Avastasin fakti: mida tumedam karv, seda valutum on seda välja tõmmata. Kuna mu sääre- ja kintsukarvad on kõik heledad, siis oli nende väljatõmbamine meeletult valus. Kaenlaalused olid suht valutud õnneks.

Mäletan, et nägin kunagi ühte tüdrukut, kellel olid megasiledad jalad, aga kintsu peale oli jäänud paar heledat üksikut karvakest. Ja selle peale ütles üks poiss, et rõve tüdruk karvaste jalgadega. Ma olin omg... ükski karv ei tohi olemas olla!

Nagu ikka teen ma enesearenguid, siis üks hetk ma mõtlesin, et oota, mida. Miks ma pean ajama ära oma heledad kintsukarvad? Need olid nii väikesed, nähtamatud ja erilist vahet pole märgata, kas need on aetud või ei, aga mina ikkagi piinan ennast ja raiskan aega. Ja isegi kui äärmiselt kriitiline mees tuleb midagi ütlema, siis minu jaoks on tähtsam ikkagi minu keha mugavus. Nii lõpetasin ma kintsukarvade kakkumise ära. Mitte keegi pole siiamaani tähele pannud ega kommenteerinud neid. Ei tea, kas polegi erinevust märgata või viisakusest inimesed midagi ei ütle?!

Muidugi nõuab ülisuurt eneseületust ja julgust jätta näiteks kaenlakarvad ja säärekarvad ka ajamata. Alustasin ükskord lihtsamast eksperimendist ja ei ajanud säärekarvu. Meelega suvel ja tahtsin näha, kas inimesed panevad tähele. Ise ma täiega häbenesin siis oma jalgu. Aga püüdsin vaadata inimeste näost, kas nad midagi märkavad ka. Kui nende nägu midagi ei reetnud, siis kindel olles, et nad midagi ikkagi märganud olin, hakkasin vabandama oma jalgade pärast. Vastuseks tuli meestelt: "ma ei pannud tähelegi, misasja." Aga ma arvan, et naised panid seda rohkem tähele, sest ükskord jõusaalis küll keegi vaatas mu sääri pikalt.

Kartsin, et kui mõni mees juhuslikult katsub mu jalgu, jääb edasine suhtlus ära. Imekombel ei muutunud siis midagi (kuigi nii kaugele jõudiski vaid üks).

No aga praktiseerides nüüd nii üht koma teist, siis ongi mul tõsine küsimus, et miks naised peavad need kohad karvutuks ajama? Katsun sellel teemal arutleda.

Esiteks, kõige tõenäolisem põhjus on massipsühhoos või ma ei teagi, mis sõna oleks parem selle kohta. Aga igatahes žileti-, depilaatorite-, vahadefirmadel on palju kasulikum, kui inimesed elavad tõrjutuse hirmus, mida põhjustab karvasus. Teiseks on see harjumus, mille üle tihti ei juureldagi. Arvatakse, et nii on alati olnud ja nii peab ka edaspidi olema. Kolmandaks ongi seesama tõrjutus. Hirm, mida küll teised mõtlevad ja arvavad, kui enda eest EI HOOLITSE. Neljandaks, kui inimene ei teagi, milline ta võib loomulikuna välja näha, siis äkki mõni on nii loll ja arvab, et ta kasvab näiteks sama karvaseks kui kass? Haha, kas mõni tõesti arvab nii?

Nii ja nüüd tahaks sellest hoolitsuseteemast rääkida. Karvade äraajamine ei ole mitte mingisugusel viisil enda eest hoolitsemine, pigem ikkagi enda naha vigastamine (isegi kui otseselt sisse ei lõika). Žilett juba esiteks - see koorib iga kord nahka, tekitades minihaavu, kust pääsevad bakterid paremini nahka pesitsema. Loomulikku naha tasakaalu ja mida iganes ka see lõhub, no seda on ju ilmselgelt näha, et nahk muutub kuivaks ja krobeliseks. Karvatüükadki ju hakkavad vastu nahka hõõruma kaenla all. See tekitab ju jällegi mikrohaavu, kust lähevad siis igasugu bakterid, seened, mustus jne sisse. Minu meelest tundub see ju rõve. Miks peaks meelega keegi nii tegema endale ja veel meelega? Kui keegi tahab enda eest hoolitseda, siis selleks on muidki võimalusi. Vb on tunne, et mida rohkem aega on kulutatud enda kehaga mässamisele, seda suurem on hoolitsus. No minu meelest on hoolitsus ka üks mõnus trenn, päev spaas või küünte lakkimine või korralik keha koorimine/pesemine või mida iganes. Sinna ei pea kuuluma naha vigastamine žiletiga või nahka aukude tekitamine epileerimisel.

Räägin siis ehk sellest, mida teised inimesed arvavad. Muidugi võib rõvedalt kõlada, kui näiteks naine ei ole jalgu raseerinud, aga tegelikkuses ei ole seal erilist erinevust. Meeldib ju ikka naine kui inimene. Vähemalt minu meelest või siis vähemalt mul. Või kui ka on see nii oluline, siis on suuremaidki probleeme, kui see, et keha peal kasvavad karvad. Ma täiesti mõistan ka neid inimesi, kes peavad karvu eemaldama näiteks töö tõttu. Tänapäeva fetišitele tugineb mitmeid pornofilme ja töötades pornonäitlejana või isegi teatud teenuse pakkujana on tõepoolest oluline olla karvutu nagu lapsuke, kui ülemus nii käsib. Nii et, ei ühtki halba sõna selle kohta, see ju on töö nimel.

No aga see värk, et jalgevahelt ei luba arstid karvu ära ajada (kuigi ma seda nõuannet kuulda ei võtnud ikkagi tol hetkel). No tegelikult kõlab see isegi loogiliselt, sest mingi kaitsebarjäär on ju olemas ikkagi karvade näol kasvõi bakterite vastu. Kuigi arvestades, mis selles osas võib teistele meeldida, siis mulle ei meeldi raseeritud karvadega mees. Lihtsalt ei meeldi. Nii et äkki peaks vastu sama pakkuma?

Kaenla alt mulle ei meeldi üldse, kui mees on karvu ajanud. Ma ei tea miks. Või nüüd ma jäin mõtlema... et äkki on see seetõttu, et karvad iseloomustavad täiskasvanud inimest?! Sest laps on ju karvutu, aga suur inimene on juba karvaste kaenlaaukudega. Pedofiilidele järelikult meeldib sile. Jaa, siin ma isegi mäletan, kui mul kaenla alla teismelisena karvad kasvasid, olin ma nii uhke, et ma olen juba suur naine, mitte enam titt. Tegelikult kui selle üle arutleda, siis teada on, et kui inimest võrrelda loomaga, siis mehele meeldib noor naine. Võib-olla siis see, et karvad pole veel kasvama hakanud, näitab noorust? Või äkki on salaja mõned mehed pedofiilid?

Mida ma siin postituses rõhutada tahtsin, oli see, et ma ei näe mõtet see tegevus megasuureks puhuda, sest see pole elu ja surma küsimus. Arvan, et võiks olla nii, et iga inimene teeb, nagu ta ise tahab, mitte selle järgi, mida tema meelest keegi teine tahab või hirmust olla tagaräägitud. Miks ei võiks maailmas olla pigem nii, et hindame pigem head, mida me kehale teeme? Mis ajaga ja miks on muutunud karvutusefetiš nii suureks?

Ja minu meelest osade karvade puhul on lihtsam neid trimmida. Lihtsalt lühemaks teha ja kõik. Mind ikka osad mu karvad häirivad, kui riided on peal (ma ei ütle millised) :D Noh, nii et asja mõte ongi enda elu mugavaks teha ja enda kehas end hästi tunda ilma et miskit kuskil torgiks või segaks ainult selle tõttu, et loota mahtuda kuskile imelikesse kriteeriumitesse (kuigi erinevust ei pruugi märgatagi olla).

Sellest oli nii õudne kirjutada, jälle eneseületus!